Rene Toomse
Ilmunud Acta Politica Esticas nr 4/2013
Sõda
võib toimuda mitmes eri vormis. Kuid kõige halvemad sõjad on need, kus riik
usub, et ta suudab oma eesmärgid saavutada kas üldse ilma sõjata või piiratud
sõjaga, lootuses, et ta võidab kiiresti – ja lõpuks eksib. Seepärast on
mõlemal, nii psühholoogial kui külmal terasel, alati oma osa kõikehõlmavas ja
toimivas julgeolekupoliitikas.
Margaret
Thatcher[1]
Majandusraskustes
Euroopa ja Põhja-Ameerika, positiivse lõpptulemi lootuseta sõjad Lähis-Idas,
Hiina hiiliv majanduslik invasioon lääneriikide traditsioonilistele
toormeammutusaladele, Aafrika riikide kurss oma pooldemokraatlikegi
riigikorralduste kadumisele ja Venemaa tõsine poliitiline ning sõjanduslik
ambitsioon endisaegse võimsuse poole – need on vast hetkel ühed peamised
globaalsed murekohad. Seejuures mitte üldsegi ainukesed. Tundub, et nii halvas
olukorras ei ole maailm veel enne olnud. Lisades siia veel inimkonna arvukuse
pideva kasvu ja samas elamiseks vajalike varude vähenemise tasakaalust
väljaviidud kliima ja lääneriikide ületarbimise tõttu, paistab paratamatu, et
kuskil peab midagi katki minema. Siin ja seal on taluvuse piir saabumas ning
tekkimas on küsimused võib-olla inimrassi ellujäämise võimalustes üldse.
Väiksemates riikides teravamalt kui suurtes. Samas see, kes oma eksistentsile
ohtu tunnetab, seab end ka valmis selle tõrjumiseks.
Seetõttu
on kohane küsida, et kui teadlik ja valmistuv on Eesti võimalike ohtude,
riskide ja väljakutsete osas praegusel keerulisel ajajärgul? Just valmistuv,
kuna julgeolek ja riigi kaitsevõime ohtude vastu ei saa olla kunagi valmis ja
lõplik, nagu kunagi ei peatu ohtude arengud riigi vastu.
Käesolevas
artiklis tulevad vaatluse alla võimalikud sõjalised ohud Eesti vastu,
teadvustatud julgeolek, neid mõjutavad tegurid ja nendest lähtuvaid ohte tõrjuv
kaitsepoliitika. Peamisteks analüüsitavateks dokumentideks on Eesti
julgeolekupoliitika ja riigikaitse strateegia. Need alusdokumendid saavad
võrreldud tegelike võimalike trendidega julgeolekumaastikul. Samuti tulevad
arutlusele ka kitsaskohad, kus sõnad paberil on rasked tegudeks saama. Selle
analüüsi ratsionaalsus põhineb veendumusel, et mitte dokumendid iseenesest,
vaid tegelikud teod, kirjapandud sõnade elluviimiseks, tagavad reaalse
kaitsevõime ohtude vastu.
Väikeriikide
julgeolek rahvusvahelises süsteemis
Ei ole
olemas selget ja ühist kokkulepet, milline on väikeriik. Kvalitatiivsed
definitsioonid viitavad füüsilistele, geograafilistele iseloomuomadustele, võimaluste
piiratusele jne. Kvantitatiivsed definitsioonid kirjeldavad territooriumi
suurust, rahvaarvu, SKTd (sisemajanduse kogutoodangut) jms. (Arthur 2000: 67).
Pole olemas üleilmselt kokkulepitud piiri, mis jagaks riigid selgelt suurteks
ja väikesteks. Dr. Arunas Molis leiab, et kõige olulisemaks kriteeriumiks riigi
mõõtmete määramisel on viimase võrreldav võimsus ja geopoliitiline positsioon.
Võrreldav võimsus sisaldab endas poliitilist, majanduslikku ja sotsiaalset
jõudu. Geopoliitiline positsioon hindab eelnevat jõudu geopoliitilises
kontekstis. Riigid, kelle võimalused oma huve kaitsta on piiratud ja kes ei
suuda kehtestada geopoliitilist subjektiivsust, saab lugeda väikesteks. Sellised
väikeriigid on ka rohkem haavatavad (Molis 2006: 82).
Eelnevast
järelduvalt peaksid väikeriigid rohkem pingutama oma julgeoleku pärast. Kuna
neil ei ole reeglina vahendeid, et luua ja pidada suuri armeesid, tuleb
kasutada vastavaid julgeolekustrateegiaid nutikamalt kui suurriigid.
Kindral
Andre Beaufre on toonud oma raamatus Introduction to Strategy väga
tabavalt välja, et on vaid viis põhistrateegiat riigi julgeoleku tagamiseks.
Need on:
1. Otsene ohustamine: Eesmärk keskmise
tähtsusega, kasutada on palju ressursse (tavaliselt liitlaste kaasabil).
Strateegiline heidutus.
2.
Kaudne surve: Eesmärk keskmise tähtsusega, kuid vähe ressursse ja ka piiratud
tegevusvabadus, et luua usutavat sõjalist heidutust.
3.
Seeria seotud aktsioone: Eesmärk oluline, vähe ressursse, tegevusvabadus
piiratud. Eesmärk püütakse saavutada seeria seotud tegevustega, milles otsene
ohustamine ja kaudne surve on kombineeritud, koos piiratud mahus jõu
kasutamisega.
4.
Pikalevenitatud konflikt: Eesmärk on oluline, vähe ressursse, palju
liikumisvabadust. Tüüpiline ja totaalne sissisõda.
5.
Sõjaline vallutus, kaitse ja tagasivallutus: Piisavalt ressursse, suur
liikumisvabadus. Totaalne sõda koos liitlaste abiga (Beaufre 1965: 26-28).
Loomulikult
on need strateegiad muutuvad, ülekanduvad ja kombineeritavad ajas ning ruumis
vastavalt olukorrale. Reeglina ei piisa vaid riigijuhtide eelistest ja
võimalustest ühte või teist strateegiat rakendada, vaid tuleb alati arvesse
võtta „julgeoleku dilemmasid.“ See teooria väidab, et nii riigi tugevus kui
nõrkus võib saada provotseerivaks teistele riikidele (Jervis 1976: 63). Mida
väiksem on riik, seda raskem on tal õigustada oma tugevdamist ja strateegilisi
valikuid suurema naabri ees, kes ei pruugi küll reaalselt tunnetada
väikeriigist lähtuvat sõjalist ohtu oma julgeolekule. Siiski võivad need
strateegilised valikud muuta tasakaalu majanduses ja diplomaatias kolmandate
riikidega, mis vähemalt kaudselt võivad hakata mõjutama suuriigi
julgeolekuolukorda. Selles mõttes on ka suurriikidepoolne sekkumine ja mõjutus
oma väiksemate naabrite sise- ja välispoliitikasse täiesti ratsionaalne
valik.
Millised
julgeolekuohud Eestit varitsevad?
Kes on Eesti võimalikud vastased
ja millised on ohud riigile? Sellele julgeolekupoliitiliselt kesksele
küsimusele vastamiseks tuleb vaadata viimast, 2010. aastal kinnitatud Eesti
julgeolekupoliitika aluseid, kui kõrgeimat ja autentseimat riigi julgeoleku
alusdoktriini. Julgeolekupoliitika eesmärk tervikuna „on kindlustada Eesti
riigi iseseisvus ja sõltumatus, territoriaalne terviklikkus, põhiseaduslik kord
ning rahva turvalisus. Julgeolekupoliitika loob eeldused ühiskonna
järjepidevaks arenguks ja rahva heaoluks“ (Eesti julgeolekupoliitika alused
2010: 4).
Sellise taseme dokumendile
kohaselt jääb viimane suhteliselt üldsõnaliseks, poliitiliselt korrektseks ja
ühtegi riiki või mitteriiklikku toimijat[2] ei näidata otsesõnu
võimaliku ohuallikana.
Siiski märgitakse nii maailma kui
ka seeläbi Eestit mõjutavate julgeolekuriskidena rida probleemseid valdkondi.
Näiteks üleilmastumise positiivsete mõjude kõrval toob viimane kaasa ka poliitilise vastandumise, majanduslike erimeelsuste,
ressursside pärast toimuva konkurentsi, usuliste ja etniliste pingete,
valitsemisvõimetute riikide ja mitteriiklike toimijate üleilmne mõju. Kuna
maailma rahvastiku juurdekasvuga suureneb vajadus toidu, energia- ja muude
ressursside järele, siis on paratamatud loodusvarade valdamise pärast tekkivad
pinged. Järjest tõsisemaks muutub konkurents poliitilise ja majandusliku
mõjuvõimu saavutamise nimel fossiilsete energiaressursside kontrollimiseks.
Seejuures on kahetsusväärselt vähenemas lääneriikide osatähtsus globaalsete poliitiliste ja majandusprotsesside
kujundamisel (Eesti
julgeolekupoliitika alused 2010: 5-6).
Otseselt Eestit ohustavatest
teguritest on dokumendis käsitletud peamiselt äärmuslike, kuritahtlike või
vihkamisel põhinevate ideoloogiate levikut, küberrünnakuid, korruptsiooni,
terroriakte, loodusõnnetusi ja ka ohtusid, mis on suunatud meie liitlaste vastu
ja mille puhul ka meil tekib kohustus appi minna sõjalistele operatsioonidele
välisriikides (Eesti julgeolekupoliitika alused 2010: 8-9).
Eraldi väärib vaatlust Venemaa,
kes on pidanud NATO kasvavat rolli julgeolekukoostöös ja laienemist oma huvide
vastu suunatuks. Venemaa määratleb oma huve suurriikliku seisundi taastamise
eesmärgist lähtudes ega hoidu kohati teravast vastandumisest teistele
riikidele. Lisaks poliitilistele ja majanduslikele vahenditele on Venemaa oma
eesmärkide saavutamiseks valmis kasutama ka sõjalist jõudu (Eesti
julgeolekupoliitika alused 2010: 7). Seda näitas ka ilmekalt 2008. aastal
toimunud sõjakäik Georgia vastu (Eesti julgeolekupoliitika alused. Seletuskiri
2010: 3). Julgeolekupoliitika märgib, et Eesti-vastane sõjaline rünnak ei ole
praegu ega lähitulevikus tõenäoline, kuid sellist ohtu ei saa pikemas
perspektiivis siiski välistada (Eesti julgeolekupoliitika alused 2010: 8).
Ei ole
just väga konkreetne hinnang. Nagu on sõjaline oht Venemaa poolt või ei ole ka?
Siiski annab eelnenud sõnastuse parafraseerimine selge vihje, et Eesti ja
Venemaa võivad tulevikus sattuda sõjalisse vastasseisu. Toimiva riigikaitse
planeerimiseks, mis on jällegi kaitsepoliitika peamine ülesanne, on vaja
muidugi rohkem konkreetsust, mis annab aluse reaalseks analüüsiks, kuidas ja
millega valmistume võimaliku sõja korral kodumaad kaitsma.
