Legal Notices

All expressed in this blog are the author's opinions and do not represent any official standpoint of any other entity.
No expression here is intended to incite any violence, rebellion or any other conduct that is not according to commonly established rules and regulations.
All information presented here is acquired via open sources or personal experiences of the author. Here is no classified information any kind.

21 January 2014

Eesti peab Kesk-Aafrika Vabariigi operatsioonis vältima kaasajooksja mainet

Rene Toomse
Delfi 20.01.2014

Eesti plaanib saata Kesk-Aafrika Vabariiki 55-mehelise Kaitseväe üksuse abiks Prantsuse vägedele. Valitsus on teatanud, et Eesti osaleb lahingrühma ja toetusmeeskonnaga. Põhjused on nii liitlassuhete parandamine kui ka tänuvõla täitmine prantslaste ees Liibanoni pantvangikriisi lahendamisel.

Nagu ikka keskmise riigielu otsusega, jaguneb arvajate leer üsna selgelt kaheks vastanduvaks pooleks - tasub minna ja pole meie asi sinna oma nina toppida. Demokraatlikus riigis on igaühel õigus oma arvamusele. Siiski on vaja põhjendada, miks just üks otsus on parem ja kasulikum tervele Eestile. Mina olen poolt, kuid leian, et Eesti peaks tegema pisut rohkem kui saatma vaid üksuse prantslaste perimeetri auke lappima.

Vaja on sõna sekka saada ka strateegia kujundamisel. Oleks aeg siseneda sellesse kõige keerulisemasse protsessi, kus tegelikult otsustatakse kavandatava operatsiooni õnnestumine või läbikukkumine. Lisaks tuleb hoolega vaadata, mismoodi osalemine nii selles kui igas edaspidises missioonis turgutaks ka Eesti majandust. Kuigi kaitsetute abistamine on moraalne ja õilis tegevus, ei saa üksi riik lubada endale tegelikult altruistlikku tegevust mitte milleski, mis ta ette võtab.


Sabas sörkimine vs strateegiate kujundamine
Eesti on olnud tubli vägedega panustaja liitlasoperatsioonidel juba kakskümmend aastat. Vaieldamatult annab see tugeva signaali meie usaldusväärsusest. Iga selline osalemine on kui reklaam riigile, see on tugevuse ja otsusekindluse näitaja.

Reklaam omakorda aitab müüa - see annab eeliseid meie ettevõtjatele ning lisab argumendile kaalu, kui kaupleme tugevamat julgeolekugarantiid. See kõik ei ole käega katsutav ja kohe homme mateeriaks saav. Sellist kapitali ei saa selgel skaalal mõõta, kuid see on seal olemas. Selles mõttes on „pildil" olemine riigile hea ja käesoleval aastal võime näha päris head ekspordi tõusu Prantsusmaa suunal. Vähemalt tasuks rohkem sinna müümist üritada, šansid on kindlasti paremad.   

Eelmine hüpe Eesti ettevõtjate ekspordile ei ole juhuslik. See on oluline kõrvalvõimalus, mis saab loodud sõjaliste missioonidega. Eksport toob raha, mida on vaja riigi käigushoidmiseks ja sealhulgas nii pensionide kui ka lastetoetuste maksmiseks. Tark lähenemine ei lahuta majanduslikke aspekte väärtuspõhisest ideest.

Teisisõnu - nagu iga riigi ettevõtmisega, tuleb ka sõjakäiguga maksimeerida oodatavaid tulusid. Lihtsustatult: kui eksporditulude kasv Prantsusmaa (ja teiste liitlaste) suunal ületab sõjalisele operatsioonile kulutatud miljonid, siis on operatsioon ennast ka majanduslikult ära tasunud.

