Rene Toomse
Detsember 2013
Demokraatia on halvim
mõeldav valitsemisvorm, kuid paremat pole kahjuks välja mõeldud.
Winston Churchill
Lõppev aasta teeb kokkuvõtteid igast eluvaldkonnast ja nagu ikka, üks
vastandlikum teisele. Peaminister ütleb, et elu Eestis on paremaks läinud, mitmed
teised aga, et raskemaks. Kus on tõde, kui seda üldse on? Enamus inimesi ei
arva poliitikutest nagunii suurt – kõik vassivad, panevad kõrvale, laristavad
ja ei tee oma rahva jaoks midagi. Samas ise nagu ei tahaks poliitikaga
tegeleda, poliitiku amet on midagi, mis nagu tõmbab mustust külge, kõik su
vanad ja ka praegused patukesed tiritakse ilmarahvale silme alla. Kuid mis on
alternatiiv? Riik ilma juhtimiseta? Kas umbes nii, nagu praegu Kesk-Aafrika
Vabariigis, kuhu ka meie Kaitseväe abi on oodatud anarhiast tekkinud verepulma
leevendama? Või siiski, äkki murrame Churchilli tõdemuse ja „teeme pauku uut
moodi“?
Halb poliitika
Niisiis, poliitika ja poliitikud on halvad. Reform on üks kurjajuur. Nad
ülbitsevad ja kandivad riigi raha liialt liberaalselt kapitalistidest
ettevõtjate taskusse. Ei taha nad toetada vaeseid peresid, sest liberaalne
maailmavaade nõuab sarnaselt darvinismi teooriaga igaühelt ise hakkama saamist
ehk vaid tugevamad isendid jäävad ellu. IRL on oma aated maha müünud, reformi
sülekoer. Kunagi ei anta neile andeks põllumajanduse hävitamist euroametnike unistustele
vastu tulles. Sotsid ei saa üldse aru, kus liivakastis nad mängivad ja mis
mängu nad tahavad mängida. Ühtegi selget kurssi ei paista.
Keskerakonnaga on ikka päris kurjasti. Savisaar tahab Eestit Venemaale maha
müüa. Ei, suisa ära kinkida. Ta on saatana kuvand ja sobib ideaalselt selleks
teistele parteidele. „Kui meid ei oleks, siis oleks iseseisva riigiga lõpp,
Savisaar teeks kohe piirid vene tankidele lahti.“ Kust need jutud tulevad? Kas
keegi on näinud Savisaar-Lavrovi pakti Eesti annekteerimise kohta?
Igatahes, kui omad hakkama ei saa, on kaks võimalust: elu ilma riigikorrata
ehk anarhias või kutsume valitsema head juhid, kes pole ka nagu päris
poliitikud või kui just peab, siis natukene. Lihtne, eksole? Kuid ruttu saab ju
selgeks, et anarhia ei toimi, see ei too rahu ja õnne. Vastupidi, kui reeglid
kaovad, siis järgneb kaos. Kõik lakkab tööst, sest süsteemi ei hoia enam keegi
käigus. Ilma korrata ei ole turvalisust, ei tule toit poodi, ei maksa raha –
seega muutuks kõik olematuks hetkega ka see, mida me inimestena väärtustama
oleme õppinud. Kord ilma juhtimiseta ei ole paraku võimalik, sest alati tahavad
kõik endale rohkem saada. Kuid varusid ei ole nii palju, et kõigile jaguks ja
seetõttu peab neid väheseid varusid jaotama. Keegi lihtsalt peab vähem saama,
sinna ei ole midagi parata. Anarhias kehtiks vaid tugevama õigus, sest ei ole
enam korda, mis sunniks omale haaramise võimalusest loobuma. Kõik kujutavad
ette, mis see kaasa toob; see on kõike muud kui meeldiv ja parem senisest
korrast.