Võimalikult
aus pilt tõenäolisest olukorrast annab hea aluse tegelikult vajalike võitlusviiside,
organisatsioonistruktuuri ja -kultuuri, toetusvajaduse, koostöö, hangete ning
kõige muu riigikaitsega seotu parimaks planeerimiseks. Eriti sõjaline valdkond
(mis ei ole mingil juhul ainuke riigikaitse osa) on väga kulukas. Raha ja aja
kasutamine hangeteks või
ettevalmistusteks millekski, mis tegelikult ei ole tõenäoline, võib olla
strateegiliselt hävitavate tagajärgedega. Sama ka vastupidiselt. Mittepiisavalt
valmistudes või teatud ohte ignoreerides loob riik endale strateegilise
nõrkuse, mida saab ära kasutada kogu riigisüsteemi kokkukukutamiseks.
Enne kui
planeerida kaitset, tuleb väga selgelt defineerida, kelle või mille vastu on
vaja ennast kaitsta. Millised on potentsiaalse ohustaja eesmärgid, vahendid ja
meetodid ehk tema strateegia? Alles seejärel saab läbi nn sõjamängude
sünteesida oma eesmärgid, vahendid ja meetodid vastase plaanide tõrjumiseks.
Lühidalt saab seda nimetada strateegilise planeerimise protsessiks.
Siiski
ei tohi ajaloolisel mälul põhinev emotsioon olla strateegilise planeerimise
osa, vaid selle aluseks peab olema reaalne ja konstruktiivne analüüs koos
selgete definitsioonidega (Lind 2008). Selles mõttes tuleks võimalikku
julgeolekuprobleemi vaadata nagu laipa lahkamislaual tema surmapõhjuste
väljaselgitamiseks. Külmalt, rahulikult, kiretult. Lastes emotsioonidel lennata
ja valimatult näiteks nn „Vene kaarti“ lehvitada, kammitseb see rahva, kes on
riigikaitse alustala, teatud kindlatesse stereotüüpidesse ja hirmudesse. See
omakorda piirab võimet näha paljusid muid aspekte, mis võivad pakkuda nii
ennetust kui ka lahendusi võimalikule tulevasele konfliktile.
Samas, olles lõpuni ja avalikult
aus oma hinnangutes, võib see tekitada nii paanika oma rahvas kui ka
diplomaatiliste suhete halvenemise naaberriigiga. Kumbki ei ole hea. Seega
tulebki sellisel tasemel jääda umbisikuliseks ja piisavalt üldiseks.
Mitteavalikud detailsed ohuhinnangud on kättesaadavad inimestele, kelle tööks
on tegelikku olukorda näha ja analüüsida. Need annavad palju konkreetsema
pildi. Siiski ei tule neist ametlikest analüüsidest alljärgnevalt juttu, vaid
pigem lisamõtteid avalikule kaitsepoliitikale.
Majanduslik
olukord ja selle seosed konfliktidega
Kasvavate
globaalsete pingete olukorras tundub lausa võimatu vältida järjekordseid
relvakonflikte. Eelmainitud ohutunnetused viivad rahvad ja seeläbi ka riigid
valmisolekusse, et kaitsta varusid (mis ei pruugi paikneda vaid nende
territooriumil) enda elatustaseme säilitamiseks. Olles heal järjel, ei taha
keegi laskuda vabal tahtel kehvemasse seisusesse. Sama on üldjoontes ka
riikidega. Kärpides või teisi toetades ei saa anda rohkem kui oma ühiskond seda
talub. Kuskil on kriitiline piir ja mida „arenenum“[3] on ühiskond, seda kõrgemal
on see piir.
Kuidas
see on seotud julgeolekuohu ja kaitsepoliitikaga? On, nii otse kui kaude.
Miinimumpalk näiteks ei ole iseenesest mingi näitaja, kuid raha hulk, mida
inimene saab kasutada oma individuaalse harjunud elatustaseme hoidmiseks,
määrab tema rahulolu või mässumeelsuse. Minemata edasi statistikaga, saab
hiljutiste uudiste põhjal Kreekast ilmselge pildi, et inimesed ei ole seal nõus
oma elatustaset langetama. Nad on valmis minema vägivaldselt vastuollu oma enda
valitsusega. Kreeka rahutused ei ole vaid ühekordne ilming, vaid juba pikaajaline
mäss, mille ohtlikkust riigi kui instituudi stabiilsusele ja sealt edasi
Euroopasisese relvakonfliktini on murelikult hinnanud ka Prantsuse
välisminister (Groves 2011). See on tõsine ohunoot, mida ei ole siiani
arvestanud ükski Eestis tehtud ohuhinnang. Kreeka mässajad ei pruugi siia jõuda
ja samuti ei pruugi nad otseselt inspireerida eri rahvustest eestimaalasi
loopima süütepudeleid Stenbocki maja akendesse, kuid kindlasti nõrgendab see
nii Euroopa Liidu kui NATO heidutuse toimimist teiste, potentsiaalselt
vaenulike riikide suhtes. Selles mõttes toimib selline oht kaude, mitte otse,
luues uued võimalused potentsiaalsele otsesele vastasele.
Paraku ei nähtud 2009. aastal
julgeolekupoliitika aluste tarvis kirjeldatud ohuhinnanguid koostades ette
praeguse majanduslanguse ulatust ja selle põhjustatud ohusituatsioone. Mitmeti
võivad just tänased protsessid Euroopas tõsta nii sisekonfliktide kui ka
konventsionaalse sõja ohtu. „Lähitulevik“ on lähenenud märgatavalt. Targad
riigi ja kaitsejõudude juhid ei saa ohuhinnanguid aga kunagi lõplikult valmis,
sest need muutuvad pidevalt koos maailma ja selle olukorraga. Selles mõttes ei
saa oodata näiteks järgnevad kolm-neli aastat, enne kui teha muudatusi
julgeolekupoliitikasse. See peab olema elav protsess. Euroopa kukkus oma teise
majanduskriisi loetud kuudega, samavõrd kiiresti avaldab see ka mõju
julgeolekule Eestis.
Muutunud olukorra tõttu, mida ei
osatud varem ette näha, tuleb teha ka vastavad ümberarvestused julgeoleku- ja
kaitseplaneerimises kuni võimete arenduse ning hangete korrigeerimiseni välja.
Vaid siis saab loota, et mis iganes võimalik oht riiki tabab, oleme enam-vähem
valmis. Just enam-vähem, sest ei ole realistlik olla kõigeks võimalikuks
täielikult valmis. Siiski ei tähenda valmisolek vaid enda arendamisele
keskendumist, vaid suur osa sellest on vastava, endale soodsa, tausta loomises.
On need lepped liitlastega ja kuvand teistes riikides, nagu Eesti kui hea ja
õiglase riigi pildil hoidmine maailmas ning samas ka võimaliku vastase
ärritamise vältimine – need kõik on määravad osad riigi julgeolekus ning
edukuses sõja korral, kui see peaks siiski juhtuma.
Eerik-Niiles
Kross leiab üsnagi loogiliselt, et Putini - Medvedevi Venemaa on vaieldamatult
tõusnud arvestatavaks jõuks maailmas ja suutnud lüüa tõsiseid mõrasid lääne
julgeolekustruktuuri. Võimukliki avaldusest õhkub otsest Impeeriumi taastamise
soovi Euraasia Liidu nime all, mis plaanib eelkõige majanduslike meetmetega
neelata endasse ümbruskaudsed endised liiduvabariigid. Kuigi Krossi hinnangul
ei ole neis plaanides selget kohta Eestil ja teistel Balti riikidel, siis ei
tähenda see seda, et tegevust selles suunas ei toimuks. Kuigi aeg ei ole veel
küps, on suurimaks ohuks siiski Kremli võimalik otsus tõestada, et NATO
Artikkel 5 ei tööta (Kross 2011).
Marcel H.
Van Herpen, Cicero fondi direktor, analüüsib ilmekalt Ukraina suveräänsuse
hääbumist läbi praeguse presidendi ja valitsuse tegevuse ning tegevusetuse.
Selles olukorras ilmneb selgelt Venemaa retoorika vaikselt ja ilma suurema
võitluseta Ukraina tagasitõmbamine oma uude impeeriumi (Herpen 2011). Lisada
siia veel lääneriikide ja Euroopa Liidu kriitika politiseeruva kohtusüsteemi
pärast endise peaministri üle kohtupidamise näitel (Ashton 2011), on mureks
tõenäoliselt põhjust, kuna praegused Ukraina valitsejad ei näi sellisest
suveräänsuse hääbumisest hoolivatki. Kui Venemaa saavutabki oma eesmärgid
Ukrainaga, siis kasvatab see vaid usku ja isu uuteks vallutusteks, et taastada
Venemaa deržaava (Kivirähk 2009).
Sõjalise
rünnaku ratsionaalsus ja selle tagajärjed ründajale
Eesti ja
Balti riigid tervikuna on vaieldamatult olnud Venemaa huviorbiidis ja seda
kindlasti mitte positiivses võtmes. Kevadel 2011 avaldati Rootsi Kuninglikus
Sõjaväeteaduste Akadeemias koostatud uuringutulemused juhuks kui Venemaa peaks
ründama sõjaliselt Balti riike. Raamatus Till bröders hjälp (Vendadele
appi)[4]
esiletoodud Venemaa operatsioonilised võimed ja detailid on tõenäoliselt
realistlikud ning kahtlemata tekitaksid tõsist peavalu läänepool Venemaa piiri.
Siiski on üks asi omada ja täiendada sõjaväelisi jõude, hoopis teine küsimus on
poliitiline tahe ning ratsionaalsus sõjategevust ka ellu viia.
Tänapäeval
ei lähe riigid sõtta kergekäeliselt. Iga riigi sõltuvus teistest riikidest seab
hulgaliselt poliitilis-majanduslikke piiranguid, millega peab arvestama iga
vähegi mõtlev riigipea. Baasreegel on see, et sõjast oodatav tulu peab ületama
kulud nii materiaalses kui ka mittemateriaalsetes väärtustes. Ükski riik, kui
rikas tahes, ei saa lubada omale kahjulikku sõda. Nagu Kreeka ajaloolane
Thucydides (460-395 EKr) tabavalt on leidnud, et sõja alustamiseks on vaja
õiget segu hirmust, aust ja huvist (ahnusest?), ei piisaks vaid huvist, et
alustada sõda (Thucydides 1976). Huvi võib
olla mõjutatud ka au haavamisest või säilitamise vajadusest (emotsionaalne
aspekt). Otsus kedagi rünnata on alati mõjutatud ka hirmust riski ees, mis saab
sõja ajal ja peale sõda. Samasse kategooriasse jääb ka kaalutlus, et mis saab
riigist edasi kui sõtta ei minda? Mida targem riigijuht, seda vähem laseb ta
ennast mõjutada emotsioonidest ja kaldub rohkem kalkuleerima huvi ja riskide
vahel.
Eelmainitud
arenev olukord Euroopas esitab kahtlemata
väljakutseid nii Euroopa Liidu julgeoleku- ja kaitsepoliitikale kui ka
NATO kokkuleppe artikkel 5 deklaratsiooni, kollektiivkaitse rakendumisele kui
toimub rünnak ühe vastu, tõsiseltvõetavusele. Teisisõnu, kui juba heidutus
vastasele väheneb, siis võrdeliselt sellega kahaneb ka tõenäoliselt reaalne
kollektiivne kaitsevõime. Selles mõttes võib 2009/2010 aasta ohuanalüüs
olla praeguseks juba tõsiselt aegunud, mis juba iseenesest kujutab ohtu
tegelikule Eesti kaitsevõimele.
Heidutus
on pidevalt kasutatav termin nii julgeolekupoliitikas kui ka muudes ametlikes
avaldustes (Ilves 2010). Heidutus tähendab tegelikult hirmutamist, vaenupoole
ratsionaalsel kaalutlusel mängimist, et kui sa ründad meid, siis kannad kahju.
