Sõjapidamine XI
Eesti kaitsmisest sõjas ja rahus 3
Rene Toomse
Kaitse Kodu! 3/2011, lk 37-43
Kirjutises jätkan detailsemat arutelu eelmises osas mainitud kolme Eestile võimaliku suurema sõjapidamise strateegia teemal. Need strateegiad on kollektiivkaitse, iseseisev kaitse ja rahvusvahelised operatsioonid. Keskendudes konkreetsemalt nende strateegiliste kontseptsioonide olemusse, tuleb märkida, et need ei ole ainuõiged ja ammugi mitte täielikud, vaid üks arutluskäik mitmest võimalikust. Olulisem kui ideaalse lahenduse leidmine (samas ei ole miski maailmas ideaalne) on strateegilise mõtlemise arendamine ja püüd näha seoseid ka suuremas pildis.
Eelmises osas said käsitletud julgeolekupoliitika, kaitsepoliitika, siseriikliku õiguse, liitlasdirektiivide ja ka riigikaitse arengukava hierarhiad ning suhted.[1] Nii juba käsitletud valdkonnad kui ka käesolevas artiklis vaatluse alla tulevad kontseptsioonid võiksid olla seotud nii, nagu on näidatud joonisel 1 kujutatud skeemis, kus pideva joonega nool on juhendav ja suunav, katkendjoonega koordineeriv ehk soovitav.
Joonis 1. Strateegiate kujunemine ja seosed
Oluline on silmas pidada, et mitte kõik skeemil esitatu ei suhestu hierarhiliselt ülalt alla, vaid ka edasi-tagasi ja horisontaalselt. Näiteks on doktriin ja strateegiad alati üksteisest sõltuvad ja annavad vastastikku juhiseid. Esitatud skeemi toimimise aluseks on ka see, et kõik punaste piirjoontega märgitud sõjalis-strateegilised kontseptsioonid on seotud, toimivad nii järjestikku kui ka samaaegselt ja on säilitatud võimalus liikuda kiirelt ühelt teisele ja vajadusel tagasi. Omaette kategooriaks on strateegilised operatsioonid ja strateegiline kommunikatsioon, mis toimivad pidevalt ja sõltumata operatsioonidest Eesti pinnal, kuid on alati suunatud viimaste toetuseks nii kitsamas kui ka laiemas mõttes. Alljärgnevalt tuleb vaatlusele soovitatud strateegiliste kontseptsioonide sisu.
Eestist väljaspool 5. artikli raames peetava tavasõja kontseptsioon
Antud mudeli järgi on Eestil möödapääsematu kohustus osaleda teise liitlasriigi vastu suunatud rünnaku korral 5. artikli raames kollektiivkaitses. Selline sõjategevus vastab kõige selgemalt NATO doktriinidele ja ka sobitub nendega. See on võib-olla ainuke suhteliselt puhast tavasõjalist lähenemist nõudev ja ka võimaldav operatsiooniliik.
Siiski pakub see kontseptsioon laialdasi võimalusi unikaalsete rahvuslike võimete panustamiseks, millele langeb põhirõhk eelkõige iseseisvas kaitses. Selles kontseptsioonis ei eristu selget põhipingutust enne, kui on selgunud, millise sõjaga saab olema tegu. Alles vastavalt sellele saab määrata vajalikke võimeid omavad Eesti väeüksused liitlasi abistama.
Eesti pinnal peetava hübriidsõja kontseptsioon
Kollektiivkaitse rakendumine Eesti pinnal sõja korral vajab vaieldamatult head esmast iseseisvat kaitsestrateegiat. Selle kujundamisel mängivad peamist rolli vastase ambitsioonid ja võimekus, kohalikud olud ning Eesti kaitsejõudude tegelik võime vastase eesmärkide saavutamist takistada. Parim oleks valmistuda seda tegema hübriidsõjapidamise kontseptsiooni järgides, mis ongi olemuselt totaalkaitse. Selles mudelis on tegevad nii mobiliseeritav reservvägi, elukutseline brigaad kui ka Kaitseliidul baseeruvad võitluskompaniid tavalahingutes ja võitlusgrupid sissitegevuses. See võitluskontseptsioon on kasutatav juhul, kui Eesti ei saa täiusliku strateegilise üllatuse osaliseks, vaid meile jääb piisav eelhoiatusaeg ja mobilisatsioon on vähemalt osaliselt teostatav.
