Legal Notices

All expressed in this blog are the author's opinions and do not represent any official standpoint of any other entity.
No expression here is intended to incite any violence, rebellion or any other conduct that is not according to commonly established rules and regulations.
All information presented here is acquired via open sources or personal experiences of the author. Here is no classified information any kind.

18 March 2014

Kuidas nurjata „Krimmi“ Narvas?


Rene Toomse
Märts 2014 Keilas

Konstaablid Raul ja Irina peatusid Statoili bensiinijaama juures kohvipeatuseks. Kell oli 04.22 suvise laupäeva varahommikul. Üksikud vahetustega tööle liikujad, mõni hiljapeale jäänud pidutseja väsinud sammuga kodupoole liikuja – ei midagi rutiinist erinevat. Raul võttis pakist suitsu ja asus seda süütama, kui ta kõrva tabas mootoriheli, mis ei tundunud kuidagi tavapärane laupäevahommikus. Ei, see ei tundunud üldse tuttav, see ei olnud tema kodulinna heli üldse. Suunates pilgu Tallinna maanteel ida poole nägi ta lähenemas nelja nurgelist tumedat masinat. Rauli käsi koos tulemasinaga langes jõuetult alla kui teda tabas äratundmine. 



Nüüd oli ka Irina saanud aru, et midagi on normist väljas ja vaatas lihtsalt lähenevaid soomusautosid. Ka tema tundis need ära, need olid samasugused Tiigrid, mida oli pidavalt näidatud Krimmi kriisi ajal uudistes. Kolm esimest masinat möödusid bensiinijaamast, kuid neljas pööras parklasse ja peatus nendest ligi kümne meetri kaugusel. Mõne sekundiga oli masina tagauksest väljunud neli vormis, automaatidega, kuid ilma embleemideta meest, kes lähenesid kiirel sammul Irina ja Rauli poole. Rauli käsi liikus instinktiivselt puusal oleva püstoli poole, kuid lähim maskiga varjatud nägu, automaat sihtimas Rauli rinda, ütles vene keeles: „ära isegi mõtle sellele.“

Samas kui hoiataja hoidis mõlemat konstaablit sihikul, astusid kummagi juurde teised kaks, võtsid nende kabuuridest püstolid ja panid need oma rakmetesse. Rahulikult, kuid kindlalt pöörati ikka veel jahmunud Raul ja Irina ringi ning seoti käed selja taha plastikkäeraudadega. Seejärel lükati nad oma patrullauto tagaistmele, üks sõdur asus rooli, teine eesistuja kõrvale poolviltu, nii et konstaablid jäid korralikult järelevalve alla. Tiiger hakkas liikuma ja patrullauto kohe tema järel. Statoli parklasse jäid kaks kapotilt mahaveerenud kollast kohvitopsi.

Kell 04.00 samal hommikul olid vastase tsiviilriietuses eriüksuslased ootamatult hõivanud piiripunkti ja piirivalve kordoni Tiigi tänaval. Koheselt liikus üle silla sisevägede kolonn paarikümnel Tiigril ja hargnesid üle terve linna nagu plaanitud. Ühegi lasuta võeti üle politseijaoskond, mille arestikambritesse asuti paigutama nii teenistusest kui kodudest kinnivõetud politseitöötajaid ja piirivalvureid. Samal ajal liikus üle silla linna paarkümmend soomukit BTR-80, mis paigutasid endid linna piirile olulisematele tänavatele ja maanteedele. Kedagi ei lastud enam välja, linna sissetulijad otsiti hoolega läbi. Kell 05.43 andis maskis ja eraldusmärkideta üksuse ülem raadio teel raporti, et Narva on kontrolli alla. Okupatsiooni esimene faas oli edukalt täidetud.

Samal ajal kui linna magas veel õndsat nädalavahetuse und, käisid sisekaitsemeeskonnad koos kohalike aktivistidega etteantud korterites ja majades, võttes ilma suurema lärmita kaasa vaba vahetuse piirivalvureid, politseinikke ja kaitseliitlasi. Arestikambrid kordonis ja politseimajas täitusid kiiresti. Järgimine üksus Tiigerid ja soomukeid liikus üle silla ning jätkas peatumatult liikumist Sillamäe suunas. Neile järgnesid tankid, kelle mootorite müra ja roomikute lõgin raputas unest ka ülejäänud linna ja meelitas jahmunud inimesed aknale vaatama, ega ometi sõda lahti ole. Kuid nii see oligi.

See on üks võimalikke stsenaariume, kuidas võib toimuda füüsiline sissetung Narva kaudu. Parim on seda teha vaikselt, nädalavahetuse varahommikul, diversantide abil. Enne kui keegi kuskil reageerida jõuab, on positsioonid juba kindlustatud ja ka kõige kiirematel kiir-reageerijatel on raske midagi tulusat ette võtta. Kuid olulisim vastamata küsimus on see, et kes ja mille peale peab üldse reageerima?