Tõsi, see on eetiline dilemma: kas olukorda, kus kaitsetuid inimesi julmalt tapetakse, saab ja tohib kasutada majandusliku huvi kontekstis? Muidugi ei ole see ilus, kuid riigi ülesanne on tegutseda ratsionaalselt, mitte emotsionaalselt. Seega tuleb majanduslikke aspekte alati arvesse võtta ja otsustusprotsessis kalkuleerida kõiki võimalikke plusse ja miinuseid.

Näiteks, kui teatud operatsioonil osalemine peaks solvama meie mõnda eriti olulist kaubanduspartnerit, kes selletõttu asuks boikoteerima Eesti kaupu, oleks enesehävituslik sellises operatsioonis osaleda.

Globaalne politseinik
Sven Mikser leidis hiljuti, et Eesti ei saa olla globaalne politseinik. Nõus, hea politseitöö eeldab, et probleemses kohas on teatud hulk inimesi, kuid vajalike numbritega ei ole Eestil kõige paremini. Seda enam peaksime püüdma panustada konfliktide lahendamisse intellektuaalselt, kaasates eksperte strateegiliste lahenduste kujundamisse. See on kõrge profiiliga ja võib-olla ka paremaid tulemusi andev lähenemine. Kuna aga tarku jutumehi on terve maailm täis, siis tõsiseltvõetavust lisab kindlasti ka oma väe kasutamine loodud strateegiliste lahenduste elluviimiseks.

Oleks aeg hakata seadma oma tingimusi operatsioonis osalemise lõpplahenduste loomisel. Esiteks on vaja vältida kaasajooksja mainet. Teiseks on meil juba piisavalt tarkust, et kõrgemal tasemel panustada.

Kui me aga ei kasuta viimaste aastakümnete mässutõrjeoperatsioonidel (kohati valusalt) omandatud õppetunde, siis võib rahvusvahelise väe kasutamine Kesk-Aafrika Vabariigis (KAV) viia sarnase kaoseni, milles on Iraak, Liibüa, Süüria ja peagi uuesti ka Afganistan.

Soovunelmates loodud strateegia, mis ignoreerib konflikti põhjuseid ja mis ei defineeri sobivat ning ka tõenäoliselt saavutatavat lõpp-eesmärki, on määratud läbikukkumisele. Prantsusmaa, kes on juhtriigiks KAV operatsioonis, võib olla valel või poolikul teel, mis ei pruugi viia soovitud rahu ja stabiilsuseni tema endises koloonias.

Diagnoos
KAVi peamist probleemi otsides võib olla eksitav religioossetele tapmistele keskendumine. Need tapmised on kõigest tagajärg, mille põhjus on pikaajaline poliitilise ja majandusliku võimu väärkasutus. Selle mootoriks on olnud maavarad, peamiselt teemandid ja kuld. Kuigi Prantsusmaa andis KAVi, nagu ka paljud teised endised koloniaalmaad formaalselt vabaks, jäid nad pidevalt riigi poliitikat mõjutama ja seda just oma majanduslike huvide pärast.

Pärast KAVi iseseisvumist on Prantsuse sõduritel sinna korduvalt asja olnud. Kuigi praeguse operatsiooni puhul rõhutatakse, et majandushuvid ei mängi selles mingit rolli, on Prantsusmaa endine välisminister Hubert Védrine, avameelselt tunnistanud muret Aafrika libisemise pärast Hiina mõjusfääri ja vajadust tugevamalt kaitsta Prantsusmaa majandushuve. Seega on suur osa praeguse olukorra tekkimises paljuski Prantsusmaa enda mõjutustel kohalikule poliitikale.

Teine oluline ja veelgi varasem põhjus peitub koloniaalajastul kujunenud kultuuri juurdumises. Prantslased ei kohelnud kohalikke just siidikinnastega, vaid suhteliselt karmilt. (Kel on soov saada visuaalne ettekujutus meetoditest, millega prantslased oma kolooniaid valitsesid, võib vaadata filmi „Algiers'i lahing" (The Battle of Algiers, Itaalia 1966).)

