Rene Toomse
Märts 2014 Keilas
Konstaablid Raul ja Irina peatusid Statoili bensiinijaama juures kohvipeatuseks. Kell oli 04.22 suvise laupäeva varahommikul. Üksikud vahetustega tööle liikujad, mõni hiljapeale jäänud pidutseja väsinud sammuga kodupoole liikuja – ei midagi rutiinist erinevat. Raul võttis pakist suitsu ja asus seda süütama, kui ta kõrva tabas mootoriheli, mis ei tundunud kuidagi tavapärane laupäevahommikus. Ei, see ei tundunud üldse tuttav, see ei olnud tema kodulinna heli üldse. Suunates pilgu Tallinna maanteel ida poole nägi ta lähenemas nelja nurgelist tumedat masinat. Rauli käsi koos tulemasinaga langes jõuetult alla kui teda tabas äratundmine.
Nüüd oli ka Irina saanud aru, et midagi on normist väljas ja vaatas lihtsalt lähenevaid soomusautosid. Ka tema tundis need ära, need olid samasugused Tiigrid, mida oli pidavalt näidatud Krimmi kriisi ajal uudistes. Kolm esimest masinat möödusid bensiinijaamast, kuid neljas pööras parklasse ja peatus nendest ligi kümne meetri kaugusel. Mõne sekundiga oli masina tagauksest väljunud neli vormis, automaatidega, kuid ilma embleemideta meest, kes lähenesid kiirel sammul Irina ja Rauli poole. Rauli käsi liikus instinktiivselt puusal oleva püstoli poole, kuid lähim maskiga varjatud nägu, automaat sihtimas Rauli rinda, ütles vene keeles: „ära isegi mõtle sellele.“
Samas kui hoiataja hoidis
mõlemat konstaablit sihikul, astusid kummagi juurde teised kaks, võtsid nende
kabuuridest püstolid ja panid need oma rakmetesse. Rahulikult, kuid kindlalt
pöörati ikka veel jahmunud Raul ja Irina ringi ning seoti käed selja taha
plastikkäeraudadega. Seejärel lükati nad oma patrullauto tagaistmele, üks sõdur
asus rooli, teine eesistuja kõrvale poolviltu, nii et konstaablid jäid
korralikult järelevalve alla. Tiiger hakkas liikuma ja patrullauto kohe tema
järel. Statoli parklasse jäid kaks kapotilt mahaveerenud kollast kohvitopsi.
Kell 04.00 samal hommikul
olid vastase tsiviilriietuses eriüksuslased ootamatult hõivanud piiripunkti ja
piirivalve kordoni Tiigi tänaval. Koheselt liikus üle silla sisevägede kolonn
paarikümnel Tiigril ja hargnesid üle terve linna nagu plaanitud. Ühegi lasuta
võeti üle politseijaoskond, mille arestikambritesse asuti paigutama nii teenistusest
kui kodudest kinnivõetud politseitöötajaid ja piirivalvureid. Samal ajal liikus
üle silla linna paarkümmend soomukit BTR-80, mis paigutasid endid
linna piirile olulisematele tänavatele ja maanteedele. Kedagi ei lastud enam
välja, linna sissetulijad otsiti hoolega läbi. Kell 05.43 andis maskis ja
eraldusmärkideta üksuse ülem raadio teel raporti, et Narva on kontrolli alla.
Okupatsiooni esimene faas oli edukalt täidetud.
Samal ajal kui linna magas
veel õndsat nädalavahetuse und, käisid sisekaitsemeeskonnad koos kohalike
aktivistidega etteantud korterites ja majades, võttes ilma suurema lärmita
kaasa vaba vahetuse piirivalvureid, politseinikke ja kaitseliitlasi.
Arestikambrid kordonis ja politseimajas täitusid kiiresti. Järgimine üksus Tiigerid
ja soomukeid liikus üle silla ning jätkas peatumatult liikumist Sillamäe
suunas. Neile järgnesid tankid, kelle mootorite müra ja roomikute lõgin raputas
unest ka ülejäänud linna ja meelitas jahmunud inimesed aknale vaatama, ega
ometi sõda lahti ole. Kuid nii see oligi.
See on üks võimalikke stsenaariume, kuidas võib toimuda füüsiline sissetung
Narva kaudu. Parim on seda teha vaikselt, nädalavahetuse varahommikul,
diversantide abil. Enne kui keegi kuskil reageerida jõuab, on positsioonid juba
kindlustatud ja ka kõige kiirematel kiir-reageerijatel on raske midagi tulusat
ette võtta. Kuid olulisim vastamata küsimus on see, et kes ja mille peale peab
üldse reageerima?
Sellist invasiooni nimetatakse strateegiliseks üllatuseks ja iga
sissetungija püüab seda saavutada. Vale oleks arvata, et nii meile või
liitlastele oleks sellise liigutuse ettekavatsetus varakult ette näha.
