Esmane kaitsevõime – tegelikkus ja doktriin

Sõjapidamine VI: Esmane kaitsevõime – tegelikkus ja doktriin

Rene Toomse
Kaitse Kodu! Nr 6 [98/544] 2010, lk 33-36

Kaitseväe ja Kaitseliidu rahuaegne peamine ülesanne on valmistuda riigikaitseks sõja korral.[1] Vaatamata sellele, et ei praegu ega lähitulevikus pole Eesti-vastane sõjaline rünnak tõenäoline, ei saa sellist ohtu pikemas ajaraamis välistada.[2] Selline hinnang on antud värskes julgeolekupoliitikas. Riigikaitselise kõrgeima alusdokumendina annab see mitmeid selgitusi olukorrast, prognoosist tulevikuks ja loob raammudeli riigikaitse toimimisest. Siiski on see dokument iseenesest vaid hõre skelett, kuhu tuleb alles asuda ehitama, tugevdama või ka ümberkujundaja elutähtsaid organeid, lihaseid ja lõpuks katta naha ning karvadega.  

„Strateegilise kapteni“ efekt ja selle ohud

Tundub, et nüüdseks on vaibunud ajakirjandusmelu minu isiku ja tegude ümber, vähemalt mõneks ajaks. Siiski on tõusetunud küsimusi, mis elavad veel mõnda aega edasi ja tekitavad tõenäoliselt peavalu veel mitmetele inimestele. Õiguskantsler on saanud järelpärimise ametkondade käitumise õiguspärasuse kohta (http://www.postimees.ee/?id=320161) ja vastusele järgnevad ka teatud seisukohad. Muidugi on asjad kumuleerunud: ärimehed paljastavad oma kogemusi (http://www.e24.ee/?id=320647), Bergvald mõistetakse õigeks (http://www.epl.ee/artikkel/584356) ja võib-olla veel midagi, mis ei torka kohe silmagi. Kuid midagi toimub ja sihtmärgiks on senised sihtijad ise. Võiks ju väikekodanlikult rahul olla ja kättemaksuhõngu nautides muheleda, kuid kas asi ikka on küünlaid väärt?