Legal Notices

All expressed in this blog are the author's opinions and do not represent any official standpoint of any other entity.
No expression here is intended to incite any violence, rebellion or any other conduct that is not according to commonly established rules and regulations.
All information presented here is acquired via open sources or personal experiences of the author. Here is no classified information any kind.

31 December 2013

Kas ikka on nii halb? Ja kui on, siis oleks ehk aeg midagi ka tegelikult ette võtta.


Rene Toomse
Detsember 2013

Demokraatia on halvim mõeldav valitsemisvorm, kuid paremat pole kahjuks välja mõeldud.
Winston Churchill

Lõppev aasta teeb kokkuvõtteid igast eluvaldkonnast ja nagu ikka, üks vastandlikum teisele. Peaminister ütleb, et elu Eestis on paremaks läinud, mitmed teised aga, et raskemaks. Kus on tõde, kui seda üldse on? Enamus inimesi ei arva poliitikutest nagunii suurt – kõik vassivad, panevad kõrvale, laristavad ja ei tee oma rahva jaoks midagi. Samas ise nagu ei tahaks poliitikaga tegeleda, poliitiku amet on midagi, mis nagu tõmbab mustust külge, kõik su vanad ja ka praegused patukesed tiritakse ilmarahvale silme alla. Kuid mis on alternatiiv? Riik ilma juhtimiseta? Kas umbes nii, nagu praegu Kesk-Aafrika Vabariigis, kuhu ka meie Kaitseväe abi on oodatud anarhiast tekkinud verepulma leevendama? Või siiski, äkki murrame Churchilli tõdemuse ja „teeme pauku uut moodi“?

Halb poliitika
Niisiis, poliitika ja poliitikud on halvad. Reform on üks kurjajuur. Nad ülbitsevad ja kandivad riigi raha liialt liberaalselt kapitalistidest ettevõtjate taskusse. Ei taha nad toetada vaeseid peresid, sest liberaalne maailmavaade nõuab sarnaselt darvinismi teooriaga igaühelt ise hakkama saamist ehk vaid tugevamad isendid jäävad ellu. IRL on oma aated maha müünud, reformi sülekoer. Kunagi ei anta neile andeks põllumajanduse hävitamist euroametnike unistustele vastu tulles. Sotsid ei saa üldse aru, kus liivakastis nad mängivad ja mis mängu nad tahavad mängida. Ühtegi selget kurssi ei paista.

Keskerakonnaga on ikka päris kurjasti. Savisaar tahab Eestit Venemaale maha müüa. Ei, suisa ära kinkida. Ta on saatana kuvand ja sobib ideaalselt selleks teistele parteidele. „Kui meid ei oleks, siis oleks iseseisva riigiga lõpp, Savisaar teeks kohe piirid vene tankidele lahti.“ Kust need jutud tulevad? Kas keegi on näinud Savisaar-Lavrovi pakti Eesti annekteerimise kohta?

Igatahes, kui omad hakkama ei saa, on kaks võimalust: elu ilma riigikorrata ehk anarhias või kutsume valitsema head juhid, kes pole ka nagu päris poliitikud või kui just peab, siis natukene. Lihtne, eksole? Kuid ruttu saab ju selgeks, et anarhia ei toimi, see ei too rahu ja õnne. Vastupidi, kui reeglid kaovad, siis järgneb kaos. Kõik lakkab tööst, sest süsteemi ei hoia enam keegi käigus. Ilma korrata ei ole turvalisust, ei tule toit poodi, ei maksa raha – seega muutuks kõik olematuks hetkega ka see, mida me inimestena väärtustama oleme õppinud. Kord ilma juhtimiseta ei ole paraku võimalik, sest alati tahavad kõik endale rohkem saada. Kuid varusid ei ole nii palju, et kõigile jaguks ja seetõttu peab neid väheseid varusid jaotama. Keegi lihtsalt peab vähem saama, sinna ei ole midagi parata. Anarhias kehtiks vaid tugevama õigus, sest ei ole enam korda, mis sunniks omale haaramise võimalusest loobuma. Kõik kujutavad ette, mis see kaasa toob; see on kõike muud kui meeldiv ja parem senisest korrast.