Väidetavalt lõi selline karm koloniaalpoliitika rahva suhtes julma ja hoolimatu valitsemise kultuuri, mida praktiseerisid pärast KAVi iseseisvumist aastakümnete jooksul erinevad riigipead. Selle asemel, et arendada hoolivust ja läänelikke väärtusi, kasvasid põlvkonnad pideva pinge ja surmahirmu all.

Olukorras, kus nn „karm käsi" kadus, on ükskõik milline põhjus hea, et pinget loomalikul moel välja lasta. Kuigi ajalooliselt ei ole teada tõsiseid erimeelsusi KAVi moslemite ja kristlaste vahel, oli see nüüd siiski hea ettekääne. Ja eks ole viimaste aastakümnete sõjad olnud siiski ühte või teist pidi religioossed.

Olukord KAVis
Eelkõige tuleb aru saada kohalikust kultuurist, mis ongi ajalooliselt olnud metsik. Nad on olnud kauem loodusrahvad kui meie, mis väljendub näiteks selles, et elu väärtus on seal väiksem. Teise inimese matšeetega surnuks raiumine on seal sarnane emotsionaalne tegu kui meie kultuuriruumis vastu lõugu andmine.

Milline on humanitaarkatastroofi ulatus praegu ja milliseks see võib võimenduda kui ei sekkuta, on juba üksjagu kirjutatud. 4,5 miljoni elanikuga riigis on 1 miljon põgenikku, üle tuhande on tapetud. Lähiajal on tõusmas suur näljahäda, mis tõenäoliselt tapab veel kümneid tuhandeid.

Näljahäda tundub praegu vältimatuna, sest ÜRO toiduabi ei saa Kamerunist liikuma. Pealegi on olemasolevad struktuurid lõhutud ja kevadine viljaseeme süüakse ära. Aprill saab olema kõige keerulisem, sest siis on vihmaperioodi tõttu ka liikumine raskendatud. Seda arvestades oleks vaja abivarud enne aprilli kohale viia ja siis neid ladusid turvata. Samas ei ole veel selge, kes ja kuidas seda kõike peaks tegema. Kuid aega ei ole enam.

Tulevikulootuseta ja metsistunud inimene on valmis kõigeks. Selles mõttes ei saa meie sõduril seal tõepoolest psühholoogiliselt kerge olema, nagu tõdes hiljuti Ahto Lobjakas. Julmalt tapetud lapsed ja naised, kannibalism, lapssõdurid - kõik see ei lähe tõenäoliselt mööda ka meie sõduritest.

Kõik see on aga seal juba praegu olemas ja see muutub aina tavapärasemaks, kohalike jaoks loomulikuks keskkonnaks. Siiski ei peaks me väga kartma Eesti sõduri vaimse tervise pärast. Scoudid on sõjakoledusi juba näinud ja kuigi vaatepilt oleks julmuse mõttes uuel tasemel, on see lihtsalt miski, millega sõdur peab toime tulema. Amet on selline.

Karmid, kuid möödapääsematud valikud
Reaalsuses on vaid kaks varianti: lasta neil nn isepuhastuda või sekkuda otsustavalt väliste jõududega. Isepuhastumine tähendab lasta neil omal kord majja saada. See tähendab tõenäoliselt sadade tuhandete tapmist. Genotsiid, mille eest on küll hoiatanud ÜRO, et ole vist siiski päris aktuaalne. Riigi elanikest moodustavad 15 protsenti moslemeid ja see on liiga suur grupp selleks, et neid saaks täielikult hävitada.

Võimalused jagunevad kaheks: esimene ja pehmem versioon on, et mingil ajal siiski pooled lepivad ja asuvad ühiskonda taastama; teisel juhul saavad moslemid tuge islamiäärmuslastelt ning verevalamine jääb kestma väga pikaks ajaks. Võimalused on 50:50. Kumbki versioon ei ole kooskõlas läänelike väärtustega, sest kõige rohkem kannataksid naised, lapsed ja vanurid - kõige kaitsetumad ja süüta grupid.

