16 April 2013

Kriitilisemaid kommentaare riigikaitse arengukavale 2013-2022


Rene Toomse
Märts/Aprill 2013

Kaitseplaneerimise juhtprintsiibiks on: „minimaalselt kahetsust.“
Colin S. Gray
Jaanuaris 2013 kinnitas valitsus uue riigikaitse arengukava ja selle avalik, 7 leheküljeline kirjeldus, annab ettekujutuse plaanitud arendustest pea järgnevaks kümnendiks. Palju täielikust kavast on muidugi selles avalikus dokumendis ütlemata, kuid järeldusi suundadest on võimalik siiski teha. Tervikuna on dokument pisut kerge ja võimalik, et isegi eksitav, keskendudes peamiselt ja otsest sõjaliste võimete arendamise aspektile. 
Ütlen juba ette, et järgnev analüüs on kriitiline, kuid loodetavasti piisavalt argumenteeritud ja konstruktiivne. Võimalik samuti, et ma eksin teatud järelduste tegemisel, kuid sel juhul tuleb see pigem ebaselgest sõnastusest dokumendis, mis on andnud isiklikult mulle alust nii eeldada. Mingil juhul ei tohi arvata, et alljärgnev kriitika on kellegi halvustamine või mingigi poliitilise kontekstiga. Ei ole. Kogu analüüsi mõte on tõstatada täiendavaid mõtteid ja küsimusi kaitseplaneerijatele: kas mõni nurk ei ole jäänud katmata, mõni oht märkamata, lahendus korralikult läbi mõtlemata jne. Riigikaitse ja kaitseplaneerimine, mille materiaalne väljendus on just arengukavas, ei ole ning ei saagi olla staatiline. Maailm ja ohud selles ei püsi kunagi paigal või muutumatuna. Samavõrd paindlik ja kindlasti ennetav peab olema arengukava.
Eelnevast ka kaks olulist põhimõtet kaasmõtteks alljärgnevale: kaitseplaneerimine ei saa mitte kunagi valmis, sest see on pidev protsess muutuvates oludes ja teiseks, eelnevast tingituna, riigikaitset ei saa kunagi plaanida ideaalseks, seega „piisavalt hea“ on hea küll. Siiski, ei vabasta just viimane seisukoht mõtlemisest ja mingil juhul ei saa kaitseplaneerija panna jalgu lauale kui järjekordne arengukava on kaante vahel. Nagu öeldud, on tegu protsessi, mitte valmis produktiga, seega tuleb arengukava pidada pigem vahekokkuvõtteks ja suuna korrigeerijaks selles ilma lõputa töös.