Rene Toomse
06.03.2014 Keilas
Kuumad ajad õhutavad kuumi tundeid. Kui midagi ei ole nii, nagu me tahame,
siis peab keegi süüdi olema. Ja süüdlast tuleb karistada, avalikult.
Emotsionaalne hüsteeria ajakirjanduse ja kommentaariumite kaudu on muutunud nii
normaalseks eesti elu osaks, et ratsionaalne argumentatsioon ja mainstreamist erinev arvamus muudab
arvamuse avaldaja automaatselt rahvavaenlaseks. Tere tulemast tagasi keskaeg ja
elagu avalikud hukkamised! Trend ei ole uus, kuid on tunne, et see kasvab. Eriti ereda leegiga põlevad poliitikud. Mis iganes nad ei ütleks, alati saab nende sõnavõttudes leida valskust, viha lihtrahva vastu ja isegi riigireeturlust. Ise oleme uurijad, ise kohtunikud ja timukad nende üle. Tihti küll ühekülgsest allikast saadud ettekujutuse põhjal ja kirjavigadega. Kas see ongi Eesti tänapäeva tase? Nukker kuidagi. Kuid samas ka vist paratamatu, kui uskuda uuringuid üldisest rahvahariduse allakäigust.
Kas „minul on õigus oma arvamusele, kuid sinu erinev arvamus on kuritegelik“
on saamas üldiseks normiks? Tundub nii, kui vaadata kasvõi eile algatatud
petitsiooni Savisaare vastu, mis kogus päevaga 3500 pooldajat. Selle eest, et
ta avaldas oma arvamust, mis ei ühtinud masside emotsionaalse seisukohaga.
Andke andeks, kuid see on labane. Samuti meie oma põhiseadusega vastuolus, mis
lubab kõigile vabadust oma veendumustes ja arvamustes. Siinkohal ei ole ju
tähtis, kas arvamus on õige või vale enamuse meelest, vaid see, et selleks on
õigus ilma, et sind avalikult üles poodaks. Mille poolest on sellise
petitsiooni loojad ja allkirjastajad paremad nendest, keda läbi selle hukka
mõistetakse? Käige mu sõnade, mitte mu tegude järgi?
Juba kostavad üleskutsed panna välisministri pea pakule eile lekkinud
telefonikõnes avaldatud arvamuse varjamise pärast. Siiski saab tema räägitut
liigitada kategooriasse „naised saunas rääkisid“ ja sellist asja ei tohigi
hundikarja ette tuua. Rumal tegu muidugi, et ta sellest sisuliselt avalikult
rääkis juba kõne tegemise hetkel. Kas see on surma väärt? Vahet ei ole,
järgmine ohver on käes – dead man walking.
Kas on üldse oluline kellegi jaoks, kus tegelikult on tõde, kus vale? Kus
kogu selles loos on üldse tõde ja vale? On palju asju, mida me keegi ei tea ja
tõenäoliselt kunagi ei saagi teadma. See on kindlasti närviajav, kuid mida saab
paremaks teha emotsionaalse räuskamisega inimeste pihta, kes midagi teistmoodi
arvavad? Kas see toob tõe? Ei too ju, vaid viib hoopis selleni, et avaliku elu
tegelastel kaob igasugune tahtmine üldse midagi rahvale rääkida. Siis on nad
süüdi vaikimises ja varjamises – jälle lavale ning pea silmusesse. Paratamatult
tekib tunne, et kes tahes ja kui heade kavatustega iganes püüab riigiotsustesse
kaasa rääkima saada, on juba ette surma mõistetud. Ja samas rahvas tahab häid
poliitikuid, kes elu paremaks teeks. Lausloll või masohhist peab olema see, kes
selle tee peaks ette võtma, sest pole ju vahet, mida sa teed või jätad tegemata,
ikka kistakse sind alasti ja piitsutatakse veri välja.
Eesti rahvas, tulge mõistusele. Nii ei jõua mitte kuskile. See lõputu
omavaheline kiskumine ja tatipritsimine, ei millegi olulise nimel, on kindlaim tee
meie riigi allakäigule. Kui ka keegi arvab, et me juba põhjas oleme, siis hoogu
juurde anda on ju suisa enesetapjalik. Iga vihkav kommentaar, poliitiku solvang teise poliitiku pihta, ajakirjaniku riuklik pealkiri, mis ei lähe kokku arvamuse ütleja mõttega, on mõistlikuma tuleviku
põletamine. Meie laste tuleviku. See on tõeline allakäiguspiraal, mitte
vabamüürlaste, CIA ega Putini võimalikud kurjad plaanid meie vastu. Peeglis on
meie vaenlane. Ärge pekske pikka, äkki ta näebki pisut kaugemale.