See on seega ähvardus, mis on tihti otse väljaütlemata. See peab olema tunnetus
vastasele, et reaalne kahju ja kannatus on olemas, kui ta tegutseb. Seega kogu
heidutuse võti on vastase ettekujutuses sellise ähvarduse realiseerumine.
Sellest on oluline aru saada kaitseplaneerimisel ja ka ise tegutsedes, ehk
heidutus ei ole iseenesest see, mis me tahame et ta oleks, vaid kuidas teine
pool meie tegevust ja jõudu tunnetab. Selles mõttes ei saa heidutust pidada
reaalseks või ebareaalseks, see kas on nõrk või tugev vastase silmis. Vaid see
määrab, kuidas just tema seda näeb, mitte see, kuidas heidutuse teostaja seda
soovib näha. Seega saab heidutus toimida vaid läbi kommunikatsiooni, nii otsese
kui kaudse. Sõja vastu heidutades tuleb vastasele näidata oma vägede
suutlikkust ja tugevust. Selles mõttes oma võimeid üle-salastades, nagu tihti
kombeks, toimib see vastupidiselt heidutuse nõuetele. Heidutus peab siiski
kujundama suurema võimekuse ettekujutuse kui seda on tegelikkus. Samas tuleb
jällegi silmas pidada, et ei hirmutataks üle mõistliku piiri, kuna see võib
hoopis provotseerida heidutatava rünnakut. Siin muutub esmatähtsaks, hea
heidutuse loomisel, vastase loomuse ja tema ratsionaalsuse tunnetamine.
Vene
rahvas peab ennast suureks ja tugevaks. See on osa nende aust, identiteedist.
See on nii au kui ka huvi küsimus ja selle aspekti alavääristamine mistahes
avaldustega on solvav ning vaenu õhutav. Rahvuslik identiteet ja sellest
lugupidamine eriti teiste poolt on oluline mõjutaja nii rahus kui sõjas. Igal
riigijuhil on vaja oma võimu säilitamiseks pidevalt luua rahva poolehoidu ja
emotsionaalse rahvusliku ambitsiooni ülalhoidmine on üks kindlamaid viise
selleks. Eelmised Riigiduuma valimised olid kantud sellistest „meie ja nemad“
loosungitest ja pikaajalises plaanis toimub psühholoogiline vastandumine
igapäevaselt.
Siiski
ei annaks Balti riikide sõjaline vallutamine Venemaale mingeid reaalseid
eeliseid ega majanduslikku tulu (puuduvad arvestatavad maavarad).
Lühiperspektiivis tasuks sõda ennast ära vaid tasaarvelduse mõttes – mis sai
kulutatud sõjakäigule (kütus, laskemoon ja tehnika), saab ka purustamata
varudest tagasi kas samavõrd või sarnases vääringus. Samas ei ole see sõja
alustamiseks ja pidamiseks piisav majanduslik argument. Ka varasematel aegadel
spekuleeritud jäävabade sadamate haaramise soov ei ole tegelikult piisav, see
ei anna mingit olulist väärtust ründavale riigile.
Pikemas
perspektiivis ja rahvusvahelises kaubavahetuses aga tekivad suure tõenäosusega
tõsised häired sõjalise rünnaku korral Balti riikidele. Venemaa, olles maailma
suurim maagaasi ja teisel kohal nafta eksportija (CIA 2011), saab ainuüksi neist
artiklitest olulise osa riigi sissetulekust (erinevatel hinnangutel ligi poole).
Olukorras, kus Euroopa riigid oleks valmis kasvõi protesti märgiks Venemaalt
tuleva gaasi ja nafta kraanid kinni keerama, oleks katastroofilised tagajärjed
Venemaale.
Ühest küljest
saab vaadelda Venemaa mõjuvõimu laiendamist Euroopa riikide üle, seades
viimaseid sõltuvusse odavamast kütusest (Nord Stream 2011). Teisalt jällegi
loob Venemaa omale ka strateegilist nõrkust, sest seab end samamoodi sõltuvusse
seeläbi saadavast välisvaluutast. Kas sõja korral on peamised Euroopa partnerid
ja Türgi nõus loobuma Venemaa gaasist ning naftast, on täiesti omaette küsimus.
Olukorras, kus seda ei tehtaks, satuks löögi alla nii Euroopa Liidu kui ka NATO
ühtsus kuni nende liitude lagunemise tõenäosuseni. Selleks ei ole praegu valmis
ei Euroopa ega USA, seega vähemalt majanduslikud sanktsioonid agressori vastu
peavad järgnema (Neretnieks 2011). Pikemas perspektiivis tähendaks
see Venemaa majanduse kokkukuivatamist, millel saavad olema keerulised
tagajärjed valitsevale eliidile ja muidugi tervele riigile. Seega mitmes mõttes
oleks tegu nokk kinni – saba lahti olukorraga, mille tulemeid on väga raske
prognoosida. Mingil juhul ei ole Venemaa sellises olukorras võitjate hulgas,
kuid seda ei pruugi olla ka Balti riigid. Kas keegi saab absoluutselt välistada
võimalust, et näiteks Saksmaa ei keeragi Nord Streami kraani kinni? Pigem ei
saa, sest see otsus sõltub eelkõige Saksamaa rahva hetkeolukorrast ja
prognoosidest elatustaseme säilitamisele tulevikus. Selles mõttes võib vastav
otsus olla Saksamaa juhtide jaoks täiesti ratsionaalne ja mõistetav, sest nemad
on vastutavad eelkõige oma enda rahva ellujäämise eest.
Siiski
tuleb vaadelda mõningaid võimalikke sõjastsenaariume ja nende raskuspunkte,
sest nendest algab nii heidutuse kui ka reaalse riigikaitse kujundamine.
Peamised mõttekohad lisaks sõjalis-strateegiliste lahenduste otsimiseks võiksid
olla ka diplomaatilised. Viimased just aspektis, kuidas juba ette vähendada
vaenupoole võimalikku õigustust rünnakuks muu maailma silmis.
Tõenäoliselt
on vaid kaks ratsionaalset ja tegelikku põhjust, miks Venemaa võiks sõjaliselt
Balti riike rünnata: kaugemale ulatuvad huvid kui Balti riigid ise (pseudosõda)
ja Balti riikide kaitse (ja ka ründevõime) arenedes vajadus neid korrale
kutsuda läbi füüsilise hävitustöö (karistusrünnak).
Pseudosõda
Pseudosõja
põhjused ja ajendid asuvad väljapool rünnatavat riiki. Eesmärk on kas
tähelepanu kõrvale juhtimine milleltki oluliselt või kolmandate riikide,
organisatsioonide hoiatamine. Tähelepanu võib juhtida kõrvale mitmel eri
põhjusel. Näiteks tõmmatakse ühe riigi ründamisega teiste tähelepanu oma
tegeliku peatse ja peamise ründeobjekti juurest ära, et seda rünnata kõige
soodsamal hetkel. Samuti võib eesmärgiks olla oma rahva tähelepanu eemale juhtimine
kasvava rahulolematuse korral siseriikliku olukorraga. Samuti saab seda
kasutada hoiatusena teatud tegevustest või protsessidest hoidumiseks kolmandate
osapoolte poolt.
Sõjakäik
Georgia vastu oli tõenäoliselt mitmeti sõda millegi muu nimel kui Georgia enda
vastu. Medvedevi väitel sai sellega peatatud NATO laienemine Venemaa piiride
lähistel (Dyomkin 2011). Samuti sai kahjustatud Nabucco gaasijuhtme projekt,
mis on planeeritud tagama Vene gaasi sõltuvuse vähendamist Euroopas (Nabucco
2008). Seega muutus sõda iseenesest vaid meetodiks, kuidas saavutada Venemaa
poliitilisi ja majanduslikke eesmärke hoopis suuremas pildis ja pikemas
perspektiivis kui sellel on seoseid Georgiaga.
Karistusrünnak
Teatud
olukorras kannatuse katkemisel või ka nõrgestamise eesmärgil on võimalik kiire
ja lühiajaline karistusoperatsioon just vastase võimete arengu peatamiseks.
Venemaa asetab endiselt suurt rõhku õhudessandi võimekusele. Lähiaastatel on
Venemaa Õhudessantvägede ülema, kindral Vladimir Shamanovi sõnul kavas
suurendada elukutseliste dessantväelaste arvu praeguselt 9500 mehelt
20 000 võitlejani (Kudenko 2012). See on arvestatav jõud, mida saab
liigutada tundide jooksul Eestimaa ka kõige kaugemasse nurka ja seda koos suure
hulga lahingtehnikaga. Eesmärk oleks sel juhul kaitseväe varude ja tehnika
hävitamine, taristu kahjustamine määral, mis lööks meid piltlikult aastaid
kaitsevõime arengus tagasi. Sellise operatsiooni pikkus ei pruugi kesta üle
mõne päeva ja heaks ajastuseks on nädalavahetus, mil enamus meie kaitseväge
puhkab. Sihtmärgiks langevad kindlasti suuremad väeosad, Ämari lennubaas,
Õhuväe statsionaarsed radarid ja mobilisatsioonilaod. Üllatusrünnakuga
tekitataks nii palju kahjustusi kui võimalik, keskendudes just materjali hävitamisele,
mitte inimeste, ja siis tõmbutakse tagasi oma territooriumile (nii maa kui mere
kaudu), enne kui rünnatu suudab toibuda.
Tarbetu
on vist lisada, et sellise stsenaariumi korral on liitlaste tegutsemine pehmelt
öeldes raskendatud. Kui ründaja on peale rünnakut tagasi tõmbunud oma
territooriumile, ei ole tegelikult mõeldav vasturünnaku sooritamine, sest see
võrduks uue ja palju ulatuslikuma sõja alustamisega. Alati saab agressor ka
leida „süüdlase,“ kes tegutses käsku või keeldu rikkudes ja teda ka avalikult
karistada. Seejärel palutakse peaaegu vabandust juhtunu pärast ja nii see
jääbki. Lõpuks ei ole sel vahet, sest kahju on tehtud ja lisaks põhjustatud
hävingule oleks kahjustatud ka olulisel määral rünnatud rahva usk oma riigi
võimekusse, koos kõigi selle negatiivsete tagajärgedega.
Sõja
alustamise peamine meetod – provotseeritud sisekonflikt
Ettevalmistatud
sisekonflikt on peamine meetod, mida Venemaa eelistab kasutada sõja
alustamiseks väljapool oma territooriumi. Sellist stsenaariumi on Venemaa
praktiseerinud läbi ajaloo, näiteks Eestiski üritatud 1924. aasta kommunistide
ülestõus (Riigiarhiiv), Mägi-Karabahhia konfliktihõngu ülalhoidmine Armeenia ja
Aserbaidžaani vahel (Qafarli 2011) või mitteammu toiminud Georgia
sõjakäigu õigustuseks saanud sisekonflikti tekitamine Lõuna-Osseetias ja
Abhaasias (Medvedev 2008). Eestis oleks selliseks sihtgrupiks vene kogukond ja
füüsilise piirkonnana eelkõige Kirde-Eesti. Hetkel küll ei ole pinnas sellise
konflikti tekkeks väga soodne, kuid keegi ei tea tulevikku ette. Mida vähem
pöörab Eesti valitsus tähelepanu kohalike venelaste inforuumi kujundamisel,
seda ettearvamatumad saavad olema arengud nende meelsuses. Ettekujutused
loevad. Venemaa igal juhul töötab soodsa pinnase loomise tarvis. See on alati
pikk protsess ja kuigi vajadus selleks ei pruugigi realiseeruda, siis
pikaajalise planeerimise põhimõtetest lähtudes, on tal otstarbekam seda „rauda
tules hoida“. Olukorras, kus oleks tarvis selline sisekonflikt kiirelt tekitada,
on õnnestumise võimalused alati suuremad, kui ettevalmistused on tehtud ja
kriitiline mass mõjutatud inimesi olemas. Selles mõttes võis nn Pronksiöö mõned
aastad tagasi olla kontrollharjutus testimaks kaasmaalaste valmisolekut ja ka
Eesti reageerimisvõimet.