Selline kontseptsioon jääb kehtima ka siis, kui eelhoiatusaeg on nii pikk, et osa liitlasvägesid jõuab isegi saabuda valmisolekusse Eesti territooriumile. Sissitegevuse rakendamine ei ole kuidagi piiratud ka liitlasdoktriinidega, vaid just see kujundab süvaoperatsioonid ka NATO mõistes. Igal juhul on kehtiv riigikaitsestrateegia muutnud sissitegevuse ja suuremas plaanis vastupanuliikumise vastase poolt hõivatud alal kohustuseks.[2]
Julgeoleku alussammaste skeemil[3] on see suurem osa keskmisest, esmase iseseisva kaitsevõime sambast. Selle kontseptsiooni põhipingutus oleks piisavalt kurnatud vastase lahinguüksuste purustamine kas jalaväebrigaadi poolt üksi või koos liitlastega.
Eesti pinnal peetava totaalse sissisõja kontseptsioon
Varuvariandiks, kui liitlased ei saabu mõistliku aja jooksul ja Eesti vägi ei suuda oma jõududega ülekaalukat vastast geograafiliste eesmärkide saavutamisel takistada, on mõistlik kogu väe üleminek totaalsele sissisõjale. Eelduseks on see, et enam ei ole võimu territooriumi oma kontrolli all hoida ja see ei ole enam ka ratsionaalne. Nagu eespool eeldatud, on totaalne sissisõda tegelikult igale suurriigile üksjagu heidutav faktor, sest see tähendab selgete sihtmärkide kadumist, meeletuid kulusid väe julgeolekuks, ja mis peamine, kiire sõjakäiguga loodetud poliitiliste eesmärkide mittesaavutamist. Suureulatuslik sissisõda on ründajale tapvalt kulukas.[4]
Totaalsele sissisõjale üleminek tähendab ka seda, et sissitegevuse baastõed on selgeks õpetatud kogu väele, sh reservväelastele juba ajateenistuse jooksul. Juhul, kui vastane tabab Eestit strateegilise üllatusega (mis on alati eesmärk),[5] võttes võimaluse viia läbi mobilisatsioon regulaarväe koondamiseks, võib ja peab kohe üle minema totaalsele sissitegevusele terve riigi ulatuses. See ei takista mobilisatsiooni läbiviimist piirkondades, mis on vastasest vabad, ja hübriidsõjapidamise kavade juurde saab sel juhul tagasi minna, kui piisav hulk regulaarväge on relvade all.
Kuid olulisem kui kindla järjestuse järgimine on kiire reageerimine ka kõige ootamatumale kallaletungile. Planeeritud ja ettevalmistatud sissiliikumist ei saa vastane ühegi tegevusega kiirelt ja lihtsalt takistada ning just sellise kontseptsiooni kasutuselevõtt võib olla üldse mobilisatsiooni läbiviimise eelduseks ja sealt edasi strateegiliste kohtade kaitsmiseks, et võtta vastu liitlasvägi.
Nende kahe kontseptsiooni vahel mängimine, samas kord koondumine otsustavateks löökideks ja siis jällegi hajumine algosadeks, on igale suurekaalulisele vastasele tõeliseks õudusunenäoks. Eesti julgeoleku alussammaste templis on see keskmise samba täiendav osa, mis on tihedalt põimunud hübriidsõjapidamise strateegiaga. Sellises kontseptsioonis on vaieldamatult raskuskese Kaitseliidus väljaõpetatud üksustel, eriti võitlusgruppidel, kes tunnevad kõige paremini ja organiseeritumalt kohalikke olusid üle terve riigi.
Sõjaaja strateegiliste operatsioonide ja strateegilise kommunikatsiooni kontseptsioon
Strateegilised operatsioonid ja strateegiline kommunikatsioon on pidevad tegevused, sõltumata Eesti pinnal kasutatavast võitlusstiilist. Strateegilised operatsioonid hõlmavad füüsilisi üllatusoperatsioone vastase territooriumil, lüües teda tema sõjategevust ja stabiilsust ülalhoidvatesse lülidesse. Need operatsioonid on nii füüsilised kui ka elektroonilised (kübervõitlus). Optimaalne on neid kombineerida olukorras, kus on vaja inimest kohapeal vastava varustuse ja tarkvaraga, et siseneda suletud võrkudesse.
