Kriitilisemaid kommentaare riigikaitse arengukavale 2013-2022

Rene Toomse

Märts/Aprill 2013

Kaitseplaneerimise juhtprintsiibiks on: „minimaalselt kahetsust.“

Colin S. Gray

Jaanuaris 2013 kinnitas valitsus uue riigikaitse arengukava ja selle avalik, 7 leheküljeline kirjeldus, annab ettekujutuse plaanitud arendustest pea järgnevaks kümnendiks. Palju täielikust kavast on muidugi selles avalikus dokumendis ütlemata, kuid järeldusi suundadest on võimalik siiski teha. Tervikuna on dokument pisut kerge ja võimalik, et isegi eksitav, keskendudes peamiselt ja otsest sõjaliste võimete arendamise aspektile. 

Ütlen juba ette, et järgnev analüüs on kriitiline, kuid loodetavasti piisavalt argumenteeritud ja konstruktiivne. Võimalik samuti, et ma eksin teatud järelduste tegemisel, kuid sel juhul tuleb see pigem ebaselgest sõnastusest dokumendis, mis on andnud isiklikult mulle alust nii eeldada. Mingil juhul ei tohi arvata, et alljärgnev kriitika on kellegi halvustamine või mingigi poliitilise kontekstiga. Ei ole. Kogu analüüsi mõte on tõstatada täiendavaid mõtteid ja küsimusi kaitseplaneerijatele: kas mõni nurk ei ole jäänud katmata, mõni oht märkamata, lahendus korralikult läbi mõtlemata jne. Riigikaitse ja kaitseplaneerimine, mille materiaalne väljendus on just arengukavas, ei ole ning ei saagi olla staatiline. Maailm ja ohud selles ei püsi kunagi paigal või muutumatuna. Samavõrd paindlik ja kindlasti ennetav peab olema arengukava.

Eelnevast ka kaks olulist põhimõtet kaasmõtteks alljärgnevale: kaitseplaneerimine ei saa mitte kunagi valmis, sest see on pidev protsess muutuvates oludes ja teiseks, eelnevast tingituna, riigikaitset ei saa kunagi plaanida ideaalseks, seega „piisavalt hea“ on hea küll. Siiski, ei vabasta just viimane seisukoht mõtlemisest ja mingil juhul ei saa kaitseplaneerija panna jalgu lauale kui järjekordne arengukava on kaante vahel. Nagu öeldud, on tegu protsessi, mitte valmis produktiga, seega tuleb arengukava pidada pigem vahekokkuvõtteks ja suuna korrigeerijaks selles ilma lõputa töös. 

Kommentaarid eessõnale

Jumal on suurema pataljoni poolt, kui just väiksemal pataljonil pole paremat ideed.

William S. Lind.

Arengukava eesõna tõdeb, et „Eesti sõjaline kaitse põhineb esmasel iseseisval kaitsevõimel ja NATO kollektiivkaitsel,” mis on pisut eksitav. Iseseisev kaitsevõime ei saa kunagi olla vaid esmane, vaid peab kestma ka sealt edasi. Praegune sõnastus jätab mulje, et NATO kollektiivkaitse abi on kindel ja vältimatu. Lootma sellesse võib, kuid lootus ei ole meetod, seega tuleks laiendada iseseisva kaitse ulatust kaugemale kui esmane. Kõigis plaanides tuleb igal juhul arvestada võimalusega, et teised NATO või muud sõbralikud väed ei saa appi tulla, mis iganes põhjustel. Võib-olla saavad nad meile anda ainult logistilist abi, võib-olla vaid moraalselt toetust. Artikkel 5 saab täidetud, kuid lahingbrigaade ei pruugi kunagi saabuda. Euroopas lihtsalt ei ole kohe peagi sellist väge enam ja kui toimuks äkkrünnak ühele naaberriikidest, siis esimene prioriteet on kõigil oma kaitsevõime tagamine, mitte naabrile appi minek.

NATO on liikmesriikide kogum ja sümbol. NATO’l endal ei ole ühtegi väge, ühtegi lennukit ega tanki – need on liikmesriikide omad. Seega ei saa NATO iseenesest mitte kuidagi tulla füüsiliselt appi kellelegi, vaid seda saavad teha teiste liikmesriikide väed, kelle poliitikutel on paraku alati esmakohustused oma rahva ja riigi ees. Need ei pruugi reaalpoliitilistel ja materiaalsetel põhjustel mahutada võimet ning tahet saata oma väed appi kellelegi teisele. Plaanid võivad staapides kirjutatud olla, kuid paraku ei pea paberil plaan füüsilist võitlust lahinguväljal.

Hiljutised Rootsi ja Soome murelikud arutelud nõrga kaitsevõime üle (PM 14.02. ja PM 11.03) on üsnagi tõsised ohumärgid. Need riigid ei kuulu küll NATOsse, kuid on meie lähimad naabrid. Kuigi hiljuti pole ei Norra või teised Euroopa NATO riigid murelikke avaldusi teinud, siis pole mingi saladus, et sarnane hapukurgihooaeg on ka neil. Kaitsevõime on paratamatult löögi all kui majandusel ei lähe hästi. Meie suurim lootus USA on samuti oluliselt kärpimas oma kaitsekulusid, seega ei ole kiiret ja võimsat abipakki loota ka sealt. NATO on praegu ja nn ettenähtavas tulevikus tõenäoliselt nõrgem ehk appitulemisvõimetum kui kunagi varem. Surm ka ei pidavat võtma sealt, kust võtta pole, ütles vanarahvas. Ehk siis nn NATO vägesid ei saa samuti tulla sealt, kus neid lihtsalt piisavalt üleliia pole. 

