31 December 2013

Kas ikka on nii halb? Ja kui on, siis oleks ehk aeg midagi ka tegelikult ette võtta.


Rene Toomse
Detsember 2013

Demokraatia on halvim mõeldav valitsemisvorm, kuid paremat pole kahjuks välja mõeldud.
Winston Churchill

Lõppev aasta teeb kokkuvõtteid igast eluvaldkonnast ja nagu ikka, üks vastandlikum teisele. Peaminister ütleb, et elu Eestis on paremaks läinud, mitmed teised aga, et raskemaks. Kus on tõde, kui seda üldse on? Enamus inimesi ei arva poliitikutest nagunii suurt – kõik vassivad, panevad kõrvale, laristavad ja ei tee oma rahva jaoks midagi. Samas ise nagu ei tahaks poliitikaga tegeleda, poliitiku amet on midagi, mis nagu tõmbab mustust külge, kõik su vanad ja ka praegused patukesed tiritakse ilmarahvale silme alla. Kuid mis on alternatiiv? Riik ilma juhtimiseta? Kas umbes nii, nagu praegu Kesk-Aafrika Vabariigis, kuhu ka meie Kaitseväe abi on oodatud anarhiast tekkinud verepulma leevendama? Või siiski, äkki murrame Churchilli tõdemuse ja „teeme pauku uut moodi“?

Halb poliitika
Niisiis, poliitika ja poliitikud on halvad. Reform on üks kurjajuur. Nad ülbitsevad ja kandivad riigi raha liialt liberaalselt kapitalistidest ettevõtjate taskusse. Ei taha nad toetada vaeseid peresid, sest liberaalne maailmavaade nõuab sarnaselt darvinismi teooriaga igaühelt ise hakkama saamist ehk vaid tugevamad isendid jäävad ellu. IRL on oma aated maha müünud, reformi sülekoer. Kunagi ei anta neile andeks põllumajanduse hävitamist euroametnike unistustele vastu tulles. Sotsid ei saa üldse aru, kus liivakastis nad mängivad ja mis mängu nad tahavad mängida. Ühtegi selget kurssi ei paista.

Keskerakonnaga on ikka päris kurjasti. Savisaar tahab Eestit Venemaale maha müüa. Ei, suisa ära kinkida. Ta on saatana kuvand ja sobib ideaalselt selleks teistele parteidele. „Kui meid ei oleks, siis oleks iseseisva riigiga lõpp, Savisaar teeks kohe piirid vene tankidele lahti.“ Kust need jutud tulevad? Kas keegi on näinud Savisaar-Lavrovi pakti Eesti annekteerimise kohta?

29 September 2013

Vanemate patud nuheldakse õppetoetust vajavate tudengite kätte

Rene Toomse
23.09.2013
Delfi 25.09.2013

Eelmisel aastal kiiruga muudetud haridusreformid on seekord andnud üsna valusa löögi neile tudengitele, kellel raha napib, et endal hing sees hoida õpingute ajal. Ilusast ja õilsast ideest kantud vajaduspõhise õppetoetuse süsteem võib oma vastuolulise ja võrdse kohtlemise printsiipi rikkuva sõnastuse tõttu seada raskesse seisu sadu noori tudengeid veel sel õppeaastal.

Otsus: „Õppetoetuste ja õppelaenu seaduse § 5 lõigete 21 ja 72 alusel, mitte määrata vajaduspõhist õppetoetust viieks õppekuuks alljärgnevatel põhjustel:
Perekonna eelmise aasta sissetulek ületab riigieelarvega kehtestatud vajaduspõhise õppetoetuse saamiseks arvestatava keskmise sissetuleku määra.“

Noor neiu, kes sellise vastuse sai, elab koos töötu emaga ja isal (samuti töötu sellest suvest) on juba aastaid uus perekond. Kuid seadus pisaraid ei usu.