Kuid ka head poliitikud on defitsiit. Neid ei kasvata steriilses
kasvuhoones, kus ei rikuks inimlik ahnus ja võimuiha. Ka nende üle valitsevad
täpselt samad soovid oma elujärge tõsta, nagu igaühes meist. Seda nimetataksegi
inimlikkuseks koos kõige oma heade ja halbade külgedega. Kui tahta täiesti
isetut, enda elujärjest mittehoolivat poliitikut, tuleks neid importida Tiibeti
munkade seast. Kui palju küll nad aru saavad Eesti paljulapselise pere
vajadustest või ekspordi arendamisest, et riigikassasse raha teenida, on
kindlasti küsitav. Mujalt laenatud tippjuhiga on meil ka üsna värske
krahhilähedane kogemus näiteks Eesti Õhuga. See võrdlus on kindlasti kohane, sest
riigipoliitika teostamine ja ettevõtte juhtimine on oma olemuselt samad asjad.
Riik on vaid keerulisem, sest poliitikute tehtud otsused mõjutavad töölise
eluolu ka peale tööpäeva lõppu.
Mis siis teha kui on tunne, et on halvasti? Sapised anonüümsed kommentaaris
online meedias ei tee päriselt tunnet ega ka tegelikku olukorda paremaks – ehk
siis ei taga väheste vahendite ümberjaotamist sinna, kus seda on liiga vähe ja
nii, et keegi ei kannataks enam kunagi.
Rahaga on halvasti
Riigi raha, mida saab kasutada õpetajate palkadeks, lastetoetusteks ja
kõigiks muuks, mis teevad tunnet paremaks, allub paraku samavõrd energia jäävuse
seadusele kui iga muu protsess meie planeedil. Kui kuskile anda juurde, siis
mujalt tuleb võtta vähemaks. Samuti ei tule raha, mida maksta palkadeks ja
toetusteks, mitte kuskilt iseenesest või pühast vaimust riigikassasse – see
tuleb ainult maksudest. Kuid makse ju ka ei tahaks maksta, nii jääb meile omale
vähem raha kasutada.
Ainus, mis rikuks tasakaalu positiivselt, oleks nafta või muu väärtusliku
maavara leidmine riigi piires ja selle tark eksport, nagu läks õnneks Norral
70datest alates. Ei tasu unustada, et nad olid vaesemad kui Rootsi enne seda
õnnelikku päeva. Tänu naftale saavad nad mõjutada energia jäävuse seadust ja
tekitada heaolu kõigile sotsiaalsetele gruppidele ilma nende gruppide enese
energiat oluliselt kulutamata. Raha tuleb maa seest ja õnneks on nende
poliitikud piisavalt tiibetlikud, et
jagada küllust ka oma rahvale, ehk doteerida sotsiaalvaldkonda. Vahemärkusena,
et samavõrd õnnistatud seisus naftaga on ka näiteks Nigeeria, kus siiski
valitsevate klannide ahnus ei luba heaolu jaotust ühiskonnas. Kuid veel ühe
täiendava märkusena – Norras on järjest enam hakatud tegema murelikke hääli, et
mis saab siis kui nafta enam ei müü, kui alternatiivenergia osakaal kasvab
piisavalt suureks. Olles nii Norra heaolu allikas on see samas ka tema
Achilleuse kand. Kui kogu oma riigi eelarve ja süsteem ehitada üles sisuliselt
ühele sambale, siis selle varisedes on kaoses terve riik. Sellist ohtu
kutsutakse ka Hollandi haiguseks.
Norra puhul on see oht reaalne. Sel päeval kui nafta hind kukub sisuliselt alla
tootmiskulude, ei toimu ka enam müüki ja norrakatel saab olema suur draama ning
rahulolematus.