Selles mõttes peab iseseisev kaitsevõime olema kestev, nii esmane kui jätkuv ja alistumatu, ehk siis hõlmama kõiki võimalikke stsenaariume, sealhulgas ka olukorda, kus kogu riigi territoorium on vastase kontrolli all. Me ei plaani ju käsi üles tõsta kui Pika Hermanni masti võõrlipp peaks tõmmatama, võitlus peab jätkuma. Kui vaja siis muude meetodite ja vahenditega kui klassikaline ehk konventsionaalne sõjapidamine. Kahjuks ei anna uus arengukava selliste võimaluste kohta just palju suuniseid.

Teine väide eessõnas, et kaitsevõime korral „on meil kasu vaid neist üksustest, mis omavad väljaõpetatud isikkoosseisu ning ette nähtud varustust ja relvastust” on samuti iseennast piirav. Ehk siis meil ei ole mingit kasu neist üksustest, mis ei ole väljaõpetatud, varustatud ja relvastatud või on seda sel hetkel poolikult? Julgeksin vastu väita, sest sõjapidamine ei ole ammu enam lineaarne, kiire ega ka mitte vaid ühes valdkonnas toimuv tegevus. Riigikaitsestrateegia juhendab oma punktis 18, et „kui Eesti kaotab ajutiselt kontrolli osa riigi territooriumi üle, osutavad Eesti kodanikud sellel alal vastasele vastupanu” ja punktis 39: “sõjalise kaitse planeerimisel käsitletakse ka tegevust vastase poolt hõivatud aladel, sealhulgas sissitegevust ja vastupanuliikumist.”

Eelnenud juhised on otsesed käsud alamdokumentidele, nagu arengukava, nende võimalustega arvestada. Uues arengukavas ei tule see kahjuks selgelt esile. Pigem ei tule see üldse esile, sest kodanikkonna laiemale vastupanule, nagu ka tsiviilkaitsele, ei ole kahjuks arengukavas mingit tähelepanu pööratud. Isegi kui need valdkonnad on puudutatud dokumendi salajases versioonis, siis ei ole neist kasu, kuna laiem kodanikkond ei saagi kunagi teada, mida neilt sõja korral oodatakse või kellelt nad saaks varjupaika küsida. Kui need valdkonnad on näiteks siseministeeriumi valdkonda jäetud, siis tuleks see ka välja tuua ja siduda igati sõjapidamise ja tsiviilelanikkonna kaitsega sõja korral. Inimesed peavad teadma, just nemad on peamine väärtus mida me kaitseme, mitte tükike kivist maad.

Eelneva kriitika mõte on selles, et ka sõja ajal on vaja ulatuslikku tsiviilelanikkonna toetust, on vaja täiendada allüksuste isikkoosseisu, sest nii kurb see ka pole, võitlejaid saab sõjas surma. Paratamatult tuleb sõjaajal tegeleda jätkuvalt värbamise, väljaõppe ja uute allüksuste moodustamise ning varustamisega. Paljuski suuremas mahus ja intensiivsemaltki kui rahu ajal. Milline on plaan selle jaoks? Kas keegi tõesti julgeb väita, et me ei saa võtta vabatahtlikkuse korras vastu praeguseks reservist väljaarvatud näiteks nõukogude vägedes teeninud või senini nn kõlbmatuid mehi ja naisi lahingüksustesse olukorras, kus senine vägi hakkav piltlikult verest tühjaks jooksma? Kas meil on voli sellised vabatahtlikud potentsiaalsed võitlejad mitte vastu võtta kui kõrgeima eesmärgi saavutamiseks on inimjõudu appi vaja? Ma väidan, et ei ole, vaid meil just on kohustus nad vastu võtta, kiirelt treenida ja võitlusesse saata, sest riigikaitse kõrgeim eesmärk on riigi edukas kaitsmine vastase eest kõigi vahenditega, sealhulgas ka nende inimestega, keda ei ole sõja alguseks välja õpetatud, varustatud ega relvastatud.

Tervitatav on näha, et arengukava näeb ette reaalsete ning vajadusel kiirelt reageerivate üksuste loomise. Kiirus adekvaatselt tegutseda tähendab tänapäeva sõjas kõike. Selles on edu võti kui vaadelda viimaste aastakümnete kogemusi ja ka varasemaid sõdu. Edukam on see, kes suudab olla oma vastase otsustus- ja tegutsemisprotsessist eespool, hoida tempot ning initsiatiivi, sundida teist poolt oma tegevustele reageerima. Kiire ja terav vägi. Siiski ei selgu arengukavast, kas just seda on silmas peetud, sest eelnev on doktriiniline lähenemine. Kuigi initsieeriv ja reageeriv on vastandid, siis sõjapidamises peaks kiirreageeriv tähendama just ennetust vastase tegevustele, mitte tegelikult reageerimist juba sooritatud manöövrile. See on mõistete mäng ja ei oma tegelikult tähtsust. Küll on ülimalt tähtis see, millist kiirreageerimist silmas peetakse ja arendatakse. Just arengukavas plaanitule on vaja anda tegelik sisu.