Kommunikatsioonioperatsioonid hõlmavad kokku vähemalt nelja auditooriumi: oma rahvale psühholoogilise kaitse tagamine,[6] vastase rahva usu kõigutamine sõja legitiimsuses ja otstarbekuses, vastase valitsuse hirmudel mängimine ning ülejäänud maailmale oma õigustatud võitlusest positiivse kuvandi loomine, mis kiirendab liitlasvägede saabumist. Julgeolekusammastes täidab see jätkuvalt heidutuse osa ja seda nii kollektiivkaitse kui ka iseseisva kaitsetegevuse karmistumise suunas ründava vastase vastu.
Rahuaja strateegiliste operatsioonide ja strateegilise kommunikatsiooni kontseptsioon
Selle kontseptsiooni üks peamisi eesmärke on kanalite loomine sõjaaegse kommunikatsiooni ja ka operatsioonide teostamiseks. See hõlmab juba varakult liitlasrahvastele positiivse kuvandi loomist, vajalike välisluurevõrgustike ehitamist, võimaliku vastase mõjutamist sõjaplaanidest loobumiseks ja sõja vältimatuse ilmnemisel ka vastavaid ettevalmistusi strateegilisteks operatsioonideks vastase territooriumil. Lisaks kuulub just siia kategooriasse kaitsejõudude liikmete ja tsiviilisikute osalemine rahvusvahelistel operatsioonidel, mis omakorda peavad alati olema kantud peamise eesmärgi heaks maksimaalse „tulu“ saamise püüdest. Nii näiteks panustatakse piirkondadesse, kus on lisaks liitlashuvidele ka rahvuslikud huvid, ja alati püütakse kasutada neid unikaalseid võimeid, milles Eesti on tugev ja edumeelne.[7]
Maksimaalsuse ja laiapõhjalisuse printsiipidega kooskõlas püütakse ka iga rahuaegse välisoperatsiooniga luua kanaleid Eesti ettevõtete majandustegevuseks, mille tulemiks on nii tulu riigile kui ka Eesti maine tõstmine maailmas. Sama olulisena sobituvad selle kontseptsiooni alla Eesti kodanike evakueerimine naasteoperatsioonide ja pantvangist vabastamisena kriisikolletest,[8] vajadusel otsustavalt ja demonstratiivselt eriüksuste poolt, sest see ongi üks nende ülesandeid.[9] Sellised operatsioonid suurendavad austust riigi vastu ja loovad pikemas perspektiivis eestlastele välisriikides ohutuma keskkonna, rääkimata selgest signaalist oma rahvale, et riik neist hoolib. Julgeoleku alussammastes on see kontseptsioon koos reaalse kollektiivkaitse võimaluste suurendamisega peamine heidutuse tagaja võimalikule vastasele.
Need eelnenud viis põhikontseptsiooni oleksid mõistlikud tegevuskavad üldisemas mõttes. Neile vastavalt saab välja arendada juba operatiivkavad, mis suunavad konkreetseid üksusi kindlas situatsioonis suurema eesmärgiga seotult tegutsema. Kuid enne, kui teha täpsemaid plaane, tuleb vaadelda vastase operatsioonilisi ja taktikalisi eeldusi kontekstis, mis leiab tema süsteemi võimalikud nõrgad kohad. Sealt edasi saame kõrvutada oma võimeid ja varusid ning arendada edasi edukamaid taktikaid ja üksusi.
Operatsioonid ja taktikad sõjas
Liikudes edasi võimaliku sõjalise tegevuse analüüsi juurde, peab kaitsja looma vastase võitlusviiside mudeli ja välja selgitama, mida vastase vägedelt eeldada, ning otsima sellest lähtuvalt vastuseid oma strateegilistele, operatsioonilistele ja ka taktikaliste küsimustele.
Eeldused vastase operatsioonide ja taktikate kohta
Tulenevalt eelpakutud strateegilistest eesmärkidest ja Aslaavia relvajõudude mudelist[10] saab tuua esile järgmised eeldused.
