Eesti kaitsemisest sõjas ja rahus 5

Sõjapidamine XIII

Eesti kaitsemisest sõjas ja rahus 5

Rene Toomse

Kaitse Kodu 5/2011, lk 33-38

Käesolevas kirjutises tulevad vaatluse alla eriüksused ning strateegilise, operatsioonilise ja taktikalise tasandi toetussüsteemid. Ka arutletakse, kuidas võiksid avaldatud mõttekohad aidata arendada kodumaist kaitsetööstust, et sellest oleks tuge eelkirjeldatud võitlusviisidele. Lõpuks, kuid mitte mingil juhul vähemolulisena, vaadeldakse võimaliku tsiviilkaitsesüsteemi toimimist ja otstarbekust.

Estonian Special Operations Forces (ESTSOF) ehk erioperatsioonide grupp (EOG)

Estonian Special Operations Forces (ESTSOF) ehk erioperatsioonide grupp (EOG) on kaitseväe erioperatsioonide võime arenduseks loodud üksus.[1] Laskumata mitteavalikesse detailisesse ja rääkimata üksuse praegusest olemusest, arvan, et selle võimekuse tegelik eesmärk võiks olla riigi ambitsioonide tõeliselt füüsiline strateegiline käepikendus nii sõja- kui ka rahuajal. Peamiseks sõjaaja ülesandeks võiks saada vastase operatsioonilise ja strateegilise süsteemi häirimine nii otseselt kui ka kaudselt. Erioperatsioonid ei ole tavaliselt vahetu lahingu pidamine, vaid pigem soovitud eesmärkide saavutamine mõnel muul viisil kui füüsilises kontaktis vastase lahingujõududega.

Sõja korral on erioperatsioonide peamiseks sihtmärgiks vastase kõrgeima tasandi juhtimis-, side- ja ka logistikasüsteemid. Nendes häirete tekitamine võimendub seisakute ja peataolekuna Eestit rünnanud taktikalistes üksustes. Kui kõrgemalt tulevad vastuolulised käsud, otsustaval hetkel on hoopis vaikus või ei saabu lubatud toetusi jne, on vastase taktikaliste üksuste ülemad suure probleemi ees. Soovitud eesmärk oleks vähemalt ajaline võit Eesti üksuste manööverdamiseks ja initsiatiivi haaramiseks. See annaks lisaaega ka saabuvatele liitlastele.



 ESTSOF üksuslased koos partnerriikide kolleegidega õppusel Shamrock Key 2006

Eesti kaitsemisest sõjas ja rahus 4

Sõjapidamine XII: Eesti kaitsemisest sõjas ja rahus 4

Rene Toomse

Kaitse Kodu! 4/2011, lk 33-39.

Käesolevas osas on vaatluse all võimalik optimaalne juhtimissüsteem sõjas, olemasolevad, kuid täiendamist vajavad üksused ja nende soovituslikud rõhuasetused hübriidlahingus.

Sõjaaegne juhtimine ja vastutus

Sõjaaegne juhtimine ja vastutus peab olema selge ja vastavalt ette valmistatud rahuajal. Vastasel korral ei hakka juhtimissüsteemid tööle ning erinevate väeliikide ja üksuste koordineerimine muutub võimatuks. Olemasolevad staabid on üldjoontes vajalikud, kuid nende eesmärgid, ülesanded ja pädevused ei ole alati selged. Segadused vastutusalades ja alluvussuhte hägusus (samavõrd enesedistsipliini küsimus alluvate staapide ja üksuste pädevustesse sekkumisel) rahuajal loob hävitava kaose sõja korral.