Samas tõdemus, et „täna on Eesti kiirreageerimisvõime puudulik,“ ei ütle midagi, kuna pole selge, mis on selle kiirreageerimise all siiski on silmas peetud. Kui see tähendab seda, et üllatusrünnaku korral pole meil üldse vägesid loetud tundide jooksul ettevalmistatud plaani alusel lahingusse saata, siis ei ole viga mitte inimeste, relvastuse või varustuse puudulikkuses, vaid pigem viletsas plaanimises. Sa võitled alati ja sellega, mis sul hetkel käes on. Seega kui praegu on treenitud inimesi, relvi ja varustust X-1 number, siis seda arvesse võttes tuleb ka plaanida neile võimetele vastavad võitlusmeetodeid. Kui numbrid suurenevad ja süsteemid täienevad, siis saavad vastavalt kohandad meetodid ja taktikad. Kuid kunagi ei saa olla kiirreageerimisvõime puudumise vabanduseks vahendite puudumine, on vaid leidliku sõjalise mõtlemise puudus või laiskus ja seda ei asenda paraku ka numbrid tehnikas. Klassikaline uskumus, et kaitses suudab vastu seista üks kolmele ja vastupidi, ei ole tegelikult reegel. Halva plaani korral ei suuda ka üks ühele vastu seista. Leidliku plaaniga võib saada üks ka viiest või rohkemast jagu.

Väevõimete arendamine

Kõigepealt inimesed, siis ideed ja alles siis tehnika.

Kolonel John Boyd

Arengukava punkt 7 ütleb, et „riigikaitse arengukava määrab riigikaitse strateegia alusel kaitsevõime tugevdamise prioriteetsed suunad ja võimenõuded, pikaajalised arendusprogrammid ja üldised ressursipiirangud kaitsevõime arendamisel.“ Edasi järgneb loetelu ja kuna prioriteete on kombeks reastada tähtsuse järjekorras, siis saab seda ka eeldada arengukavas. Seeläbi saab selgeks, et peamised prioriteedid, punkt 10 kohaselt, on kahe mehhaniseeritud klassikalise brigaadi väljaarendamine, võimalik, et ka tankipataljon tulevikus. Viimase kohta tehakse otsus nelja aasta pärast. Lisaks on plaanis soetada moodsad tankitõrjekompleksid, liikursuurtükid ja keskmaaõhutõrje relvasüsteemid.

Soomusvõimekus ei ole halb iseenesest, kuid selle tegelik tugevus seisneb strateegias ja taktikates, kuidas seda kasutada. Viimase kohta ei leia loomulikult arengukavast midagi, kuid kahjuks ka mitte kõrgematest suunistest. Need on doktriinilised küsimused, mida paraku ei ole veel just Eesti kohaselt kokku pandud. Nagu varemgi olen väitnud, siis NATO üldine doktriin ei sobi meile. Seal kirjasolev on nagu universaaltööriist – teeb kõike, kuid ei midagi korralikult. Ei ole pääsu oma enda doktriinist ehk põhiprintsiipidest, et kuidas me ikkagi võitleme sõja korral. See on eraldiseisev pikem teema. Üks on kindel, väikeriik ei saa oma soomusvõimet viia lagedale väljale laupkokkupõrkesse suurema väega. Soomukid ja tankid saavad ruttu otsa ning inimesed nendes surma. Seega brigaade tuleb juba strateegiliselt arendada ja kasutada teisiti, leidlikumalt ja pigem kurnatud vastast lõpetava reservina, mitte esimesena, kiirreageerides, lahingusse paisata. Mul on aimdus, et viimane on pragune plaan, kuid ma loodan, et eksin. Peab olema parem idee, sest meie „pataljon“ on alati väiksem.

Seejärel kirjeldab punkt 11 territoriaalkaitse tähtsustamisest ja sellest kui peamisest ülesandest Kaitseliidule. Sealhulgas asub Kaitseliit juhtima viite maakaitseringkonda, mis seni olid plaanitud toimima iseseisvalt kaitseringkondade staapide juhtimisel.

Mõte ei pruugi halb olla, samas ei ole selles ka midagi uut, kuna korra juba varem on sarnaselt püütud juurutada juhtmalevate süsteemi. Kahjuks ei olnud süsteem efektiivne ja seda peamiselt seetõttu, et Kaitseliit ei saa piisavalt tuge nutikate tegevväelaste ja ka muude vahendite näol. Praeguse arengukava rakendajad, uskudes tõsimeeli seatud ülesande toimimisse, peavad muuhulgas korralikult Kaitseliidu juhtiva personali üle vaatama ja vajadusel terves kaitsesüsteemis inimesi roteerima. Seda tuleb teha nagunii, kuna territoriaalkaitset ja eelmainitud natuke hägusalt „kiirreageerivaid“ brigaade ei saa luua teineteisest lahus.

Brigaadid tegutsevad sõja korral maakaitsepiirkondade vastutusaladel, koos, kõrvuti ja läbisegi maakaitse- ehk territoriaalkaitseüksustega, seega peavad kõik väljal olijad väga hästi aru saama teineteise võimetest ja taktikatest. Kui seda arusaamist ei ole, siis ei toimi kogu plaan. Veelgi hullem, on suur risk tulekontaktideks oma vägede vahel. Pole vaja vist mainida, et viimane on täiesti lubamatu. Vaatamata, et viimast juhtub küll mittesurmavalt paukpadrunitega igal Kevadtormil, ei ole ma tähele pannud selle probleemi lahendamiseks ettevõetud tõsiseid samme. Päris elus saaks omad inimesed surma omade käe läbi.