Sellist invasiooni nimetatakse strateegiliseks üllatuseks ja iga sissetungija püüab seda saavutada. Vale oleks arvata, et nii meile või liitlastele oleks sellise liigutuse ettekavatsetus varakult ette näha. Ida-Virumaa hõivamiseks ei ole algselt vaja koondada massiliselt vägesid olukorras, kus puudub meie poole kõrgendatud valmisolek sissetungijaid lahingutega tõrjuda.

Tänase päeva olulisim poliitiline ja sõjaline mõte peaks olema suunatud sellele, kuidas reageerida sellise sissetungi vastu loetud minutite, mitte päevadega. Praktikas tähendab see eelüksuste füüsilist paigutamist Narva lähistele ja silla määramist suurtükitule sihtmärgiks. Viimased peavad loomulikult juba paiknema laskeulatuses. Esimene pingutus on lõigata ära lisavägede juurdetulek nii ruttu kui võimalik. Samaaegselt tuleb alustada sisseliikunud vastase vägede kiiret ründamist linnas sees tankitõrje- ja käsitulerelvadega. Selles faasis ei ole vaja massilist ülekaalu, vaid kohest agressiivset vasturünnakut väikeste liikuvate üksustega, keda on raske tabada. Sisuliselt tuleb kohe muuta terve linn põrguks nagu oli Mogadishu aastal 1993 (tuntud filmist Black Hawk Down). Iga minut viivitust tähendab kontrolli käest andmist, mida on hiljem väga keeruline tagasi saada. Sellise stsenaariumi puhul võidab sõjaliselt kiirem ja vastasele rohkem üllatusi pakkuv pool.

Siin ei jõua president kuulutada välja mobilisatsiooni. Piisavalt kiiresti ei jõuaks ka mobiliseerida Scoutspataljon, et segada vastast tema hõivamise faasis, kus ta on kõige haavatavam. Küll on temast suur abi äralõigatud üksuste purustamisel. Tõenäoliselt oleks kõige kiirem reageerija ja tegutseja Kaitseliit, kelle liikmed on linnas ja linna ümbruses alaliselt olemas. Paraku ei ole neil aega liikuda malevkonna relvalattu, mis peaks vastase hea plaani kohaselt olema hõivatud isegi pisut enne politsei ja piirivalve mahavõtmist. Selleks puhuks peavad neil meestel ja naistel olema korralikud lahingkomplektid kodus. Peavad olema kokkulepitud plaanid, kus igaüks teab oma vastutusala ja ülesannet. Kokku peab olema lepitud signaal tegutsemiseks ja kui side ei toimi, siis selged indikaatorid, mis käivitavad iga Kaitseliidu liikme plaanitud tegevuse ilma mingi kõhkluseta. See peab olema nagu moment, kus nagu keegi vajutaks lülitit ja pereisast saab otsustav võitleja, kes on kindel oma ülesandes ja eesmärgis. Lõpuni.

Praeguses olukorras tuleb vaadata üle just kiirreageerimisplaanid kõigil (st. KV+KL) lahing- ja toetusüksustel, et kaotada minimaalselt aega hädaolukorras. Iga Kaitseliidu liige peab saama individuaalse juhise ja piisava varustuse, et vajadusel pidada lahingut kasvõi üksi. Keegi ei anna alla ilma vastupanuta. Olukorras, kus kõrgemat käsku vastupanuks ei anta, tuleb siiski kindlalt ja surmavalt tegutseda alates esimese ilmselge vastase võitleja, olgu ta eraldusmärkidega või ilma, astumisest üle riigipiiri. See on hetk, kus me oleme sõjas automaatselt ja rakendub koheselt kindral Einselni, ehk Kaitseväe Juhataja, aegumatu käskkiri 1. jaanuarist 1995 nr.1, mis käsib:

1. Kehtestada sõjaseisukord Eesti Vabariigi territooriumil hetkest, mil vaenlase relvastatud üksused või formeeringud ületavad omavoliliselt riikidevahelise kontrolljoone (riigipiiri).
2. Kaitseväel, Kaitseliidul ja sõjaaja riigikaitse seadusega minule allutatud siseministeeriumi valitsemisalas olevatel sõjaväeliselt korraldatud asutustel ning üksustel osutada sõjaseisukorra kehtestamisel aktiivset vastupanu agressorile vastavalt püstitatud ülesannetele.
3. Mitte lõpetada ilma põhiseaduslikus korras valitud Eesti Vabariigi presidendi avaliku ja kirjaliku korralduseta vastupanu vastase suhtes.      

Sõda ei ole enam utoopia ja lootus, et NATO tuleb appi, ei ole meetod. Kes ennast ise ei aita, seda ei aita ka teised.

Tegusat planeerimist ja kindlat meelt! 


NB!  Ära unusta ka ennast harida sõjalise mõtlemise ja tegevuste valdkonnas!