Tikud, sool ja gaasimask

Rene Toomse, Õhtuleht 18.01.2015

Ukrainas käib sõda, kodudest on pidanud lahkuma üle 600 000 inimese. Kes leiab peavarju sugulaste-tuttavate juures, kuid paljud on majutatud ajutistesse selleks kohandatud ruumidesse. See on kõike muud kui normaalne või kerge elu nendele inimestele. Suur vastutus inimeste esmavajaduste tagamiseks on riigil. Me ei tea veel, kui valmis Ukraina tegelikult oli sellise olukorra jaoks või kui palju inimesi võis kaotada elu puuduliku arstiabi või külma tõttu.

ÜRO on arutanud 30 korda Ukraina küsimust, Venemaa on 30 korda vetostanud. Kuidas edasi?

Rene Toomse, Delfi 27.01.2015

Nädalavahetusel toimunud surmav rünnak Ukrainas Mariupoli tsiviilelanikkonna vastu oli ilmselge sõjakuritegu. Olukord nõuab otsustavat rahvusvahelist sekkumist, et hoida ära suuremat katastroofi ning järjekordset pikka sõda Euroopa pinnal.

Terve mõistuse seisukohast tuleks koheselt moodustada neutraalsed rahutagamisjõud ja saata Ukrainasse. Seejuures tuleb kontrolli alla võtta nii Ukraina valitsusvägede ja mässajate vaheline rindejoon kui ka ametlik piir Venemaa ja Ukraina vahel, mille kaudu liigub toetav relvastus mässulistele.

Eesti julgeoleku ja riigikaitse realistlik visioon

Rene Toomse, Sirp 09.01.2015 (siin pikem ja põhjalikum versioon!)

Ajaloost on teada, et jumal on suurema pataljoni poolt, kui väiksemal just paremat ideed pole. Pikaleveniv võitlus endast tugevamaga pole kunagi paljulubav. Isegi kui võidad, maksad kõrget hinda. Aga kui kasutad endast suurema vastase vastu judotehnikat, kui teda psühholoogiliselt töötled, tasakaalust välja lööd ning kasutad vastase kiirust tema enda vastu, võid tihti võita, ja seda väikeste kaotustega.

William S. Lind[1]

Venemaa viimaste aastate agressiivse välispoliitika valguses on Eestis teravalt õhus julgeolekuteemalised arutelud. Sama tõsiselt oli riigikaitse päevakorral vaid vast 1939 ja 1944 aastal. Samuti on üsna selge, et julgeolek, sh. riigikaitse, saab üheks võtmeteemaks kevadistel Riigikogu valimistel. Igal erakonnal on parlamenti pürgimisel vajalike häälte püüdmisel põhimõtteliselt kaks võimalust – kas lubada ja plaanida oma edasised suunad realistlikult või loopida kõlavaid loosungeid. Paraku ei suuda populistlikud lubadused seista vastu agressorile võimaliku sõja korral, realistlikult arendatud riigikaitsesüsteem küll.

Mõeldes mõeldamatule: Venemaa ja Lääne peatsed liitlassuhted?

Rene Toomse

September 2014 London ja Keila

Uus külm sõda Venemaa ja NATO vahel on täies hoos. Karmimalt kui kunagi varem, hõlmates mõlemaid kahjustavaid sanktsioone ja isegi tuumaähvardusi. Sõda Ukraina pinnal on väljunud siseriikliku rahulolematuse faasist ja muutunud varisõjaks (proxy war) globaalsemate võimujoonte jagamise nimel. Miks Venemaa seda teeb, on ilmselt parema positsiooni nimel maailmaasjades. Suhteliselt ohutu on näidata oma jõudu kellegi peal, kes pole otseselt NATO kaitse all, kuid samas saata tugev sõnum NATOle ja lääne maailmale tervikuna – ma olen tugev ja parem arvestage mu soovidega. Lõppeesmärk ei ole kestev vastasseis, vaid parem positsioon maailma käekäigu üle otsustajate laua taga. Hetkel, mil teised suured on nõus Venemaa nõudmistega, lõpeb ka sõda, selleks korraks. Asi ei ole Krimmis, Ukrainas ega ka Balti riikides, vaid milleski muus, mida Putin tahab Venemaa heaks Ühendriikidelt ja Euroopa Liidult. See on lihtne väljapressimine, mille õnnetud vahendid on naaberriigid. See on kõrgel tasemel strateegiline mäng, milles ei ole midagi juhuslikku. See on reaalpoliitiline pokker kindlatele panustele, kus Venemaa teab üsna hästi oma vastasmängijate kaarte ja on samas suutnud enda omi hoolikalt varjata.