Välismaailma,
sealhulgas Balti riikide vaenulikku kuvandit, on Venemaa valitseva eliidi poolt
ka teadlikult kujundatud vastavalt venemaalaste meediaruumis viisil, mis
toidaks rahva solvumist. Eredamaks näiteks on nende kaasmaalaste halvem
kohtlemine põliselanikest, Venemaa alavääristamisest ja muust sellega
seonduvast (Шмелев 2011). Kas see tegelikkuses toimib või mitte, muutub
ebaoluliseks. Seni, kuni inforuum on kinnine ja näiteks Eestimaa venelased
selles ruumis vastupidiste väidetega ei esine, kasvab kuvand fašistlikest
eestlastest. Olukorras, kus riik ütleb, et nüüd on vaja täita kohust oma rahva
ja isamaa eest läbi sõja sellise pahalase vastu, on keskmine kodanik valmis
relva haarama kõhkluseta. See on ideaalis nii, viimased Riigiduuma valimised
annavad jällegi märku siiski aastaid valitsenud võimupartei usalduse langusest,
võiks eeldada keskmise kodaniku arusaamist, et kõik, mida propagandamasin
ütleb, ei olegi puhas kuld. Siiski tuleks ka Eesti poliitikutel omal siin pisut
tuhka pähe raputada. Iga läbimõtlemata avaldus, mida saab vastaval viisil
tõlgendada, tuleks siiski väljaütlemata jätta. Suurustamine Venemaale hellas
teemas ei tooda julgeolekut riigile pikemas perspektiivis, vaid pigem vähendab
seda. Sõnaseadmise kunst on varemgi ajaloos otsustanud riikide saatusi.
Utreerides
olukorda, kus selline vägivaldne konflikt oleks võimalik tekitada, võib
arendada päris huvitavaid stsenaariume. Kujutagem ette, kus eestlaste ja
venelaste vahel pöörab olukord Narvas ja Kohtla-Järvel veriseks konfliktiks,
mida politseil on võimatu oma jõududega kontrolli all hoida. Nüüd tuleks
kaasata kaitsejõud korra tagamisse. Automaatselt on tegemist siseriikliku
relvastatud konfliktiga ja see annaks Venemaale õiguse küsida ÜRO julgeoleku
nõukogult mandaati rahutagamiseks. Tal on vähemalt kaks head põhjendust.
Esiteks on oht, et konflikt laieneb Venemaa territooriumile ja ohustab seeläbi
isegi riiklikku eksistentsi. Teiseks on Venemaa tõotanud aidata oma kaasmaalasi
ohtusattumise korral igas riigis, vajadusel kasutades sõjalist jõudu (Военная
доктрина Российской Федерации 2010).
Olukorras,
kus ülejäänud Euroopa on keskendunud näiteks Kreeka kodusõja rahustamisele ja
NATO on endiselt lõksus Lähis-Idas (eriti kui võetakse ette sõjakäik Iraani
vastu), ei jäägi julgeolekunõukogul palju muid valikuid kui Venemaa ettepaneku
aktsepteerimine. Rahvusvahelise õiguse vaatenurgast oleks Venemaa poolt
korraldatud invasioon Eestisse igati õigustatud, vaatamata Eesti
meeleheitlikele protestidele. Isegi ameeriklased ei saa siin aidata, nad on ju
ise selle igati õilsa eesmärgi nimel kavandatava rahutagamisoperatsiooni
julgeolekunõukogus heaks kiitnud. Veel dilemmasid: selliselt heakskiidetud
operatsioonile vastuhakkamine Eesti kaitsejõudude poolt oleks defineeritav
rahvusvahelise õiguse rikkumisena. Me ei tohikski vastu hakata, vaid oleme
kohustatud igati vene rahuvalvajatega koostööd tegema. Nemad seavad reeglid.
Tuumaheidutus
ja tegeliku olukorra irratsionaalsus
Venemaa
on tuumarelva omav riik. Külma sõja perioodi jäänud tuumaheidutus riikide vahel
on mitmes mõttes kaotanud oma tähenduse, kuid ei saa välistada selle taas kord
areenile tõusmist. Siiski on juba mitukümmend aastat olukord selline, kus ühe
riigi poolne tuumarelvakasutus teise sarnase riigi vastu lõpeks kindlalt terve
maailma hävinguga. Tuumaarsenal on lihtsalt nii ebamõistlikult suur, et selle
kasutajad põhjustaksid vältimatu kollektiivse enesetapu. Mis võiks olla nii
irratsionaalse käitumise ajend? Ainuke, mis tundub loogilisena, võib olla riigijuhtide
niivõrd väljapääsmatu olukord, kus ei ole enam mingitki võimalust. Sellele
peaks lisanduma ka tubli annus vaimset ebastabiilsust.
Siiski
on lisaks võimsatele strateegilistele tuumarelvadele olemas ka nn taktikalised
tuumarelvad, millega saab tekitada suhteliselt lokaalset kahju. Need on
sisuliselt väikesed tuumalõhkepead, mis asuvad lennukipommides,
suurtükimürskudes, lühimaa rakettides ja isegi maamiinides. Hinnanguliselt on
Venemaal selliseid relvi alles 17 000 ringis ja need ei käi tegelikult ei
tuumarelvastuse vähendamise ega ka tavarelvastuse kontrolli lepete alla. Peale
külma sõja lõppu arvati, et neil ei ole mingit ratsionaalsust, kuid Venemaa
näeb neis relvades pigem ühte oma peamist relva limiteeritud sõja
korral, mis ei pruugi tingimata kujutada
ohu riigi eksistentsile. Venemaa kehtiv sõjaline doktriin näeb ette isegi ennetavat tuumarelva kasutust, ehk siis
enne kui reaalne konflikt võib puhkeda (Военная доктрина Российской Федерации
2010). Pidevalt jätkub ka nende relvade arendamine ja täiustamine (RIA Novosti
2009). Siiski on väga suur tõenäosus, et ka taktikalise tuumarelva kasutus
kasvab kiiresti üle võimsama tuumarelva kasutamiseks vastase vastu ja see
olekski hävingu algus (Herpen 2011).
Taktikalise
tuumarelva kasutamine otseselt Balti riikide vastu oleks siiski keeruline ja
isegi ebaratsionaalne, kuna mõeldud on need vastase suuremate väekoondiste
vastu. Tänapäeval sellise tuumalöögi toomine tsiviilisikute vastu ületaks
tõenäoliselt igasugused talutavuse piirid rahvusvahelisel areenil. Esiteks on
tsiviilisikute massiline ja sihipärane hävitamine vastuolus senikehtiva
rahvusvahelise õigusega ja teiseks tõstab see teiste riikide hirme, et seda
võidakse kasutada ka nende rahva vastu. Sanktsioonid oleksid paratamatud ja
valusad. Kuna ei Eestil ega teistel Balti riikidel ei ole arvestatava suurusega
sõjalisi üksuseid, siis ei oleks taktikalise tuumarelva kasutamine kuidagi
õigustatav.
Siiski
ei saa taktikalise tuumarelva kasutamist absoluutselt välistada. Sellega saab
efektiivselt kahjustada rünnaku korral appitulevate teiste riikide vägede
koondumisalasid väljapool Balti riike. Rootsi kindralmajor Karlis Neretnieks leiab, et olukorras, kus Balti
riikide territooriumid on okupeeritud, võib Venemaa siiski ähvardada tuumarelva
kasutamisega, et heidutada rünnakute eest „Vene julgeolekutsooni“ vastu. (Neretnieks
2011). Siiski on sellise stsenaariumi puhul väga suur oht läänepoolsele
karistuslöögile ja olukorra väljumine kontrolli alt on täiesti võimalik. Samas
toimib selline ähvardus kindlasti paljudele riikidele efektiivse heidutusena ja
väed võivad jäädagi saatmata.
Ühendriikide endine kaitseminister Caspar Weiberger on
vägagi realistlikult kirjeldanud oma 1998. aastal kirjastatud raamatus „The
next war“ Venemaa Euroopa vallutuse tulevikustsenaariumi 2006. aastal (Weinberger
ja Schweizer 1998). See sõda ei saanud küll
tõeks selles ajaraamis, kuid hämmastavalt mitmed ennustatud arengud Venemaa
kaitsevõimes ja doktriinis on saanud või saamas reaalsuseks. Arendatav
ballistiliste rakettide vastane kaitsesüsteem ja taktikalise tuumarelva
kasutamise kontseptsioon on tänaseks omal kohal.
Eesti
kaitsevõime: ideaalid ja tegelikkus
Liikudes
ohustsenaariumitelt sõjalise kaitsevõime suunas tuleb vaadelda printsiipe ja
juhiseid julgeolekupoliitika alustes ning riigikaitse strateegias. Seejärel
saab neid kõrvutada olemasolevate võimete ja arendusplaanidega. Vahepeal tuleb
siiski küsida ka kõrgemate suuniste asjakohasuse järgi ja samuti täpsustusi, et
mida ühe või teise juhisega mõeldud on.
Avara julgeolekukäsitluse idee
seisneb selles, „et julgeoleku kindlustamiseks laieneb ja süveneb riigi
institutsioonide omavaheline ja rahvusvaheline koostöö ning sellesse kaasatakse
ühiskonna muud osalised. Julgeoleku tagamisel tuleb teha
tsiviil-militaarkoostööd ja kasutada selles tekkivat lisaväärtust“ (Eesti
julgeolekupoliitika alused
2010: 9).
Avar käsitlus (comprehensive approach) on ka NATO trenditermin olnud
viimased aastad. Seda on lihtne kirja panna, kuid selle rakendamine on osutunud
vägagi keeruliseks. Iga instituut koosneb inimestest ja nende egodest. Sellest
tulenevalt on keeruline ja aeganõudev: esiteks saada kõik osalised ühisele
arusaamisele ja pühendumisele; teiseks jaotada rahalisi vahendeid parimal ehk
eesmärgipärasel viisil. Ühine arusaamine ei tähenda vaid kõrgeimate juhtide
poolt eesmärkides kokkuleppele jõudmist, vaid kindlasti ka protsessi suunamise
ja tagasiside korraldamist läbi terve süsteemi nii vertikaalselt kui ka
horisontaalselt igal erineval tasandil. Just viimane on Eesti riigikaitse üks
suurimaid kitsaskohti – range subordinatsioon ja ülepingutatud bürokraatia
surmavad head mõtted ja efektiivsed lahendused. Subordinatsiooni ehk range
alluvusvahekorra kaudu saab küll tagada mingisugust kontrolli protsesside üle,
kuid kaotused tulevad ajas ning ideedes. Paraku saab ka selle taha peita
juhtide rumalust ja vigu, mis on tervele kaitsesüsteemile kõige suuremaks
ohuks.
