Legal Notices

All expressed in this blog are the author's opinions and do not represent any official standpoint of any other entity.
No expression here is intended to incite any violence, rebellion or any other conduct that is not according to commonly established rules and regulations.
All information presented here is acquired via open sources or personal experiences of the author. Here is no classified information any kind.

29 September 2013

Vanemate patud nuheldakse õppetoetust vajavate tudengite kätte

Rene Toomse
23.09.2013
Delfi 25.09.2013

Eelmisel aastal kiiruga muudetud haridusreformid on seekord andnud üsna valusa löögi neile tudengitele, kellel raha napib, et endal hing sees hoida õpingute ajal. Ilusast ja õilsast ideest kantud vajaduspõhise õppetoetuse süsteem võib oma vastuolulise ja võrdse kohtlemise printsiipi rikkuva sõnastuse tõttu seada raskesse seisu sadu noori tudengeid veel sel õppeaastal.

Otsus: „Õppetoetuste ja õppelaenu seaduse § 5 lõigete 21 ja 72 alusel, mitte määrata vajaduspõhist õppetoetust viieks õppekuuks alljärgnevatel põhjustel:
Perekonna eelmise aasta sissetulek ületab riigieelarvega kehtestatud vajaduspõhise õppetoetuse saamiseks arvestatava keskmise sissetuleku määra.“

Noor neiu, kes sellise vastuse sai, elab koos töötu emaga ja isal (samuti töötu sellest suvest) on juba aastaid uus perekond. Kuid seadus pisaraid ei usu.


Seadus ütleb…
Vajaduspõhine õppetoetus on õppetoetuste ja õppelaenu seaduse mõttes „üliõpilasele, välja arvatud doktorandile, seaduses sätestatud tingimustel antav ning isiku majanduslikust olukorrast lähtuv rahaline toetus kõrghariduse omandamisega kaasnevate kulutuste katmiseks.“

Ilus ja õiglane, kuid edasi läheb juba raba poole: „üliõpilase keskmise sissetuleku arvestamise aluseks on üliõpilase ja tema perekonnaliikmete vajaduspõhise õppetoetuse taotlemise õppeaastale eelnenud kalendriaasta tulumaksuseaduse § 12 alusel tulumaksuga maksustatav tulu.“ Seejuures kuuluvad perekonda „kuni 24-aastase üliõpilase vanemad, alaealised õed, vennad, poolõed ja –vennad.“ Esmapilgul nagu kõik korras, kuid tegelikult mitte.

Eelmise aasta tuludeklaratsiooni alusel perekonna sissetuleku arvestamine ei anna õrna aimu, kas käesoleval aastal on pere sissetulek sama võid üldse olemas. Kui palju on Eestis selliseid peresid, kes saavad säästa tuleviku tarbeks? Mitte just palju meie palgatasemete juures. Inimesed kaotavad töö suhteliselt ootamatult ja kergesti ning kogu eelmisel aastal teenitud tulu jääbki vaid ilusaks mälestuseks, mis paraku ei toeta noort inimest õppima asumisel. Tahan väita, et eelneva aasta tulude aluseks võtmine ei ole mingil juhul pädev alus käesoleva aasta pere majandamisvõimekuse hindamisel. Pigem kumab sellest alusest läbi suutmatus (tahtmatus?) kontrollida abivajajate hetkeolukorda, ehk siis eeldab seaduseandja, et kõik toetuse taotlejad on potentsiaalsed petised. Milline „tore“ perspektiiv noorte kodanike kasvatamisel ja harimisel Eesti tulevikku loomiseks.

Kuid teine ja veelgi kurioossem olukord on tudengi perekonna määratlemisega. Seadus eeldab, et tuluteenivad vanemad toetavad noort tudengit. Seda sõltumata sellest, kas nad elavad õnnelikult koos või aastaid lahus. Aluseks on rahvastikuregistri andmed, kus elutu arvutiprogramm võtab laenutaotleja lähisugulased, nende eelmise aasta tuludeklaratsioonid ja väljastab jah/ei otsuse arvutile omase kiiruse ning halastuseta. Ei loe see, kui vanemad on ka ammu uuesti abiellunud, toidavad uut peret ja näiteks eraldi elav vanem ei maksa elatist. Registris on nii kirjas ja nii peab olema. Eriti küüniline on see, et sama reegel kehtib automaatselt ka neile noortele, kelle vanematelt on vanemlikud õigused ära võetud ja isegi lastekodust pärit noortele, kelle vanemad on kunagi hüljanud. Nad on seaduse ja rahvastikuregistri silmis perekond ning kui nad teenivad piisavalt tulu, siis toetust ei saa.

Mida teha?
See ei ole ka mõne üksiku tudengi probleem. Vestlusest haridus-ja teadusministeeriumi eksperdiga selgus, et selliste mittekõlbulike taotlejate hulk on ligi 30%. See on suur number. Kolmandik võimalikke tulevasi Eesti talente, kelle isamaa-armastust julm ja mehhaaniline otsus kindlasti mitte ei suurenda. Vastupidi, see tekitab kibestumist ja on veel üheks ajendiks siit riigist lahkumiseks laia maailma. Milles on need noored süüdi, et nende vanemad olid kas hoolimatud või lihtsalt õnnetud?

Kas see ongi uhkust väärt näide e-riigist? Kas peagi saame näha ka elektroonilisi kohtunikke langetamas otsuseid inimeste saatuse üle? Menetlused toimuksid ju loetud sekunditega ja ilmeksimatult? See on libe tee ja läbimõtlematute tagajärgedega seaduseandja poolt. Mainitud vajaduspõhise õppetoetuse praegune süsteem on suure tõenäosusega tõsises vastuolus ka põhiseadusliku võrdse kohtlemise printsiibiga, mille kohaselt sarnastes oludes olevaid isikuid tuleb kohelda sarnaselt ja vääriks seega kindlasti õiguskantsleri sekkumist.

Ei teeks paha kui riigikogu vastav komisjon olukorda sisuliselt vaataks ja ebaõiglase sätte kiiremas korras ringi töötaks. Seda siis toetuse tegelikku eesmärki silmas pidades, mitte riigiasutuste mugavust tagades. Käesolev nädal on veel aega abivajajatel taotluste esitamiseks, näidake, kas suudate ka millegi eluliselt olulisega tegeleda valimiskampaania kõrvalt.