Sellise olukorra vältimiseks on vaja selgelt jaotada pädevused ja määrata konkreetsed vastutusalad koos põhipingutusega (Schwerpunkt). Läbiv põhimõte juhtimises, nagu ka väljaõppes, peab olema „treeni nii, nagu võitled“. See tähendab minimaalset inimeste, vastutuste, juhtimisarhitektuuri jne muutmist sõja korral, sest iga muudetud element kokkuharjutatud süsteemis hakkab nõudma kumuleeruvalt liigset aega otsuste vastuvõtmiseks. Mida kõrgemal on muudatus, seda suurem on viivitus võitlevate üksusteni nii luureinfos kui ka taktikalistes eesmärkides. Selged pädevused ja tegevuste ulatused on hea ja eduka juhtimise võti. See tähendab eelkõige kõrgemate ülemate enesedistsipliini alluvate ülemate tegevusse mittesekkumisel. Just see on kahjuks tihti probleemiks, millega tuleb Eesti väel veel tõsiselt tegelda.

Alljärgnevate süsteemide läbiv mõte on hoida asjad lihtsad ja selged, vältida liigset dubleerimist ja eemaldada pildist mitte-eesmärgipärased süsteemid.

Eesti ja sõjaoht

Eesti ja sõjaoht (toimetamata versioon)

Eesti Ekspress 27. mai 2011

Eesti kaitseväe suurõppuse Kevadtorm lõpupäeval (19.05.11) avaldasid Delfi ja Õhtuleht Rootsi Kuninglikus Sõjaväeteaduste Akadeemias koostatud uuringutulemused juhuks kui Venemaa peaks ründama sõjaliselt Balti riike. Raamatus Till bröders hjälp, mida esimesena tutvustas Soome televisioon, esiletoodud Venemaa operatsioonilised võimed ja detailid on uudise põhjal realistlikud ning kahtlemata tekitaksid tõsist peavalu läänepool Venemaa piiri. Siiski on üks asi omada ja täiendada sõjaväelisi jõude, hoopis teine küsimus on poliitiline tahe ning ratsionaalsus sõjategevust ka ellu viia.

Väljavõte Yle.fi videost. Hallid ringid näitavad Venemaa õhutõrjerakettide S-300 ja S-400 raadiust Balti riikide kohal (siiski ulatub S-400 üle saarte).

Eesti kaitsmisest sõjas ja rahus 3

Sõjapidamine XI

Eesti kaitsmisest sõjas ja rahus 3

Rene Toomse

Kaitse Kodu! 3/2011, lk 37-43

Kirjutises jätkan detailsemat arutelu eelmises osas mainitud kolme Eestile võimaliku suurema sõjapidamise strateegia teemal. Need strateegiad on kollektiivkaitse, iseseisev kaitse ja rahvusvahelised operatsioonid. Keskendudes konkreetsemalt nende strateegiliste kontseptsioonide olemusse, tuleb märkida, et need ei ole ainuõiged ja ammugi mitte täielikud, vaid üks arutluskäik mitmest võimalikust. Olulisem kui ideaalse lahenduse leidmine (samas ei ole miski maailmas ideaalne) on strateegilise mõtlemise arendamine ja püüd näha seoseid ka suuremas pildis.

Eelmises osas said käsitletud julgeolekupoliitika, kaitsepoliitika, siseriikliku õiguse, liitlasdirektiivide ja ka riigikaitse arengukava hierarhiad ning suhted.[1] Nii juba käsitletud valdkonnad kui ka käesolevas artiklis vaatluse alla tulevad kontseptsioonid võiksid olla seotud nii, nagu on näidatud joonisel 1 kujutatud skeemis, kus pideva joonega nool on juhendav ja suunav, katkendjoonega koordineeriv ehk soovitav.