Järgnevalt
tuleks vaadelda eeldusi, millele Eesti saab üles ehitada reaalset kaitsevõimet.
Neid võib vaadelda väliste ja sisemiste tegurite kaudu. Välimised tegurid
laiemas mõttes on kõik, mis on riigi kaitsevõimega seotud rahvusvaheliste
ühenduste, liitude ja kahepoolsete lepingute või lubaduste kaudu. Kitsamas
mõttes välised ja samas laiemas mõttes sisemised tegurid oleks ühe ametkonna
või võimet arendava instituudi lepped, koostöö jms teiste riigisiseste
instituutide ja organisatsioonidega. Viimaks, kuid vast kõige olulisemaks on
kitsamas mõttes sisemised tegurid ehk iga instituudi sisemine korraldus ja tema
juhtide kvaliteet ning pädevus.
Heidutus
ja reaalne kaitsevõime
Julgeolekupoliitika ütleb
kindlameelselt, et „liikmesus NATOs kindlustab Eesti julgeolekut ning
võimaldab tulemuslikult osaleda rahvusvahelises julgeolekukoostöös.“ (Eesti
julgeolekupoliitika alused 2010: 9). Seletuskiri on veelgi konkreetsem ja
väidab, et „Eesti julgeolek on NATO ja EL liikmena kindlustunud.“ (Eesti
julgeolekupoliitika alused. Seletuskiri 2010: 3).
See on
ehk pisut liiga resoluutne deklaratsioon. Ei kindlusta liikmelisus iseenesest
veel midagi. Vaieldamatult on NATO trump kaardipakis praegusel ajahetkel, kuid
kunagi ei tea, mis saab tulevikus. Iga võimalik Eesti vastane teab ja tunnetab
seda ning teeb kõik endast oleneva sellise kindlustuse ehk heidutuse
vähendamiseks.
Kuigi
oleme osalised kollektiivkaitses nii NATO liikmena kui ka oma sõjalist võimekust
suurendavas Euroopa Liidus, ei toimi riigikaitseks oluline heidutus siiski
iseenesest. Sisuliselt jaguneb sõjaline kaitsevõime kaheks oluliseks
komponendiks: heidutus ja reaalne kaitsevõime. Nagu eespool kirjeldatud, on
heidutuse loomine tegelikult mäng võimaliku agressori ratsionaalsusel, kus
talle peab jääma mulje, et rünnaku korral on tema kahjud suuremad kui oodatav
kasu. Taktikalisel tasandil kasutatakse heidutust petmisel, kus näiteks nõrgalt
kaitstud suunda rajatakse pettepositsioone, võltsmiinivälju, tankimakette jne.
Loomulikult ei piirdu heidutus ainult petmisega, vaid seda luuakse ka reaalsete
jõudude liigutamisega. Üks jalaväekompanii (ca 100 meest), olles avastanud, et
tema vastu liigub vastase soomusbrigaad (3000-4000 meest), on vägagi heitunud
ja loobub rohkem kui kindlalt oma esialgsest plaanist samas suunas edasi
liikuda, sest see võrduks enesetapuga. Heidutus põhineb seega alati vastase
veendumusel olukorra tõsidusest. Selleks, et vastane üldse saaks kahelda oma
võimes eesmärke saavutada, peab ta teadma, mis raskused teda ees ootavad või
võivad oodata.
Samal
põhimõttel tuleb käsitleda ka kollektiivkaitse heidutust rahuajal. See on
siiski vaid deklaratsioon, ei midagi tõsiselt füüsilist siin ja kohapeal. Mida
kindlameesemad avaldused (nii sõnades kui tegudes), seda reaalsem heidutus see
on. Siiski tõenäoliselt mitte piisav, et anda absoluutset garantiid. Eestit
vallutada sooviv ülekaalukas vastane analüüsib väga põhjalikult heidutuse
tõsiseltvõetavust. Kas ka rünnakuotsused alati sellist analüüsi arvestavad, on
raske öelda, sest mitte alati ei pruugi otsustajate emotsioonidel ja
ambitsioonidel ratsionaalsusega midagi pistmist olla. Just otsustajad, ehk
inimesed on võtmesõna, sest ka meie võimalik vastase otsustaja kõrgeimal
tasandil on siiski kõigest inimene, kes teeb strateegilisi otsuseid oma
tunnetele, kogemustele ja muudele inimlikele aspektidele tuginedes. Inimesel on
alati vabadus heidutusse kas uskuda või mitte.
Seega on
tõelise heidutuse aluseks alati reaalne kaitsevõime. Kaitsevõime jaguneb Eesti
puhul kaheks oluliseks komponendiks: esmane kaitsevõime (seni, kuni liitlased
5. artikli alusel appi tulevad) ja sellest hetkest alates ühisoperatsioon riigi
territooriumi puhastamiseks siia tunginud vastasest. (Eesti julgeolekupoliitika
alused 2010: 13-14). Lihtne ja loogiline. Siiski vaid teoreetiliselt. Nagu
eelpool kirjeldatud stsenaariumitest näha võis, ei pruugi sellistel juhtudel
NATO saada Artikkel 5 mandaati, kui invasioon on kooskõlas ÜRO
julgeolekunõukogu otsusega rahutagamiseks ja teise stsenaariumi puhul lihtsalt
ei jõutaks reageerida.
Esmane
iseseisev kaitsevõime: mis see on ja kui kaua see peab kestma?
Tulenevalt eelnevast peab riigil
eksisteerima piisava tugevusega enesekaitsevõime ja –süsteem, mis peab olema
võimeline ilma kõrvalise abita piisava aja vastu pidama.
Julgeolekupoliitika kohaselt „peab
esmane iseseisev kaitsevõime tagama kiire reaktsiooniga Eesti sõjalise
kaitse ning põhieeldused kollektiivkaitse rakendumiseks ka olukorras, kui
Eestit on rünnatud ootamatult, sest Eesti sõjaline kaitse
on kavandatud Põhja-Atlandi lepingu artiklis 5 ettenähtud kollektiivkaitse
operatsioonina.“
(Samas 13-14). Lisaks ütleb julgeolekupoliitika ka
seda, et „Eesti-vastase sõjalise tegevuse ennetamiseks ja tõrjumiseks
kasutatakse totaalkaitse põhimõttel kõiki võimalusi, sh nii riigistruktuuride
kui ka rahva jõupingutusi“ (Samas 13). Ja veel vast kõige olulisemana, et „Eesti valmistub riigikaitseks pidevalt ning kaitseb end igal
juhul ja ükskõik kui ülekaaluka vastase vastu.“ (Samas) Riigikaitse
strateegia lisab veel ühe eriti olulise komponendi, et „kui Eesti kaotab
ajutiselt kontrolli osa riigi territooriumi üle, osutavad Eesti kodanikud
sellel alal vastasele vastupanu.“ (Riigikaitse strateegia 2010: 5).
Need on Eesti kaitsepoliitika
alustalad. Kuid kas need on ikka piisavad ja õige rõhuasetusega? Kas me suudame
ennast kaitsta seni, kuni appi tullakse? Kaua see appitulek aega võtab ja pisut
skeptilisemalt: kas ikka kindlalt tullakse? Kui ei tuldagi ja piirdutakse vaid
poliitiliste avaldustega, mis siis saab? Millised on plaanid B ja C? Need on
vaid osa küsimusi paljude riigikaitsjate ja ka tavakodanike peades ning
kindlaid vastuseid neile ei ole veel ühestki juhisest võtta.
NATO
esialgsetele plaanidele vastavalt on esimene toetusüksus 5. artikli
(Põhja-Atlandi leping 2004) rakendumise korral NATO
kiirreageerimisjõud (The NATO Response Force ehk NRF), mis koosneb maa-,
mere-, õhu- ja eriüksuse komponendist. Vastav üksus on kõrges valmisolekus,
selle ametlik reageerimisaeg on viis päeva käsu saamisest. Kokku on selles
üksuses hinnanguliselt ligi 25 000 sõjaväelast ja nende varud võimaldavad
pidada lahinguid kuni 30 päeva. Ülesanne on olla esimene jõud, mis liigub
kriisipiirkonda, et luua võimalus ajas ja ruumis järgnevatele üksustele rünnaku
all oleva riigi toetuseks. Seega peavad teised NATO riigid saama oma väeüksused
lahinguks valmis ja rünnatud liikmesriigi territooriumile vähem kui 30 päevaga.[5] Kas
see ka reaalsuses nii toimiks, on keeruline küsimus.
Maailmas
ei ole mitte midagi ideaalset, seega ei saa surmkindlalt loota ei viie- ega ka
kolmekümnepäevasele abipaketile. Esmane kaitsevõime võib alati muutuda püsivaks
kaitsetegevuseks, kus ajaraam on kaugelt üle 30 päeva. Põhjused peituvad
eelkõige poliitilistes mängudes ja ka liitlaste reaalses sõjalises võimekuses.
Ei ole
saladus, et tegelikult on liikmesriikidel NRFi mehitamisega probleeme ja
seetõttu on ka uue kontseptsiooni kohaselt vähendatud kiirreageerimisüksuse IRF
(Immediate Response Force) suurust 14 000 meheni.[6]
Pealegi ei ole siiani NRFi kasutatud kordagi sõjalises konfliktis, seega puudub
reaalne kogemus selle väe efektiivsuses. Lisaks saab liitlasvägede kaasamise
tagada vaid liikmesriikide endi poliitiline otsus, mis on alati ettearvamatu ja
sõltuvuses nii paljudest erinevatest faktoritest, mille üle Eestil ei ole
vähimatki kontrolli.
Võtame
kas või jällegi 2008. aasta Venemaa-Georgia konflikti ja võrdluseks
Eesti-Georgia pikaajalised sõprussuhted. Rünnakute all ägav Georgia oleks
tõenäoliselt rohkem kui hea meelega võtnud vastu igasugust sõjalist abi, kuid
meie piirdusime vaid poliitiliste avaldustega. Jah, legaalses mõttes ei olnud
meil kohustust, sest Eestit ja Georgiat ei seo vastastikkuse sõjalise toetamise
leping, nagu on seda 5. artikkel, kuid põhimõtteliselt jätsime nad üksi. See
oli poliitiline kaalutlus ja tõenäoliselt vägagi ratsionaalne, mis lähtus Eesti
riigi huvidest ja sellel ei olnud midagi pistmist Georgiaga iseenesest.
Mõistmata hukka meie otsustajaid, tahan vaid viidata võimalusele, et selline
olukord ei ole ka välistatud 5. artikli korral. Kunagi ei ole absoluutset
garantiid ja see ongi reaalsus.
Eesti
paneb suuri lootusi just Ameerika Ühendriikide abile võimaliku sõja korral
(Eesti julgeolekupoliitika alused 2010: 10-11), kes on vaieldamatult NATO kõige
võimsam liige. Siiski Ühendriikide presidendi viimaste avalduste valguses,
millega alustatakse riigi sõjaliste võimete olulist vähendamist (Department of
Defense 2012), on see ilmselge „kindlustuskatte“ hõrenemine terve
Euroopa jaoks.
Kuid mis
siis teha? Kas suudame ennast “esialgselt” kaitsta? Kuidas ja kui pikaks
võitluseks peaksime valmistuma? Mis ikkagi saab edasi juhul, kui abi ei tulegi?