Eelneva näitega tuleb esile jällegi üks peamisi inimlikke nõrkusi, me
tahame elada hästi olevikus ja ei hooli palju oma laste ning nende laste heaolust
tulevikus. Eneseohverdus tulevaste põlvede nimel jääb pigem keskaegse kristliku
manitsuse sarnaseks, mis ei lähe hästi kokku tänapäevase maailmavaatega. Nüüd
on ju kõik rohkem arenenud ja ka elustandard peab olema kõrgem. Seega pean ma
rohkem palka saama, et osta ilusam auto ja uuem iPhone mudel. Ja samas ei taha
me keegi mõelda, mille arvelt see tuleb. Kes on valmis andma kasvõi 10 eurot
iga kuu oma palgast, et toetada õpetajate palgafondi? Kui jah, siis teeme selle
fondi ja toetame õpetajaid. Nad on tõesti meie riigi kõige olulisemad
töötegijad, sest nende kanda on meie tulevaste juhtide eluks koolitamine. Nendesamade
väärtuste kasvatamine, mis ühel päeval aitavad otsustada sinu ja minu pensioni
suuruse üle. Meeldetuletuseks veelkord, et riigi raha, millest peaks maksma
elamisväärsed õpetajate palgad, tuleb maksudest, mida mina ja sina maksame. Me
ei ole ju veel nafta leidnud.
Selles mõttes on valitsemine ja poliitika väga lihtne. On maksurahast
kogunev riigi raha, mida tuleb võimalikult mõistlikult ringi jagada, et
tekitada võimalikult vähe nurinat saajate seas. Viimane omakorda tagab järgmise
aasta maksude laekumise ja kõik kordub. Lihtne esmapilgul, kuid tegelikult
tänamatult keeruline. Keegi lihtsalt peab vähem saama, sest kõik tahavad rohkem
ja vajadused ning ootused ainult kasvavad. Rohkem makse ju ka ei taha maksta.
Ei saagi, sest kui maksukulu ületab mõistliku piiri, jättes elamiseks vähem
raha kätte, on ratsionaalne otsida muid väljakutseid. Ja paljud lähevad
„tõotatud maale“ – Soome, Austraaliasse või siis mujale. See on kindlasti
leevendus, kuid siiski on see kas
lühiajaline investeering heaolusse või igaveseks oma riigist lahti
ütlemine. Kumbki iseenesest ei ole lahendus meie rahva püsimajäämise
seisukohast nagu me tegelikult põhiseaduse rahvahääletusega ühist tahet
väljendasime 1992 aastal. Kas tõesti hülgame massidena oma riigi idee ja seame
selle püsimise ohtu? Kas tõesti ei maksa meie kokkulepe mitte midagi?
Juhid on halvad, mõistmatud ja ülbed?
Tegelikuks põhjuseks ju see, et me ise, rahva ja indiviididena, ei ole
kasvatanud ega valinud poliitikuid, kes oskaksid ja tahaksid teha targemaid
valikuid meie rahadega ümberkäimisel. Mitte keegi naaberriigist või Euroopa
Liidust ei ole Ansipit peaministriks pannud – meie ise tegime. Seega on
ääretult rumal ja piinlik argumenteerida, et see riik on tuksis ja sellepärast
tuleb jalga lasta. Ise tegime augu laeva põhja, milles nüüd auk süüdi on? Sealt
peabki vesi sisse tulema. Selle asemel, et paika peale panema hakata, hüppame
parem üle parda ja ujume Austraalia ranniku poole. Kilplased on ikka meie õige
nimi.
Kuid samas, kas Ansip ja tema ministrid on siiski üdini halvad ja saamatud?
Ma ei oleks nii kindel, sest alati saaks palju kehvemini olla. Tuletame meelde,
et ka Ligi saab jaotada vaid niipalju raha kui palju riigikassas meie makstud
maksudest on laekunud.
Igaks juhuks veelkord, et päeva lõpuks taandub kõik maksuraha jaotamisele,
olgu ideed, printsiibid ja poliitilised tiivad vasakult paremale ja keskele
tagasi millised tahes. Küsimus ei ole kunagi selles, mis nime ja näoga parteid
on valitsuses, vaid kui vähemkonfliktselt nad suudavad riigi raha jagada. See
ongi kogu valitsemise olemus riigi mõttes. Lisaks peab nutikas juht otsima
kõikvõimalikke võimalusi, et riigi tulubaasi suurendada. Kui omal maa seest
naftat ikka ei tule, siis ehk saab intressi tiksuma Jordaania põlevkivi pealt
või mujalt sarnasest projektist. Selge on ka see, et üleüldiselt kallineva elu
tingimustes (globaalne rahvaarvu kasv jätab veelgi vähem vahendeid alles ja see
tõstab hindu), ei ole mingi lahendus oma rahva maksukoormuse tõstmine. Raha
tuleb toota riigist väljapool ning siis siia tuua. Vaid oma sisemajanduse maksudest
elamine on nagu kilekotis hingamine – hapnik saab otsa. Me kõik teame, mis siis
saab.