Joonis 1. Strateegiate kujunemine ja seosed

„Paljad mehed“ masinavärki uudistamas

„Paljad mehed“ masinavärki uudistamas

6. mail ilmus huvitav ja kahtlemata mitmes mõttes aus mõtteavaldus endise kaitseministeeriumi asekantsleri ja praeguse teaduri Martin Hurt’i sulest, et Eesti reservväelased saavad sõja korral palja tilliga, kuid püss kummaski käes, vaenlasele vastu joosta Sinimägedesse. Sellise pikaajalise kogemuse ja CV’ga mehe avaldusele meie varustuse ja relvastuse seisust ei saa mina küll vastu vaielda, sest tema positsioon iseenesest eeldas kõigi nende puuduste teadmist ja ka tõenäoliselt selle sama masinavärgi käimashoidmist, mis nüüdseks tema kriitika alla sattunud on. Võiks lugupeetud ekskantslerilt ju küsida, et kuidas selline olukord tema valitsemise ajal võimalikuks sai? Kus oli tema kriitika ja sirgeseljalisus siis, kui tehti rumalaid hankeid? Kus oli tema hääl kui ta oleks saanud midagi muuta? Siiski ei ole need küsimused peamised tänasel päeval ja tegelikult ei heida ma härrale ette, sest ükski asi ei ole nii lihtne kui see paistab. Ei ole asekantsler jumal, et suudab kõike ühe allkirjaga õigeks teha. Alati on kõrgemaid mängijaid, kellest paraku sõltub sureliku käekäik.

Al Qaeda kui Komintern ehk ajaloo kordumine?

Al Qaeda kui Komintern ehk ajaloo kordumine?

On ütlus, et ei ole midagi uut siin päikese all ja ajalool on kombeks ennast korrata. See pani mind mõtlema, et kas me oleme ajaloos juba näinud sarnast fenomeni nagu Al Qaeda. Kas ei saaks paralleele tõmmata näiteks kommunistliku liikumise ja seda juhtinud Kominterniga? Kuigi nende kahe organisatsiooni lõppideed ja alustõed on erinevad, võib leida vägagi palju sarnast nii strateegilistes lähenemistes kui ka operatsioonides ja meetodites. Sellise võrdluse analüüs võib aidata vaadelda islamiradikaalsust pisut laiema nurga alt, luua võimalikke mudeleid ja prognoose arenguteks ning võib-olla leida toimivamaid lahendusi kui siiani saavutatud. Siiski, järgnevat tuleks võtta lihtsalt kui väikest mõtteharjutust, mitte kui ekspertarvamust. Tõenäoliselt on proovitud igat võimalikku mudelit kui uue fenomeni uurimiseks ja prognoosimiseks, siiski võib just mõne juba eksisteerinud ideoloogiaga võrdlus olla isegi kasumlikum.

Tappes bin Ladenit…

Tappes bin Ladenit…

Tänase päeva vaieldamatult suurim uudis on Osama bin Ladeni surmamine US eriüksuste poolt Pakistanis. Siiski tuleks olla pisut skeptiline tulevikuperspektiivide suhtes, et mida selline sündmus tegelikult  annab nn. terrorismivastases võitluses. Osama bin Laden on olnud aastaid eemal aktiivsetest Al Qaeda operatsioonidest, täites peamiselt elusa sümboli rolli. Ja nüüd on ta surnud, hukkunud võitluses uskumatute vastu. Islami maailmas tähendab see suurimat märtri staatust, ehk teisisõnu saab temast veelgi suurem sümbol, kelle nimel võib võitlus uskumatute vastu vaid indu juurde saada. Pole ka välistatud tema tõusmine prohveti staatusesse vähemasti radikaalsemates ringkondades. Selles mõttes toimib selle mehe surmamine just vastupidiselt esialgu soovitule.

Sõjapidamine X: Eesti kaitsemisest sõjas ja rahus 2

Sõjapidamine X: Eesti kaitsemisest sõjas ja rahus 2

Rene Toomse, Kaitse Kodu! 2/2011, lk 37-41

Eesti rahvas kaitseb end igal ajal, igal juhul ja igal viisil ükskõik kui ülekaaluka vastase vastu, kes ohustab Eesti rahvuse ja kultuuri püsimajäämist.

