Kaitseväe uus juhtimisstruktuur ja selle jätkusuutlikkus

Rene Toomse

KVÜÕA Toimetised 19/2014

 

Sissejuhatus
2013. aasta alguses võttis Vabariigi Valitsus vastu uue riigikaitse arengukava. Kava on saanud kiita Vabariigi Presidendilt, kaitseministrilt, aga ka näiteks USA Euroopa vägede ülemalt ja Soome kaitseväe juhatajalt. Samas teevad sellele tõsiseid etteheited eelmine Kaitseväe juhataja kindral Ants Laaneots ning eriti jõuliselt endine Kaitseväe peastaabi operatiiv- ja väljaõppeosakonna ülem kolonelleitnant Leo Kunnas.
 

Tegemist on üsna terava vaidlusega. Vaatamata sellele, et meedias ei tekita viimane erilist tähelepanu, tundub endiste kõrgema juhtimistasandi ohvitseride jaoks küsimus vägagi põhimõtteline. Üheks tõsisemaks vaidlusteemaks on kaitseringkondade kui struktuuriüksuste kaotamine. Arengukava nimetab nende kaotamise põhjustena vajadust vähendada bürokraatiat, lihtsustada juhtimissüsteemi ja hoida kokku vahendeid. Kritiseerijad väidavad, et tegemist oli toimiva ja võimalikest parima juhtimismudeli hävitamisega, mille tagajärjel tekib riigikaitsesüsteemi oluline lünk.
 

Loe edasi:  http://www.ksk.edu.ee/wp-content/uploads/2014/12/KVUOA_Toimetised_19_10_toomse.pdf

Miks Venemaa ründab? Ta on hirmul, kuid mitte lääne ees

Rene Toomse 

Tallinnas 1. oktoobril 2014

Linnaleht 01.10.2104

Kes võidab, kes kaotab? Kuid veel olulisem on püüda selgeks saada – miks Venemaa ründab? Uskumatu, et 21. sajandil peame olema mures sõja pärast Euroopas.

Venemaa-Ukraina väljakuulutamata sõda on saanud tõsiseks murekohaks nii Eestile kui ka kogu läänemeelsele maailmale, sõja vältimiseks loodud Euroopa Liidule ja NATO-le. Rünnak ei ole küll veel päris selgepiiriline ja mitte otseselt Euroopa Liidu ja NATO riikide vastu, kuid ähvardavast retoorikast on õhk tiine. Siin üks mõttekäik, mis võib olla Venemaa ajend kihvade paljastamisel lääne suunas.

Venemaa on hirmul. See võib olla surmahirm, kus silmapiiril paistab impeeriumi, kuid võimalik, et terve riigi ja rahva kukkumine hävitavasse kaosesse. Venemaa hirmu allikas on Hiina, kes väidetavalt rakendab vaikset hõivamispoliitikat Siberis ja samas arendab oluliselt oma sõjalist jõudu. Päeval, kui hiinlaste osakaal on piisavalt suur, annab see aluse Siberil, mis laiub Uurali mäestikust Beringi väinani, kuulutada ennast iseseisvaks Venemaast. Või isegi Hiina osaks. Siberis on Venemaa peamised gaasi- ja naftavarud.

Erioperatsioon Progulka

NB! Tegemist on mõtteharjutusega, millel pole mingisugust seost päris elu ja olukorraga. Kõik nimelised kokkulangevused on juhuslikud. 
Loovalt lähenevad probleemilahendused palun kirjutada kommentaaridesse.

Olukord:

Ühel vihmasel sügisõhtul kell 20.03 ületavad neli tumehallides vihmakeepides ja seljakottidega meest kiirelt piirilõigu Värska vallas. Piirivalve kaamera fikseerib liikumise. Kolme kilomeetri kaugusele jäävas Väike-Rõsna kordonis antakse häire. Piirivalvurid hüppavad maasturisse ja hakkavad sõitma. Mehed keepides liiguvad kiirel sammul otsesuunas metsateele, mis jääb 400 m kaugusele piirist, käed kindlalt laskevalmis automaate hoides, silmad skaneerimas iga võimalikku liikumist nende teekonnal.

Mõeldes mõeldamatule: Venemaa ja Lääne peatsed liitlassuhted?