Sekkumine on siiski vajalik - ennekõike inimelude kaitseks. Lisaks tuleb välistada olukorra muutumine selliseks, kus see võiks kahjustada meie endi riiklikke ja rahvuslikke huve. Kaoses piirkondadest liiguvad põgenike massid Euroopa poole ja ka Eesti jääb nende teele. Aasta-aastalt on kasvanud kriisipiirkondadest vargsi sissehiilivate pärit inimeste arv. Nad püüavad küll liikuda Skandinaaviasse, kuid osad jäävad ilmselt ka siin pidama.

Kuniks neid on vähe, ei ole see probleem. Mida rohkem inimesi sõdade jalust meie maale jõuab, seda keerulisemaks olukord muutub. Nende kultuur ja kombed tulevad ju kaasa ja mingist piirist alates saab malbest abipalujast vihaselt oma õigust nõudev märatseja, kui Inglismaa ja Rootsi näiteid meenutada. Selles mõttes on kõige mõistlikum kaitsta enda kultuuri väljaspool riigipiire. Ütles ka väidetavalt juba Laidoner, et võitlus tuleb viia vastase territooriumile.

Poliitilise lahenduse leidmine
Konfliktis peaks keskenduma poliitilise lahenduse leidmisele - kõikide gruppide liidrid tuleb saada laua taha, kus peab sündima riigi rahumeelse arengu kava. Selles ei saa kõrvale jätta ei moslemite Selekat ega ka kristlaste anti-balakat. Mitte mingil juhul ei tohi sildistada kedagi terroristiks või keelduda läbirääkimistest, sest just see toob tegeliku radikaliseerumise ja alles siis läheb olukord käest. Tuleb leida kompromiss, millega saab edasi minna.

Vaja on tagada kord, kuid seda tuleks teha vaenugruppide juhtide kästud relvarahu egiidi all. Tuleb luua kiirelt kohalik politseijõud, mis tegutseks kokkuleppe elluviimise nimel. Nad tuleks kaasata kohe ühispatrullidesse ja kontrollpunktidesse. Neisse jõududesse peavad kuuluma moslemid ja kristlased võrdselt. Vaid nii säilib legitiimsus kohaliku inimese silmis ja annab neile ka eeskuju ning rollimudeli, et teise tapmine ei ole õige.

Politseijõudude peamine ülesanne ühisoperatsioonides oleks keevalisust rahustada. Mis tehtud, see tehtud, tarvis on edasi liikuda rahumeelse kooseksistentsi suunas. Ühisjõudude loomisega ootamine oleks suurim viga, sest nii distantseeruvad kõik grupid rahutagajatest ja mingist hetkest hakatakse just neid ründama.

Muide, säärane viga tehti ka Afganistanis, kus ühisoperatsioonid algasid alles kaheksa aastat pärast sõja algust. See oli aga mõistagi liiga hilja.­

Relvad käest?
Peamine fookus ei peaks olema praegu Prantsusmaa ja ka KAVi ajutise riigijuhi Nguendeti retoorikal, mille eesmärk on korjata mässajatelt relvad käest. Esiteks on see nagu sõelaga vee kandmine, sest uute relvade pealevool naaberriikidest on suurem kui eales jõutaks kokku korjata. Teiseks tekitab see ennast kaitsta üritavates kogukondades kaitsetuse tunde ja selle asemel, et koostööd teha, võivad nad kogu rahutegemise protsessi vastu pöörduda. Kui ebaturvalises keskkonnas elavalt inimeselt võtta ära relv, millega ta saab ennast ja oma pere kaitsta, ei ole mõtet loota, et ta sinu poolt on.

