Rene Toomse
Delfi 20.01.2014
Eesti plaanib saata Kesk-Aafrika Vabariiki
55-mehelise Kaitseväe üksuse abiks Prantsuse vägedele. Valitsus on teatanud, et
Eesti osaleb lahingrühma ja toetusmeeskonnaga. Põhjused on nii liitlassuhete
parandamine kui ka tänuvõla täitmine prantslaste ees Liibanoni pantvangikriisi
lahendamisel.
Nagu ikka keskmise riigielu otsusega, jaguneb
arvajate leer üsna selgelt kaheks vastanduvaks pooleks - tasub minna ja pole
meie asi sinna oma nina toppida. Demokraatlikus riigis on igaühel õigus oma
arvamusele. Siiski on vaja põhjendada, miks just üks otsus on parem ja
kasulikum tervele Eestile. Mina olen poolt, kuid leian, et Eesti peaks tegema
pisut rohkem kui saatma vaid üksuse prantslaste perimeetri auke lappima.
Vaja on sõna sekka saada ka strateegia kujundamisel.
Oleks aeg siseneda sellesse kõige keerulisemasse protsessi, kus tegelikult
otsustatakse kavandatava operatsiooni õnnestumine või läbikukkumine. Lisaks
tuleb hoolega vaadata, mismoodi osalemine nii selles kui igas edaspidises
missioonis turgutaks ka Eesti majandust. Kuigi kaitsetute abistamine on
moraalne ja õilis tegevus, ei saa üksi riik lubada endale tegelikult
altruistlikku tegevust mitte milleski, mis ta ette võtab.
Sabas sörkimine vs strateegiate kujundamine
Eesti on olnud tubli vägedega panustaja
liitlasoperatsioonidel juba kakskümmend aastat. Vaieldamatult annab see tugeva
signaali meie usaldusväärsusest. Iga selline osalemine on kui reklaam riigile,
see on tugevuse ja otsusekindluse näitaja.
Reklaam omakorda aitab müüa - see annab eeliseid
meie ettevõtjatele ning lisab argumendile kaalu, kui kaupleme tugevamat
julgeolekugarantiid. See kõik ei ole käega katsutav ja kohe homme mateeriaks
saav. Sellist kapitali ei saa selgel skaalal mõõta, kuid see on seal olemas.
Selles mõttes on „pildil" olemine riigile hea ja käesoleval aastal võime
näha päris head ekspordi tõusu Prantsusmaa suunal. Vähemalt tasuks rohkem sinna
müümist üritada, šansid on kindlasti paremad.
Eelmine hüpe Eesti ettevõtjate ekspordile ei ole
juhuslik. See on oluline kõrvalvõimalus, mis saab loodud sõjaliste
missioonidega. Eksport toob raha, mida on vaja riigi käigushoidmiseks ja
sealhulgas nii pensionide kui ka lastetoetuste maksmiseks. Tark lähenemine ei
lahuta majanduslikke aspekte väärtuspõhisest ideest.
Teisisõnu - nagu iga riigi ettevõtmisega, tuleb ka
sõjakäiguga maksimeerida oodatavaid tulusid. Lihtsustatult: kui eksporditulude
kasv Prantsusmaa (ja teiste liitlaste) suunal ületab sõjalisele operatsioonile
kulutatud miljonid, siis on operatsioon ennast ka majanduslikult ära tasunud.
Tõsi, see on eetiline dilemma: kas olukorda, kus
kaitsetuid inimesi julmalt tapetakse, saab ja tohib kasutada majandusliku huvi
kontekstis? Muidugi ei ole see ilus, kuid riigi ülesanne on tegutseda
ratsionaalselt, mitte emotsionaalselt. Seega tuleb majanduslikke aspekte alati
arvesse võtta ja otsustusprotsessis kalkuleerida kõiki võimalikke plusse ja
miinuseid.