Rene Toomse

September 2014 London ja Keila

Uus külm sõda Venemaa ja NATO vahel on täies hoos. Karmimalt kui kunagi varem, hõlmates mõlemaid kahjustavaid sanktsioone ja isegi tuumaähvardusi. Sõda Ukraina pinnal on väljunud siseriikliku rahulolematuse faasist ja muutunud varisõjaks (proxy war) globaalsemate võimujoonte jagamise nimel. Miks Venemaa seda teeb, on ilmselt parema positsiooni nimel maailmaasjades. Suhteliselt ohutu on näidata oma jõudu kellegi peal, kes pole otseselt NATO kaitse all, kuid samas saata tugev sõnum NATOle ja lääne maailmale tervikuna – ma olen tugev ja parem arvestage mu soovidega. Lõppeesmärk ei ole kestev vastasseis, vaid parem positsioon maailma käekäigu üle otsustajate laua taga. Hetkel, mil teised suured on nõus Venemaa nõudmistega, lõpeb ka sõda, selleks korraks. Asi ei ole Krimmis, Ukrainas ega ka Balti riikides, vaid milleski muus, mida Putin tahab Venemaa heaks Ühendriikidelt ja Euroopa Liidult. See on lihtne väljapressimine, mille õnnetud vahendid on naaberriigid. See on kõrgel tasemel strateegiline mäng, milles ei ole midagi juhuslikku. See on reaalpoliitiline pokker kindlatele panustele, kus Venemaa teab üsna hästi oma vastasmängijate kaarte ja on samas suutnud enda omi hoolikalt varjata.

Pahameel objektiivse arvamuse üle: kas Tõnis Assonil ikka on Stockholmi sündroom?

Rene Toomse

Juuli 2014 Lümandas

OSCE vaatleja Tõnis Asson vabanes päevi tagasi ebaseaduslikust vangistusest Ida-Ukrainas. Naastes Eestisse andis ta teada, mida nägi ja koges. Tema kirjeldused on tekitanud pahameelelaviini stiilis, et kuidas üldse saab hea sõnaga kirjeldada neid separatiste, kurjategijaid?! Ilmselgelt on mees langenud Stockholmi sündroomi küüsi ja vajaks tugevamat sorti meditsiinilist abi, leiab isegi minister Jürgen Ligi. „Sümpaatiaavaldused“ nende suhtes, kes ei ole meie poolel, või meie toetataval poolel, on lubamatud.

Maritime Security: Make the right choice

Published in Maritime Security Review June 11, 2014

Rene Toomse, CEO, Aburgus Risk Management

An Aburgus team, having recently returned from a mission, told me a story. They were providing security from Galle to Richards Bay, their first time on this large bulk carrier. The Captain was happy with all the settings and told them about a previous security team from another security company. The team leader was from the UK and other team members were an Indian, Sri Lankan and Filipino. A true multinational team one could cheer about but the reality was far from happiness, not to mention effectiveness. 

Riigikaitselisest debatist – kas teisitimõtlejad on ikka dissidendid?

Rene Toomse

Märts 2014 Keilas

Käesolev kirjatükk on mõtlik ja küsimuse võtmes – kas Eesti plaanitud kaitsemudelis kahtleja on tõesti pahatahtlik dissident? Põhjus, miks ma sellest kirjutan, on see, et jälle kord on nagu tekkimas suhtumine: kui sa pole meie poolt, siis oled vastu. Ja seda üldse mitte peamise pingutuse, ehk sõjapidamise enda tasandil, vaid meetodite üle, kuidas võiks sõda pidada. Sisuliselt ei toimu debatti, sest keegi kuskil on juba parimad plaanid teinud ja kõiki teisi arvamusi ning ebamugavad küsimusi peetakse pahatahtlikeks. Veel üks tundmus – kui oled tegevteenistusest läinud, siis ei ole sa kursis ega ka mitte enam pädev kaitsevõimest mõtlema ja hoiaks selle eest, et veel kehtivates plaanides kahtlema. Dissident selline. Ma ei räägi siin vaid enda eest, sama trendi on tunda ka teiste avaliku ruumis kriitilisemate sõnavõtjate pihta.

Kuidas nurjata „Krimmi“ Narvas?

Rene Toomse

Märts 2014 Keilas

Konstaablid Raul ja Irina peatusid Statoili bensiinijaama juures kohvipeatuseks. Kell oli 04.22 suvise laupäeva varahommikul. Üksikud vahetustega tööle liikujad, mõni hiljapeale jäänud pidutseja väsinud sammuga kodupoole liikuja – ei midagi rutiinist erinevat. Raul võttis pakist suitsu ja asus seda süütama, kui ta kõrva tabas mootoriheli, mis ei tundunud kuidagi tavapärane laupäevahommikus. Ei, see ei tundunud üldse tuttav, see ei olnud tema kodulinna heli üldse. Suunates pilgu Tallinna maanteel ida poole nägi ta lähenemas nelja nurgelist tumedat masinat. Rauli käsi koos tulemasinaga langes jõuetult alla kui teda tabas äratundmine. 

