Rene Toomse
23.09.2013
Delfi 25.09.2013
Eelmisel aastal kiiruga muudetud haridusreformid on
seekord andnud üsna valusa löögi neile tudengitele, kellel raha napib, et endal
hing sees hoida õpingute ajal. Ilusast ja õilsast ideest kantud vajaduspõhise
õppetoetuse süsteem võib oma vastuolulise ja võrdse kohtlemise printsiipi
rikkuva sõnastuse tõttu seada raskesse seisu sadu noori tudengeid veel sel
õppeaastal.
Otsus: „Õppetoetuste ja
õppelaenu seaduse § 5 lõigete 21 ja 72 alusel, mitte määrata vajaduspõhist
õppetoetust viieks õppekuuks alljärgnevatel põhjustel:
Perekonna
eelmise aasta sissetulek ületab riigieelarvega kehtestatud vajaduspõhise
õppetoetuse saamiseks arvestatava keskmise sissetuleku määra.“
Noor neiu, kes sellise vastuse sai, elab koos
töötu emaga ja isal (samuti töötu sellest suvest) on juba aastaid uus perekond.
Kuid seadus pisaraid ei usu.
Seadus
ütleb…
Vajaduspõhine õppetoetus on õppetoetuste ja
õppelaenu seaduse mõttes „üliõpilasele, välja arvatud doktorandile, seaduses
sätestatud tingimustel antav ning isiku majanduslikust olukorrast lähtuv
rahaline toetus kõrghariduse omandamisega kaasnevate kulutuste katmiseks.“
Ilus ja õiglane, kuid edasi läheb juba raba poole:
„üliõpilase keskmise sissetuleku arvestamise aluseks on üliõpilase ja tema perekonnaliikmete vajaduspõhise õppetoetuse
taotlemise õppeaastale eelnenud
kalendriaasta tulumaksuseaduse § 12 alusel tulumaksuga maksustatav tulu.“
Seejuures kuuluvad perekonda „kuni 24-aastase üliõpilase vanemad, alaealised
õed, vennad, poolõed ja –vennad.“ Esmapilgul nagu kõik korras, kuid tegelikult
mitte.
Eelmise aasta tuludeklaratsiooni alusel perekonna
sissetuleku arvestamine ei anna õrna aimu, kas käesoleval aastal on pere
sissetulek sama võid üldse olemas. Kui palju on Eestis selliseid peresid, kes
saavad säästa tuleviku tarbeks? Mitte just palju meie palgatasemete juures.
Inimesed kaotavad töö suhteliselt ootamatult ja kergesti ning kogu eelmisel
aastal teenitud tulu jääbki vaid ilusaks mälestuseks, mis paraku ei toeta noort
inimest õppima asumisel. Tahan väita, et eelneva aasta tulude aluseks võtmine
ei ole mingil juhul pädev alus käesoleva aasta pere majandamisvõimekuse
hindamisel. Pigem kumab sellest alusest läbi suutmatus (tahtmatus?) kontrollida
abivajajate hetkeolukorda, ehk siis eeldab seaduseandja, et kõik toetuse
taotlejad on potentsiaalsed petised. Milline „tore“ perspektiiv noorte kodanike
kasvatamisel ja harimisel Eesti tulevikku loomiseks.
Kuid teine ja veelgi kurioossem olukord on tudengi
perekonna määratlemisega. Seadus eeldab, et tuluteenivad vanemad toetavad noort
tudengit. Seda sõltumata sellest, kas nad elavad õnnelikult koos või aastaid
lahus. Aluseks on rahvastikuregistri andmed, kus elutu arvutiprogramm võtab
laenutaotleja lähisugulased, nende eelmise aasta tuludeklaratsioonid ja
väljastab jah/ei otsuse arvutile omase kiiruse ning halastuseta. Ei loe see,
kui vanemad on ka ammu uuesti abiellunud, toidavad uut peret ja näiteks eraldi
elav vanem ei maksa elatist. Registris on nii kirjas ja nii peab olema. Eriti
küüniline on see, et sama reegel kehtib automaatselt ka neile noortele, kelle
vanematelt on vanemlikud õigused ära võetud ja isegi lastekodust pärit
noortele, kelle vanemad on kunagi hüljanud. Nad on seaduse ja rahvastikuregistri
silmis perekond ning kui nad teenivad piisavalt tulu, siis toetust ei saa.
Mida
teha?
See ei ole ka mõne üksiku tudengi probleem.
Vestlusest haridus-ja teadusministeeriumi eksperdiga selgus, et selliste
mittekõlbulike taotlejate hulk on ligi 30%. See on suur number. Kolmandik
võimalikke tulevasi Eesti talente, kelle isamaa-armastust julm ja mehhaaniline
otsus kindlasti mitte ei suurenda. Vastupidi, see tekitab kibestumist ja on
veel üheks ajendiks siit riigist lahkumiseks laia maailma. Milles on need noored
süüdi, et nende vanemad olid kas hoolimatud või lihtsalt õnnetud?
Kas see ongi uhkust väärt näide e-riigist? Kas
peagi saame näha ka elektroonilisi kohtunikke langetamas otsuseid inimeste
saatuse üle? Menetlused toimuksid ju loetud sekunditega ja ilmeksimatult? See
on libe tee ja läbimõtlematute tagajärgedega seaduseandja poolt. Mainitud
vajaduspõhise õppetoetuse praegune süsteem on suure tõenäosusega tõsises
vastuolus ka põhiseadusliku võrdse kohtlemise printsiibiga, mille kohaselt
sarnastes oludes olevaid isikuid tuleb kohelda sarnaselt ja vääriks seega kindlasti
õiguskantsleri sekkumist.
Ei teeks paha kui riigikogu vastav komisjon
olukorda sisuliselt vaataks ja ebaõiglase sätte kiiremas korras ringi töötaks.
Seda siis toetuse tegelikku eesmärki silmas pidades, mitte riigiasutuste
mugavust tagades. Käesolev nädal on veel aega abivajajatel taotluste
esitamiseks, näidake, kas suudate ka millegi eluliselt olulisega tegeleda
valimiskampaania kõrvalt.