Näiteks, kui teatud operatsioonil osalemine peaks
solvama meie mõnda eriti olulist kaubanduspartnerit, kes selletõttu asuks
boikoteerima Eesti kaupu, oleks enesehävituslik sellises operatsioonis osaleda.
Globaalne politseinik
Sven Mikser leidis hiljuti, et Eesti ei saa olla
globaalne politseinik. Nõus, hea politseitöö eeldab, et probleemses kohas on
teatud hulk inimesi, kuid vajalike numbritega ei ole Eestil kõige paremini.
Seda enam peaksime püüdma panustada konfliktide lahendamisse intellektuaalselt,
kaasates eksperte strateegiliste lahenduste kujundamisse. See on kõrge
profiiliga ja võib-olla ka paremaid tulemusi andev lähenemine. Kuna aga tarku
jutumehi on terve maailm täis, siis tõsiseltvõetavust lisab kindlasti ka oma
väe kasutamine loodud strateegiliste lahenduste elluviimiseks.
Oleks aeg hakata seadma oma tingimusi
operatsioonis osalemise lõpplahenduste loomisel. Esiteks on vaja vältida
kaasajooksja mainet. Teiseks on meil juba piisavalt tarkust, et kõrgemal
tasemel panustada.
Kui me aga ei kasuta viimaste aastakümnete
mässutõrjeoperatsioonidel (kohati valusalt) omandatud õppetunde, siis võib
rahvusvahelise väe kasutamine Kesk-Aafrika Vabariigis (KAV) viia sarnase
kaoseni, milles on Iraak, Liibüa, Süüria ja peagi uuesti ka Afganistan.
Soovunelmates loodud strateegia, mis ignoreerib
konflikti põhjuseid ja mis ei defineeri sobivat ning ka tõenäoliselt
saavutatavat lõpp-eesmärki, on määratud läbikukkumisele. Prantsusmaa, kes on
juhtriigiks KAV operatsioonis, võib olla valel või poolikul teel, mis ei pruugi
viia soovitud rahu ja stabiilsuseni tema endises koloonias.
Diagnoos
KAVi peamist probleemi otsides võib olla eksitav
religioossetele tapmistele keskendumine. Need tapmised on kõigest tagajärg,
mille põhjus on pikaajaline poliitilise ja majandusliku võimu väärkasutus.
Selle mootoriks on olnud maavarad, peamiselt teemandid ja kuld. Kuigi
Prantsusmaa andis KAVi, nagu ka paljud teised endised koloniaalmaad formaalselt
vabaks, jäid nad pidevalt riigi poliitikat mõjutama ja seda just oma
majanduslike huvide pärast.
Pärast KAVi iseseisvumist on Prantsuse sõduritel
sinna korduvalt asja olnud. Kuigi praeguse operatsiooni puhul rõhutatakse, et
majandushuvid ei mängi selles mingit rolli, on Prantsusmaa endine välisminister
Hubert Védrine, avameelselt tunnistanud muret Aafrika libisemise pärast Hiina
mõjusfääri ja vajadust tugevamalt kaitsta Prantsusmaa majandushuve. Seega on
suur osa praeguse olukorra tekkimises paljuski Prantsusmaa enda mõjutustel
kohalikule poliitikale.
Teine oluline ja veelgi varasem põhjus peitub
koloniaalajastul kujunenud kultuuri juurdumises. Prantslased ei kohelnud
kohalikke just siidikinnastega, vaid suhteliselt karmilt. (Kel on soov saada
visuaalne ettekujutus meetoditest, millega prantslased oma kolooniaid
valitsesid, võib vaadata filmi „Algiers'i lahing" (The Battle of Algiers,
Itaalia 1966).)
Väidetavalt lõi selline karm koloniaalpoliitika
rahva suhtes julma ja hoolimatu valitsemise kultuuri, mida praktiseerisid
pärast KAVi iseseisvumist aastakümnete jooksul erinevad riigipead. Selle
asemel, et arendada hoolivust ja läänelikke väärtusi, kasvasid põlvkonnad
pideva pinge ja surmahirmu all.