Vastane peab Eesti pinnal pataljonilahinguid ja eelistab võidelda ühel taktikalisel suunal. Kuigi ühiselt võitlev üksus on motolaskurbrigaad, mis koosneb neljast või viiest manööverüksusest (motolaskurpataljonid ja tankipataljonid), ei paku Eesti maastik erilist võimalust brigaadi kui terviku võitluseks. Brigaade juhib operatiivstaap, mis on komplekteeritud operatiivsuundade haldamiseks just selles kampaanias. Eesti oludes on sõja korral tõenäoline 2–4 operatiivsuunda (Narva, Võru ja ka Pärnu või Viljandi) maismaad mööda. Samas ei tohi unustada, et tänapäeva füüsiline sõda on alati kolmedimensiooniline, seega on vastavate võimete ja ratsionaalsuse korral võimalikud ka dessandid muudesse piirkondadesse kas meritsi või õhust.
Sõjategevuse käigus Eesti vastu võib vastane jätta oma brigaadi tasemest kõrgema väejuhatuse ning strateegilise ja operatsioonilise tasandi raketi- ja õhutõrjesüsteemid turvalisele territooriumile väljaspool Eestit, sest nende tegevusraadius hõlmab kogu operatsiooniala. Varakult sisseimbunud eriüksuste esialgne rõhk on kõrgema väärtusega sihtmärkide leidmisel ja sihitamisel Eesti sügavuses kaugel manööverbrigaadide ees. Peamised sihtmärgid saavad olema Eestile strateegilised objektid, nagu Ämari lennubaas, statsionaarsed radarisüsteemid, kaitseväe ja Kaitseliidu staabid, kaitseringkondade staabid, väeosad, mobilisatsioonilaod jms. Neid objekte rünnatakse esimesel võimalusel rakettide ja õhuväega, et võtta võimalus mobiliseerida väed ja organiseeruda kaitseks. Oma osaluse Eesti kaitsesüsteemi plaanipärase ellurakendamise takistamiseks annab ka varakult aktiveeritud viies kolonn.
Sõjapidamise printsiipides rõhutab vastane agressiivsust, mobiilsust ja kiirust, vältides seetõttu kaitserajatisi, mis ei ole otseselt tema esialgse sööstu teel. Samas vajab ta suurt tagalat ja pidevat varude juurdevedu (laskemoon, kütus ja toit). Vastase rõhuasetus on võimsal avangul, et võtta esialgse löögiga kaitsjalt võimalus end organiseerida ja luua kõikehalvav šokiefekt. Kiire sissetung, kindlustatud tugipunktide vältimine ja suund kaitsja süsteemi sügavusse, et purustada tema kõike kooshoidev „ajukeskus“, on esimese rünnakuetapi põhipingutus. Kaitsekeskused piiratakse sisse ja puhastatakse süstemaatiliselt järgnevate üksuste poolt.
Vastase manöövris on rõhk kaudtulel (nii raketid kui ka suurtükid) ja õhuväel (lennukid ja kopterid), mis vajavad selgeid sihtmärke (koondumisalad, staabid, kaitseliinid, suured rännakukolonnid jms). Mida suuremad ja selgemad sihtmärgid, seda olulisemad rünnakuobjektid need on. Kaitsja ettevalmistused on peamine sihtmärk, sest selle süsteemi purustamine võtab kaitsjalt võimaluse rühmituda klassikaliseks organiseeritud kaitseks.
Vastane on suhteliselt paindumatu juhtimise ja side valdkonnas. Seal valitseb tal ideaalse sünkroniseerimise püüd. Selleks arendab ta rahuajal pidevalt elektroonilisi automatiseeritud juhtimisvahendeid ja loodab nende süsteemide baasil kiirendada lahingutegevuse tempot. Taktikalise tasandi plaanid on tal kavandatud suhteliselt lühikesele perioodile ja järgnevad ülesanded antakse sidevahendeid kasutades kõrgemalt staabist alles siis, kui lähimad ülesanded on täidetud. Eesmärk on vältida pataljoni ülemate ülekoormamist lahingu kestel, mis takistaks neil keskenduda poolelioleva operatsiooni edukale täitmisele.
Suur rõhk on elektroonilisel sõjapidamisel, mis seisneb nii küberrünnakutes vastase kodumaalt Eesti side-, riigi- ja ka majandussüsteemide vastu kui ka kohaliku viienda kolonni vastavates tegevustes. Lisaks sellele on manööverbrigaadides elektroonilise võitluse üksused, kes kuulavad pealt, segavad, määravad asukohti ja ka suruvad maha Eesti üksuste side. Raadiosidevahendite kasutamine on igal juhul raskendatud. Mobiilside- ja tsiviiltraatsidesüsteemid ei jää suure tõenäosusega tööle, kuigi võivad saada ka vastase kasutatava sidevõrgu osaks, kui ta enda sõjaväelised sidesüsteemid alt veavad. Isegi kui võrgud jäävad käiku, on suur tõenäosus, et vastane neid hoolega jälgib.