Malevate staape tuleb seeläbi tugevdada kogenud kaitseväelastega. Samas on kahju, et arengukava ei maini sõnagi personalipoliitikast, mis peaks olema kõigi plaanide alus. Just viimast, vaatamata kaitsejõudude juba viisakale eale, ei ole suudetud mitte kuidagi toimima saada. Olulisemal kohal kui lahingmasinate hankeplaanid peaks olema arenemisvõimeliste inimeste värbamine ja veelgi olulisemalt, motiveeritult teenistuses hoidmise plaan, sest näiteks ilma hea tankistita tank on mitukümmend tonni vanarauda, mitte relv. Samamoodi on andetute või alamotiveeritud  staabiohvitseridega staap tarbetu raha kulutaja, mitte efektiivne juhtorgan.

Palgatõus on vajalik ja väga hea, et see on plaanis. Siiski ei ole palk ainus motivaator ja tõenäoliselt isegi mitte peamine. Probleemid on suhtumises oma inimestesse. Jäigad regulatsioonid, ülbe käitumine, tagasiside ignoreerimine, riskivaba tegutsemise nõudmine ja initsiatiivi eest karistamine on liigagi igapäevased. Need panevad erksamaid, ideedega inimesi, peaga vastu seina jooksma ja nad ei jaksa enam. Eneseimetlust, laiskust ja lausrumalust on kõrgete tärnide hulgas liiga palju. „Andis President auastme, andis ka mõistuse“ – on irooniline, kuid tõese maiguga ütlus liigagi pahatihti.

Süsteemis puudub ka igasugune enesepuhastusvõime, et sellistest kahjuritest vabaneda. Iroonilisel kombel toimib protsess pigem vastupidi, sagedamini ülendatakse neid, kes pimesi ja andunult kannad kokku löövad. Tervele mõistusele kutsujad saavad kergelt dissidendi sildi külge ja satuvad süsteemi tagakiusamise alla. Seda võib kõrvalt vaataja mitte uskuda, kuid iga tegevväelane teab, et see ongi reaalsus.

Kaitseliidule ülesseatud „turvavaiba kudumise“ ülesanne on tunduvalt keerukam päris elus kui see paberil paista võib. Just siin tuleb mängu ka tsiviilelanikkond, kes ka mitte olles Kaitseliidu liikmed, peavad olema toetavad ja samas toetatavad.

Varustus ja relvastus selle turvavaiba loomiseks ei saa mingil juhul piirduda vaid teisejärguliste ja vanarauaealiste relvad ning miljoni piiranguga midagi isemoodi teha, nagu näiteks improviseeritud lõhkekehi valmistada. Äkki juhtub õnnetus või siiski pigem – äkki need õppinud mehed hakkavad Ringmaad tegema, on reaalne hirm kuskil instantsides. Ühest küljest on tegemist lähtekohaga, et kõik potentsiaalsed riigikaitsjad on loomult kuritegelikud, kuid samas loob see olukorra, kus sõjas on nad ka võimetud etteantud kastist väljapool lahendusi leidma. Mis on olulisem, kas õigustamata ehk igaks juhuks hirm või võimekad ja leidlikud võitlejad sõja puhuks?

Just territoriaalkaitse peaks keskenduma eelmainitud sissitegevusele ja palju leidlikemate vahenditega kui kaevikust viivituslahingut pidada. Päeva lõpuks pole meil võimalust just kaugele viivitada, meri tuleb vastu. Oskus tegutseda ja ellu jääda vastase poolt hõivatud alal, mittekonventsionaalne nutikus kombineerituna improviseeritud lõhkelaengute, lähimaa õhutõrje, lahingpaari tankitõrjerelvade, kergete ja läbivate masinate, nagu ATVd, bagid jne, on territoriaalkaitsevägede tegeliku tugevuse alus. Nende jaoks ei tohi olla nn rindejoone taha jäämine mitte draama, vaid normaalne tegevuskeskkond. Vajalike vahendite jaoks võiks ka kasutada palju rohkem kodumaist kaitsetööstust kui seni plaanitud. Meil on oma riigis olemas head meistrid ja oskus neid arendusi teha ning tõenäoliselt soodsamalt kui läänest hankimine maksaks.

Kuna Kaitseliit ei ole soomustatud, siis peavad nad olema vastasele nähtamatud kui hetkeni, mil nad löövad valusalt ja on haihtunud, ette kui vastane jõuab end koondada löögi teinud üksuse vastu. Samas teeb naaberüksus sarnase rünnaku teisest suunast jne. Paraku ei leia neid taktikaid NATO käsiraamatutest, kuid piisavalt lahingute ajaloost ja sõjapidamise teooriatest, millest üks olulisemaid oleks nn parvlemise taktika. Territoriaalkaitse ülesande andmisega tuleb anda ka vabadus seda edukalt õppida ja teostada ning vastavalt plaanitule samuti vahendeid, mis selle elluviimiseks tarvis. Kuid selleks kõigeks on vaja teha loovat mõttetööd sõjalises valdkonnas ja lõpetad ükskord lausa riiklik paranoia Kaitseliidu suhtes, mis väljendub reaalses elus usaldamatuses nende tublide inimeste vastu. Olgu selleks kadalipp, et saaks laskeharjutustki teha, kabinetirumaluses kirjutatud jäigad struktuurid, mis lõhuvad seniste sidemete ja koostöö ühtsust, äärmusliku bürokraatiani välja iga initsiatiivi suhtes – siis see ei ole hea lähtekoht Kaitseliidu liikmeskonna kasvatamiseks ja võitlusvõimeliseks muutmisel. Ma ei saa väita, et see on praegu nii igas malevas, kuid olen üsna hiljuti kokkupuutunud mõne sellise näitega, et lihtsalt pole sõnu.