Kuid ka head poliitikud on defitsiit. Neid ei kasvata steriilses kasvuhoones, kus ei rikuks inimlik ahnus ja võimuiha. Ka nende üle valitsevad täpselt samad soovid oma elujärge tõsta, nagu igaühes meist. Seda nimetataksegi inimlikkuseks koos kõige oma heade ja halbade külgedega. Kui tahta täiesti isetut, enda elujärjest mittehoolivat poliitikut, tuleks neid importida Tiibeti munkade seast. Kui palju küll nad aru saavad Eesti paljulapselise pere vajadustest või ekspordi arendamisest, et riigikassasse raha teenida, on kindlasti küsitav. Mujalt laenatud tippjuhiga on meil ka üsna värske krahhilähedane kogemus näiteks Eesti Õhuga. See võrdlus on kindlasti kohane, sest riigipoliitika teostamine ja ettevõtte juhtimine on oma olemuselt samad asjad. Riik on vaid keerulisem, sest poliitikute tehtud otsused mõjutavad töölise eluolu ka peale tööpäeva lõppu.

Mis siis teha kui on tunne, et on halvasti? Sapised anonüümsed kommentaaris online meedias ei tee päriselt tunnet ega ka tegelikku olukorda paremaks – ehk siis ei taga väheste vahendite ümberjaotamist sinna, kus seda on liiga vähe ja nii, et keegi ei kannataks enam kunagi.

Rahaga on halvasti
Riigi raha, mida saab kasutada õpetajate palkadeks, lastetoetusteks ja kõigiks muuks, mis teevad tunnet paremaks, allub paraku samavõrd energia jäävuse seadusele kui iga muu protsess meie planeedil. Kui kuskile anda juurde, siis mujalt tuleb võtta vähemaks. Samuti ei tule raha, mida maksta palkadeks ja toetusteks, mitte kuskilt iseenesest või pühast vaimust riigikassasse – see tuleb ainult maksudest. Kuid makse ju ka ei tahaks maksta, nii jääb meile omale vähem raha kasutada.

Ainus, mis rikuks tasakaalu positiivselt, oleks nafta või muu väärtusliku maavara leidmine riigi piires ja selle tark eksport, nagu läks õnneks Norral 70datest alates. Ei tasu unustada, et nad olid vaesemad kui Rootsi enne seda õnnelikku päeva. Tänu naftale saavad nad mõjutada energia jäävuse seadust ja tekitada heaolu kõigile sotsiaalsetele gruppidele ilma nende gruppide enese energiat oluliselt kulutamata. Raha tuleb maa seest ja õnneks on nende poliitikud piisavalt tiibetlikud, et jagada küllust ka oma rahvale, ehk doteerida sotsiaalvaldkonda. Vahemärkusena, et samavõrd õnnistatud seisus naftaga on ka näiteks Nigeeria, kus siiski valitsevate klannide ahnus ei luba heaolu jaotust ühiskonnas. Kuid veel ühe täiendava märkusena – Norras on järjest enam hakatud tegema murelikke hääli, et mis saab siis kui nafta enam ei müü, kui alternatiivenergia osakaal kasvab piisavalt suureks. Olles nii Norra heaolu allikas on see samas ka tema Achilleuse kand. Kui kogu oma riigi eelarve ja süsteem ehitada üles sisuliselt ühele sambale, siis selle varisedes on kaoses terve riik. Sellist ohtu kutsutakse ka Hollandi haiguseks. Norra puhul on see oht reaalne. Sel päeval kui nafta hind kukub sisuliselt alla tootmiskulude, ei toimu ka enam müüki ja norrakatel saab olema suur draama ning rahulolematus.