Ärge pekske pikka, pikk on pealik

Rene Toomse

06.03.2014 Keilas

Kuumad ajad õhutavad kuumi tundeid. Kui midagi ei ole nii, nagu me tahame, siis peab keegi süüdi olema. Ja süüdlast tuleb karistada, avalikult. Emotsionaalne hüsteeria ajakirjanduse ja kommentaariumite kaudu on muutunud nii normaalseks eesti elu osaks, et ratsionaalne argumentatsioon ja mainstreamist erinev arvamus muudab arvamuse avaldaja automaatselt rahvavaenlaseks. Tere tulemast tagasi keskaeg ja elagu avalikud hukkamised!

Lastetoetust … rublades

Rene Toomse

Delfis 02.03.14

Poliitik, kes täna räägib kaitsekulutuste vähendamisest on tõenäoliselt sooritamas poliitilist enesetappu. Venemaa praegune tegutsemine Ukrainas ei ole ilmselt märk sellest, et me elame ilma sõjalise ohuta ja võiksime püssid atradeks taguda.

Hoides endiselt ees roosasid prille, et midagi ju ometi meie julgeolekut ei ohusta, tuleb meil mingis tuleviks küsida oma lastetoetust võib-olla rublades. Euroopa ja lääne ühiskonna positsioon mitte ainult Ukraina, vaid ka iga teise riigi suhtes, kes Venemaale tulevikus jalgu jääb, otsustatakse esmaspäeval Brüsselis.

Mõttekohti strateegiast ja taktikatest Kesk Aafrika Vabariigi kriisi lahendamisel

Rene Toomse

Riigikogu on kiitnud heaks Eesti Kaitseväe missiooni Kesk Aafrika Vabariiki (KAV). Ilmselgelt ei ole see operatsioon rahva seas populaarne nagu ükski sõjaline ettevõtmine ei peaks normaalses ühiskonnas positiivset elevust tekitama. Paraku on aeg-ajalt olukordi, kus tuleb teha seda, mida on vaja teha. Selles operatsioonis osalemise üle on argumenteeritud palju ja praeguseks on otsus tehtud. Nüüd tuleks keskenduda sellele, kuidas seda operatsiooni kõige eesmärgipärasemalt täide viia. Paraku ei ole KAVi olukord tegelikult sõjaväelaste lahendada, vaid vaja on just sellist lähenemist, mida meie omaenda julgeolekupoliitika nimetab avaraks julgeolekukäsitluseks. Eesti peaks siin osalema lahenduste pakkujana, kuidas saavutada soovitud lõpptulemit. Selles mõttes on ainult Kaitseväe missioon tõepoolest ebapiisav, nagu ka mitmed kriitikud välja toovad.

Poliitika ja pahad õunad

Rene Toomse,

veebruar 2014 Limassolis

Poliitiline karusell on ringlemas täistuuridel. Europarlament ja Riigikogu ootavad uusi saadikuid. Rahvas tahab uusi saadikuid, sest enamus vanad on nagu halvad õunad, kes korvis koos headega nakatavad hoolimatuse- ja korruptsioonipiskuga ka need vähesed, kes veel tahaks tegutseda rahva huvides. Kas see ikka on päris nii? Kust tuleb halb poliitika, mis ei hooli oma rahvast, vaid kummardab iga Euroopa Liidu lolluse ja välispankade ahnuse ees? Vaata neid poliitikuid ükshaaval, siis enamus nagu inimeste moodi, kuid kui kambas koos ja võimu juures …

Eesti peab Kesk-Aafrika Vabariigi operatsioonis vältima kaasajooksja mainet

Rene Toomse

Delfi 20.01.2014

Eesti plaanib saata Kesk-Aafrika Vabariiki 55-mehelise Kaitseväe üksuse abiks Prantsuse vägedele. Valitsus on teatanud, et Eesti osaleb lahingrühma ja toetusmeeskonnaga. Põhjused on nii liitlassuhete parandamine kui ka tänuvõla täitmine prantslaste ees Liibanoni pantvangikriisi lahendamisel.

Nagu ikka keskmise riigielu otsusega, jaguneb arvajate leer üsna selgelt kaheks vastanduvaks pooleks - tasub minna ja pole meie asi sinna oma nina toppida. Demokraatlikus riigis on igaühel õigus oma arvamusele. Siiski on vaja põhjendada, miks just üks otsus on parem ja kasulikum tervele Eestile. Mina olen poolt, kuid leian, et Eesti peaks tegema pisut rohkem kui saatma vaid üksuse prantslaste perimeetri auke lappima.

Vaja on sõna sekka saada ka strateegia kujundamisel. Oleks aeg siseneda sellesse kõige keerulisemasse protsessi, kus tegelikult otsustatakse kavandatava operatsiooni õnnestumine või läbikukkumine. Lisaks tuleb hoolega vaadata, mismoodi osalemine nii selles kui igas edaspidises missioonis turgutaks ka Eesti majandust. Kuigi kaitsetute abistamine on moraalne ja õilis tegevus, ei saa üksi riik lubada endale tegelikult altruistlikku tegevust mitte milleski, mis ta ette võtab.