- Kirjutise autori nägemus riigikaitse alusdeklaratsioonist

Selle jätkuartikli eesmärk on analüüsida ülekaaluka vastase strateegilise süsteemi võimalikke nõrkusi ja oma eesmärke ning neist lähtuvalt sünteesida võimalikud strateegilised kontseptsioonid sõjapidamiseks. Sõjaliste strateegiate eesmärk on muuta vastasel Eesti sõjaline võitmine nii raskeks kui võimalik. (Kuigi ambitsioon on alati sõda ära hoida, siis kuna pole garantiid selle kohta, ei saa ka pimesi olla veendunud, et me oleme võitmatud).

Aslaavia mudel

Kuna Eesti ei ole ühegi riigiga sõjajalal, ei ole korrektne nimetada võimalikku vastasena mõnd konkreetset maad. Seepärast lähtugem, nagu esimeses osas tinglikust Aslaavia riigist. Tingimuseks olgu see, et Aslaavia on suurem Eestist nii territooriumi kui ka rahvaarvu poolest. Aslaavial on omapärane arusaam demokraatiast, mis ei ühti Eestis mõistetavaga ja riikide vahel valitseb pinge, mis on tingitud ajaloolistest ja kultuurilistest erisustest. Aslaavia relvajõud on arvestatavad maailma mastaabis ja nende arsenali kuulub ka tuumarelv. Viimastel aastatel on Aslaavia relvajõud osalenud mitmetes lokaalsetes ja regionaalsetes konfliktides, seega on relvajõud omandanud ulatuslikke kogemusi sõjapidamises, nii konventsionaalselt kui ka sisside vastu. Hetkel on Aslaavia relvajõududes käimas ulatuslik reform, kus tundub olevat mitmeid paralleele aastatetaguse Ameerika Ühendriikide arengusuundadega, mis küll praeguseks on jäänud tahaplaanile.

Üks must stsenaarium Bekaa orus juhtunu kohta

Üks must stsenaarium Bekaa orus juhtunu kohta

Seitse eestlastest jalgratturit rööviti 23. märtsil Bekaa orus Zahle linna tööstuspiirkonnas. Röövimise asjaolud viitavad pigem hästi planeeritud operatsioonile kui spontaansele ettevõtmisele. Röövijad kasutasid väidetavalt kahte valget kaubikut ja musta Mercedes sõiduautot. Maha jäeti nende jalgrattad ja vähemalt osade meeste passid. Mis võis olla sellise inimröövi motiiv, on praeguseks kõige tulisem vastuseta küsimus. Arvamused on peamiselt kahte liiki: poliitilised või lunaraha. Samas ei ole kummagi versiooni toetuseks vähimatki vihjet avalikkusele, sest ei ole kuulda midagi ühestki nõudmisest, mis mõlema versiooni korral loogiliselt esitataks. On veel üks versioon, miks inimesi tänapäeval röövitakse ja see on neist eelmistest hirmsam. Enne kui ma selle lahti kirjutan, tahan rõhutada, et mingil juhul ei taha ma tekitada paanikat, vaid viidata faktile, et sellistel eesmärkidel on inimrööve toimunud ja neid tehakse tõenäoliselt ka edaspidi. See on elundite vargus. Sellise jubedusega tegelevatele organisatsioonidele on meie jalgratturid, kes sportlikud, terved ja parimas elujõus mehed, parimaks sihtmärgiks.

Eesti mehed Afganistanis ja näotu infosõda (täiendatud)?

Eesti mehed Afganistanis ja näotu infosõda (täiendatud)

Reality is merely an illusion, albeit a very persistent one.