Punkt 13 toob esile, et „Mereväes jätkatakse miinisõjavõime arendamist kolme moderniseeritava miinitõrjelaevaga ning tuukrigrupi ja ühe toetuslaevaga.“ Kas see pole siiski raha tarbetu raiskamine? Usutav, et Läänemeri on endiselt risustatud sõdadeaegsete lõhkekehadega, ei ole see siiski Mereväe põhiülesandena mõistlik. Rahuaegne demineerimine on Päästeameti vastutusala. Samuti sõjalisest aspektist vaadatuna ei tundu miinitõrje olulisena. Miinitõrje peamine ülesanne päris mereväes on liikuvatele lahinglaevadele tee puhastamine. Nad edenevad alati laevastiku ees. Eestil ei ole ja ei tundu ka plaanis olevat arendada merelahingutevõimelist laevastikku. See oleks ka ebaratsionaalselt kallis. Plaan näiteks miinitõrje laevu kasutada puhastamaks teed appisaabuvatele liitlaslaevadele, ei toimi paraku. Esiteks usaldab iga laevastiku ülem alati oma enda miinitõrjet, mitte võõrast. Teiseks, olukorras kus meri on juba mineeritud ja seega vastase laevastiku poolt kontrolli all, ei pääseks ükski meie miinitõrjelaev enam karistamatult liikuma. Merel ei ole ennast paraku kuskile peita ja radarile märkamatult ei saa miinivälja puhastama hiilida. Ainuke argument oleks tegeleda miinitõrjega peale sõda, et puhastada vastase jäetud meremiinid. Seda saab teha vaid eeldusel, et me oleme laevad viinud Tallinna reidilt ära peidupaika, kust nad ei oleks kergeks saagiks vastasele nii õhust kui merelt.

Selles mõttes on miinitõrje võimekuse arendamise ja sellesse panustamise ainuke usutav põhjendus kunagi tehtud rumala otsuse õigustamine, millega kolm laeva üldse arengukavaväliselt suure raha eest osteti. Paraku ei ole see hea argument riigikaitse raha kulutamiseks, pigem on see kuritegelik. Selle kulu asemel võiks sõja tarvis Mereväele arendada torpeedokaatreid, mis koos õhutõrjerelvadega hoiaks vastase laevastiku pisutki varvastel. Muidugi kui rahakott ja korralik analüüs sõjaaja ülesannetest seda lubab. Täiesti omaette teema on rannakaitse, millest ei leia arengukavas sõnagi. See ei pea tingimata olema mereväe valdkond, pigem võiks selles suunas tegeleda Kaitseliit. Kui palju võtaks raha ja vaeva kodumaiselt arendada maalt vettetõstetavaid torpeedosid ahistamaks reidil olevaid vastase laevu ja juhitavaid ujuvaid miine, millega saaks tõsist peavalu teha võimalikule soomusdessandile? Koduste vahenditega ja kasutades ära riiulilt saadavat elektroonikat ei tohiks see olla just eriline „raketiteadus.“

Punkt 14 deklareerib, et „kaitsevägi saavutab võime viia lühikese etteteatamisega kogu riigi territooriumil läbi erioperatsioone.“ Selles lauses iseeneses esineb tõsine viga ja vihje kaitsestrateegia võimalikule piiratusele. Erioperatsioonidena defineeritakse mujal maailmas operatsioone, mis viiakse täide spetsiaalselt määratud ja treenitud üksuste poolt ning need ülesanded on sellised, mida teised, ehk tavaüksused, ei suuda teha, kuna neil pole selleks väljaõpet, varustust ega muud vajalikku. Neil operatsioonidel peab olema reeglina strateegiline mõju vastase tegevusele.

Lubage mul väita, et selliseid situatsioone meie tavavägedele Eestimaa pinnal, kus nad ei tuleks toime kogu vajaliku ülesannete spektriga, ei tohikski ette tulla. NATO mõistes täidavad eriüksused kolme peamist ülesannetegruppi: eriluure (sügaval vastase tagalas); täppisrünnakud (reeglina pantvangide vabastamised, võtmeisikute elimineerimine jms) ja sõjaline koolitus liitlasvägedele (rakendub vaid välisoperatsioonidel, kus on vaja teises kultuuriruumis sõjalisi võimeid luua). Ma pakun, et kahte esimest ülesannet peavad suutma Eesti territooriumil teha meie tavaväed, nii brigaadi allüksused kui Kaitseliit. See ei ole raketiteadus. Neid operatsioone kutsutakse patrullideks ja oma nn lähialas (mis on Eesti mõistes kogu riigi territoorium) neid täide viia on iga jalaväeüksuse normaalne taktika. Kahjuks on kogu kaitseväe väljaõppes neile tehnikatele pühendatud lubamatult vähe väljaõppeaega.

