Legal Notices

All expressed in this blog are the author's opinions and do not represent any official standpoint of any other entity.
No expression here is intended to incite any violence, rebellion or any other conduct that is not according to commonly established rules and regulations.
All information presented here is acquired via open sources or personal experiences of the author. Here is no classified information any kind.

06 March 2014

Ärge pekske pikka, pikk on pealik



Rene Toomse
06.03.2014 Keilas

Kuumad ajad õhutavad kuumi tundeid. Kui midagi ei ole nii, nagu me tahame, siis peab keegi süüdi olema. Ja süüdlast tuleb karistada, avalikult. Emotsionaalne hüsteeria ajakirjanduse ja kommentaariumite kaudu on muutunud nii normaalseks eesti elu osaks, et ratsionaalne argumentatsioon ja mainstreamist erinev arvamus muudab arvamuse avaldaja automaatselt rahvavaenlaseks. Tere tulemast tagasi keskaeg ja elagu avalikud hukkamised!


Trend ei ole uus, kuid on tunne, et see kasvab. Eriti ereda leegiga põlevad poliitikud. Mis iganes nad ei ütleks, alati saab nende sõnavõttudes leida valskust, viha lihtrahva vastu ja isegi riigireeturlust. Ise oleme uurijad, ise kohtunikud ja timukad nende üle. Tihti küll ühekülgsest allikast saadud ettekujutuse põhjal ja kirjavigadega. Kas see ongi Eesti tänapäeva tase? Nukker kuidagi. Kuid samas ka vist paratamatu, kui uskuda uuringuid üldisest rahvahariduse allakäigust.

Kas „minul on õigus oma arvamusele, kuid sinu erinev arvamus on kuritegelik“ on saamas üldiseks normiks? Tundub nii, kui vaadata kasvõi eile algatatud petitsiooni Savisaare vastu, mis kogus päevaga 3500 pooldajat. Selle eest, et ta avaldas oma arvamust, mis ei ühtinud masside emotsionaalse seisukohaga. Andke andeks, kuid see on labane. Samuti meie oma põhiseadusega vastuolus, mis lubab kõigile vabadust oma veendumustes ja arvamustes. Siinkohal ei ole ju tähtis, kas arvamus on õige või vale enamuse meelest, vaid see, et selleks on õigus ilma, et sind avalikult üles poodaks. Mille poolest on sellise petitsiooni loojad ja allkirjastajad paremad nendest, keda läbi selle hukka mõistetakse? Käige mu sõnade, mitte mu tegude järgi?

Juba kostavad üleskutsed panna välisministri pea pakule eile lekkinud telefonikõnes avaldatud arvamuse varjamise pärast. Siiski saab tema räägitut liigitada kategooriasse „naised saunas rääkisid“ ja sellist asja ei tohigi hundikarja ette tuua. Rumal tegu muidugi, et ta sellest sisuliselt avalikult rääkis juba kõne tegemise hetkel. Kas see on surma väärt? Vahet ei ole, järgmine ohver on käes – dead man walking.

Kas on üldse oluline kellegi jaoks, kus tegelikult on tõde, kus vale? Kus kogu selles loos on üldse tõde ja vale? On palju asju, mida me keegi ei tea ja tõenäoliselt kunagi ei saagi teadma. See on kindlasti närviajav, kuid mida saab paremaks teha emotsionaalse räuskamisega inimeste pihta, kes midagi teistmoodi arvavad? Kas see toob tõe? Ei too ju, vaid viib hoopis selleni, et avaliku elu tegelastel kaob igasugune tahtmine üldse midagi rahvale rääkida. Siis on nad süüdi vaikimises ja varjamises – jälle lavale ning pea silmusesse. Paratamatult tekib tunne, et kes tahes ja kui heade kavatustega iganes püüab riigiotsustesse kaasa rääkima saada, on juba ette surma mõistetud. Ja samas rahvas tahab häid poliitikuid, kes elu paremaks teeks. Lausloll või masohhist peab olema see, kes selle tee peaks ette võtma, sest pole ju vahet, mida sa teed või jätad tegemata, ikka kistakse sind alasti ja piitsutatakse veri välja.

Eesti rahvas, tulge mõistusele. Nii ei jõua mitte kuskile. See lõputu omavaheline kiskumine ja tatipritsimine, ei millegi olulise nimel, on kindlaim tee meie riigi allakäigule. Kui ka keegi arvab, et me juba põhjas oleme, siis hoogu juurde anda on ju suisa enesetapjalik. Iga vihkav kommentaar, poliitiku solvang teise poliitiku pihta, ajakirjaniku riuklik pealkiri, mis ei lähe kokku arvamuse ütleja mõttega, on mõistlikuma tuleviku põletamine. Meie laste tuleviku. See on tõeline allakäiguspiraal, mitte vabamüürlaste, CIA ega Putini võimalikud kurjad plaanid meie vastu. Peeglis on meie vaenlane. Ärge pekske pikka, äkki ta näebki pisut kaugemale.