22 September 2013

Rannikukaitsest

Rene Toomse

Aprill 2013



Et Eesti rannikujoon on hetkel sisuliselt avatud sisenemistee meie riigi territooriumile, mis võib põhjustada olulist probleemi kogu sõjategevusele, oleks sellele kindlasti vaja rohkem tähelepanu pöörata. Selle asemel, et läheneda sõjatehnikale konventsionaalselt ja kurvalt arvestada raha kalli valmistoodangute peale, võiks tunduvalt soodsamaid arendusi teha kodumaiste ettevõtete poolt. Omamaiste relvasüsteemide arenduste eesmärk oleks saavutada just meie oludesse ja meie võimalustega sobivad lahendused, kasutades maksimaalselt ära juba olemasolevat tsiviilelektroonikat, mida on soodsa hinnaga nn riiulilt saada. Arendatud relvasüsteemide peamiste haldajatena näen ma Kaitseliidu rannakaitse üksusi, kes on kordades kiiremad relvasüsteeme aktiveerima üllatusrünnaku tõrjumiseks kui seda oleks mobiliseeritavad reservüksused.
Üks markantsemaid näiteid lähiajaloos sellise mittekonventsionaalse lähenemise kasutamise kohta oli Ühendriikide sõjaväe suurõppus Millenium Challenge aastal 2002, mis oli läbi ajaloo suurim ja kalleim õppus, hõlmates ligi 13 000 sõdurit ning läks maksma ca 250 miljonit dollarit.


01 August 2013

A Primer on Maritime Security – Perception or Reality?

By Rene Toomse, CEO of Aburgus

Maritime Security is not a rocket science.  To conduct the actual work one just needs a number of trustworthy men, some money and a bit of creativity. The whole industry can be roughly explained within the three simultaneous lines of operations: logistics, marketing and manpower. They all have the logic, but also the pain.

In the article I will discuss on types of the service providers, the logistics that embeds huge amount of irrationality and touch base with intelligence, all the crazy licensing, certifications, approvals and also touch on false image marketing.

Here will be no names of the companies or persons other than referring to public statements or data. The idea is not to condemn anyone or promote my company, but simply and openly bring out the essence of the industry that is far simpler but meanwhile tremendously complex and stressful that non-industry people could imagine. And let me put this up front here – the real stress and fight is not caused by the pirates. They are likely the easiest part in the whole “game.”

Defining security – imagination or reality?
What is security? Is it a perception or something touchable? What is the standard for security? There are no clear answers. Many theories explain security as this is someone’s concern, being a person, company or State, feeling safe (perception) and being saved from the actual harm (real). Many say that deterrence is the highest level of security. By a good deterrence one creates the perception to adversary that the security provider is capable of providing the real security and this will most likely hurt the adversary.  A rational person evaluates the risk-reward and if the balances are not to his favor, he will not attack. The deterrence has worked.

The same can be explained in maritime security. 
The providers who emphasize on deterrence are likely less needed to present their real capabilities to provide the security, which is fight the attacking pirates. A vessel, wrapped up with razor wire with visually armed men on board, is not an attractive target.  The defender of a vessel has always held the so-called tactical high ground that puts him him or her in a better tactical position over multiple attackers from the sea.

Here the security starts and presents a scenario to the potential pirate that by attacking this vessel, he will likely end up bleeding to death due bullet holes while tangling within razor wire.  Clearly not a soft target, or a good visual for the would-be pirate.

Another level is warning shots.

Some pirates will test to see if what they perceive as a hard target, is in fact ready to defend itself. Maybe the guards are dummies or they have mock weapons? Pirates then come closer to provoke and if no sign of real harm to them is presented, they attack.  The deterrence has failed, perception diminished.

Warning shots however, will insure that the perception is backed up by real harm in case they are willing to proceed. Most of the time they will drop the intent, change their course and will wait for another vessel to test her in the same way.

In summary we can say that security is mainly a perception that needs to be backed by real means in case the deterrence does not work.

Service providers – the good, bad and ugly
No one knows exactly how many actual service providers are out there today. Let’s define the “service provider” as groups who conduct or organize security services on vessels operating in the areas where pirate attacks are likely.