Esitletud eeldused on peamised, kuid muidugi mitte ammendavad olulised probleemid, millele tuleb mõelda oma eesmärkide, ettevalmistuste, võitluse ja arenduste seisukohast.
Eesti väe võimalikud vastused – hübriidlahingud
Kuna üks peamisi manööversõjapidamise printsiipe on vastase tugevuste vältimine ja tema süsteemi nõrgemalt kaitstud kohtade ärakasutamine oma eesmärkide saavutamiseks, tulebki luua vastavad eeldused, kuidas Eesti vägi saaks olla edukas eelkirjeldatud vastase vastu.
Eesti kaitsejõud peaksid olema eriti võimekad pidama iseseisvalt ja hajutatult kompanii ja rühma lahinguid. Kaitsel pataljon on just see, mida vastane enda vastu ootab, sest see loob selge rindejoone ja kaudtulerelvade eelistatud sihtmärgid (kaitsepositsioonid, pataljoni juhtimispunkt, tagala, rännakukolonnid ja koondumisalad). Seega tuleb vältida jõudude koondamist vastase peasuunale, sest kogu tema tugevus on suunatud ette. Pigem tuleks püüda panna vastane pidevalt 360° ulatuses võitlusesse iga kontaktiga, luues tema lahingupildis segaduse ja ebamugavuse. Kiired löögid liikuva vastase külgedele ja selja taha on mõeldavad vaid väiksemate üksustega. Et saavutada piisavalt häirivat efekti, peavad need üksused olema tugevalt relvastatud ja ülimalt mobiilsed.
Õhuohu seisukohast ei paku väikesed üksused piisavalt selgeid ega väärtuslikke sihtmärke lennuväele. Kui anda Eesti rühmade ja kompaniide koosseisu lühimaa-õhutõrjerelvad, muudavad need vastase õhutegevuse vägagi keeruliseks, sest kunagi ei saa kindel olla, kus need õhutõrjerelvad täpselt asuvad. Eesliikuva motolaskurpataljoni varitsemine ja üllatusrünnakud mitmelt suunalt samaaegselt häirivad tõsiselt selle pataljoni lahinguplaani. Võitlus fikseeritud positsioonidelt ja vastase liikumissuunal on just see, milleks ta on valmistunud. Kaitsja seisukohalt on lahenduse võti seega eesmärkide püüdlemine „elastse kaitse“, kiirema mobiilsuse, tugeva relvastuse, väiksemate sihtmärkide pakkumise ja peaaegu täiusliku detsentraliseerituse abil.
Et vastase avangardile järgneb üldjuhul teine, kolmas ja neljaski pataljon, peab osa selliseid kaitsva väe „rändlevaid“ üksusi tegelema samaaegselt ka nende jõudude häirimisega. Sellises kaitsemudelis ei eristu rünnak kaitsest ja vastupidi, mis omakorda suurendab vastase väeüksuses segadust, kas nad peavad tegutsema kaitse või rünnaku vastu. Neil on võimatu saata ka iga tulekontakti korral keegi meie allüksust jälitama, sest nii killustuvad peajõud täielikult. Kui vastane seda siiski teeb, peaksid meil omakorda olema valmis seatud varitsused neile jälitavatele üksustele.
Seega on väiksema väe meetod pigem ründavad tegevused väikeste, kuid tugevate ja kiirete üksustega vastase suuremale üksusele igast suunast. Mingil juhul ei tohi keskenduda püsivale kaitsele kaevikuliinides kui peamisele võitlusviisile, sest seda on suhteliselt kerge kaudtulega maha suruda ja sellest siis soomusega üle sõita. Sihiks peab olema maksimaalse liikuvuse saavutamine, kus viivituslahing ei tähenda tahapoole liikumist, vaid pigem vastase üksustele igast küljest kaitsvate ja ründavate löökide andmist. Nii kurnatakse tugevam vastane füüsiliselt ja moraalselt ning kujundatakse soodne võimalus ta soomustatud brigaadi otsustava vasturünnakuga lõplikult purustada. Et seda oleks võimalik teha, tuleb arusaamine lahingupildist ja iseseisev otsustamine ning tegevuspädevus viia kõige väiksemate võitlevate üksusteni. See muidugi eeldab tunduvalt teistsugust, st loovamat juhtide koolitust ja arendamist, kui seda senini on võimaldatud.