Need on küsimused, mis tahavad selgeid vastuseid iga sõduri, kaitseliitlase,
reservväelase ja ka tavakodaniku jaoks. Mehed ja naised, kes peavad asuma sõja
korral relvaga füüsiliselt vastu ülekaalukale vastasele, peavad väga selgelt
teadma eesmärke, kasutada olevaid varusid ja kõikvõimalikke varuplaane. “Valge
laeva” lootus ei võitle iseenesest, kibe reaalsus võib olla teistsugune, nagu
rahvas ka varem on kogenud. Just see sunnib planeerima ning arendama Eesti
kaitsevõimet nii, nagu oleks esmane kaitsevõime tegelikult püsiv kaitsevõime.
Selles osas paraku puudub täna selge juhis ja ettevalmistus.
Kriitikanool tuleb lennutada ka
lubadusele, et „Eesti sõjaline kaitse on kavandatud Põhja-Atlandi lepingu 5.
artiklis sätestatud operatsioonina. Eesti annab operatsiooni elluviimiseks
vajalikud üksused NATO käsuliini“ (Riigikaitse strateegia 2010: 7). Selline
deklaratsioon ise-enesest laseb oma sõjaväelaste mõttevõime lõdvaks – keegi
targem NATOst hakkab ütlema, et mida ja kuidas teha. See ei ole ratsionaalne,
vaid kujutab pigem ohtu nii sõjaks valmistumisel kui ka sõjapidamisel. Kellelgi
võõral ei saa olla paremat ettekujutust ja tunnetust meie rahva, väe ja maa
üle, kui oma juhtidel. Need kolm eelmainitut on kõige alus sõjapidamises. Et
neid vastasest edukamalt kasutada võidu saavutamiseks nii strateegilisel,
operatsioonilisel kui taktikalisel tasandil, peavad seda tegema inimesed, kes
on siin kasvanud ja seda ette valmistanud. Keegi väljapoolt ei saa seda teha
edukamalt ja ka säästlikumalt.
Mõni
aasta tagasi oli mul arutelu tuttava Rumeenia koloneliga doktriinide ja esmase
kaitsevõime üle. Ta väitis, et nende kaitsedoktriin ja ettevalmistused
riigikaitseks näevad ette sarnaselt meile esialgset iseseisvat kaitsevõimet
sõja korral ja seejärel osalemist kollektiivkaitses 5. artikli raames. Esmase
kaitsevõime ajaline kestus on neil jaotatud põhimõtteliselt kahte
kategooriasse: täielik tagatus üksinda võitluseks esimeseks kuueks kuuks ja
tagamata varudega, kuid planeeritud täiendavate hangetega kuni aastaks.
Kaalutlus põhineb just poliitilistel faktoritel ja ettearvamatutel otsustusprotsessidel
teistes NATO liikmesriikides füüsilise abi saatmiseks. Seega on Rumeenia
planeerinud valmisoleku ja treenib ka relvajõudusid kaitsma kodumaad oma
jõududega esmase kaitsevõime raames kuni aasta, kusjuures neil ei ole piirnevat
geopoliitilist sõjalise ohu allikat. Mõtlemapanev, kas pole? Minu usutluse
peale, et keda nad näevad vastasena, vastas ta vaid, et kaitse suund on
orienteeritud itta.
Eesti
oma enda sõjaline kaitse- ja heidutusvõime
Eestil
on tegelikult piisavalt potentsiaali ka iseseisvalt tõrjuda mistahes agressorit
Eestimaa pinnal. Just nimelt potentsiaali, kui arengud poliitikates ja
sõjapidamise kunstis võtavad rohkem arvesse tegelikku olukorda, kohalikke
olusid ja varusid. Need arengud ka toimivad. Mitte küll alati nii kiiresti ja
kindlaplaaniliselt kui võiks soovida, kuid edusamme on näha. Oluline on aru
saada, et Venemaad ei heiduta tegelikult nn regulaarväe keskmise suurusega mass
või ülimoodne soomustehnika, sest just selliste oludega on nende armee
valmistunud võitlema. Riigikaitse strateegiasse kirjutatud ja seega kästud
mittekonventsionaalsed lahendused, sealhulgas totaalne vastupanuliikumine juba
sõja algul ja peale maa vallutamist (Riigikaitse strateegia 2010: 7) on just see,
mida pelgab iga agressor. See on suurem heidutus kui regulaarvägi, sest hästi
organiseeritud sisside vastu muutub moodne sõjatehnika suhteliselt kasutuks.
Selles suunas liikudes, senise riigikaitsemudeli täiustamise teel, loob Eesti
kindlasti suuremat heidutust ehk hirmu vastasele rünnakuplaanide realiseerimise
otsustamisel. Olgu siinkohal mainitud, et võtmeroll on siin Kaitseliidul,
milles peitub tõsine jõud ja ettearvamatus iga võimaliku sõjalise vastase
jaoks. Ettearvamatus on igasuguste plaanide läbikukutaja ja seega kõige vihatum
situatsioon planeerijatele.
Kaitsepoliitika
paneb Kaitseväele ja Kaitseliidule rahuaegseks peamiseks ülesandeks
valmistumise riigikaitseks sõja korral.[7] Selleks on antud järgmised
suunised:
- tagada kontroll Eesti
maismaaterritooriumi, territoriaalvete ja õhuruumi üle ning demonstreerida
riigi suveräänsust;
- arendada välja võime anda
piisav eelhoiatus;
- arendada välja sõjalise kaitse
tagamiseks vajalik mobilisatsioonisüsteem ning valmistada ette ja
komplekteerida reservüksused organiseeritud sõjaliseks kaitseks;
- arendada välja kaasaegsed,
ümberpaigutatavad, mobiilsed, jätkusuutlikud ning kiire reageerimisega üksused,
mis suudavad läbi viia kaitsetegevust kogu riigi territooriumil ning osaleda
operatsioonides väljaspool Eestit;
- tagada valmisolek
kollektiivkaitseoperatsiooni käivitamiseks ja läbiviimiseks ning vastuvõtva
riigi toetus liitlasvägedele (Eesti julgeolekupoliitika alused 2010: 14).
Need
üldised suunised on elementaarsed, kuid tahavad väga põhjalikku sünteesi
vastavate võimete arendamiseks. Kahjuks on siin deklareeritu ja tegelikkuse
vahel üsna suured käärid, mis tuleks lähiajal lahendada. Alustuseks juba ühtse
väe kontseptsiooni elluviimisest, mis näeb ette sõjalises kaitses osalevate
üksuste integreeritud juhtimis-, tagamis- ja väljaõppesüsteemi nõuet
(Riigikaitse strateegia 2010: 7). Kuigi formaalselt Kaitseliit allub kaitseväe
juhatajale, siis on tegelikkuses olemas probleem, mis eraldab kaitseväge ja
Kaitseliitu. Laskumata sellesse dilemmasse pikemalt, olgu toodud näiteks, kus
täiesti arusaamatul põhjusel loobuti 2008. aastal vastuvõetud riigikaitse
korralduse seadusega mõlema väe ühise nimetaja, Kaitsejõudude, kasutamisest
ametlikul tasandil. See tekitas paratamatult suurema lõhe kahe väe vahele, mis
eksisteeris juba varemgi. Need kaks erinevat sõjalist jõudu ei ole paraku
lõimunud siiani ja see muudab kaitsepoliitikas seatud eesmärkide täitmise
tegelikult oluliselt raskemaks. Identiteet ja koostöö tegelikult tegutsejate,
mitte vaid otsustajate vahel on just see, mis toob tulemusi igas valdkonnas.
Nii sõjaks valmistumisel kui ka sõjapidamisel.
Eelhoiatusvõime
on klassikaliselt sõjaväeluure hea toimimise näitaja. Eestis praktiliselt
puudub sõjaväeluure, mis sisuliselt muudeti vaid uudiste lugemise õigusega
ripatsiks jällegi 2008. aastal vastuvõetud kaitseväe korralduse seadusega.
Selle kaitsepoliitilise nõude täitmiseks tuleks sõjaväeluure õigused ja
kohustused taastada nii, nagu see on teistes arenenud riikides, või püstitatud
julgeolekupoliitiline ülesanne jääb lihtsalt täitmata.
Mobilisatsiooni
tarvis reservüksuseid valmistatakse ajateenistuse ja õppekogunemiste käigus
ette üksusepõhiselt (Riigikaitse strateegia 2010: 8). Õppekogunemistele on
viimastel aastatel pööratud suurt tähelepanu. Vähe on endiseid ajateenijaid,
kes ei oleks saanud kaitseringkonnast teadet oma määramisest sõjaaja
ametikohale. See on üldiselt positiivne, kuid on olemas ka oluline puudus.
Inimesi määratakse sõjaaja ülesannetesse peamiselt „exeli-põhiselt,“ ehk
tegelikult ei arvestata tavaliselt nende tsiviileriala. See on lubamatu
raiskamine. Harukordsed ei ole juhud, kus eraelus side ja IT firma töötaja on
määratud kuulipilduriks või kokaks ja tegelik kokk sidemeheks. Siinkohal oleks
selliste rumaluste vältimiseks oluline juba kaitsepoliitika tasandil märkida,
et reservüksused komplekteeritakse reservväelaste võimete ehk igapäevase lähima
eluala põhiselt, et võimalikult paremini rakendada inimesi. Kuna võitlust ja
selle vahetut tagamist teostatakse sõdurite ja spetsialistide poolt väikseimate
üksuste tasandil, siis tõstab üksuse parim inimpädevuste kooslus oluliselt kogu
üksuse võitlusvõimet. Kokkuvõttes tõstab see terve väe võitlusvõimet. Õiged
inimesed õigetele kohtadele oleks läbiv mõte, mis siiani on kahjuks kaduma
läinud.
Kõige
mahukam ja keerukam ülesanne on vägede arendamine. See koosneb nii
intellektuaalsest kui materiaalsest küljest. Hetkel tundub väearendus
kopeerivat suurriikide mudelit (nii vägede kui sõjalise mõtlemise valdkonnas),
kus peamine rõhuasetus saab olema moodsal soomustehnikal. Siiski jääb
küsitavaks, kas Eesti suudaks ka olulist vastupanu ülekaalukale vastasele
osutada, kuna vajalikku massi selle tehnikaga ei suudetaks nagunii saavutada.
Veelgi enam, selles kontseptsioonis puudub üllatusmoment, kuna just selliste
üksustega tahabki suurriik võidelda. Seega võib NATO doktriinide jäik järgimine
hoopis luua strateegilise haavatavuse väikeriigi jaoks. Pigem tuleks Eestil nii
doktriini kui ka strateegia tarvis vaadata käimasolevaid konflikte ja õppida
sealselt vastaspoolelt, kuidas suuriigid raskustesse panna. Jäädes kindlaks oma
väärtustele ja konventsioonides kokkulepitule, oleks aeg pisut avardada
arusaamist tänapäeva ja tuleviku sõjast ning olla leidlikum ning
mittetraditsionaalsem. Samas ei saa olla võimaliku tankiostu argumendiks
soomusvõime hanke planeerimine sõjalise kaitse arengukavas iseenesest (Sõjalise
kaitse arengukava 2009: 9). See dokument tuleks kiiremas korras muutuva
julgeolekukeskkonna valguses üle vaadata ja vajalikud korrektuurid sisse viia.[8] Ma ei
väida siin, et tankid oleksid mõttetud, kuid ilmselgelt tahaks selle hanke sõjaline
ratsionaalsus pisut rohkem läbimõtlemist saada, kui seda on tehtud siiani.