From service providers we can recognize the few different emerging groups:

Full Style Providers – the ones who run all the previously mentioned lines by themselves. They have acquired most of the industry recognized memberships (ICoC, SAMI), certificates (ISO 9001 and others), Flag State licenses (Panama, Cyprus etc.) and by industry demanded Insurances (Public Liability, Professional Indemnity and Personal Accident). In addition, they have procured the weapons legally. In short, these are the companies who will conduct the full service from A-Z by following the IMO and other governmental and industry-set demands.
There are also small and large companies in this field. Some of the companies are cooperating and some are trying to push the competitors overboard. There are very few who trust each other and truly cooperate.

They are usually found within SAMI’s list of 181 companies as of June 2013, but not all the listed will count as such companies. Full Style Providers are trying to run the operations as independently they can to save the maximum possible profit that is not easy to collect over the huge expenses on all the formalities and operational fees.

Half Baked Providers – they are either on the way to the Full Style or have decided to operate in the middle zone for different reasons. Mostly they are lacking of weapons that are not easy to procure for different reasons and would produce high costs of sustaining them. Some will not buy the insurances. The combination of renting weapons, insurance coverage and a custodian serves them well. They are relying heavily on a partner’s assets availability. Therefore, sometimes they might not be able to provide the service within short notice. Also, their expenses depend on partner’s rates to rent weapons and be the proper custodian of them.

Brokers – there are companies who fully or mainly sell to the other companies. They have heavy focus on marketing, but usually possess no teams, weapons, licenses, certificates or insurances. They act as connectors between real providers and collect their revenues either by so-called union fees and percentage or added fees to the providers demands.
Some of them are honest and are pursuing long-term mutually beneficial relationships, but some are simply thieves who will stop at nothing to maximize their profits on short terms gains while sacrificing long-term sustainability. Directly they are not responsible for anything and all the burden lays on the actual provider.

Illegals – Companies or bands of brotherhoods who are missing a majority of the prerequisites or not following best management practices demanded by the industry. They usually have the manpower and channels to acquire the weapons from black market and do the actual job at a very low cost using inexpensive manpower and cheap weapons.

In many cases, the weapons are usually for one-time use and will go over board before arriving in port. There are also some vessels companies who will hide the weapons well within the vessel and issue them out for the next transit, usually to the same company. This saves significant costs, but if discovered by port authorities, the ship could charged with possessing illegal weapons or missing backup of insurances in case of security-related incidents.
Of course there are variations and mix of even the types described above. However, those are the most commonly distinguishing company types in this industry.

The actual providers can also be divided as large and small companies.
Large companies generally have a more robust logistics chain, and even a few of them have their own floating armories to reduce their costs on agency and governmental armory services fees in a particular region. To sustain them however, they need to have a great volume of transits as the fixed costs are relevantly high. The larger the company, the larger the supporting staff, but also the threat to lose the flexibility to meet the particular needs of the client in short term.

Smaller companies in turn, are sometimes more likely to provide more personally-catered services to a particular client.  There is often a perception that smaller ones cannot provide the solutions that require the fast and problem-free embarking/disembarking, but this is not necessarily the case.
Here the personal touch and truly customized solutions of the top management by themselves can make a smaller company a more attractive option than a large one.

Also, in times of fewer transits, the smaller companies are about to suffer and frustrate less as they have no huge fixed costs to sustain. They can easily go to idle mode for some time and still be ready to send out a high quality teams once requested. A perception that companies who do less than certain number of transits per month will not survive in current market situation, is not necessarily true. Also they can have a very swift logistics as they approach their agents more personally then large ones can allow for themselves. Personal approach is and will stay a great enabler in this ever-changing environment of regulations from every direction.

There is also an overall sense that as larger companies are even advising all the different licenses to force the small companies out of the market.

Smaller ones simply do not possess enough assets to pay all the fees despite the fact the actual quality of their operations may easily exceed the larger company’s services.

