22 September 2013

Rannikukaitsest

Rene Toomse

Aprill 2013

Kaitse Kodu! Nr. 7/2013, lk 19-22


Et Eesti rannikujoon on hetkel sisuliselt avatud sisenemistee meie riigi territooriumile, mis võib põhjustada olulist probleemi kogu sõjategevusele, oleks sellele kindlasti vaja rohkem tähelepanu pöörata. Selle asemel, et läheneda sõjatehnikale konventsionaalselt ja kurvalt arvestada raha kalli valmistoodangute peale, võiks tunduvalt soodsamaid arendusi teha kodumaiste ettevõtete poolt. Omamaiste relvasüsteemide arenduste eesmärk oleks saavutada just meie oludesse ja meie võimalustega sobivad lahendused, kasutades maksimaalselt ära juba olemasolevat tsiviilelektroonikat, mida on soodsa hinnaga nn riiulilt saada. Arendatud relvasüsteemide peamiste haldajatena näen ma Kaitseliidu rannakaitse üksusi, kes on kordades kiiremad relvasüsteeme aktiveerima üllatusrünnaku tõrjumiseks kui seda oleks mobiliseeritavad reservüksused.
Üks markantsemaid näiteid lähiajaloos sellise mittekonventsionaalse lähenemise kasutamise kohta oli Ühendriikide sõjaväe suurõppus Millenium Challenge aastal 2002, mis oli läbi ajaloo suurim ja kalleim õppus, hõlmates ligi 13 000 sõdurit ning läks maksma ca 250 miljonit dollarit.


Õppus oli disainitud harjutamaks Iraagi „vabastamist“ ja ametliku versiooni kohaselt oli see edukas – Ühendriigid võitsid. Kuid mis tegelikult juhtus, oli totaalne häving esimestel hetkedel, mil legendaarne Merejalaväe kindral Paul Van Riper, kes mängis vastase ülemat, otsustas rünnata esimesena. Arvutisimulatsioonis hävitas ta enamuse Ühendriikide mereväest, peatades nii terve invasiooni. Kuidas ta seda tegi? Piltlikult kiviaegsete meetoditega ja vältides kõrgtehnoloogilisi lahendusi. Kui Ühendriikide laevastik sisenes Pärsia lahte algatas Van Riper „rünnaku“ mošeedest antud signaaliga, saates tsiviil-väikelennukid ja lõbusõidukaatrid hordidena enesetapurünnakutele. Laevastik oma kõrgtehnoloogilises varustuses ei suutnud tuvastada rünnakut enne kui oli uputatud ainuke lennukikandja ja kaks helikopterikandjat. Sisuliselt olid Ühendriigid kaotanud enne kui sõda algas. Seepeale käskis kõrgem juhtkond alustada õppust uuesti. Van Riper astus vastase ülema kohalt tagasi, kuna edasine õppus ei olnud enam „vaba mäng“ ja seega ei olnud see tema meelest enam realistlik.[1]

Oleks aeg ka meil töötada rohkem loovate ideede ja lahendustega, kuidas saavutada soovitud tulemusi soodsamate arenduste ning vahenditega, kui osta valmistooteid kalli hinnaga lääne sõjatööstusettevõtetelt. Eesmärk ei ole ju kuulsa kaubamärgi tutvustamine vastasele, vaid tema plaanide igakülgne nurjamine. Oma enda lahendustega saaks me sellega tunduvalt soodsamalt ja paremini hakkama kui vaid kallist valmistoodangust nukralt unistades.



Poolsaare moodi saar

Eestil territoriaalmere piiri otspunktideks on Narva-Jõesuu ja Ikla ning selle pikkus on umbes 780 km kokku umbes 1450 kilomeetrisest riigipiirist.[2] Kuna tänapäevane sõda on igal võimalikul puhul nn kolmedimensiooniline (maa, õhk ja vesi), siis muutub Eestile kindlasti oluliseks kaitsevõime merelt tulevate ohtude vastu.

Klassikalise sõja korral on vastasel võimalus kasutada Läänemerd sõjategevuseks mitmeti:

1)   meritsi saabuvate abijõudude ja materiaalse abi blokeerimine,

2)   võtmeisikute riigist lahkumise takistamine,

3)   õhutõrjekatte teostamine ehk liitlaste lennukite opereerimise takistamine,

4)   maasihtmärkide ründamine nii rakettide kui suurtükkidega oma jalaväe toetuseks,

5)   meredessantide sooritamine ehk vägede paiskamine meie võitlejate selja taha.

Need viis ülesannet oleks peamised, mida vastane saab sooritada Eesti vastu Läänemerelt.

Ei ole paraku mingi saladus, et ei siiani, ega ka plaanitavas tulevikus pole riigikaitse arengukava näinud ette merelt tulevate ohtude vastu tegutsemist. On see teadlikult või kogemata ignoreeritud, ei oska öelda. Mereväe hetkeolukord ja uus arengukava näeb ette järgmist: „Mereväes jätkatakse miinisõjavõime arendamist kolme moderniseeritava miinitõrjelaevaga ning tuukrigrupi ja ühe toetuslaevaga.“[3] Need ei ole paraku vahendid, millega saaks midagi teha sõja korral merel toimuvate ja sealt lähtuvate vaenulike tegevuste vastu. Arengukava ei maini rannakaitsest, ka mitte mereväeväliselt, sõnagi.

