Legal Notices

All expressed in this blog are the author's opinions and do not represent any official standpoint of any other entity.
No expression here is intended to incite any violence, rebellion or any other conduct that is not according to commonly established rules and regulations.
All information presented here is acquired via open sources or personal experiences of the author. Here is no classified information any kind.

03 March 2014

Lastetoetust … rublades



Rene Toomse



Poliitik, kes täna räägib kaitsekulutuste vähendamisest on tõenäoliselt sooritamas poliitilist enesetappu. Venemaa praegune tegutsemine Ukrainas ei ole ilmselt märk sellest, et me elame ilma sõjalise ohuta ja võiksime püssid atradeks taguda.


Hoides endiselt ees roosasid prille, et midagi ju ometi meie julgeolekut ei ohusta, tuleb meil mingis tuleviks küsida oma lastetoetust võib-olla rublades. Euroopa ja lääne ühiskonna positsioon mitte ainult Ukraina, vaid ka iga teise riigi suhtes, kes Venemaale tulevikus jalgu jääb, otsustatakse esmaspäeval Brüsselis.



See, mis eile ja täna toimub Krimmi poolsaarel, on selge märk otsustavast okupatsioonist. See toimub kiiruga just nimelt, kuna EL välisministrid kohtuvad „kiirelt“ alles esmaspäeva pealelõunal. Selleks ajaks peavad positsioonid olema maksimaalselt kindlustatud. Kardan, et selline isegi paaripäevane viivitus mugava EL poolt, et saaks nädalavahetust rahulikult veeta, saab saatuslikuks Ukraina jaoks nii mõneski kontekstis.


Hetkel on Venemaa, kes veel eelmine nädal polnud isegi päris kindel, mis nüüd teha, saavutanud oma tegevustes tasakaalu ja otsustavuse. Euroopa ja muu maailm paraku ei ole siiani jõudnud järgi isegi üle-eelmise nädala sündmustele. Sõjas ja diplomaatias võidab see, kes on teise otsustusringist ees.


Läbides oma otsustusprotsessi kiiremini, sunnib see teist poolt poole protsessi pealt tegema pidevat restarti uuenenud olukorra tõttu ja mahajäämus on paratamatu. Ajapikku koormab see süsteemi üle ja muudab jõetuks vastasega võistluses. Praegu on initsiatiiv selgelt Venemaa käes.


Mida EL peaks arutama, on tegelik küsimus. Ilmselge on see, et sõjalist vägede näol abi üksi Euroopa riik ega ka USA saata ei saa. Ukraina on oma reaalsusega sõjaliselt üksi. Seega seda arutada ei ole mõtet – hapniku raiskamine. Ähvardavad noodid, oleme mures ja väga mures – andke andeks, keda see huvitab. Mida siis arutada üldse, mis oleks väärt kulutust välisministrite lennupiletitele? Selleks saaks olla vaid selge ühine otsus, et kui Venemaa ei taandu, siis Euroopa tema gaasi ja naftat enam ei osta, punkt.


See oleks väga valus otsus ja riskantne tervele Euroopale, ehk selles lahingus ei võidaks keegi. Kuid see oleks tõenäoliselt ainus päris hirm Venemaa jaoks, mis sunniks teda esmaspäeva hommikuks saavutatud positsiooni loovutama sundida. Selle kanali sulgemine oleks Venemaa jaoks katastroofiline, kuid väga valus ka paljude Euroopa riikide jaoks.


Seega on esmaspäeva kohtumise küsimus tegelikult selles, kui palju on valmis Euroopa riskima ja oma heaolust loovutama kui ähvardus tuleb teoks teha. Kas meie valitsus seda sammu ka nõuab ja toetab?