There is no mercy in this business. Adopt or die. However, once the small companies are gone then shipowners will likely have only “Walmart” shopping, standardized solutions, and perhaps open the door to more illegal operators.

03 May 2013

Eesti kaitsepoliitika dilemmad muutuvas maailmakorralduses


Rene Toomse
 
Sõda võib toimuda mitmes eri vormis. Kuid kõige halvemad sõjad on need, kus riik usub, et ta suudab oma eesmärgid saavutada kas üldse ilma sõjata või piiratud sõjaga, lootuses, et ta võidab kiiresti – ja lõpuks eksib. Seepärast on mõlemal, nii psühholoogial kui külmal terasel, alati oma osa kõikehõlmavas ja toimivas julgeolekupoliitikas.
Margaret Thatcher[1]
Majandusraskustes Euroopa ja Põhja-Ameerika, positiivse lõpptulemi lootuseta sõjad Lähis-Idas, Hiina hiiliv majanduslik invasioon lääneriikide traditsioonilistele toormeammutusaladele, Aafrika riikide kurss oma pooldemokraatlikegi riigikorralduste kadumisele ja Venemaa tõsine poliitiline ning sõjanduslik ambitsioon endisaegse võimsuse poole – need on vast hetkel ühed peamised globaalsed murekohad. Seejuures mitte üldsegi ainukesed. Tundub, et nii halvas olukorras ei ole maailm veel enne olnud. Lisades siia veel inimkonna arvukuse pideva kasvu ja samas elamiseks vajalike varude vähenemise tasakaalust väljaviidud kliima ja lääneriikide ületarbimise tõttu, paistab paratamatu, et kuskil peab midagi katki minema. Siin ja seal on taluvuse piir saabumas ning tekkimas on küsimused võib-olla inimrassi ellujäämise võimalustes üldse. Väiksemates riikides teravamalt kui suurtes. Samas see, kes oma eksistentsile ohtu tunnetab, seab end ka valmis selle tõrjumiseks.
Seetõttu on kohane küsida, et kui teadlik ja valmistuv on Eesti võimalike ohtude, riskide ja väljakutsete osas praegusel keerulisel ajajärgul? Just valmistuv, kuna julgeolek ja riigi kaitsevõime ohtude vastu ei saa olla kunagi valmis ja lõplik, nagu kunagi ei peatu ohtude arengud riigi vastu.
Käesolevas artiklis tulevad vaatluse alla võimalikud sõjalised ohud Eesti vastu, teadvustatud julgeolek, neid mõjutavad tegurid ja nendest lähtuvaid ohte tõrjuv kaitsepoliitika. Peamisteks analüüsitavateks dokumentideks on Eesti julgeolekupoliitika ja riigikaitse strateegia. Need alusdokumendid saavad võrreldud tegelike võimalike trendidega julgeolekumaastikul. Samuti tulevad arutlusele ka kitsaskohad, kus sõnad paberil on rasked tegudeks saama. Selle analüüsi ratsionaalsus põhineb veendumusel, et mitte dokumendid iseenesest, vaid tegelikud teod, kirjapandud sõnade elluviimiseks, tagavad reaalse kaitsevõime ohtude vastu.    