Allpool vaatleksin hüpoteetiliselt, mida annaks rannikukaitseks teha ka vähemate vahenditega kui moodne laevastik. Keskendun siinkohal maalt lähtuvatele tegevustele, millega saaks vähemalt oluliselt häirida reidil paiknevaid vastase sõjalaevu ja tõrjuda meredessante. Maalt meresuunas tegutsedes tulevad peamise piiranguna mängu kolm peamist komponenti: nägemisulatus (nii radarite kui inimsilmaga), tegutsemisulatus ja hävitusvõimsus.

Nagu igas arenduses, nii ka sõjategevuses peaks alati esimesena kerkima järgnevad küsimused: milliseid tulemusi on vaja saavutada, et olla edukas; millised vahendid suudavad neid tulemusi toota ja mis need vahendid maksavad (maksab ka aeg loomiseks, tarneks, koolituseks, ladustamiseks jne)?



Võimalikud tegevused ja arendused

Vaatlus ja tuvastamine

Sihtmärgi avastamine tuvastamine on kõige algus. Ka sõja korral jääb tõenäoliselt tsiviillaevandus Läänemerel üldiselt toimima, sest majandust ei saa seisma panna. Küsitav on kas ja kui mitu laeva saab Tallinna/Muugale tulla, kuid eri riikide alused seilavad kindlasti nii Helsingi kui ka Peterburi. Eeldatavasti hoiavad nad sõjapiirkonnast piisavalt eemale, kuid on alati oht, et neid eksib ka meie vetesse. Tsiviillaevu rünnata ei ole hea mõte (alati on muidugi variant, et meredessant sooritatakse tsiviilaluselt, mille mastis võib olla kasvõi Panama lipp), seega on kindlasti vaja selget kinnitust, milline alus on meile ohtlik, milline mitte.

Esiteks tuleb omada pilti igasuguste aluste liikumisest (radarid) ja teiseks tuleb nad tuvastada (vaatlus optiliste seadmetega). Vastane püüab suure tõenäosusega hävitada statsionaarsed radarid, seega nende kasutamine sõja korral on vägagi küsitav. Palju rohkem on lootust mobiilsetel radarisüsteemidel ja neid peaks olema mitmeid, et moodustada dubleeritud võrgustik. Siin võiks ära kasutada tsiviilkasutusse mõeldud soodsamaid radareid.

Optilised seadmed vaatlejate käes saavad olla nii binoklid, vaatlustorud, kuid ka täiendavalt korralikud digitaalsed kaamerad, mis ühendatuna arvutiga, milles on vastav tarkvara, aitavad tuvastada aluse juba väheste nähtavate tunnuste alusel. Täiendavalt just selle pärast, et elektri tootmine sõjaolukorras ei ole suure tõenäosusega sama lihtne kui täna. Vana kooli vahendid, binoklid ja vaatlustorud, jäävad alati varustusse.

Dubleeritus info hankimisel ja samaolulisena teisest allikast kinnituse saamiseks nõuab toimivat võrgustikku. Elektrooniliste süsteemide puhul peaks see olema varjatud, kuid juba varakult ettevalmistatud fiiberoptiline andmesidevõrk. Tsiviilkasutusse sellist võrku luuakse (EstWin),[4] kuid ei oleks halb mõte nii seda sõja korral sidesüsteemi planeerida kui ka teatud tundlike valdkondade oma dubleeritud võrgustik luua. Kaabel maa sees on kindlam sidepidamise ja andmevahetuse moodus kui raadio teel.

Olles vaenuliku sihtmärgi tuvastanud, ei oleks sellest palju abi, kui ei ole vahendeid, millega viimast mõjutama hakata. Mõjutamine peaks tekitama vähemalt ebamugavust kui ei ole piisavalt jõudu, et alust hävitada. Siin sõltub kõik sihtmärgi eripärast ja kaitsja kasutuses olevate relvasüsteemide hävitusvõimsusest.



Relvasüsteemid 

Erinevate aluste ja ohtude vastu tuleb kasutada ka vastavaid relvasüsteeme. On oluline vahe, millega vigastada kopterikandjat, rünnata dessantlaeva või juba maale ujuvaid soomukeid. Inimleidlikkusel ei ole piire, kuid pakuks siinkohal välja mõned relvasüsteemid, mille üle võiks arutada ja mis oleks suure tõenäosusega arendatavad meie oma kodumaal ning mitte kõige suuremate kuludega. Need oleks torpeedod, kobarmoon, laengud UAV’del ja ujuvad tankitõrjemiinid.