Välisraha saamiseks on siiski vaid kaks peamist teed – võtta maksu
välisfirmadelt, kes tegutsevad Eestis ja müüa Eesti toodet välismaale, kust
laekuvast rahast ettenähtud maksud liiguvad riigikassasse. Suures plaanis muid
arvestatavaid tuluallikaid ei ole. Lihtsus saab siiski ka eelneva tuvastamisega
otsa ja teostus on see, mis hakkab tagumikust hammustama. See nõuab väga tarku
inimesi nii plaanimiseks kui otsustamiseks, häid läbirääkimiste oskusi näiteks
välispanga peakontoriga, kuid ka tõsist välispoliitilist tuge Eesti ettevõtjale
igas välisriigis, kust raha tõotab tulla. Loomulikult ei tule see riskivabalt,
sest iga äri on risk. Tuleb õppida ka valearvestuste eest andestama ja pigem
julgustama uusi üritusi ette võtma.
Pekske pikka, pikk on pealik. Ega poleks ju vahet, kes valitsuses ohja
hoiab, midagi viriseda leiab alati. Eriti siis, kui konkureerivad parteid
legende ja draamasid juurde loovad. Need poliitikud, kes ise võimul pole, teeks
kindlasti kõike palju paremini jne. Lihtne, kuid vale. Ei ole neist keegi üdini
halb või ülbe. Nad kõik teevad siiski nii hästi kui oskavad ja neil teha
lastakse. Ikka on mõni reljeefsem mängus, kes arvab, et ta ongi asendamatu,
kuid ka see on ju läbinisti inimlik. Inimene ei näe seda, mis ta valesti teeb
ja kui talle öelda, siis ta ei usu sind. Me kõik oleme tegelikult isetargad.
Samas on nende heade püüdluste takistuseks seesama võitlus oma konkurentidega,
mis võtab suure auru oma partei positsiooni kindlustamiseks. Tarbetu võitlus ja
energia kulutamine riigi kestmise ja püsimise eesmärgist lähtudes.
Toitja käe puremine
Riigikassa täituvuse alustalaks on oma riigi ettevõtja väärtustamine ja
kohtlemise mitte potentsiaalse kaabaka, vaid kuldkliendina. Oleme ausad,
ettevõtja on ainuke, kes loob lisandväärtust, millest tulevadki maksud
riigikassasse. Ettevõtjalt ettevõtlusega tegelemise isu äravõtmine, või isegi
leige huvi tema tegevuse toetamisse, nii siin kui sealpool piiri, kajastub lõpuks
riigikassa kehvemas seisus. Ehk siis oleme tagasi nullpunktis, kus raha on vähe.
Seetõttu on ilmselt üsna rumal mõte üllatada ettevõtjat maksumuudatuste ja muude
„vahvate“ nõudmistega, mis ei ole kuidagi tasakaalus nende tegeliku panusega
riigikassa täitmisse. Head ei tee ka jäik maksunõudmise poliitika, mis iga
viivitusegi eest karmilt karistab. See ei vaata ette pikemasse perspektiivi,
vaid lähtub samast inimlikust printsiibist – tahan kohe ja praegu. Seda viimast
ei saa tark valitseja lubada – riigi eesmärk on kesta igavesest ajast igavesti
ja selles mõttes tuleb teha mõistlikke järelandmisi täna seal, kust suure
tõenäosusega 5 või 10 aasta pärast suuremat tulu tõuseb kui hetkel saaks
sellelt ettevõtjalt välja pigistada. Seda nimetatakse tegelikult strateegiaks –
vahendite ja meetodite mõistlik kombineerimine riigi kõrgeimate eesmärkide
saavutamiseks.