Klassikalises sõjalises lähenemises on ühe tankipataljoni (ca 50 tanki) efekt
mastaapse sõja korral rohkem kui küsitav (Staff Officer Guide 2006: 35).
Täiendavalt,
lähtudes avarast julgeolekukäsitlusest ja viies konteksti kehtivas sõjalise
kaitse strateegilises arengukavas kirjeldatud soovimatud sõjalised kriisid
Eesti vastu, võime luua just sellise kriisiohu oma tankipataljoni hankega.
Otseselt Eesti vastu suunatud sõjalise iseloomuga kriisi võib selle dokumendi
järgi esile kutsuda Eesti riigipiiri läheduses paiknevate vägede suurendamine
või ümberpaiknemine (Sõjalise kaitse strateegiline kava 2005).
Viimane
on rohkem kui tõenäoline juhtuma ka juhul, kui üks NATO riik naabri piiride
läheduses oma sõjalisi võimeid märgatavalt suurendab. Seevastu, käsitledes
pisut avaramalt ka mitteklassikalisi lahendusi, võime saavutada sama efektiga
kaitsevõime igas mõttes tunduvalt soodsamalt ja riskivabamalt. USA Naval
Postgraduate School’i professor John Arquilla näiteks kirjeldab huvitavalt
“kihisemistaktika“ või „sülemitaktika” (“swarming” tactics) edukust, kus
soovitab isegi suurriikidel kaaluda võimalusi taktikaks põhimõttel “väikesed,
kuid palju” (Arquilla 2010). Seda enam tuleb sellist lähenemist
kaaluda väikeriikidel. Tänapäevastes sõjandusteooriates võib leida mitmeid
huvitavaid ja ökonoomsemaid lahendusi, kui seda on need, mis on valitud suunaks
NATO doktriinides ja põhinevad II maailmasõja edumudelil.[9]
Eelmainitud
ülesannetekomplektis on hoopiski puudu juhis vastupanuliikumise arendamiseks,
kuid see on märgitud ülesandena Kaitseliidule riigikaitse strateegias (Riigikaitse
strateegia 2010: 9). Tuleb märkida, et see on uudne suund ametlikus
kaitsepoliitikas, kuna varem ei peetud seda oluliseks. Mõneti võib lugeda, et
NATO vägede võimalikule viibimisele siiski püütakse leida alternatiive, mis on
positiivne. Samas sageli peetakse sissisõjapidamist vähem tulemuslikuks kui
klassikalist võitlust, kuid asjata. Kas ei ole lähiajaloos juba piisavalt
näiteid, kuidas suurriigid ebaõnnestuvad hästi organiseeritud ja motiveeritud
vastupanuvõitlejate taltsutamisel? Kui veel saab pidada lahendamata olukorraks
Iraanis ja Afganistanis, siis 2006. aastal toimunud Israeli läbikukkunud sõjakäik
Hezbollah vastu Liibanonis oli ilmne tõestus, et hästi organiseeritud ja
relvastatud (kuid ka alatu) sissivägi suudab piisavalt kiiresti sundida moodsa
armee loobuma planeeritud eesmärkidest. Eriti kui viimane on ennast ette
valmistanud ettekujutlustes, et ta ongi parim ja võitmatu (Inbar 2007).
Leedu leitnant Mindaugas Rekasius kirjutas 2005. aastal väga huvitava
magistritöö mittekonventsionaalse heidutuse teooriast, kus ta jõudis tulemini,
et targa sissikampaaniaga on võimalik võimas vastane kurnata kuni selleni, et
ta loobub poliitilisest tahtest sõda jätkata. See teooria on väärt õppimist ja
arendamist. Idee on selles, et nõrgem pool võiks arendada rohkem
hästiorganiseeritud sissisõja doktriini ja vältima liigseid kulutusi
konventsionaalsetele süsteemidele (suured soomusväed, klassikalised
jalaväebrigaadid jms). Sissisõja strateegia hõlmab paratamatult ka terrorismi
kontseptsiooni ründaja rahva vastu. See on õhuke jää, kuid lõpuks on kaalul
väiksema rahva ellujäämine. Heidutuse idee ongi selles, et agressiivse
suurriigi otsustajad peavad teadma sellise ohu ehk karistuse realiseerumise suurt
tõenäosust ja pidama seda piisavaks faktoriks, et sõda mitte alustada. Kui
väikeriik suudaks luua ründaja maal, mis iganes vahenditega, poliitiliselt
ebastabiilse olukorra, mis võiks isegi ähvardada valitseva režiimi kukkumisega,
siis ei ole ratsionaalne rünnaku kasuks otsust teha (Rekasius 2005).
Kahetsusväärselt
ei ole vastupanuliikumise ja selle osana sissivõitluse kontseptsioonile siiani
olulist tähelepanu pööratud ja puudub isegi ettekujutus, mida see suuremas
pildis nõuab. Kitsamalt võttes on edusammud sellise võitlusstiili näol kasvõi
Kaitseliidu võitlusgruppide loomises ja arendamises, kuid nende doktriin ja
tagamine on endiselt väga küsitavad. Jällegi laskumata pikemalt detailidesse,
siis eduka vastupanu- ehk sissivõitluse aluseks on läbi ajaloo olnud oma rahva
(eriti maarahva) suur toetus ja selle praktilise väljendusena
väikepõllumajandus. Sisside ellujäämine ja tegutsemisvõime sõltub põhiliselt
kohalike toetajate varudest, sest tsentraalsed logistilised lahendused ei ole
vastase hõivatud territooriumil mõeldavad. Selleks aga, et talumees suudaks
sissigruppi toita, peab tal olema ka vastav võime toitu toota. Kahjuks on
maaelu viimastel aastatel sisuliselt kärbunud ja toiduainete tootmine terves
riigis on põhiliselt suurtootjate või välisettevõtete käes, kes on kergelt
haavatavad vastase poolt. Ilmselt jääks meie vastupanuvõitlejad kiiresti
näljast nõrgaks praeguse põllumajanduse olukorras.
Ehk siis
alus, et seda püstitatud ülesannet ka edukalt ja jätkuvalt täita sõja korral,
oleks eelkõige väikepõllumajanduse ja elamisväärse maaelu taastamine.
Kõrvalmärkena, et tugev oma ja enda põllumajandus võib olla ka oluline
päästerõngas ning leevendus riigi jaoks ümberkaudsete riikide majandusraskuste
korral.
Muidugi
ei ole vaid sissitegevus ehk metsavendlus oma ajaloolisel kujul piisavalt
efektiivne ja sellele lisaks tuleks arendada palju muid tehnikaid, taktikaid ja
võimeid. Tegelik laiapõhjalisus on kahtlemata õige suund, kuid seda ei ole võimalik
saavutada soovitud tulemi saavutamiseks senises kammitsetuses riigikaitselises
mõtlemises. Kõikehõlmav ja kõiki tasandeid läbiv koostöö ühiste eesmärkide
nimel ja päevapoliitika eemaldamine riigikaitsest oleks suureks abiks. Vaid see
annaks aluse ka tegelikult luua lahendusi, mis on väljaspool aegunud
käsiraamatuid ja kindlasti kordi tõenäolisemalt edukamad riigi vabaduse
kaitsel.
Kokkuvõtteks
Iga riik
peab oma eksistentsi eest võitlema. See on paratamatus, sest sõda riikide vahel
on normaalne nähtus. Normaalne selles mõttes, et sõda kui teatud suhtlusvorm on
eksisteerinud inimkonna ajaloo algusest peale, esineb täna ja seega ei kao see
ka tulevikus kuskile. Iga riik peab paratamatult ja pidevalt ennast kaitsma
ning rahu ajal selleks valmistuma. Meeldetuletuseks, et riik koosneb
klassikaliselt kolmest komponendist: rahvast, territooriumist ja
suveräänsusest. Riigikaitse kitsamas mõttes on füüsilise kaitsevõime tagamine
kaitsejõudude poolt neile kõigile kolmele. Ekslikult tihti arvatakse, et see ongi
riigikaitse olemus, kuid alati eksisteerib ka riigikaitse laiemas mõttes ja see
on kõike muud kui vaid sõjaline lähenemine. See on pidev võistlus teiste
riikidega majanduslike ja poliitiliste eeliste saamiseks, mis kokkuvõttes
loovad riigile tingimused püsimajäämiseks ja arenguks.
Eelmainitud
dilemmad ja valikuvõimalused ei ole Eestile eksklusiivne teema, vaid sarnased
küsimused ning lahendusvariandid on kehtivad iga väikeriigi kohta, kellel ei
ole ressursse luua miljonilist armeed. Puuduv mass tuleb kompenseerida
nutikusega.
Selles
mõttes on Eesti julgeolekupoliitika laiemas mõttes ja kaitsepoliitika (mida
saab nimetada ka eelneva sünonüümiks) päris heal järjel strateegilisel tasandil
(poliitikad ja doktriinilised juhised). Siiski on sõnadest tegudeni veel pikk
maa minna. Rohkem arutelusid, teineteise arvamuste, eriti alt poolt üles,
talumist, konstruktiivset ja mittekonventsionaalset mõtlemist - need on
suurimad panustajad kaitsepoliitika edukaks elluviimiseks.
Mõne
võtmekohana, mida soovitada tõsisemalt vaatlusele ja aruteludesse võtta, et
asuda ka tegelikult muutuste teele, oleks järgnevad:
Eesti
kaitsejõud kui tervik, mis liidab kaitseväe ja Kaitseliidu, peab seadma oma
arengu raskuskeskmeks iseseisva kaitsevõime, mitte lootuse teiste riikide abile.
Keegi ei aita sind, kui sa ise kodutööd ära ei tee. Arvamus, et me oleme liiga
väikesed ja ei suudaks vastu saada suuremale vastasele, on juba ette suitsiidse
alatooniga. Küsimus ei ole kunagi selles, kas me üksi saaks vastu või mitte.
Õige küsimus on, et kuidas me saame vastu kõige efektiivsemalt ja
ökonoomsemalt. See on tegelik strateegiline küsimus. Ökonoomsus ei tähenda
mingil juhul iga hinna eest kokkuhoidu, vaid oma rahvuslike varude targalt
mõtestatud kasutamist suurima eesmärgi saavutamiseks.
Rahvustunnetele
rõhuvad, kuid venekeelset kogukonda pahandavad otsused ja avaldused on küll
teatud ajahetkel populaarsed enamus eestlaste seas, kuid kas sellise poliitika
viljelemine pikemas perspektiivis riigile kasuks tuleb, on küsitav. Eestile on
Venemaa kindlasti kasulik kui suur turg, kuhu eksportida ja teenuseid müüa. Iga
poliitiline väärarvestus Venemaaga suhtlemisel, nende solvamine või kasvõi
ajaloo konnasilmadel astumine tõstab küll keskmise eestlase uhkust oma
valitsejate üle, kuid ei tööta tegelikult ei preventsioonina sõjalise konflikti
suhtes ega ka majanduslikult kasulikuna ühelgi suunal. See toimib just
vastupidi. Eesti võiks pigem vaadata oma ajaloolist vaenlast pisut nutikama
nurga alt ja mõelda tõsisemalt võimaluste üle, kuidas luua olukord, kus
Venemaal oleks suurem huvi iseseisvate Balti riikide eksisteerimiseks kui huvi
nende ründamiseks (Lind 2008). Tulles siit tagasi alguses tõdetud Kreeka
ajaloolase teooria juurde, saab soovitada Eestile filosoofilist retsepti sõja
vältimiseks tulevikus: hoida oma potentsiaalse vastase hirmud mõõdukalt ülal,
vallutushuvi madal ja au puutumatu.