Eelneva näitega tuleb esile jällegi üks peamisi inimlikke nõrkusi, me tahame elada hästi olevikus ja ei hooli palju oma laste ning nende laste heaolust tulevikus. Eneseohverdus tulevaste põlvede nimel jääb pigem keskaegse kristliku manitsuse sarnaseks, mis ei lähe hästi kokku tänapäevase maailmavaatega. Nüüd on ju kõik rohkem arenenud ja ka elustandard peab olema kõrgem. Seega pean ma rohkem palka saama, et osta ilusam auto ja uuem iPhone mudel. Ja samas ei taha me keegi mõelda, mille arvelt see tuleb. Kes on valmis andma kasvõi 10 eurot iga kuu oma palgast, et toetada õpetajate palgafondi? Kui jah, siis teeme selle fondi ja toetame õpetajaid. Nad on tõesti meie riigi kõige olulisemad töötegijad, sest nende kanda on meie tulevaste juhtide eluks koolitamine. Nendesamade väärtuste kasvatamine, mis ühel päeval aitavad otsustada sinu ja minu pensioni suuruse üle. Meeldetuletuseks veelkord, et riigi raha, millest peaks maksma elamisväärsed õpetajate palgad, tuleb maksudest, mida mina ja sina maksame. Me ei ole ju veel nafta leidnud.

Selles mõttes on valitsemine ja poliitika väga lihtne. On maksurahast kogunev riigi raha, mida tuleb võimalikult mõistlikult ringi jagada, et tekitada võimalikult vähe nurinat saajate seas. Viimane omakorda tagab järgmise aasta maksude laekumise ja kõik kordub. Lihtne esmapilgul, kuid tegelikult tänamatult keeruline. Keegi lihtsalt peab vähem saama, sest kõik tahavad rohkem ja vajadused ning ootused ainult kasvavad. Rohkem makse ju ka ei taha maksta. Ei saagi, sest kui maksukulu ületab mõistliku piiri, jättes elamiseks vähem raha kätte, on ratsionaalne otsida muid väljakutseid. Ja paljud lähevad „tõotatud maale“ – Soome, Austraaliasse või siis mujale. See on kindlasti leevendus, kuid siiski on see kas  lühiajaline investeering heaolusse või igaveseks oma riigist lahti ütlemine. Kumbki iseenesest ei ole lahendus meie rahva püsimajäämise seisukohast nagu me tegelikult põhiseaduse rahvahääletusega ühist tahet väljendasime 1992 aastal. Kas tõesti hülgame massidena oma riigi idee ja seame selle püsimise ohtu? Kas tõesti ei maksa meie kokkulepe mitte midagi?

Juhid on halvad, mõistmatud ja ülbed?
Tegelikuks põhjuseks ju see, et me ise, rahva ja indiviididena, ei ole kasvatanud ega valinud poliitikuid, kes oskaksid ja tahaksid teha targemaid valikuid meie rahadega ümberkäimisel. Mitte keegi naaberriigist või Euroopa Liidust ei ole Ansipit peaministriks pannud – meie ise tegime. Seega on ääretult rumal ja piinlik argumenteerida, et see riik on tuksis ja sellepärast tuleb jalga lasta. Ise tegime augu laeva põhja, milles nüüd auk süüdi on? Sealt peabki vesi sisse tulema. Selle asemel, et paika peale panema hakata, hüppame parem üle parda ja ujume Austraalia ranniku poole. Kilplased on ikka meie õige nimi.

Kuid samas, kas Ansip ja tema ministrid on siiski üdini halvad ja saamatud? Ma ei oleks nii kindel, sest alati saaks palju kehvemini olla. Tuletame meelde, et ka Ligi saab jaotada vaid niipalju raha kui palju riigikassas meie makstud maksudest on laekunud.