Olukorras, kus nn „karm käsi" kadus, on
ükskõik milline põhjus hea, et pinget loomalikul moel välja lasta. Kuigi
ajalooliselt ei ole teada tõsiseid erimeelsusi KAVi moslemite ja kristlaste
vahel, oli see nüüd siiski hea ettekääne. Ja eks ole viimaste aastakümnete
sõjad olnud siiski ühte või teist pidi religioossed.
Olukord KAVis
Eelkõige tuleb aru saada kohalikust kultuurist,
mis ongi ajalooliselt olnud metsik. Nad on olnud kauem loodusrahvad kui meie,
mis väljendub näiteks selles, et elu väärtus on seal väiksem. Teise inimese
matšeetega surnuks raiumine on seal sarnane emotsionaalne tegu kui meie
kultuuriruumis vastu lõugu andmine.
Milline on humanitaarkatastroofi ulatus praegu ja
milliseks see võib võimenduda kui ei sekkuta, on juba üksjagu kirjutatud. 4,5
miljoni elanikuga riigis on 1 miljon põgenikku, üle tuhande on tapetud.
Lähiajal on tõusmas suur näljahäda, mis tõenäoliselt tapab veel kümneid
tuhandeid.
Näljahäda tundub praegu vältimatuna, sest ÜRO
toiduabi ei saa Kamerunist liikuma. Pealegi on olemasolevad struktuurid lõhutud
ja kevadine viljaseeme süüakse ära. Aprill saab olema kõige keerulisem, sest
siis on vihmaperioodi tõttu ka liikumine raskendatud. Seda arvestades oleks
vaja abivarud enne aprilli kohale viia ja siis neid ladusid turvata. Samas ei
ole veel selge, kes ja kuidas seda kõike peaks tegema. Kuid aega ei ole enam.
Tulevikulootuseta ja metsistunud inimene on valmis
kõigeks. Selles mõttes ei saa meie sõduril seal tõepoolest psühholoogiliselt
kerge olema, nagu tõdes hiljuti Ahto Lobjakas. Julmalt tapetud lapsed ja
naised, kannibalism, lapssõdurid - kõik see ei lähe tõenäoliselt mööda ka meie
sõduritest.
Kõik see on aga seal juba praegu olemas ja see
muutub aina tavapärasemaks, kohalike jaoks loomulikuks keskkonnaks. Siiski ei
peaks me väga kartma Eesti sõduri vaimse tervise pärast. Scoudid on
sõjakoledusi juba näinud ja kuigi vaatepilt oleks julmuse mõttes uuel tasemel,
on see lihtsalt miski, millega sõdur peab toime tulema. Amet on selline.
Karmid, kuid möödapääsematud valikud
Reaalsuses on vaid kaks varianti: lasta neil nn
isepuhastuda või sekkuda otsustavalt väliste jõududega. Isepuhastumine tähendab
lasta neil omal kord majja saada. See tähendab tõenäoliselt sadade tuhandete
tapmist. Genotsiid, mille eest on küll hoiatanud ÜRO, et ole vist siiski päris
aktuaalne. Riigi elanikest moodustavad 15 protsenti moslemeid ja see on liiga
suur grupp selleks, et neid saaks täielikult hävitada.
Võimalused jagunevad kaheks: esimene ja pehmem
versioon on, et mingil ajal siiski pooled lepivad ja asuvad ühiskonda taastama;
teisel juhul saavad moslemid tuge islamiäärmuslastelt ning verevalamine jääb
kestma väga pikaks ajaks. Võimalused on 50:50. Kumbki versioon ei ole kooskõlas
läänelike väärtustega, sest kõige rohkem kannataksid naised, lapsed ja vanurid
- kõige kaitsetumad ja süüta grupid.
