Värske uudis annab teada, et
tublid Tartu Ülikooli teadlased on asumas testima meie kaadrikaitseväelaste
sobivust nende ametisse (PM 02.09.12). Iseenesest ju nagu tubli ettevõtmine ja
ega keegi ei eeldagi, et raske töö tasuta ära tehakse, kuid uudise põhjal antud
eesmärgi ja sihtgrupi suhtes tekib vaid üks suur küsimus – milleks küll? Uudis
annab vihje, et testima hakatakse juba teenistuses olevaid kaitseväelasi.
Hästi, tore teada, mis test kellegi isikuomaduste kohta ütleb, kuid mis siis
edasi? Oletame, et selgub kümne aastase staažiga kompaniiveebli või kolm aastat
usinalt rühma juhtinud leitnandi testist, et nad ei sobi kohe üldse seda tööd
tegema. Kas nad lastakse lahti või saadetakse lattu sokke riiulisse panema? Mis
siis kui nende tööle ei ole ülematel ega alluvatel pretensioone? Ühtpidi
selline spetsiaalne ja ligi 96000 eurot maksev projekt ei tohiks ju eksida. Kui
eksib ja tihti, siis ei ole see ilmselgelt pädev ja raha on kehvasti kulutatud.
Teistpidi, kui selle küsitava väärtusega testi tulemusel kaotab inimene töö ja ma
julgen väita, et kaitseväelasele on see amet tunduvalt rohkem kui lihtsalt töö,
see on elustiil ja tõeline kutsumus, siis kas see test oleks ikka pädev alus?
Küsimusi tekib rohkem kui vastata võimalik. Seadus ei näe ette psühhomeetriliste
isikuomaduste testi negatiivse tulemusele sooritamise alusel teenistusest
vabastamist või madalamale ametikohale viimist. Olgu, seadus pole kivisse
raiutud ja seda saab muuta. Siiski jääks sellise muudatuse vastavus põhiseaduse
ja selle mõttega tõenäoliselt karjuvasse vastasseisu.