16 April 2013

Kriitilisemaid kommentaare riigikaitse arengukavale 2013-2022


Rene Toomse
Märts/Aprill 2013

Kaitseplaneerimise juhtprintsiibiks on: „minimaalselt kahetsust.“
Colin S. Gray
Jaanuaris 2013 kinnitas valitsus uue riigikaitse arengukava ja selle avalik, 7 leheküljeline kirjeldus, annab ettekujutuse plaanitud arendustest pea järgnevaks kümnendiks. Palju täielikust kavast on muidugi selles avalikus dokumendis ütlemata, kuid järeldusi suundadest on võimalik siiski teha. Tervikuna on dokument pisut kerge ja võimalik, et isegi eksitav, keskendudes peamiselt ja otsest sõjaliste võimete arendamise aspektile. 
Ütlen juba ette, et järgnev analüüs on kriitiline, kuid loodetavasti piisavalt argumenteeritud ja konstruktiivne. Võimalik samuti, et ma eksin teatud järelduste tegemisel, kuid sel juhul tuleb see pigem ebaselgest sõnastusest dokumendis, mis on andnud isiklikult mulle alust nii eeldada. Mingil juhul ei tohi arvata, et alljärgnev kriitika on kellegi halvustamine või mingigi poliitilise kontekstiga. Ei ole. Kogu analüüsi mõte on tõstatada täiendavaid mõtteid ja küsimusi kaitseplaneerijatele: kas mõni nurk ei ole jäänud katmata, mõni oht märkamata, lahendus korralikult läbi mõtlemata jne. Riigikaitse ja kaitseplaneerimine, mille materiaalne väljendus on just arengukavas, ei ole ning ei saagi olla staatiline. Maailm ja ohud selles ei püsi kunagi paigal või muutumatuna. Samavõrd paindlik ja kindlasti ennetav peab olema arengukava.
Eelnevast ka kaks olulist põhimõtet kaasmõtteks alljärgnevale: kaitseplaneerimine ei saa mitte kunagi valmis, sest see on pidev protsess muutuvates oludes ja teiseks, eelnevast tingituna, riigikaitset ei saa kunagi plaanida ideaalseks, seega „piisavalt hea“ on hea küll. Siiski, ei vabasta just viimane seisukoht mõtlemisest ja mingil juhul ei saa kaitseplaneerija panna jalgu lauale kui järjekordne arengukava on kaante vahel. Nagu öeldud, on tegu protsessi, mitte valmis produktiga, seega tuleb arengukava pidada pigem vahekokkuvõtteks ja suuna korrigeerijaks selles ilma lõputa töös. 

18 February 2013

Mali mitmekihiline ja habras julgeolek

Pärast pealtnäha kiiret ning kerget võitu islamiäärmuslaste üle ei pruugi võitlused veel kaugeltki möödas olla.

Kauge maa Mali on viimasel ajal olnud tavatult palju Eesti ajakirjanduse fookuses. Ühest küljest vaadates on tegemist konfliktikoldega, milliseid on praegu maailmas mitmeid – seega nagu ei midagi erilist. Teisalt jällegi peitub selles konfliktis ehk teatud erisus, sest lisaks äärmuslaste vastu võitlemisele on kaardil ka enesemääramisõiguse eest võitlevate rahvusgruppide saatused. Aasta eest oma viimast suuremat ülestõusu alustanud tuareegi rahvas soovis vabastada oma põlise asuala – Azawadi – Mali keskvõimu vägede ja administratsiooni kontrolli alt. Kuid kõik ei läinud nii, nagu soovitud, mitte sinnapoolegi. Nii võibki olulisem sellest, mis toimus või on toimumas, olla küsimus, mis saab edasi.

17 January 2013

Järgmine pikk sõjakäik? Mali tulevaste lahingute seosed Eestiga


Aafrikas on käärimas uus sõjaline konflikt. ÜRO julgeolekunõukogu võttis äsja vastu resolutsiooni, mis juhib tähelepanu murettekitavale olukorrale Malis, kus surema osa riigist on hõivanud mässumeelsed ja ekstreemsed islamistid, sh terroriorganisatsioon Al Qaeda. Nõukogu otsustas ka asuda planeerima rahvusvaheliste jõudude riiki saatmist, et taastada seadusliku valitsuse kontroll (ÜRO, 12.10.2012).[1] Järjekordselt tundub see meile, eestlastele, kauge, kuid kauged maad olid kunagi ka Iraak ja Afganistan. Aafrikasse ei ole seni veel Eesti väega rahu tagama mindud, kuid väga tõenäoline on see, et mingil ajal lähitulevikus tuleb seda teha. Euroopa Liit on juba teinud otsuse toetada vähemalt sõjaliste nõustajatega Mali armeed riigi territooriumi kontrolli alla saamiseks (EL Ülemkogu 15.10.2012)[2] ja Eesti kuulub jätkuvalt Euroopa Liitu.