Sekkumine on siiski vajalik - ennekõike inimelude
kaitseks. Lisaks tuleb välistada olukorra muutumine selliseks, kus see võiks
kahjustada meie endi riiklikke ja rahvuslikke huve. Kaoses piirkondadest
liiguvad põgenike massid Euroopa poole ja ka Eesti jääb nende teele.
Aasta-aastalt on kasvanud kriisipiirkondadest vargsi sissehiilivate pärit
inimeste arv. Nad püüavad küll liikuda Skandinaaviasse, kuid osad jäävad
ilmselt ka siin pidama.
Kuniks neid on vähe, ei ole see probleem. Mida
rohkem inimesi sõdade jalust meie maale jõuab, seda keerulisemaks olukord
muutub. Nende kultuur ja kombed tulevad ju kaasa ja mingist piirist alates saab
malbest abipalujast vihaselt oma õigust nõudev märatseja, kui Inglismaa ja
Rootsi näiteid meenutada. Selles mõttes on kõige mõistlikum kaitsta enda
kultuuri väljaspool riigipiire. Ütles ka väidetavalt juba Laidoner, et võitlus
tuleb viia vastase territooriumile.
Poliitilise lahenduse leidmine
Konfliktis peaks keskenduma poliitilise lahenduse
leidmisele - kõikide gruppide liidrid tuleb saada laua taha, kus peab sündima
riigi rahumeelse arengu kava. Selles ei saa kõrvale jätta ei moslemite Selekat
ega ka kristlaste anti-balakat. Mitte mingil juhul ei tohi sildistada kedagi
terroristiks või keelduda läbirääkimistest, sest just see toob tegeliku
radikaliseerumise ja alles siis läheb olukord käest. Tuleb leida kompromiss,
millega saab edasi minna.
Vaja on tagada kord, kuid seda tuleks teha vaenugruppide
juhtide kästud relvarahu egiidi all. Tuleb luua kiirelt kohalik politseijõud,
mis tegutseks kokkuleppe elluviimise nimel. Nad tuleks kaasata kohe
ühispatrullidesse ja kontrollpunktidesse. Neisse jõududesse peavad kuuluma
moslemid ja kristlased võrdselt. Vaid nii säilib legitiimsus kohaliku inimese
silmis ja annab neile ka eeskuju ning rollimudeli, et teise tapmine ei ole
õige.
Politseijõudude peamine ülesanne
ühisoperatsioonides oleks keevalisust rahustada. Mis tehtud, see tehtud, tarvis
on edasi liikuda rahumeelse kooseksistentsi suunas. Ühisjõudude loomisega
ootamine oleks suurim viga, sest nii distantseeruvad kõik grupid rahutagajatest
ja mingist hetkest hakatakse just neid ründama.
Muide, säärane viga tehti ka Afganistanis, kus
ühisoperatsioonid algasid alles kaheksa aastat pärast sõja algust. See oli aga
mõistagi liiga hilja.
Relvad käest?
Peamine fookus ei peaks olema praegu Prantsusmaa
ja ka KAVi ajutise riigijuhi Nguendeti retoorikal, mille eesmärk on korjata
mässajatelt relvad käest. Esiteks on see nagu sõelaga vee kandmine, sest uute
relvade pealevool naaberriikidest on suurem kui eales jõutaks kokku korjata.
Teiseks tekitab see ennast kaitsta üritavates kogukondades kaitsetuse tunde ja
selle asemel, et koostööd teha, võivad nad kogu rahutegemise protsessi vastu
pöörduda. Kui ebaturvalises keskkonnas elavalt inimeselt võtta ära relv,
millega ta saab ennast ja oma pere kaitsta, ei ole mõtet loota, et ta sinu
poolt on.
Kõige suurem roll on õigetel infooperatsioonidel,
mis häbistaks mõrtsukaid ja annaks lootuse paremale tulevikule leppimise
korral. See sõnum peab olema lakkamatu ja levima läbi sobilike kanalite.