Igaks juhuks veelkord, et päeva lõpuks taandub kõik maksuraha jaotamisele, olgu ideed, printsiibid ja poliitilised tiivad vasakult paremale ja keskele tagasi millised tahes. Küsimus ei ole kunagi selles, mis nime ja näoga parteid on valitsuses, vaid kui vähemkonfliktselt nad suudavad riigi raha jagada. See ongi kogu valitsemise olemus riigi mõttes. Lisaks peab nutikas juht otsima kõikvõimalikke võimalusi, et riigi tulubaasi suurendada. Kui omal maa seest naftat ikka ei tule, siis ehk saab intressi tiksuma Jordaania põlevkivi pealt või mujalt sarnasest projektist. Selge on ka see, et üleüldiselt kallineva elu tingimustes (globaalne rahvaarvu kasv jätab veelgi vähem vahendeid alles ja see tõstab hindu), ei ole mingi lahendus oma rahva maksukoormuse tõstmine. Raha tuleb toota riigist väljapool ning siis siia tuua. Vaid oma sisemajanduse maksudest elamine on nagu kilekotis hingamine – hapnik saab otsa. Me kõik teame, mis siis saab.

Välisraha saamiseks on siiski vaid kaks peamist teed – võtta maksu välisfirmadelt, kes tegutsevad Eestis ja müüa Eesti toodet välismaale, kust laekuvast rahast ettenähtud maksud liiguvad riigikassasse. Suures plaanis muid arvestatavaid tuluallikaid ei ole. Lihtsus saab siiski ka eelneva tuvastamisega otsa ja teostus on see, mis hakkab tagumikust hammustama. See nõuab väga tarku inimesi nii plaanimiseks kui otsustamiseks, häid läbirääkimiste oskusi näiteks välispanga peakontoriga, kuid ka tõsist välispoliitilist tuge Eesti ettevõtjale igas välisriigis, kust raha tõotab tulla. Loomulikult ei tule see riskivabalt, sest iga äri on risk. Tuleb õppida ka valearvestuste eest andestama ja pigem julgustama uusi üritusi ette võtma.

Pekske pikka, pikk on pealik. Ega poleks ju vahet, kes valitsuses ohja hoiab, midagi viriseda leiab alati. Eriti siis, kui konkureerivad parteid legende ja draamasid juurde loovad. Need poliitikud, kes ise võimul pole, teeks kindlasti kõike palju paremini jne. Lihtne, kuid vale. Ei ole neist keegi üdini halb või ülbe. Nad kõik teevad siiski nii hästi kui oskavad ja neil teha lastakse. Ikka on mõni reljeefsem mängus, kes arvab, et ta ongi asendamatu, kuid ka see on ju läbinisti inimlik. Inimene ei näe seda, mis ta valesti teeb ja kui talle öelda, siis ta ei usu sind. Me kõik oleme tegelikult isetargad. Samas on nende heade püüdluste takistuseks seesama võitlus oma konkurentidega, mis võtab suure auru oma partei positsiooni kindlustamiseks. Tarbetu võitlus ja energia kulutamine riigi kestmise ja püsimise eesmärgist lähtudes.

Toitja käe puremine
Riigikassa täituvuse alustalaks on oma riigi ettevõtja väärtustamine ja kohtlemise mitte potentsiaalse kaabaka, vaid kuldkliendina. Oleme ausad, ettevõtja on ainuke, kes loob lisandväärtust, millest tulevadki maksud riigikassasse. Ettevõtjalt ettevõtlusega tegelemise isu äravõtmine, või isegi leige huvi tema tegevuse toetamisse, nii siin kui sealpool piiri, kajastub lõpuks riigikassa kehvemas seisus. Ehk siis oleme tagasi nullpunktis, kus raha on vähe.

Seetõttu on ilmselt üsna rumal mõte üllatada ettevõtjat maksumuudatuste ja muude „vahvate“ nõudmistega, mis ei ole kuidagi tasakaalus nende tegeliku panusega riigikassa täitmisse. Head ei tee ka jäik maksunõudmise poliitika, mis iga viivitusegi eest karmilt karistab. See ei vaata ette pikemasse perspektiivi, vaid lähtub samast inimlikust printsiibist – tahan kohe ja praegu. Seda viimast ei saa tark valitseja lubada – riigi eesmärk on kesta igavesest ajast igavesti ja selles mõttes tuleb teha mõistlikke järelandmisi täna seal, kust suure tõenäosusega 5 või 10 aasta pärast suuremat tulu tõuseb kui hetkel saaks sellelt ettevõtjalt välja pigistada. Seda nimetatakse tegelikult strateegiaks – vahendite ja meetodite mõistlik kombineerimine riigi kõrgeimate eesmärkide saavutamiseks.