Ärge pekske pikka, pikk on pealik

Rene Toomse

06.03.2014 Keilas

Kuumad ajad õhutavad kuumi tundeid. Kui midagi ei ole nii, nagu me tahame, siis peab keegi süüdi olema. Ja süüdlast tuleb karistada, avalikult. Emotsionaalne hüsteeria ajakirjanduse ja kommentaariumite kaudu on muutunud nii normaalseks eesti elu osaks, et ratsionaalne argumentatsioon ja mainstreamist erinev arvamus muudab arvamuse avaldaja automaatselt rahvavaenlaseks. Tere tulemast tagasi keskaeg ja elagu avalikud hukkamised!

Lastetoetust … rublades

Rene Toomse

Delfis 02.03.14

Poliitik, kes täna räägib kaitsekulutuste vähendamisest on tõenäoliselt sooritamas poliitilist enesetappu. Venemaa praegune tegutsemine Ukrainas ei ole ilmselt märk sellest, et me elame ilma sõjalise ohuta ja võiksime püssid atradeks taguda.

Hoides endiselt ees roosasid prille, et midagi ju ometi meie julgeolekut ei ohusta, tuleb meil mingis tuleviks küsida oma lastetoetust võib-olla rublades. Euroopa ja lääne ühiskonna positsioon mitte ainult Ukraina, vaid ka iga teise riigi suhtes, kes Venemaale tulevikus jalgu jääb, otsustatakse esmaspäeval Brüsselis.

Poliitika ja pahad õunad

Rene Toomse,

veebruar 2014 Limassolis

Poliitiline karusell on ringlemas täistuuridel. Europarlament ja Riigikogu ootavad uusi saadikuid. Rahvas tahab uusi saadikuid, sest enamus vanad on nagu halvad õunad, kes korvis koos headega nakatavad hoolimatuse- ja korruptsioonipiskuga ka need vähesed, kes veel tahaks tegutseda rahva huvides. Kas see ikka on päris nii? Kust tuleb halb poliitika, mis ei hooli oma rahvast, vaid kummardab iga Euroopa Liidu lolluse ja välispankade ahnuse ees? Vaata neid poliitikuid ükshaaval, siis enamus nagu inimeste moodi, kuid kui kambas koos ja võimu juures …

Eesti peab Kesk-Aafrika Vabariigi operatsioonis vältima kaasajooksja mainet

Rene Toomse

Delfi 20.01.2014

Eesti plaanib saata Kesk-Aafrika Vabariiki 55-mehelise Kaitseväe üksuse abiks Prantsuse vägedele. Valitsus on teatanud, et Eesti osaleb lahingrühma ja toetusmeeskonnaga. Põhjused on nii liitlassuhete parandamine kui ka tänuvõla täitmine prantslaste ees Liibanoni pantvangikriisi lahendamisel.

Nagu ikka keskmise riigielu otsusega, jaguneb arvajate leer üsna selgelt kaheks vastanduvaks pooleks - tasub minna ja pole meie asi sinna oma nina toppida. Demokraatlikus riigis on igaühel õigus oma arvamusele. Siiski on vaja põhjendada, miks just üks otsus on parem ja kasulikum tervele Eestile. Mina olen poolt, kuid leian, et Eesti peaks tegema pisut rohkem kui saatma vaid üksuse prantslaste perimeetri auke lappima.

Vaja on sõna sekka saada ka strateegia kujundamisel. Oleks aeg siseneda sellesse kõige keerulisemasse protsessi, kus tegelikult otsustatakse kavandatava operatsiooni õnnestumine või läbikukkumine. Lisaks tuleb hoolega vaadata, mismoodi osalemine nii selles kui igas edaspidises missioonis turgutaks ka Eesti majandust. Kuigi kaitsetute abistamine on moraalne ja õilis tegevus, ei saa üksi riik lubada endale tegelikult altruistlikku tegevust mitte milleski, mis ta ette võtab.

Kas ikka on nii halb? Ja kui on, siis oleks ehk aeg midagi ka tegelikult ette võtta.

Rene Toomse

Detsember 2013

Demokraatia on halvim mõeldav valitsemisvorm, kuid paremat pole kahjuks välja mõeldud.

Winston Churchill

Lõppev aasta teeb kokkuvõtteid igast eluvaldkonnast ja nagu ikka, üks vastandlikum teisele. Peaminister ütleb, et elu Eestis on paremaks läinud, mitmed teised aga, et raskemaks. Kus on tõde, kui seda üldse on? Enamus inimesi ei arva poliitikutest nagunii suurt – kõik vassivad, panevad kõrvale, laristavad ja ei tee oma rahva jaoks midagi. Samas ise nagu ei tahaks poliitikaga tegeleda, poliitiku amet on midagi, mis nagu tõmbab mustust külge, kõik su vanad ja ka praegused patukesed tiritakse ilmarahvale silme alla. Kuid mis on alternatiiv? Riik ilma juhtimiseta? Kas umbes nii, nagu praegu Kesk-Aafrika Vabariigis, kuhu ka meie Kaitseväe abi on oodatud anarhiast tekkinud verepulma leevendama? Või siiski, äkki murrame Churchilli tõdemuse ja „teeme pauku uut moodi“?