Selles mõttes jääb meie parteidel kaugemat visiooni väheseks ja puudub
riigistrateegia ehk plaan, kuidas Eesti riik oma peamist eesmärki saavutada
kavatseb. Enamus plaane keskenduvad järgmiste valimiste palaganiks. Nii tõesti
on raske järjepidevat ja paremaks arenevat riiki pidada. Kuidas küll saada pikk
plaan korda ja riigijuhid seda ka järgima?
Aegunud riigikorraldus?
Ei saa me Riigikogusse neid, keda tegelikult tahame. Võimalused on lukus, räägitakse,
et parteide vahel on kartellikokkulepped. Kirjuta manifeste ja istu palju tahad
jääkeldris – ikka midagi ei muutu. Kuid mida on vaja tegelikult muuta,
võib-olla on just see jäänud tähelepanuta. Nõuda, et valitsevad poliitikud
jagaksid rohkem hüvesid kõigile puudusekannatajatele, on sama mõttekas kui
nõuda poest tasuta leiba. Raha on just niipalju kui me sinna maksnud oleme.
Nõuda, et rahaga käidaks ringi mõistlikumalt– see on teine asi. Selleks tuleks
teha korralik audit ja usutav kava edasise raha kasutamisse võttes arvesse
tunduvalt pikemat plaani kui valimistsükkel. Ei midagi erinevat ettevõtte
majandamisest peale mastaabi.
Esindajate valik on nonsenss tänu d’Hondti meetodile valimistel, sest tihti
need, keda suur hulk rahvast seal näha tahab, jäävad ikkagi ukse taha isegi
nende arvelt, kellest keegi ei tea muud kui, et talle meeldib näiteks majonees. Absurdne olukord.
Samas rahvaalgatuse võimalust ei ole julgetud põhiseadusesse kirjutada. Neli
eelnõu on tehtud sellise institutsiooni taastamiseks (1920. aasta põhiseaduses
oli see olemas ja viimane algatus tuli muide 2009. aastal, nii uskumatu kui see
pole, Keskerakonna poolt), kuid ei ole koalitsioon
usaldanud sellist võimu rahva kätte anda. Kui seda pole põhiseaduses, siis ei
saa ka sellega riigi korraldust muuta. Kirjuta mitu petitsiooni tahad – keegi
ei pea tegelikult kuulama. Ja kui kuulavadki, siis saab jääkeldris mütsi ikka
pähe tõmmata.
Ja õigesti teevad, sest me ei ole omavahelgi kooskõlaski, mis on vaja
muuta. Mida tegelikult on vaja teha, et elu oleks parem Eestimaal? Rahvakogu
algatused olid selles mõttes katsed vaid iluraviks aegunud monstrumile. Tegelik
lahendus peaks tõenäoliselt olema palju põhjalikum ja kaotama kogu tänase
poliitilise süsteemi sellisel kujul nagu me seda teame. Pakun, et tuleks minna
tagasi juurte juurde ja tervenisti oma riigikorraldus ümber kujundada.
Milline oleks parem elu Eestimaal? See on kõige olulisem küsimus, sest ainult
sellest sihist lähtuvalt tuleb vaadata, mis on vaja muuta. Tuleb unustada olemasolevad
piirid ja reeglid ning saada kokkuleppele peamistes küsimustes, kuidas me ise
rahvana omaenda ja oma laste elu tahame näha oma kodumaal. Tegelikult vaid see
loebki, mitte kui muhedalt mõni onu Euroopa Liidus Eesti väikest välisvõlga
kiidab. Ehk siis tagurpidi plaanimine – lõppeesmärgist ettepoole ja nii, et iga
kujundatav meede, struktuur, ametnike hulk, seadus jne. on alati kaalutud
sellest eesmärgist lähtuvalt, alati arvestades parimat kokkuhoidlikkuse ja kasumlikkuse
tasakaalu. Vaid nii saab luua tegeliku mudeli terve riigi kui majapidamise või
nagu ettevõtte peale, kus kõik me oleme nii elanikud kui osanikud.