Selles mõttes jääb meie parteidel kaugemat visiooni väheseks ja puudub riigistrateegia ehk plaan, kuidas Eesti riik oma peamist eesmärki saavutada kavatseb. Enamus plaane keskenduvad järgmiste valimiste palaganiks. Nii tõesti on raske järjepidevat ja paremaks arenevat riiki pidada. Kuidas küll saada pikk plaan korda ja riigijuhid seda ka järgima?

Aegunud riigikorraldus?
Ei saa me Riigikogusse neid, keda tegelikult tahame. Võimalused on lukus, räägitakse, et parteide vahel on kartellikokkulepped. Kirjuta manifeste ja istu palju tahad jääkeldris – ikka midagi ei muutu. Kuid mida on vaja tegelikult muuta, võib-olla on just see jäänud tähelepanuta. Nõuda, et valitsevad poliitikud jagaksid rohkem hüvesid kõigile puudusekannatajatele, on sama mõttekas kui nõuda poest tasuta leiba. Raha on just niipalju kui me sinna maksnud oleme. Nõuda, et rahaga käidaks ringi mõistlikumalt– see on teine asi. Selleks tuleks teha korralik audit ja usutav kava edasise raha kasutamisse võttes arvesse tunduvalt pikemat plaani kui valimistsükkel. Ei midagi erinevat ettevõtte majandamisest peale mastaabi.

Esindajate valik on nonsenss tänu d’Hondti meetodile valimistel, sest tihti need, keda suur hulk rahvast seal näha tahab, jäävad ikkagi ukse taha isegi nende arvelt, kellest keegi ei tea muud kui, et talle  meeldib näiteks majonees. Absurdne olukord. Samas rahvaalgatuse võimalust ei ole julgetud põhiseadusesse kirjutada. Neli eelnõu on tehtud sellise institutsiooni taastamiseks (1920. aasta põhiseaduses oli see olemas ja viimane algatus tuli muide 2009. aastal, nii uskumatu kui see pole, Keskerakonna poolt), kuid ei ole koalitsioon usaldanud sellist võimu rahva kätte anda. Kui seda pole põhiseaduses, siis ei saa ka sellega riigi korraldust muuta. Kirjuta mitu petitsiooni tahad – keegi ei pea tegelikult kuulama. Ja kui kuulavadki, siis saab jääkeldris mütsi ikka pähe tõmmata.

Ja õigesti teevad, sest me ei ole omavahelgi kooskõlaski, mis on vaja muuta. Mida tegelikult on vaja teha, et elu oleks parem Eestimaal? Rahvakogu algatused olid selles mõttes katsed vaid iluraviks aegunud monstrumile. Tegelik lahendus peaks tõenäoliselt olema palju põhjalikum ja kaotama kogu tänase poliitilise süsteemi sellisel kujul nagu me seda teame. Pakun, et tuleks minna tagasi juurte juurde ja tervenisti oma riigikorraldus ümber kujundada.

Milline oleks parem elu Eestimaal? See on kõige olulisem küsimus, sest ainult sellest sihist lähtuvalt tuleb vaadata, mis on vaja muuta. Tuleb unustada olemasolevad piirid ja reeglid ning saada kokkuleppele peamistes küsimustes, kuidas me ise rahvana omaenda ja oma laste elu tahame näha oma kodumaal. Tegelikult vaid see loebki, mitte kui muhedalt mõni onu Euroopa Liidus Eesti väikest välisvõlga kiidab. Ehk siis tagurpidi plaanimine – lõppeesmärgist ettepoole ja nii, et iga kujundatav meede, struktuur, ametnike hulk, seadus jne. on alati kaalutud sellest eesmärgist lähtuvalt, alati arvestades parimat kokkuhoidlikkuse ja kasumlikkuse tasakaalu. Vaid nii saab luua tegeliku mudeli terve riigi kui majapidamise või nagu ettevõtte peale, kus kõik me oleme nii elanikud kui osanikud.