Seega Eesti puhul saavad tegelikud erioperatsioonid, ehk strateegilised operatsioonid, toimuda vaid väljapool riigi territooriumi. Neid tuleb teostada tegelikult vastase maal, tema strateegilises sügavuses, mõjutades vahetult tema otsustajaid tegema otsuseid, mis soosivad meie riigikaitse edu. See on komplekssem teooria, kuid samas ka loogika. Piirata erioperatsioonide üksusi tegutsemisega territoriaalselt on põhimõtteliselt kogu erioperatsioonide idee vägistamine. Neis operatsioonides ei ole üldse oluline, kus, kuidas ja kelle poolt toimus tegevus, vaid loeb ainult see, kas soovitud tulemus saavutati. See tulemus peab reeglina muutma sõja strateegilist pilti meie kasuks.  

Punkt 16 lubab, et arengukava pöörab erilist tähelepanu Kaitseväe mobilisatsioonile ja toetusele, luues uue staabi – toetuse väejuhatusse. „Toetuse väejuhatuse põhilised ülesanded on mobilisatsiooni ja formeerimise, logistilise toetuse ning vastuvõtva riigi toetuse alaste valdkondade juhtimine ning sõjalise hariduse valdkonna koordineerimine.“

Arengukavast ei saa paraku selgust, kas uus väejuhatus on tervenisti uus või reformitakse vastavalt Logistikakeskus, kust saab praegu alguse kogu kaitseväe logistika. Iseenesest ei pruugi logistika ja mobiliseerimise/formeerimise koondamine olla halb mõte, kuid kuidas sulandub siia sõjalise hariduse valdkond, jääb pisut küsitavaks. Meil on ju olemas Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused Tartus, mis peaks olema nii piisavalt akadeemiline kui ka kogenud, et hariduse valdkonda mitte vaid koordineerida, vaid lausa juhtida. Selles mõttes tundub selle valdkonna lisamine uude toetuse väejuhatusse pigem probleemina, sest lisandub veel üks bürokraatlik lüli. Kui praegu ei suuda õppeasutused vajalikku ülesannet katta, siis ei ole viga asutuse olemuses või asukohas, vaid pigem jällegi olematu personalipoliitika suutmatuses sinna õigeid inimesi leida.

Uus juhatus ei anna selles mõttes mitte midagi paremat juurde iseeneses. Vaja on saada õiged inimesed tegema õigeid asju, kuid just see on tegelikult kaitseväe ja Kaitseliidu suurim puudus olnud algusest peale. Mobilisatsioonist ja inimeste määramisest sõjaaja ametikohtadele võiks omaette loo kirjutada. Viimane läheb juba eelmainitud olematu personalipoliitika ehk tegelikult parima plaani puudumise alla, et kuidas õigeid inimesi just nende jaoks õigetele kohtadele saada ja seal olema motiveerida.

Staabid

Plaan ei maksa midagi, planeerimine tähendab kõike.

Winston Churchill

Punkt 17 lubab, et „suureneb sõjalise kaitse juhtimise efektiivsus ning väheneb bürokraatia. Kaitseväge juhitakse ühest operatsioonide ja strateegilise tasandi staabist, Maaväe staap ja Kaitseväe Peastaap liidetakse.“

Ei ole kindel, kas see on hea lahendus sõja korral. Sellega võib kaasneda probleeme mitmest aspektist. Strateegilise staabi ülesanne võiks olla sõja olukorras pigem suunamine ja koordineerimine, mitte nii väga aktiivse võitluse juhtimine. Maaväe staap, mis varasemalt oli plaanis tõsta sõja olukorras operatiivstaabi staatusesse, peaks keskenduma võitluse juhtimisele riigis sees vastavalt suunistele ja toetusele, mida organiseerib strateegiline staap. Selles mõttes oleksid need mõlemad keerulised funktsioonid hea hoida teineteisest pisut lahus, sest kummalgi staabil oleks oma selge ülesannetekomplekt ja nad ei tohiks hakata teineteist segama ega dubleerima.

Strateegilise tasandi ülesanne on seada kõrgeimad (sõjalise kampaania) eesmärgid operatsioonilisele tasandile ja tagada vajalik toetus eesmärkide täitmiseks. Operatsiooniline tasand on lüli, tõlgendaja, lahinguliste eesmärkide koostaja ja kõrgemalt antud toetuse paigutaja just sinna, kus seda on enim vaja.

Taktikaline tasand on kaitseringkonnad (koos Kaitseliiduga) ja brigaadid, kes vastutavad füüsilise võitluse korraldamise eest vastavalt strateegilise tasandi kaugemate ja operatsioonilise tasandi lähemale seatud eesmärkidele. Viimaseid võib strateegilises plaanis nimetada vahe-eesmärkideks. Selles mõttes on aastakümnete jooksul sõjavägedes need kolm erinevat tasandit põhjusega välja kujunenud ja nende segamine ühtseks massiks ei pruugi üldsegi hea mõte olla. Pigem tuleks vaadata üle erinevate tasandite praegused ülesanded ja pädevused, ning neid korrastada. Pole uudis terves kaitseväes, et Peastaap tegeleb liigagi tihti nn „strateegilise sokilugemisega,“ ehk protsesside juhtimisega, mis peaks jääma tublisti allapoole tema taset, samal ajal suutmata loogilisi suuremaid plaane kokku panna ja omavahel siduda. Tegelikult ei ole selles mingit vahet, kus mingi funktsioon paberil paikneb. Kõige olulisem on see, et vajalikud asjad saaks tehtud. Eelmainitud bürokraatiat saab eelkõige vähendada asjaajamise mõistliku protseduuri kirjutamise ja järgimisega, mitte staape ühest kohast teise tõstes. Ringistruktureerimine ei ole mingi imerohi, vaid pigem lisavalu tekitaja. Kas me pole seda kordi juba näinud juba kasvõi Politsei ja Piirivalve näitel? Kas kellelegi tuleb nendest reformidest ja struktureerimistest midagi positiivset meelde või on siis tegelikus elus näha suurt efektiivsuse kasvu? Pigem vist mitte.