Ida-Virumaa hõivamiseks ei ole algselt vaja koondada massiliselt vägesid olukorras, kus
puudub meie poole kõrgendatud valmisolek sissetungijaid lahingutega tõrjuda.
Tänase päeva olulisim poliitiline ja sõjaline mõte peaks olema suunatud
sellele, kuidas reageerida sellise sissetungi vastu loetud minutite, mitte
päevadega. Praktikas tähendab see eelüksuste füüsilist paigutamist Narva
lähistele ja silla määramist suurtükitule sihtmärgiks. Viimased peavad
loomulikult juba paiknema laskeulatuses. Esimene pingutus on lõigata ära lisavägede
juurdetulek nii ruttu kui võimalik. Samaaegselt tuleb alustada sisseliikunud
vastase vägede kiiret ründamist linnas sees tankitõrje- ja käsitulerelvadega.
Selles faasis ei ole vaja massilist ülekaalu, vaid kohest agressiivset
vasturünnakut väikeste liikuvate üksustega, keda on raske tabada. Sisuliselt
tuleb kohe muuta terve linn põrguks nagu oli Mogadishu aastal 1993 (tuntud filmist Black Hawk Down). Iga minut viivitust
tähendab kontrolli käest andmist, mida on hiljem väga keeruline tagasi saada.
Sellise stsenaariumi puhul võidab sõjaliselt kiirem ja vastasele rohkem
üllatusi pakkuv pool.
Siin ei jõua president kuulutada välja mobilisatsiooni. Piisavalt kiiresti
ei jõuaks ka mobiliseerida Scoutspataljon,
et segada vastast tema hõivamise faasis, kus ta on kõige haavatavam. Küll on temast suur abi äralõigatud üksuste purustamisel. Tõenäoliselt oleks kõige kiirem reageerija ja tegutseja Kaitseliit, kelle
liikmed on linnas ja linna ümbruses alaliselt olemas. Paraku ei ole neil aega
liikuda malevkonna relvalattu, mis peaks vastase hea plaani kohaselt olema
hõivatud isegi pisut enne politsei ja piirivalve mahavõtmist. Selleks puhuks
peavad neil meestel ja naistel olema korralikud lahingkomplektid kodus. Peavad olema
kokkulepitud plaanid, kus igaüks teab oma vastutusala ja ülesannet. Kokku peab
olema lepitud signaal tegutsemiseks ja kui side ei toimi, siis selged
indikaatorid, mis käivitavad iga Kaitseliidu liikme plaanitud tegevuse ilma
mingi kõhkluseta. See peab olema nagu moment, kus nagu keegi vajutaks lülitit
ja pereisast saab otsustav võitleja, kes on kindel oma ülesandes ja eesmärgis.
Lõpuni.
Praeguses olukorras tuleb vaadata üle just kiirreageerimisplaanid kõigil
(st. KV+KL) lahing- ja toetusüksustel, et kaotada minimaalselt aega
hädaolukorras. Iga Kaitseliidu liige peab saama individuaalse juhise ja piisava
varustuse, et vajadusel pidada lahingut kasvõi üksi. Keegi ei anna alla ilma
vastupanuta. Olukorras, kus kõrgemat käsku vastupanuks ei anta, tuleb siiski kindlalt ja
surmavalt tegutseda alates esimese ilmselge vastase võitleja, olgu ta
eraldusmärkidega või ilma, astumisest üle riigipiiri. See on hetk, kus me oleme
sõjas automaatselt ja rakendub koheselt kindral Einselni, ehk Kaitseväe Juhataja,
aegumatu käskkiri 1. jaanuarist 1995 nr.1, mis käsib:
1. Kehtestada sõjaseisukord Eesti Vabariigi territooriumil hetkest, mil vaenlase relvastatud üksused või formeeringud ületavad omavoliliselt riikidevahelise kontrolljoone (riigipiiri).
2. Kaitseväel, Kaitseliidul
ja sõjaaja riigikaitse seadusega minule allutatud siseministeeriumi
valitsemisalas olevatel sõjaväeliselt korraldatud asutustel ning üksustel
osutada sõjaseisukorra kehtestamisel aktiivset vastupanu agressorile vastavalt
püstitatud ülesannetele.
3. Mitte lõpetada ilma
põhiseaduslikus korras valitud Eesti Vabariigi presidendi avaliku ja kirjaliku
korralduseta vastupanu vastase suhtes.
Sõda ei ole enam utoopia ja lootus, et NATO tuleb appi, ei ole meetod. Kes
ennast ise ei aita, seda ei aita ka teised.
Tegusat planeerimist ja kindlat meelt!
NB! Ära unusta ka ennast harida sõjalise mõtlemise ja tegevuste valdkonnas!