Viskaks õige välja parteipoliitika riigivalitsemisest
Praegune parteidel põhinev korraldus ei hakka kunagi looma seda tunnet, et
on hea. Seetõttu tuleks riigivalitsemine üldse apolitiseerida, sest päevapoliitilised
valimislubadused nagunii paika ei pea. Miks mitte valida esindajad parlamenti ka
tegelikult kohalike ja otseste valimiste kaudu ning nii saada proportsionaalne
esindatus piirkondade kaupa, mis tagaks ka päriselt Lümanda valla inimeste mure
jõudmise riigi tasandile? Miks mitte vallavanemad ja linnapead ei võiks täita
riigi tasandil otsustajate rolli? Kohalik rahvas on neid usaldanud, seega kes
muu saakski paremini öelda, mis kursil on vaja liikuda, et rahva eluolu oleks
parem? Rahvasaadik oleks samas kohustatud aktiivselt seisma oma kodukogukonna
huvide eest, mitte mingi erakonna poliitilise mulli eest. Kelle tarvis me seda riiki tegelikult peame? Oleks
vaid üks poliitika – riigipoliitika, mis seisab riigi elaniku tasakaalus huvide
eest. Kurss kas vasakule või paremale on argumentide küsimus ja lõpuks
põhimõtteline kokkulepe – rahvahääletusel minupoolest. Kui see on paigas, siis
keegi enam ei vaidle, sest nii me kokku leppisime.
Lisaks, võib-olla toetaks paremini parema elu eesmärgi saavutamist
Eestimaal veel sellised lähenemised: ministri kohta võiks pakkuda ennast
tõestanud tippjuhtidele sarnases valdkonnas, et tagada parim majanduslik
juhtimine seatud eesmärkide saavutamiseks. Ministri kohustus on ka otse rahvale
põhjendada oma otsuseid selgelt ja arusaadavalt, alati selgitades, kuidas
muudatused tegelikult toetavad riigi eesmärgi paremat saavutamist.
Parlament võiks olla kahekojaline: alamkojas linnade ja valdade esindajad, kes
ei pruugi füüsiliselt kohal istuda, vaid koguneksid perioodiliselt või kui väga
vaja. Oma hääled saab ju anda ID kaardiga ja kellelgi ei jää hääletamata, sest
ei tulnud täna suurde saali. Nad annavad heakskiidu või vastuseseisu seadustele
oma teadmisest ja sisetundest lähtuvalt, võttes arvesse oma kogukonna huve,
keda nad esindavad.
Ülemkoda võiks koosneda väikesearvulisest tarkade kogust, kes on otse rahva poolt valitud kui erinevate
valdkondade tunnustatud eksperdid. Nemad jälgiksid kogu riigi õigel kursil
püsimist seatud riigieesmärgile vastavalt, esitaksid vajalikud seaduse-eelnõud
alamkojale heakskiitmiseks ja suunaksid ministreid riigieesmärgil püsimisel
ning koordineeriks ka erinevate ministeeriumite koostööd. Ei mingeid muid
poliitilisi suundasid riigi juhtimisel kui peamise eesmärgi täitmisele suunatud
tegevus. Ülemkoda võib ja peaks alati kokku kutsuma ekspertide töögruppe
paremate lahenduste väljatöötamiseks erinevates eluvaldkondades. Riigipea
valiks ülemkoda ise oma seast nagu juhatuse esimehe.
Ja ei mingit kemplemist ega jonnimist, tarbetuid ööistungeid, raha
kilekottides või piinlikke valmisreklaame. Kõik oleks ühel kursil ja viriseda pole
kellegi teise üle. Rahvakogu, kaalu seda. Ja kui enamus rahvast on nõus, et
erakonnapoliitika tuleks lahti siduda riigipoliitikast, siis tuleb ka uus
põhiseadus kirjutada, kus uued põhimõtted ja instituudid kirjas. Küll tulevad
ka moodused, kuidas seda jõustada. Kõik on tegelikult rahva oma kätes ja mitte
keegi ei ole valitsema laulatatud.
Head tegusat uut aastat
Eesti elu paremaks loomisel!