Viskaks õige välja parteipoliitika riigivalitsemisest
Praegune parteidel põhinev korraldus ei hakka kunagi looma seda tunnet, et on hea. Seetõttu tuleks riigivalitsemine üldse apolitiseerida, sest päevapoliitilised valimislubadused nagunii paika ei pea. Miks mitte valida esindajad parlamenti ka tegelikult kohalike ja otseste valimiste kaudu ning nii saada proportsionaalne esindatus piirkondade kaupa, mis tagaks ka päriselt Lümanda valla inimeste mure jõudmise riigi tasandile? Miks mitte vallavanemad ja linnapead ei võiks täita riigi tasandil otsustajate rolli? Kohalik rahvas on neid usaldanud, seega kes muu saakski paremini öelda, mis kursil on vaja liikuda, et rahva eluolu oleks parem? Rahvasaadik oleks samas kohustatud aktiivselt seisma oma kodukogukonna huvide eest, mitte mingi erakonna poliitilise mulli eest.  Kelle tarvis me seda riiki tegelikult peame? Oleks vaid üks poliitika – riigipoliitika, mis seisab riigi elaniku tasakaalus huvide eest. Kurss kas vasakule või paremale on argumentide küsimus ja lõpuks põhimõtteline kokkulepe – rahvahääletusel minupoolest. Kui see on paigas, siis keegi enam ei vaidle, sest nii me kokku leppisime.

Lisaks, võib-olla toetaks paremini parema elu eesmärgi saavutamist Eestimaal veel sellised lähenemised: ministri kohta võiks pakkuda ennast tõestanud tippjuhtidele sarnases valdkonnas, et tagada parim majanduslik juhtimine seatud eesmärkide saavutamiseks. Ministri kohustus on ka otse rahvale põhjendada oma otsuseid selgelt ja arusaadavalt, alati selgitades, kuidas muudatused tegelikult toetavad riigi eesmärgi paremat saavutamist.

Parlament võiks olla kahekojaline: alamkojas linnade ja valdade esindajad, kes ei pruugi füüsiliselt kohal istuda, vaid koguneksid perioodiliselt või kui väga vaja. Oma hääled saab ju anda ID kaardiga ja kellelgi ei jää hääletamata, sest ei tulnud täna suurde saali. Nad annavad heakskiidu või vastuseseisu seadustele oma teadmisest ja sisetundest lähtuvalt, võttes arvesse oma kogukonna huve, keda nad esindavad.

Ülemkoda võiks koosneda väikesearvulisest tarkade kogust, kes on otse rahva poolt valitud kui erinevate valdkondade tunnustatud eksperdid. Nemad jälgiksid kogu riigi õigel kursil püsimist seatud riigieesmärgile vastavalt, esitaksid vajalikud seaduse-eelnõud alamkojale heakskiitmiseks ja suunaksid ministreid riigieesmärgil püsimisel ning koordineeriks ka erinevate ministeeriumite koostööd. Ei mingeid muid poliitilisi suundasid riigi juhtimisel kui peamise eesmärgi täitmisele suunatud tegevus. Ülemkoda võib ja peaks alati kokku kutsuma ekspertide töögruppe paremate lahenduste väljatöötamiseks erinevates eluvaldkondades. Riigipea valiks ülemkoda ise oma seast nagu juhatuse esimehe.

Ja ei mingit kemplemist ega jonnimist, tarbetuid ööistungeid, raha kilekottides või piinlikke valmisreklaame. Kõik oleks ühel kursil ja viriseda pole kellegi teise üle. Rahvakogu, kaalu seda. Ja kui enamus rahvast on nõus, et erakonnapoliitika tuleks lahti siduda riigipoliitikast, siis tuleb ka uus põhiseadus kirjutada, kus uued põhimõtted ja instituudid kirjas. Küll tulevad ka moodused, kuidas seda jõustada. Kõik on tegelikult rahva oma kätes ja mitte keegi ei ole valitsema laulatatud.

Head tegusat uut aastat Eesti elu paremaks loomisel!