Halb poliitika

Niisiis, poliitika ja poliitikud on halvad. Reform on üks kurjajuur. Nad ülbitsevad ja kandivad riigi raha liialt liberaalselt kapitalistidest ettevõtjate taskusse. Ei taha nad toetada vaeseid peresid, sest liberaalne maailmavaade nõuab sarnaselt darvinismi teooriaga igaühelt ise hakkama saamist ehk vaid tugevamad isendid jäävad ellu. IRL on oma aated maha müünud, reformi sülekoer. Kunagi ei anta neile andeks põllumajanduse hävitamist euroametnike unistustele vastu tulles. Sotsid ei saa üldse aru, kus liivakastis nad mängivad ja mis mängu nad tahavad mängida. Ühtegi selget kurssi ei paista.

Keskerakonnaga on ikka päris kurjasti. Savisaar tahab Eestit Venemaale maha müüa. Ei, suisa ära kinkida. Ta on saatana kuvand ja sobib ideaalselt selleks teistele parteidele. „Kui meid ei oleks, siis oleks iseseisva riigiga lõpp, Savisaar teeks kohe piirid vene tankidele lahti.“ Kust need jutud tulevad? Kas keegi on näinud Savisaar-Lavrovi pakti Eesti annekteerimise kohta?

Vanemate patud nuheldakse õppetoetust vajavate tudengite kätte

Rene Toomse

23.09.2013

Delfi 25.09.2013

Eelmisel aastal kiiruga muudetud haridusreformid on seekord andnud üsna valusa löögi neile tudengitele, kellel raha napib, et endal hing sees hoida õpingute ajal. Ilusast ja õilsast ideest kantud vajaduspõhise õppetoetuse süsteem võib oma vastuolulise ja võrdse kohtlemise printsiipi rikkuva sõnastuse tõttu seada raskesse seisu sadu noori tudengeid veel sel õppeaastal.

Otsus: „Õppetoetuste ja õppelaenu seaduse § 5 lõigete 21 ja 72 alusel, mitte määrata vajaduspõhist õppetoetust viieks õppekuuks alljärgnevatel põhjustel:

Perekonna eelmise aasta sissetulek ületab riigieelarvega kehtestatud vajaduspõhise õppetoetuse saamiseks arvestatava keskmise sissetuleku määra.“

Noor neiu, kes sellise vastuse sai, elab koos töötu emaga ja isal (samuti töötu sellest suvest) on juba aastaid uus perekond. Kuid seadus pisaraid ei usu.

Eesti kaitsepoliitika dilemmad muutuvas maailmakorralduses

Rene Toomse

Ilmunud Acta Politica Esticas nr 4/2013

 

Sõda võib toimuda mitmes eri vormis. Kuid kõige halvemad sõjad on need, kus riik usub, et ta suudab oma eesmärgid saavutada kas üldse ilma sõjata või piiratud sõjaga, lootuses, et ta võidab kiiresti – ja lõpuks eksib. Seepärast on mõlemal, nii psühholoogial kui külmal terasel, alati oma osa kõikehõlmavas ja toimivas julgeolekupoliitikas.

Margaret Thatcher^[1]

Majandusraskustes Euroopa ja Põhja-Ameerika, positiivse lõpptulemi lootuseta sõjad Lähis-Idas, Hiina hiiliv majanduslik invasioon lääneriikide traditsioonilistele toormeammutusaladele, Aafrika riikide kurss oma pooldemokraatlikegi riigikorralduste kadumisele ja Venemaa tõsine poliitiline ning sõjanduslik ambitsioon endisaegse võimsuse poole – need on vast hetkel ühed peamised globaalsed murekohad. Seejuures mitte üldsegi ainukesed. Tundub, et nii halvas olukorras ei ole maailm veel enne olnud. Lisades siia veel inimkonna arvukuse pideva kasvu ja samas elamiseks vajalike varude vähenemise tasakaalust väljaviidud kliima ja lääneriikide ületarbimise tõttu, paistab paratamatu, et kuskil peab midagi katki minema. Siin ja seal on taluvuse piir saabumas ning tekkimas on küsimused võib-olla inimrassi ellujäämise võimalustes üldse. Väiksemates riikides teravamalt kui suurtes. Samas see, kes oma eksistentsile ohtu tunnetab, seab end ka valmis selle tõrjumiseks.