Lisaks otseses kontaktis tegusemisele tuleb lisada aktiivne sissitegevus vastase hõivatud territooriumi sügavuses. Väikesed, tugevdatud jao suurused Kaitseliidu võitlusgrupid,[11] mis asuvad oma ettevalmistatud tegusemisalal, otsivad ja ründavad kõige ootamatutes kohtades ning aegadel vastase erinevaid toetusüksusi ja staape. Ükski järelvedu rindeüksustele ei tohi olla turvaline, mitte kuskil tagalas ei tohi võimaldada vastasel end vabaks lasta ja puhata. Tugialad peavad olema võitlusgruppide tegutsemise tõttu pideva ahistamise all, mis muudab vastase rindeüksuste juhtimise ja tagamise kulukaks ning keeruliseks. Nagu vastase eeldustest järeldus, on pataljoni lahingueesmärgid suhteliselt lühiajalised, seega viivitus kõrgemas juhtimises tekitab olulise seisaku terve väe operatsioonis ja annab Eesti väele aega kontaktis initsiatiivi säilitada või see tagasi haarata.
Lisaks Ämari lennuväljale kui primaarsele liitlaste vastuvõtualale tuleks kindlasti planeerida ka varuvariandid Läänemaale, Saaremaale ja Hiiumaale. See muutub oluliseks just siis, kui vastane otsustab hõivata kiirpealetungiga enamiku Mandri-Eestist või purustada raketilöökidega strateegilised saabumisplatvormid. Et liitlased saaksid siiski maale tulla, on vaja vastavaid alasid väljapool otsest kontakti ja Lääne-Eesti võiks olla selleks ette valmistatud, eriti just kasutades ära endisi Nõukogude-aegseid avariilennuvälju maanteedel. See omakorda tähendab saarte parema turvamise nõuet nii õhutõrje- kui ka rannakaitsesüsteemidega.
Piiriülene tegevus
Siiski ei peaks Eesti piirduma sõja korral lahingutegevusega vaid oma territooriumil. Vastava koolituse saanud eriüksused peavad sõja esimestel tundidel sisse imbuma vastase riigi territooriumile. Nende peamisteks sihtmärkideks saavad kõrgema väejuhatuse staabid, sidesõlmed, vägesid transportiva raudtee soodsad lõigud jne. Ka on vaja tegelda strateegiliste raketi- ja õhutõrjesüsteemidega. Variandid, mida kaaluda, on nende süsteemide füüsiliselt või elektrooniliselt häirimine ja teatud võimete puhul ka kaaperdamine. Et sellises keskkonnas ja oma kõrgema väe otsese toetuseta on lahingukontakti loomine ülimalt riskantne, võiks Eesti sellistes oludes keskenduda oma kübervõitlusvõimekuse kasulikule suunamisele.
Elektroonilised side- ja juhtimissüsteemid toimivad kübervõrkudes, mis, olles küll suletud muule maailmale, on tõenäoliselt häkitavad ja häiritavad kohapeal. See oleks oluline võime, kuhu tasuks rohkem investeerida. Suutes näiteks kaaperdada keskmaarakettide juhtsüsteemi ja suunata raketilöögid vastase enda territooriumil asuva lennuvälja või strateegilise õhutõrjesõlme pihta, oleks sellel tõenäoliselt ka strateegiline efekt, sest see võimaldab liitlastel saavutada parem ülekaal õhus Eesti kohal. Operatsioonide ja ka strateegilise tasandi süsteemide häirimiseks on võimalik juhtimisvõrgu jälgimine (kuid jällegi kohapeal võrgu olulistes sõlmedes) ja luureandmete kogumine. Ka on mõeldav salvestatud sõnumeid kombineerides valede käskude jagamine, mis omakorda võivad tekitada vastasele lausa katastroofilisi tagajärgi (valesse sihtpunkti suunatud tugevdused, häired üldises õhutõrjesüsteemis jne).