Kõige suurem roll on õigetel infooperatsioonidel, mis häbistaks mõrtsukaid ja annaks lootuse paremale tulevikule leppimise korral. See sõnum peab olema lakkamatu ja levima läbi sobilike kanalite.
Infovälja loomisel on oluline ka tulevase põlvkonna kujundamine läbi koolihariduse. Ka see on valdkond, millele ei pööratud Afganistanis tähelepanu (ja seda ei tehta siiani). Tulem on see, et sõja alguse lapsed on tänapäeval uue Talibani ühed vihasemad võitlejad.

Ükski selline konflikt ei lahene kuudega ning liiga tihti kestavad need probleemid läbi põlvkondade. Kui me ei suuda muuta tänaste otsustajate meelt, siis lastes käest võimaluse mõjutada noori, kirjutame me juba ette kaotuse ajalugu. Tänased lapsed määravad oma riigi saatuse homme.

Sekkumine
Nii nagu ÜRO praegu on lubanud, peab mandaat olema piiranguteta. See välistaks 1994. aasta Rwanda olukorra kordumise, kus mandaat oli väga piiratud ja mis ei lubanud rahuvalvajatel tegutseda. Jõu kasutamise reeglid peavad olema adekvaatsed ja selged kõigi osaliste jaoks ning kohalikud riiuõhutajad peavad teadma, et nad saavad üleastumiste eest karmilt karistada.

Eesti võiks panustada palju rohkem, eriti strateegilis-poliitilisel tasandil. Alati on vaja neutraalset läbirääkijat ja planeerijat ehk kedagi, kel pole ajaloolist taaka. Meie naabrid soomlased on sellistes protsessides osalenud, meenutagem kasvõi Ahtisaari plaani Kosovo konflikti lahendamiseks.

Eestil oleks aeg edasi liikuda just sellisel intellektuaalsel tasandil - see toodaks riigile palju rohkem välispoliitilist kapitali, kui väikeste väeüksuste saatmine. Teisest küljest on väe saatmine koos rahutegijatega sõnum ka tugevama käe poliitika pooldajatele - me ainult ei jutusta, vaid ka panustame reaalse jõuga. Siiski peab siht olema suunatud korra loomisele, jäädes ise alati neutraalseks.

Suurt rõhku on vaja panna humanitaarabi liikumisele. Juba on tekkimas nälg, mis ainult süveneb, kuna pole piisavalt ka seemnevarusid, mida külvata kevadel. Lähitulevikule mõeldes tuleks lisaks valmistoidule praegu sisse tuua ka viimast, et sügiseks saaks riigi iseseisev äratoitmisvõime taastatud niipalju kui võimalik. Sama lugu on kariloomadega. Näljahädas süüakse nad ära ja see vaid süvendab nälga tulevikus.

Lisaks, tulles tagasi majanduslike aspektide juurde, võiks riik otsida ja nõutada võimalusi, millega Eesti ettevõtted saaks anda panuse sealse ühiskonna turvamisele ja turgutamisele. See oleks juba otsene kulutuste tasateenimine. Miks peaks viimasest kasu lõikama vaid Prantsusmaa või teiste liitlaste ettevõtted ja mitte Eesti? Ehk kui juba minna, siis miks mitte laiapõhjalise lähenemisega, nagu meil poliitikates palju juttu, kuid tegudes veel vajaka tahab jääda?

Seega pole küsimus selles, kas osaleda KAVi operatsioonis, vaid selles, millises ulatuses osaleda. Kaitseväe üksuse saatmine peaks targa lähenemise kõrval olema teise- või isegi kolmandajärguline küsimus. Aeg oleks hakata riigi huvides ära kasutama omandatud kogemusi, aga senisest oluliselt kõrgemal ja tulusamal tasandil. Siin võiks abi olla sellest, kui riigiisad algataksid vastava strateegiliste arenduste projekti, kuhu kaasataks ideede loomiseks eksperte. Miks ei võiks see olla meie järgmine Skype, aga pisut teises võtmes ja hoopis olulisemas valdkonnas? Eduka rahutegija tiitel ei kõlaks üldse halvasti.