Seetõttu on kohane küsida, et kui teadlik ja valmistuv on Eesti võimalike ohtude, riskide ja väljakutsete osas praegusel keerulisel ajajärgul? Just valmistuv, kuna julgeolek ja riigi kaitsevõime ohtude vastu ei saa olla kunagi valmis ja lõplik, nagu kunagi ei peatu ohtude arengud riigi vastu.

Käesolevas artiklis tulevad vaatluse alla võimalikud sõjalised ohud Eesti vastu, teadvustatud julgeolek, neid mõjutavad tegurid ja nendest lähtuvaid ohte tõrjuv kaitsepoliitika. Peamisteks analüüsitavateks dokumentideks on Eesti julgeolekupoliitika ja riigikaitse strateegia. Need alusdokumendid saavad võrreldud tegelike võimalike trendidega julgeolekumaastikul. Samuti tulevad arutlusele ka kitsaskohad, kus sõnad paberil on rasked tegudeks saama. Selle analüüsi ratsionaalsus põhineb veendumusel, et mitte dokumendid iseenesest, vaid tegelikud teod, kirjapandud sõnade elluviimiseks, tagavad reaalse kaitsevõime ohtude vastu.    

Järgmine pikk sõjakäik? Mali tulevaste lahingute seosed Eestiga

Aafrikas on käärimas uus sõjaline konflikt. ÜRO julgeolekunõukogu võttis äsja vastu resolutsiooni, mis juhib tähelepanu murettekitavale olukorrale Malis, kus surema osa riigist on hõivanud mässumeelsed ja ekstreemsed islamistid, sh terroriorganisatsioon Al Qaeda. Nõukogu otsustas ka asuda planeerima rahvusvaheliste jõudude riiki saatmist, et taastada seadusliku valitsuse kontroll (ÜRO, 12.10.2012).[1] Järjekordselt tundub see meile, eestlastele, kauge, kuid kauged maad olid kunagi ka Iraak ja Afganistan. Aafrikasse ei ole seni veel Eesti väega rahu tagama mindud, kuid väga tõenäoline on see, et mingil ajal lähitulevikus tuleb seda teha. Euroopa Liit on juba teinud otsuse toetada vähemalt sõjaliste nõustajatega Mali armeed riigi territooriumi kontrolli alla saamiseks (EL Ülemkogu 15.10.2012)[2] ja Eesti kuulub jätkuvalt Euroopa Liitu.

Uue aastaga aristokraatia suunas – aga miks ka mitte?

Uue aastaga aristokraatia suunas – aga miks ka mitte?

Lõppev aasta ei toonudki maailmalõppu, kuid võib-olla millegi sellise alguse, mida saame tulevikus nimetada järjekordselt Fukuyamalikult, kuid samas tema ennustusele vastanduvalt, järjekordseks ajaloo „lõpuks.“ Kuulus politoloog Francis Fukuyama nimelt ennustas aastal 1992, et maailm on lõplikult jõudnud liberaalsesse demokraatiasse ja seda tänu kommunistliku bloki kokkuvarisemisele. Paraku ei ole miski  lõplik siin maailmas, ei lõppenud ajalugu siis ega juhtu see ka edaspidi. 

Siiski, praegu võib tegemist olla teatud paradigma muutusega, kus hakkab pigem hääbuma sellesama ülistatud liberaalse demokraatia võidukäik. Järjest avalikumalt ei ole terved riigid ja rahvad enam vabad otsustama oma saatuse ning staatuse üle, vaid peaksid painduma umbmäärase „rahvusvahelise üldsuse“ tahte järgi. Ettekirjutused tulevad nii ÜRO julgeolekunõukogust karmimatele piirkondadele (Afganistan, Liibüa, Süüria, Mali) kui ka näiteks Euroopa Liidust meile Eestis (maksed ESMi, suhkrutrahvid, põllumajandustoetusetus jne). Kuskilt ei paista enam liberalismi ehk vabameelsust oma asja ajamisel, ega ka demokraatiat kui rahva võimu otsustada oma riigi käekäigu üle. Alanud on nagu ühtseks massiks sulatamine, kus keegi kuskilt ütleb ette nii inimesele kui riigile, kuidas on õige ja hea ilma, et teda tegelikult huvitaksi inimeste käekäik ja eluolu. Võib-olla olen ma karm, kuid suund tundub olevat totalitarismile, kus teatud režiim (liberaaldemokraatliku egiid all!) püüab määrata kogu isiklikku, majanduslikku, sotsiaalset ja poliitilist kulgu lausa riikide üleselt. See jõud on alati mingil määral olemas olnud, kuid järjest enam on selline kontroll ning mõjutus muutumas rahvusvaheliseks.