— Albert Einstein

Tänaseks on siis lahvatanud (ja juba ka jahtumas) skandaal ühe Briti ajakirjaniku ärakorjatud ja hävitatud, kuid siiski ilmuva raamatu üle (EPL 16.03.11). Väidetavaks peapõhjuseks tema kirjeldused Eesti sõjameeste väidetavalt liigselt uljaspäise käitumise kohta, mille avalikukstulek oleks võinud kahandada Eesti otsustajate meelekindlust missiooni jätkamisel koos brittidega. Tahan kohe alguses avaldada toetust oma kolleegile, kellest jutt käib, ja soovitan tal südamerahuga jätta tähelepanuta „sõjamehelikkuse tarkusest“ pakatavate kommentaatorite sapised märkused. Meie tööd ei saa siidikinnastes ja riskivabalt teha, kuigi enamus ühiskonda seda tahaks nii näha. Sõda on üks neetult riskantne bisness muuhulgas ja inimesed saavad viga. Ühtegi otsust sellises olukorras ei ole käsiraamatusse kirja pandud ja alati võib hiljem spekuleerida, mis oli õige ja mis oleks võinud parem otsus olla. Pealegi ei ole selles kõnealuses raamatus väidetu kohta mitte ühtegi autentset tõendit, et asjad just nii käisid. Kuid hoopis muud asjad selle loo juures tekkisid mu meelele.

„Viga on personalisüsteemis, tolad“

 „Viga on personalisüsteemis, tolad“[i]

Kõik algab juhtidest ja juhtide koolitamisest. Praegune sõjaliste juhtide koolitus (arendus) on sarnane Isaac Newtoni nägemusega maailmast, mis defineerib sõda kui lineaarset tegevust, mida on lihtne mõõta numbritega. Newtonlik mõttemall sõjapidamises on pärit tööstusrevolutsioonipäevilt XIX sajandi keskpaigast. See viis „lahinguvälja matemaatikani,“ kus lahingu tulemust sai ette ennustada matemaatiliste arvutustega – kui palju on vaja rohkem väge, et vastane lämmatada. Sama on juhtunud ka sõjaväe personalisüsteemiga, mille peaülesandeks sai määrata, mis tüüpi ja kui palju „juppe“ armee vajab. See nägemus ja mudel on siiani kehtivad. Ikka veel ülistatakse tehnikat üle inimeste ja valitseb uskumus, et paremini varustatud vägi on garantii võidule. Moodne tehnoloogia tõstab sõja tempot, kuid paraku ei kindlusta kohanemist selle muutuvate oludega. Kohanemisel on vähe pistmist relvade, laskemoona ja masinatega. Kohanemine peab olema inimeste võime tulla toime ootamatute olukordadega ja rahulikult, kuid kindlameeselt neid lahendada.

Sõjapidamine IX: Eesti kaitsemisest sõjas ja rahus 1

Sõjapidamine IX: Eesti kaitsemisest sõjas ja rahus 1

Rene Toomse, Kaitse Kodu! 1/2011, lk 33-37

Juunisõda

See juhtus juunikuu esimese nädalavahetuse varahommikul ja peaaegu ootamatult. Aslaavia[1] tungis kahe motolaskurbrigaadiga Narva kaudu Kirde-Eestisse ja sööstis Tapa garnisoni suunas, kihutades oma ratassoomukitel ja tankidel läbi ausat und magavate linnade ja asulate. Samal ajal sooritas 36. õhuründebrigaad ühe pataljoniga dessandi väeosatagusele lennuväljale ja hõivas tormijooksuga sõjaväelinnaku. Vahtkond üritas esimeste langevarjude taevasse ilmumisel saada ühendust peastaabiga Tallinnas, enne kui nad üle joosti, kuid sideliinid ei töötanud enam. Keegi ei vastanud kutsungile, sidesüsteem oli häkitud ja kokku kukutatud, turvamüürid murtud, mobiilside vaikis. Selle kõige eest olid hoolitsenud varakult riiki imbunud eriüksuste grupid, kes ettenähtud ajal sooritasid vaikseid, kuid surmavaid rünnakuid meedia-, side- ja serverisõlmedele, võttes nii peastaabi, erinevate väeosade ja avalikkuse suhtlemisvõimaluse.