Need mõtted on vaid väike osa võimalustest ja tingimustest, mida väikeriik saab ette võtta. Mis peamine, enamik sellest ei nõua erilisi ressursse, sest sellised võimed on ühel või teisel kujul riigis juba olemas. Seega vajab vaid nende sidumine ning eesmärgipärane kasutamine-arendamine hoolikamat lähenemist ja leidlikumat mõtlemist.
Eeldusi eelkirjeldatu teostamiseks
Selleks, et eelnimetatud lähenemisi teostada, tuleb Eesti väele püstitada vastavad nõuded, mis juhivad ettevalmistusi igapäevaselt. Lähemalt peamistest nõuetest.
Ülesandekeskse juhtimise ja tegutsemise filosoofia ning ka tegelik rakendamine igapäevaselt, seda nii väljaõppes kui ka administreerimisel. Bürokraatia on vaja saada kontrolli alla, määrustik tuleb vastavaks kirjutada ja luua sõjapidamisdoktriin ühtseks arusaamiseks.
Tuleb luua selge ja vahetu kommunikatsioon kõigi tasandite vahel nii horisontaalselt kui ka vertikaalselt ilma mõttetute piiranguteta. Informatsiooni liigutamine süsteemi sees ja oluliste partnerite vahel peab käima kiirelt ja avatult. Mõistlik lähenemine sellele, mis tegelikult on saladus ja mis mitte, on kriitilise tähtsusega. Olukord, kus näiteks Kaitseliidu võitlusgruppide ülematele ei saa salastatuse tõttu näidata paberil nende ülesandeid, sest neil puudub saladuse kasutamise luba, on pehmelt öeldes rumal.
Iga tasandi juhtide pädevuste ja oskuste taset tuleb oluliselt tõsta. Kompaniiülem peab mõtlema vähemalt samal tasandil kui pataljoniülem, rühmaülem nagu kompaniiülem jne. Tuleb liikuda edasi klassikalise lineaarse lahingupidamise mõttemaailmast ja arendada iga tasandi juhte suuteliseks mõtlema, otsustama ja tegutsema iseseisvalt. Tulevikus ei piisa enam kahe kõrgema ülema ülesande märkimisest lahingukäsku, vaid strateegiline juhis peab olema selgelt esitletud ka iga tasandi allüksuse ülesannetes. See omakorda tähendab tõsist allohvitseride ja ohvitseride koolitamise meetodite revideerimist ning arendamist, et tagada ka tegelikult väljundipõhine väljaõpe ja treening. Igal sammul tuleb meeles pidada printsiipi, et tulevast juhti tuleb koolida selles suunas, kuidas mõelda, mitte mida mõelda.
Kombineeritud relvaliigid tuleb viia madalaimale tasandile, näiteks suurtükid pataljoni, miinipildujad rühmadesse, tankitõrje jagudesse jne. Lisaks tuleb juba rahuajal võtta kasutusele kõik sobivad tsiviilvahendid, mis kiirendavad ja soosivad lahinguliste ülesannete täitmist. Näiteks ATVd tankitõrje- ning õhutõrjemeeskondadele, bagid luuremeeskondadele jms.
Sissiõpe tuleb muuta kohustuslikuks väljaõppe osaks alates ajateenistusest ja sõltumata sellest, mis allüksuses teenitakse. Rohkem tuleb panna rõhku ründavatele patrullidele kui kaevikus kükitamisele. Iga jaoülem peab olema võimeline iseseisvalt luure- ja lahingupatrulle juhtima. See omakorda eeldab allohvitseride pädevuste tugevat kasvu ja tunduvalt suuremat panustamist nende arendamisse.
Tuleb püüda arendada maksimaalset koostööd igal õppusel (kaitsevägi, Kaitseliit, tsiviilstruktuurid). Eelkõige vajab just Kaitseliit kaitseväe suuremat toetust. Ühised õppused ja harjutamine peaksid saama igapäevaseks normiks, mitte aastasündmuseks „Kevadtormil“. See omakorda motiveerib ajateenijaid liituma pärast sundteenistust Kaitseliiduga ja jätkama enese arendamist rohkem kui ettenähtud reservõppekogunemistel.
Ohvitseride ja allohvitseride roteerimine tuleb süsteemselt läbi mõelda ja võtta suund parima tegeliku sõjaaja võime loomisele. Juhid peavad jääma seotuks oma reservüksustega, vaatamata oma ametikohale tegevteenistuses. Loomulikult tuleb liikumisi kõrgematele sõjaaja kohtadele, kuid ka siis peaks järelkasv tulema samast sõjaaja koosseisust, sest see võimaldab ülematel paremini tunda oma allüksust ja selle võimeid. Kõik tegevteenistujad peaksid jällegi mingi aja teenima Kaitseliidus, et aidata ühtlustada ühtse väe toimimist.