Briti
üks kuulsamaid sõjandusmõtlejaid B.H. Liddell Hart on, parafraseerides
Machiavellit, öelnud, et „ei ole midagi raskemat uue idee rakendamisel sõjaväes
kui vana idee väljasaamine“ (Hart 1943: 115) ja see kehtib täpselt samuti ka
meie kohta Eestis. Seda on eriti raske teha, kui uue mõtlemise mõjutusi ja
eeskuju ei tule igast suunast, sealhulgas kõrgemalt. Seni kuni avar ehk
laiapõhjaline lähenemine jääb vaid moodsaks käibefraasiks ja seda tegelikult
ning samuti avaralt ei sisustata, ei muutu just palju ka sõjalises mõtlemises
ega arengus. Seega tuleb sellises lähenemises veel palju selgitustööd ja
praktikat teha. Ametkondadevaheline võistlus, ülemate isetarkus ja ühesuunaline
kommunikatsioon on peamised takistused avara lähenemise teel julgeoleku- ja
kaitsepoliitika reaalsel elluviimisel ning toimiva riigikaitse loomisel.
Kuid
kõige alus, nii nagu riigi edukuses kõigis muudes valdkondades, seisneb riigi juhtide
tarkuses oma rahvas ühes hoida nii raskustes kui edus. Ükskõik mis taseme
dokument või avaldus ei ole väärt midagi, kui rahvas sellesse juhisesse ja oma
juhtidesse ei usu. Siis jäävad need poliitikad ja strateegiad vaid sõnadeks
paberil, mille vastase tanki roomikud halastamatult porisse vajutavad.
Kasutatud kirjandus
Allied Command Operations. The NATO Response Force,
http://www.aco.nato.int/page349011837.aspx
Arthur, Owen. (2000). ‘Small States in a Changing
World’, The Fletcher Forum of World Affairs, Vol.24, No.2.
Arquilla, John. (2010). The New Rules of War,
Foreign Policy märts/aprill 2010,
http://www.foreignpolicy.com/articles/2010/02/22/the_new_rules_of_war?page=0,0
Ashton, Catherine. (2011). Speech on the situation
in Ukraine, 12.10.2011, Brüsselis,
http://www.eu-un.europa.eu/articles/en/article_11480_en.htm
Beaufre, Andre. (1965). Introduction to Strategy, London, Faber and
Faber.
CIA. The World Factbook: Russia,
https://www.cia.gov/library/publications/the-world-factbook/geos/rs.html
Department of Defense. (2012). Sustaining U.S.
Global Leadership: Priorities for 21st Century Defense, Washington: the With
House 2012, http://www.defense.gov/news/Defense_Strategic_Guidance.pdf
Dyomkin, Denis. (2011). Russia says Georgia war
stopped NATO expansion, Reuters 21.10.2011,
http://in.reuters.com/article/2011/11/21/idINIndia-60645720111121
Eesti julgeolekupoliitika alused 2010,
http://www.vm.ee/sites/default/files/JPA_2010.pdf
Eesti julgeolekupoliitika alused. Seletuskiri,
http://www.vm.ee/sites/default/files/JPA_2010_seletuskiri.pdf
Groves, Jason. (2011). Europe's debt crisis could
trigger violent revolution and war, warns French foreign minister, Mail Online
1.12.2011,
http://www.dailymail.co.uk/news/article-2068533/Europes-debt-crisis-trigger-violent-revolution-war-warns-French-foreign-minister.html
Hart, Basil H. Liddell. (1943). Thoughts on War,
Faber and Faber: London.
Ilves, Toomas Hendrik. (2010). ERR. 22.04.2010,
http://uudised.err.ee/index.php?06201364
Inbar, Efraim. (2007). How Israel Bungled the
Second Lebanon War, Middle East Quarterly
Summer, 57-65,
http://www.meforum.org/1686/how-israel-bungled-the-second-lebanon-war
Jervis, Robert. (1976). Perception and
Misperception in International Politics Princeton, N.J.: Princeton University
Press
Kivirähk, Juhan. (2009). Kuidas suhtuda Venemaa
välispoliitika "humanitaarsesse dimensiooni"?, Rahvusvaheline
Kaitseuuringute Keskus 20.11.2009,
http://www.icds.ee/index.php?id=73&tx_ttnews[tt_news]=647&tx_ttnews[backPid]=165&cHash=82b625bb07
Kaitseliit,
http://www.kaitseliit.ee/index.php?op=body&cat_id=215
Kaitseväe korralduse seadus, RT I 2008, 35, 213, 4,
https://www.riigiteataja.ee/akt/12997721
Kaitsevägi,
http://www.mil.ee/?menu=kaitsevagi&sisu=kaitsevagi
Kaljurand, Riina. (2011). Vendadele appi,
http://www.icds.ee/index.php?id=73&tx_ttnews[tt_news]=928&tx_ttnews[backPid]=71&cHash=e33232f43b
Kross, Eerik-Niiles. (2011). Isamaa armid,
Postimees 06.12.2011, http://arvamus.postimees.ee/659556/eerik-niiles-kross-isamaa-armid/
Kudenko, Alexey. (2012). Professionals in Russian
Airborne Forces to Double by 2017, RIA
Lind, William S. (2008). Defending the Baltics,
LewRockwell,
http://www.lewrockwell.com/lind/lind147.html
Medvedev, Dimitri. (2011). Statement in connection
with the situation concerning the NATO countries’ missile defence system in
Europe, President of Russia 23.11.2011, http://eng.kremlin.ru/news/3115
Molis, Arūnas. (2006). “The Role and Interests of
Small States in Developing European Security and Defence Policy,” Baltic
Security & Defence Review 8, 2006.
Neretnieks, Karlis. (2011). Swedish military
solidarity around the Baltic Sea: Three scenarios, Stockholm Free World
Forum November,
http://www.frivärld.se/Homepage/Download-File/f/122407/h/8b507b9ee3ea0644bc0431b2472a5f37
Nabucco: 'Pie in the sky' after Georgia crisis?
EurActive 25.08.2008,
http://www.euractiv.com/energy/nabucco-pie-sky-georgia-crisis/article-174855
Nord Stream: pikaajaline lahendus Euroopa gaasi
turvalisusele, november 2011, http://www.nord-stream.com/download/document/10/?language=et
Novosti 01.08.2012, http://en.rian.ru/mlitary_news/20120801/174898748.html
President Medvedevi teleavaldus sõja alustamisest
Gruusia vastu, CNN 08.08.2008, http://www.youtube.com/watch?v=lcXY2D1AQYY
Postgraduate School, Monterey,
California, http://www.dtic.mil/cgi-bin/GetTRDoc?AD=ADA435545
Põhja-Atlandi leping. RT II
2004, 5, 14, https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=721221
Qafarli, Orxan. (2011). Russia
as an Obstacle in the Settlement of Nagorno-Karabakh Conflict, Strategic
Outlook 24.07.2011,
RIA Novosti (2009. Russia
could focus on tactical nuclear weapons for subs. 23.03.2009,
http://en.rian.ru/russia/20090323/120688454.html
Riigikaitse strateegia 2010, http://www.kmin.ee/files/kmin/nodes/10681_Riigikaitse_strateegia_2010.pdf
Rekasius, Mindaugas. (2005). Unconventional
Deterrence Strategy, magistriöö Naval
Staff Officer Guide, vol. 4, Tartu, Balti
Kaitsekolledž 2006
Sõjalise kaitse arengukava 2009–2018, http://www.mod.gov.ee/files/kmin/img/files/SKAK.pdf
Sõjalise kaitse strateegiline kava, RT I
2005, http://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=840391
The NATO Response Force, http://www.nato.int/cps/en/natolive/topics_49755.htm?selectedLocale=en
Thatcher, Margaret. (1998). Eessõna
Caspar Weinbergeri ja Peter Schweizeri raamatule The next war, Washington:
Regnery Publishing, Inc., 1998, xi.
Thucydides. The Landmark Thucydides:
A Comprehensive Guide to The Peloponnesian War, toimetanud Robert B.
Strassler, New York: The Free Press 1976
Weinberger, Caspar ja Peter Schweizer. (1998). The
next war. Washington DC: Regnery Publishing, Inc.
Van Herpen, Marcel H. (2011). Russia’s embrace of
tactical nuclear weapons. Its negative impact on U.S. proposals for nuclear
arms reductions, Cicero Foundation Great Debate Paper No. 11/04.
Paris/Maastricht,
http://www.cicerofoundation.org/lectures/Marcel_H_Van_Herpen_RUSSIA_EMBRACE_OF_TACTICAL_NUCLEAR_WEAPONS.pdf
Военная доктрина Российской Федерации. Kinnitatud
Vene Föderatsiooni presidendi ukaasiga 5.02.2010, http://news.kremlin.ru/ref_notes/461
Военная доктрина Российской Федерации. Kinnitatud
Vene Föderatsiooni presidendi ukaasiga 5.02.2010, http://news.kremlin.ru/ref_notes/461
Шмелев, Петр. (2011). Эстония продолжает глупо
истерить, Pravda 14.12.2011, http://www.pravda.ru/world/formerussr/latvia/14-12-2011/1101945-eesti-0/
[1] Margaret Thatcher
eessõnas Caspar Weinbergeri ja Peter Schweizeri raamatule The next war,
Washington: Regnery Publishing, Inc., 1998, xi.
[2] Siin on mõeldud
mitteriikliku toimijana organisatsioone või liikumisi, mis ei ole riigid, kuid
millel on piisavalt ambitsioone, mõjuvõimu ja vahendeid, et vastanduda riigile.
[3] Areng on alati suhteline
ja sõltub vaatleja kultuuriruumist. See, mida lääne kultuurid peavad arenenuks,
võivad loodusrahvad pidada hälbeks ja nii ka vastupidi. Ka siin ei ole kellelgi
suuremat õigust teise ees. Universaalseid ja inimkonnaüleseid arengustandardeid
ei ole ju tegelikult olemas.
[4] Raamatust Vendadele
appi on teinud hea ülevaate Riina Kaljurand Kaitseuuringute keskuse
kodulehel: http://www.icds.ee/index.php?id=73&tx_ttnews[tt_news]=928&tx_ttnews[backPid]=71&cHash=e33232f43b
[5] The NATO Response Force,
http://www.nato.int/cps/en/natolive/topics_49755.htm?selectedLocale=en
[6] Allied Command
Operations. The NATO Response Force, http://www.aco.nato.int/page349011837.aspx
[7] Kaitsevägi, http://www.mil.ee/?menu=kaitsevagi&sisu=kaitsevagi
ja Kaitseliit, http://www.kaitseliit.ee/index.php?op=body&cat_id=215
[8] Artikli kirjutamise
ajaks ei olnud uus, 2013-2022 arengukava veel valminud, kuid ka selle suhtes
jääb mõte paraku samaks. R. Toomse
[9] Iroonilisel kombel
kopeerivad NATO doktriinid just Saksa vägede edukaid taktikaid I ja II
maailmasõja päevilt. Tegelikkuses püütakse seda originaalset manööversõja
filosoofiat siiski allutada nn Prantsuse doktriinijärgsele
kontrollmehhanismile, siis tulemiks on suhteliselt vastuoluline kontseptsioon.
Mingil juhul ei saa väikeriik lubada endale selle mudeli kopeerimist.