Lisaks „Mere- ja Õhuväes jääb kummaski alles üks staap; kaotatakse eraldiseisvad Lennubaasi, Õhuseiredivisjoni, Miinilaevade divisjoni ning Mereväebaasi staabid.“ See on kummaline ja tundub, et vägagi ebaratsionaalne liigutus, vähemalt siis kui nende väeliikide staabid jäävad endiselt paiknema Tallinna Peastaabiga ühte majja. Kui mõlemast baasist kõik staabid ära likvideerida, siis kuidas need üksused hakkavad toimima igapäevaselt? Korra sama juba tehti pataljonidega ja Kaitseliidu malevatega mõned aastad tagasi. Kõik muudeti  väljaõppekeskusteks ehk kaotati normaalsed sõjalise staabi funktsioonid. Need staabid on tänaseks, ilma suure lärmita, taastatud, sest ükski üksus ei juhi ennast ise kuidagi mingil kollektiivsel sisetundel. See ei tööta nii. Ma ei kujuta ka ette kui efektiivne oleks Õhuväe ülema juhtimine Tallinnast Ämari. Kui seal pole enam staapi, kes kohalikku elu-olu ja ülesandeid korraldaks, siis peaks Õhuväe ülem igale allüksusele igal hommikul ja õhtul ise helistama, et vajalikud asjad tehtud saaks? Tiigrihüppena võiks iga päev ka paar koosolekut pidada üle Skype.

Nali naljaks, kuid siin on oht just bürokraatia ja arengupeetuse suurenemisele. Mida kaugemal on juht oma põhiüksusest, seda kergemini teeb ta ebapädevaid otsuseid. Ehk plaanil oleks jumet, kui nende väeliikide staabid koliks füüsiliselt oma üksuste asukohta ja asuks ka täitma kõiki neid funktsioone, mida kohapealne elu ja areng nõuab. Peastaapi jääks vaid väike väeliigi esindus- ja koostööosakond. Praeguse plaaniga ei tundu küll, et midagi muud saavutataks peale mõnede ametikohtade ja inimeste koondamise. See on paraku vaid lühiajaline majanduslik kasu, kaitsevõimele annab aga tõenäoliselt kõrvakiilu, mille ravimine hiljem läheb kordi kallimaks kui praegu plaanitud kokkuhoid. Ilma kohaliku staabita, kes haldab baasi nii operatiivselt kui administratiivselt, siiski hakkama ei saa. Kuid muidugi on alati variant baasi staap ringi nimetada millekski muuks ja ka lahendatud, ilma, et sisuliselt midagi muutuks endise staabi funktsioonides. Jääb vaid küsimus, et keda me siis sellega nüüd petame?

Sama punkti alapunkt c ütleb, et „kaitseringkonnad reorganiseeritakse ning territoriaalkaitse antakse tervikuna Kaitseliidu pädevusse. Sõjaaja maakaitsestruktuuris luuakse lisaks Maakaitse staabile viis territoriaalse vastutusalaga maakaitseringkonda, neist üks saab vastutama nn Suur-Tallinna ala eest. Rahu ajal on maakaitse ringkondade staabid Kaitseliidu Peastaabi või Kaitseliidu malevate staapide koosseisus.“ See on üks suurimaid vaidlusi ja pinget tekitanud teemasid siseringides, millest muidugi osa auru on ka ajakirjandusse jõudnud. Ma kordaks ennast korra: paberil muutmine ei maksa midagi, kui reaalsed ülesanded pole õigesti jagatud, toetus tagatud ja pädevad inimesed ei tee asju milles just nemad head on.

Ausalt, neid struktuure võib vorpida aastas mitu, kuid see ei lahenda iseeneses ühtegi probleemi ega anna lisandväärtust. Pigem kogu paberreformist tuleneva füüsilise liigutamisega kaob väärtuslik aeg, raha ja mitmedki pädevad inimesed. Loomulikult taandub ka küsimus suurimale küsimusele, mis me tahame sellega sõja puhuks saavutada? Ma ei suuda tuvastada, miks peaks uus struktuur olema iseenesest parem ja võitlusvõimelisem kui praegused eraldiseisvad ringkonnastaabid. Seega miks teha ringi? Kui põhjus on selles, et mõned ringkonnad ei suutnud oma tööd teha, mis ma usun, et ongi üheks põhjuseks, siis viga ei ole jällegi struktuuris. Viga on vaid ühes väga lihtsas valdkonnas: vähevõimekates inimestes neile liigseid nõudmisi esitavatel ametikohtadel. Ja seda mõlemal tasandil, nii ringkondades, kui ka kõrgemal staabis. Võib-olla viimases rohkemgi.