Piraatlusest Aafrika rannikul ja eestlastest nende ohjamisel

Piraatlusest Aafrika rannikul ja eestlastest nende ohjamisel

Eelmise aasta novembris käis uudistest läbi, et ärimees Jaanus Rahumägi värbab endisi kaitseväelasi (eriväelasi?)[1] oma turvafirma ESC kaudu laevakaitsemeeskondadesse. Peamised tegevuspiirkonnad oleks India ookean ja eriti Aafrika rannik, kus piraatluse probleem kõige suurem.[2] Kindlasti tekitas see paljudes pikemalt või vähem aega teenistuses olnute seas huvi – siiski üks esimesi pakkumise tsiviilvaldkonnast, mis eeldab just kaitseväelase kogemuse olemasolu. Lisaks muidugi ei ole ka palku kaitsesüsteemis isegi endisele tasemele tõstetud ja elu-olu igati keerulisem kui kuldsel riigimajanduse kasvuajal lootust hakkas andma.

Rahvas sõjas 2: Strateegilisest mõtlemisest sõdurini ja tagasi

Rahvas sõjas 2: Strateegilisest mõtlemisest sõdurini ja tagasi

(publitseerimata essee)[1]

Me elame järjekordsel murrangulisel ajajärgul, kus aastakümneid kestnud jõudude vahekord võib hakata muutuma. Senised tugevad nõrgenevad ja uued tegijad, teiste ideoloogiatega, astuvad areenile maailma afäärides. Hiina, Venemaa ja India mõjuvõimu kasv hakkab vältimatult muutma suhteid senises unipolaarses maailmakorralduses.[2] Riigid, mis võimendavad NATO’t, on ennast nõrgaks sõdinud ja tekitanud endile haavatavused, mida mitmed teised riigid on asuvad ära kasutama. Miski on oluliselt muutumas senises maailmapildis ja neid trende eirata oleks strateegiliselt lühinägelik. Eerik-Niiles Kross kirjutab huvitavalt Venemaa poliitilisest manöövrist NATO ja EL sfääri, kus sisuliselt Lääne suurriigid ise kutsuvad endist vastast partneriks ja milliseid dilemmasid see võib Eestile luua.[3] Venemaa sekkumine meie suurimaid julgeolekugarantiisid pakkuvate ühenduste otsustusprotsessidesse ei pruugi iseenesest „ettenähtavas tulevikus“ realiseeruda sõjalises ohus meie riigi vastu,[4] kuid oluline mõju saab sellel olema kindlasti.

Kaduv riigi eesmärk kui riigi kadumise algus või väljatulek restart riigi staatusest

Kaduv riigi eesmärk kui riigi kadumise algus või väljatulek restart riigi staatusest

Kui Jean-Jacques Rousseau 18. sajandi keskpaiku kirjeldas sotsiaalse lepingu ideed ei osanud ta vist ettegi kujutada, et sellest saab alusteooria enamusele demokraatlikele riikidele tulevikus. Tema nägemuses ei võinud ükski indiviid ega ka grupp omada absoluutset võimu ja seaduslik riik on vaid see, mis on suunatud oma kodanike vajadusteks ning soovideks. Lepinguline osa seisneb selles, et iga isik sellises riigis annab ära osa oma õigustest, kohustudes järgima seadusi; riigi valitsejad aga tagavad parimad tingimused isikutele julgeoleku, majandusarengu, rahu, sotsiaalse heaolu jms keskkonnas. Nagu muudki demokraatlikud riigiteooriad, peab üks hea riik hoolima oma kodanikest, pidades võrdselt silmas kõigi vajadusi. Samadel alustel on ülesehitatud ka Eesti riik, mille eesmärk ja põhitõed on kirjutatud põhiseadusesse – see ongi meie kõigi leping, mille me 1992. aasta 28. juunil rahvahääletusega vastu võtsime. Miks küll?