Torpeedo on oma olemuselt ujuv konteiner, mis kannab piisavat laengut, et vigastada suurt laeva. Peamiselt koosneb see kolmest komponendist: laeng, mootor ja juhtumissüsteem. Laeng koosneb lõhkeainest, mille koostis ja konfiguratsioon peab läbistama laeva kere allpool veepiiri ja tekitama olulisi kahjustusi nii kerele kui ka laeva sisemuses. Mootor töötab tavaliselt kas elektri või kütusega. Viimane on keerulisem, kuna iga mootor, mis kasutab kütust, vajab hapnikku.[5]

Juhtimissüsteemi ülesanne on tagada torpeedo jõudumine sihtmärgile. Ka selle puhul on mitmeid erinevaid variante – kallimad süsteemid hoiavad ennast ise sihtmärgile lukustatuna, soodsamad lahendused on kaugjuhitavad kas kaabli või raadio teel. Igal juhul mänguruumi on piisavalt ja paljusid lahendusi saaks kasutada ära nö „otse riiulilt“ tänapäevase olmetehnilise arengu juures.

Rannikukaitse tarvis peaks need torpeedod olema vettetõstetavad rannikult ehk nad ei pruugiks vajada eraldi torpeedokaatrit. Kokku ligi 200 kg kaaluv torpeedo on nelja tubli mehega käsitsi tõstetav auto kastist. Edasiarendus oleks juba nende vettelaskmine sarnase mehhanismiga nagu paadikärudelt. Kord vees, siis aktiveeritakse juhtimissüsteem ja laeng ning juhitakse relv sihtmärgile näiteks tahvelarvutit kasutades.  

Kobarmoona kasutamisest rannakaitseks arutleb Militaarfoorum.net’is huvitavalt foorumlane Kapten Trumm: „122 mm [haubitsale][6] on maailmas olemas igasugu huvitavat laskemoona, […]. Näiteks kobarmürsk 30 soomustläbistava bombletiga, kui selle õhkpadjal dessantlaeva kohal plahvatama paned, käib üks suur kärakas ja tulemeri ning meredessant tuleb randa ujudes, ilma saabaste ja relvata (kui muidugi vette hüpata õnnestub). Muidugi on see sundvise (merel on vaja kahureid, mitte haubitsaid), aga siiski parem kui kättesaamatust unistamine. Kui natuke ajusid liigutada ja panna see radari järgi toimima, siis tegelikkuses saab dessantlaeva pidevas kobarmoona sajus hoida ning tänapäeva plekist sõjalaevad ei pea seda lihtsalt vastu, mürske (erinevalt eelhelikiirusega rakettidest) õhutõrje peatada ei suuda.“[7]

Relvi kandvad UAVd on praeguseks saanud juba peaaegu peamiseks ründerelvaks Ühendriikide poolt. Rakette kandev Predator[8] on kindlasti väga kallis, kuid kuidas oleks millegi palju lihtsama kandva õhuplatvormi disainimine, mis kannaks näiteks valge fosfori konteinerit. Selline laeng tekitaks tõsiseid tulekahjusid laeval, mida on väga raske kustutada. Alati jääb muidugi probleemiks õhutõrje kattest läbipääs, kuid siin oleks efekt juhul kui selliseid odavaid UAVsid on aluse poole lendamas mitmeid. Jällegi saaks neid lennumasinaid toota lihtsamaid, ilma keerulise ja kalli vaatlussüsteemideta. Piisaks tavalisest kaamerast ka juhtsüsteemist, mida kasutatakse hobimudellennunduses.  

Ujuvate tankitõrjemiinide kasutuseesmärk oleks konkreetselt meredessanditõrje nii soomukite kui maabumisaluste vastu. Miin koosneks kumulatiivlaengust ja lihtsast elektroonikast, mis on paigutatud ujuvasse korpusesse. Avastamise vältimiseks peaks miin olema nn pooluputatud mõnikümmend sentimeetrit vee alla. Elektroonika peaks koosnema väikesest elektrimootorist ja anduritest, mis suhestab miinid omavahel võrdsete vahemaadega võrguks. Teoorias toimuks sellise miinivälja
paigutamine näiteks autolt konteineri vette poetamisest. Puutudes kokku veega aktiveeruvad andurid, mis tunnetavad distantsi teiste miinide suhtes.[9] Seejärel aktiveeruvad elektrimootorid ja juhivad miinid malelauakujulisse asetusse teineteise suhtes. Nii moodustub tõsine takistus rannikule suunduvate soomukite ja maabumisaluste vastu, mida on liikumise pealt väga keeruline demineerida. Konteineri võib paigutada ilmses dessandiohtlikus kohas vee alla ka juba varakult ja miinivälja paigaldamiseks piisab vaid konteineri avamise aktiveerimisest.

[1] Wake-up call The Guardian (6.09.2002), http://www.globalsecurity.org/org/news/2002/020906-iraq1.htm.

[2] Eesti Piir, eesti Entsüklopeedia, http://entsyklopeedia.ee/artikkel/eesti_piir

[5] Howstuffworks. How do torpedo engines work under water?,http://science.howstuffworks.com/transport/engines-equipment/question419.htm

[6] Autori märkus
[9] Näiteks nagu Sharp IR Distance Sensor, Trossen Robotics, http://www.trossenrobotics.com/sharp-ir-distance-sensor-gp2y0a02yk.aspx
Posted by at
Labels: , , , ,