Infovälja loomisel on oluline ka tulevase
põlvkonna kujundamine läbi koolihariduse. Ka see on valdkond, millele ei pööratud
Afganistanis tähelepanu (ja seda ei tehta siiani). Tulem on see, et sõja alguse
lapsed on tänapäeval uue Talibani ühed vihasemad võitlejad.
Ükski selline konflikt ei lahene kuudega ning
liiga tihti kestavad need probleemid läbi põlvkondade. Kui me ei suuda muuta
tänaste otsustajate meelt, siis lastes käest võimaluse mõjutada noori,
kirjutame me juba ette kaotuse ajalugu. Tänased lapsed määravad oma riigi
saatuse homme.
Sekkumine
Nii nagu ÜRO praegu on lubanud, peab mandaat olema
piiranguteta. See välistaks 1994. aasta Rwanda olukorra kordumise, kus mandaat
oli väga piiratud ja mis ei lubanud rahuvalvajatel tegutseda. Jõu kasutamise
reeglid peavad olema adekvaatsed ja selged kõigi osaliste jaoks ning kohalikud
riiuõhutajad peavad teadma, et nad saavad üleastumiste eest karmilt karistada.
Eesti võiks panustada palju rohkem, eriti
strateegilis-poliitilisel tasandil. Alati on vaja neutraalset läbirääkijat ja
planeerijat ehk kedagi, kel pole ajaloolist taaka. Meie naabrid soomlased on
sellistes protsessides osalenud, meenutagem kasvõi Ahtisaari plaani Kosovo
konflikti lahendamiseks.
Eestil oleks aeg edasi liikuda just sellisel
intellektuaalsel tasandil - see toodaks riigile palju rohkem välispoliitilist
kapitali, kui väikeste väeüksuste saatmine. Teisest küljest on väe saatmine
koos rahutegijatega sõnum ka tugevama käe poliitika pooldajatele - me ainult ei
jutusta, vaid ka panustame reaalse jõuga. Siiski peab siht olema suunatud korra
loomisele, jäädes ise alati neutraalseks.
Suurt rõhku on vaja panna humanitaarabi
liikumisele. Juba on tekkimas nälg, mis ainult süveneb, kuna pole piisavalt ka
seemnevarusid, mida külvata kevadel. Lähitulevikule mõeldes tuleks lisaks
valmistoidule praegu sisse tuua ka viimast, et sügiseks saaks riigi iseseisev
äratoitmisvõime taastatud niipalju kui võimalik. Sama lugu on kariloomadega.
Näljahädas süüakse nad ära ja see vaid süvendab nälga tulevikus.
Lisaks, tulles tagasi majanduslike aspektide
juurde, võiks riik otsida ja nõutada võimalusi, millega Eesti ettevõtted saaks
anda panuse sealse ühiskonna turvamisele ja turgutamisele. See oleks juba
otsene kulutuste tasateenimine. Miks peaks viimasest kasu lõikama vaid
Prantsusmaa või teiste liitlaste ettevõtted ja mitte Eesti? Ehk kui juba minna,
siis miks mitte laiapõhjalise lähenemisega, nagu meil poliitikates palju juttu,
kuid tegudes veel vajaka tahab jääda?
Seega pole küsimus selles, kas osaleda KAVi
operatsioonis, vaid selles, millises ulatuses osaleda. Kaitseväe üksuse
saatmine peaks targa lähenemise kõrval olema teise- või isegi kolmandajärguline
küsimus. Aeg oleks hakata riigi huvides ära kasutama omandatud kogemusi, aga
senisest oluliselt kõrgemal ja tulusamal tasandil. Siin võiks abi olla sellest,
kui riigiisad algataksid vastava strateegiliste arenduste projekti, kuhu
kaasataks ideede loomiseks eksperte. Miks ei võiks see olla meie järgmine
Skype, aga pisut teises võtmes ja hoopis olulisemas valdkonnas? Eduka
rahutegija tiitel ei kõlaks üldse halvasti.