Kokkuvõtteks
Sõjalised ja ka rahuaegsed strateegiad peavad olema tihedas seoses ja lähtuma samast kõrgemast eesmärgist. Säilima peab ka strateegiliste kontseptsioonide ja nende liitekohtade paindlikkus, et võimaldada olukorra muutudes liikuda kiirelt ühelt teisele. Vaatamata kohati täiesti erinevatele operatsioonilistele ja taktikalistele lähenemistele erinevate strateegiate teostamisel, ei tekita see vägede loomises ja arendamises konflikti, kuniks on olemas vastavad universaalsed tingimused. Need jällegi põhinevad ühtsel arusaamisel sõjapidamisest (doktriin) ja selle eesmärkidest.
Et kõik ei suuda teha kõike, on oluline määrata väe erinevatele osadele peamised rõhuasetused, eeldusel, et nad on vastavas valdkonnas kõige sobivamad ja tugevamad. Printsiip on, et tugevusi tuleb arendada paremaks ja nõrgad valdkonnad viia rahuldavale tasemele. Igal juhul tuleb vältida väe kõigi osade arendamist paiguti seni veel kehtival põhimõttel, et kõik oleksid keskmiselt head ühtedes ja samades asjades. Nii ei arene vägi tervikuna tegelikult paremaks, vaid jääbki keskpäraseks. Vastupidiselt jällegi, suunates arengutes rõhku tugevuste tugevdamisele, tõstab see väe üldist kvaliteeti oluliselt rohkem. See omakorda tingib ka juhtide vajaduse väe erinevate osade targaks kasutamiseks just sellistes operatsioonides või operatsioonide osades, milles vastavad allüksused on kõige tugevamad, samas neid kombineerides põhimõttel, et kõik vajadused saaksid kaetud ja iga üksus täidaks just talle sobivaimat ülesannet.
Juhtimisest, üksustest hübriidlahingus ja nende soovituslikest arendussuundadest tuleb juttu järgmistes osades.
(järgneb)
[1] Vt Toomse, Rene 2011. Sõjapidamine X: Eesti kaitsmisest sõjas ja rahus 2. Kaitse Kodu! 2, lk 40–41.
[2] Riigikaitse strateegia, p 39 (http://www.valitsus.ee/UserFiles/valitsus/et/valitsus/arengukavad/kaitseministeerium/Riigikaitse%20strateegia.pdf).
[3] Vt Toomse, Rene 2011. Sõjapidamine X: Eesti kaitsmisest sõjas ja rahus 2. Kaitse Kodu! 2, lk 39.
[4] Rekasius, Mindaugas 2005. Unconventional Deterrence Strategy, lk 59 (http://www.dtic.mil/cgi-bin/GetTRDoc?AD=ADA435545&Location=U2&doc=GetTRDoc.pdf).
[5] Loe ka Mart Sireli magistritööd „Strateegiline üllatus sõjakunstis: sisu, põhjused, tagajärjed“ (Tartu: Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused 2010).
[6] Riigikaitse strateegia, p 7, 14, 92–95 (http://www.valitsus.ee/UserFiles/valitsus/et/valitsus/arengukavad/kaitseministeerium/Riigikaitse%20strateegia.pdf).
[7] Riigikaitse strateegia, p 25 (http://www.valitsus.ee/UserFiles/valitsus/et/valitsus/arengukavad/kaitseministeerium/Riigikaitse%20strateegia.pdf).
[8] Riigikaitse strateegia, p 65f (http://www.valitsus.ee/UserFiles/valitsus/et/valitsus/arengukavad/kaitseministeerium/Riigikaitse%20strateegia.pdf).
[9] NATO. AJP-3.5 Allied Joint Doctrine for Special Operations 2008 (Ratification Draft). Naasteoperatsioonid ehk evakueerimised ja pantvangide vabastamine kolmandatest riikidest on rahvuslikud vastutused, lk 2-2 ja 2-4.
[10] Toomse, Rene 2011. Sõjapidamine X: Eesti kaitsmisest sõjas ja rahus 2. Kaitse Kodu! 2, lk 37.