Sokutades ringkondade ülesanded Kaitseliidule, saab Maaväestaap ennast nagu vabaks sunnist areneda ja leidlik olla. Kas pole pisut lühinägelik ja samas ka iseenda petmine? Ma ei taha Maaväestaabi vastu ülekohtune olla. Olles seal ka ise töötanud, siis on probleemi suurem ots rohkem selles, et sellel staabil pigem ei lasta oma tööd teha nii nagu ta peaks, rääkimata toetusest nende oma algatustele. „Strateegiline sokilugemine“ Peastaabi tasandilt on endiselt toimiv, samaaegselt kui põhjendatud strateegiliste juhistega on pisut kitsas käes. Ei ole eriti seda haaret, visiooni ja samas ka distsipliini oma alluvaid struktuuriüksusi usaldada. Tegelik probleem on juhtimiskultuuris, mitte struktuurides. Muutes kastikesi arvutis ja koondades inimesi, ei lahenda see grammigi reaalselt. Pigem vastupidi, see tekitab täiendavat pinget, trotsi ja hoolimatust inimestes teha seda mida suurem eesmärk vajab – tõeliselt parandada meie kaitsevõimet.

Kuid tulles tagasi kaitseringkondade, Kaitseliidu ja territoriaalkaitse juurde, siis vajadus number üks on inimesed, kes territoriaalkaitse ideed suudaks ja tahaks ellu viia koos kõige sinna juurde kuuluvaga. Vajadus number kaks on kõrgema staabi toetus loogilistele ideedele materiaalselt ja siis järgmisena mittesekkumine plaanide elluviimisse, mis omakorda lähtub pädevatest juhtidest, kes suudavad ka oma alluvaid usaldada. Õiged inimesed õigetel kohtadel, initsiatiiv ja isetu teineteise toetus ühise eesmärgi nimel on iga ettevõtmise lähtepunkt. Mitte miski muu. Ilma eelnevat tegelikuks prioriteediks tegemata ei õnnestu ükski reform eesmärgipäraselt. Paberil jah, kuid paber kahjuks ei võitle riigi vabaks jäämise nimel sõja korral – motiveeritud inimene võitleb.  

Kokkuvõtteks

Vaatamata eelnenud kriitilisele suhtumisele on iga arengukava siiski edasiminek ja kindlasti on selle valmimisse pandud palju head tahet ning parimat teadmist, mis hetkel saada. Paraku ei saa arengukavad kunagi valmis, sest areng ise on lõputu protsess, mitte selge lõpuga projekt. Seetõttu oligi käesoleva kriitika mõte just täiendavaid küsimusi tekitada, mis tõenäoliselt vajavad peagi lahendamist. Mõtteharjutus, kui nii võib öelda. Oskus kriitiliselt mõelda ja samaoluliselt iseloomu kasvatamine kriitikat taluda ning kaasa mõelda on tegeliku arengu aluseks. Ei ole eksimatuid inimesi ega ametkondi nagu ei ole midagi ideaalset maailmas. Alati on ruumi parandamiseks ja edasiarendamiseks. Seetõttu võisin ma ka eksida ja nagu ülekohut teha nii mõneski punktis, kuid sel juhul tuleb see mitte väga selgest väljendusest analüüsitud dokumendis. Võib-olla on täismahulises arengukavas palju kaetud ja lahendus ettenähtud ning nuditud avalikku dokumenti pole see lihtsalt parima sõnastusega kirja saanud. Ka see on võimalik. Siis poleks paha ka anda mingil ajal välja parandatud verisoon, sest praegune jätab teatud üsna olulised küsimused õhku.

Kuid mis iganes pole kirjas, siis põhiprobleemid on reaalsed ja vajavad tegelemist nii paberil kui ka päris elus. Inimesed on riigikaitse ainuke tegelik alustala, ilma nendeta on ideed, meetodid ja sõjatehnika tarbetu. Suhtumine oma inimestesse on ja jääb peamiseks faktoriks, kas riigikaitse arendamiseks tehtavat tööd tehakse hästi või kehvasti; kas targad inimesed jäävad teenistusse või löövad käega ja lähevad midagi muud tegema. Palk tuleb alles hiljem. Rahaga saab hingerahu osta vaid teatud piirini, tegelik pühendumus tuleb inimliku ja õiglase käitumise kaudu. Ja siin on kaitseväe juhtkonnal veel nii mõnigi miil minna.

Paha ei teeks ka ülekaitseväeline väline sisuline juhtimisaudit, et hinnata tegelikku eri tasandite juhtide pädevust ja efektiivsust. Seni kuni ennast ise nagu hinnatakse, saavadki kriitilised ametikohad pigem neile, kel ei ole sisu öelda, et „boss, kogu lugupidamise juures, see ei ole hea mõte, sellepärast et...“ Praegu ülem tõusebki tihti iga hommik uue ideega ja tal ei ole kedagi, kes teda maapeale tagasi tooks. Ei andnud paraku President koos tärnidega mõistust, kohe kindlasti ei andnud. Auastmete andmise käskkirjas seda kirjas ei ole.

Kuid lõpetades positiivses toonis, siis kõik siiski areneb ja kindlasti pikkamööda paremuse suunas. Ei saagi olla vaid ainukest õiget arvamust, seega ei ole kindlasti ka minul siin ainuõigus. Kuid olulisem, kui vaid õiged ja valed arvamused, on siiski avatud mõtlemine, mis on suunatud tõelisest eesmärgile pühendumisest, mitte „mina ego“ upitamisest ja vaid seetõttu teiste ideede ignoreerimisest. Kuid eks aeg annab arutust nagu ütles juba vanarahvas. Küll me paremaks saame.