Järgmine pikk sõjakäik? Mali tulevaste lahingute seosed Eestiga

Aafrikas on käärimas uus sõjaline konflikt. ÜRO julgeolekunõukogu võttis äsja vastu resolutsiooni, mis juhib tähelepanu murettekitavale olukorrale Malis, kus surema osa riigist on hõivanud mässumeelsed ja ekstreemsed islamistid, sh terroriorganisatsioon Al Qaeda. Nõukogu otsustas ka asuda planeerima rahvusvaheliste jõudude riiki saatmist, et taastada seadusliku valitsuse kontroll (ÜRO, 12.10.2012).[1] Järjekordselt tundub see meile, eestlastele, kauge, kuid kauged maad olid kunagi ka Iraak ja Afganistan. Aafrikasse ei ole seni veel Eesti väega rahu tagama mindud, kuid väga tõenäoline on see, et mingil ajal lähitulevikus tuleb seda teha. Euroopa Liit on juba teinud otsuse toetada vähemalt sõjaliste nõustajatega Mali armeed riigi territooriumi kontrolli alla saamiseks (EL Ülemkogu 15.10.2012)[2] ja Eesti kuulub jätkuvalt Euroopa Liitu.

Paraku ei saa sealne olukord olema lihtsam ega turvalisem kui Lähis-Idas. Lääneriigid on toetanud ja toetamas režiimide vastaseid Liibüas ja Süürias. Küll targalt vältides suuremate üksuste sisseviimist, on abistav käsi või pommituslennuk kohal, et võidelda türanniaga ja järjekordselt universaalsete inimõiguste poolt. Siiski on kostmas mitmeid kahtlevaid noote nende ürituste õigsuses. Õhus on küsimus – mis siiski saab nendest riikidest hiljem? Kes ja kuidas neid valitsema hakkab ja kust me teame, et seal keegi üldse tänulik on, et neid toetati? Need on vastuseta mured, sest tulevikku ei tea keegi ette. Fakt on aga see, et ei ühestki viimasest konfliktist, kuhu lääneriigid on appi tõtanud, ei ole sündinud seda head ja õiglast riigikorda, mille nimel ühele või teisele poolele appi mindi. Samas ei saa ka päris käed rüpes istuda, kui arengud on sellised, mis tõotavad kordades suuremaid probleeme tulevikus. Selles mõttes on iga sekkumine tuleviku nimel üsna tänamatu tegevus, sest kui halb stsenaarium ära hoiti, siis keegi ju ei teagi, kuidas oleks see halvem versioon meid mõjutanud. Siiski on alati võimalus õigel ajal, õigete meetoditega ja targalt sekkudes vähendada tulevikus tekkivaid kahjusid. Paraku on õiged ja targad lahendused keerulised ning nõuavad tunduvalt kaugemale vaatamist kui vaid tänane probleem.

Mali olukord on vägagi kompleksne. Olukord väljus kontrolli alt 2012 aasta märtsis, kui Mali tuareegid hakkasid nõutama iseseisvust, oma riiki Azawadi, mis sisuliselt peaks hõlmama ligi 2/3 senise riigi territooriumist. Sellele järgnes Mali armee riigipööre senise presidendi vastu, kes ei olnud piisavalt resoluutne tuareegide initsiatiivi mahasurumisel. Siiski ei tulnud sõjavägi toime riigivalitsemisega ja kogu olukord hakkas koost lagunema. Praeguseks on Malis sisuliselt kolm võimu – valitsus lõunas, tuareegid põhjas kõrbealadel ja ekstreemsed islamistid suuremates linnades keskel ja põhjas (Morgan 2012).[3] Kellelgi neist ei ole veel piisavat jõudu, et oma vastased maha suruda. Suurimaks naabrite ja muu maailma mureks on ekstremistide jõubaasi kasvamine, mis ähvardab terve riigi muuta kas Somaalia sarnaseks anarhiaks või nagu talibaniaegseks Afganistaniks. Mõlemad on halvad valikud, sest võimaldavad turvalise territooriumi islamiäärmuslusele, mis vastandub selgelt teistele usunditele ja kultuuridele ning kasvatab nii terve regiooni ebastabiilsust. Lisaks võimaldab anarhiline olukord massilist illegaalsete narkootikumide ja relvade liikumist, mida erinevad huvigrupid usinasti ära kasutavad (USA Välisministeerium 26.09.2012).[4]

Kuna välise jõu mängutoomise vajadus tundub paratamatu, tekib küsimus – kuidas seda teha paremini kui seni on läinud teistes sarnastes olukordades? Milline sekkumine, milliste vahendite ja meetoditega ning milline peaks olema suuremat üldsust rahuldav lõpp-tulem? See on peamine strateegiline küsimus.

Bamakos, Mali pealinnas toimus 18.10.12 kõrgtasemel kohtumine EL, ÜRO ja Mali naabrite vahel, et otsustada põhimõtteline strateegia edasiseks tegutsemiseks. Põhirõhk oli ühistes printsiipides kokkuleppele jõudmisel ja rõhutamisel, et Aafrika Ühenduse väed hakkavad tulevases operatsioonis pearõhku kandma. Siiski võib juba olla koostamisel ka plaan saata Mali demoraliseerunud armeed turgutama 150 instruktorit Euroopa Liidu poolt (EU Business, 11.10.2012).[5] Kuna Euroopa Liitu kuulub ka Eesti, siis on reaalne nõue panustada ka meil.

Seekord on lääneriigid Mali valitsuse poolel ja mässajate vastu. Euroopa Liidu ja loomulikult ka USA (kes targu ja teadlikult hoiab end tahaplaanile) suurim mure on islamiäärmuslaste vabaduse ja võimsuse kasv riigi põhjaosas (USA Välisministeerium 26.09.2012).[6] Eesmärk on seega õilis ja selge – toetada Mali seaduslikke juhte ja vägesid nende püüdluses taastada kontroll kogu oma riigi territooriumi üle, tõkestades nii terroristide taimelava arengut. Nagu USA kunagi Vietnamiski, saadetakse esialgu instruktorid/nõustajad, relvastus ja varustus ning toetatakse nii õhulöökidega kui ka lahingute tegelikus juhtimises. Klassikaline lähenemine strateegilisele probleemile, kus toetaja ambitsioon ei ole ise territoorium okupeerida, vaid tagada seal toimiv piisavalt tugev ja loomulikult sõbralik riigikord.

Paraku ei ole ükski inimestega seotud probleem ja selle lahendamine lihtne. Selge on see, et midagi on vaja ette võtta. Äärmuslased, kes kontrollivad linnasid, levitavad oma ideoloogiat nagu katku, samas rakendades karmi versiooni Sharia seadustest ja hävitades ajaloomälestisi, mis ei ole kooskõlas Islamiga (Human Right Watch 25.09.12;[7] UN News Centre 03.07.2012[8]). Sarnaselt eskaleerus olukord ka Afganistanis üheksakümnendate teisel poolel (seal siiski valitseva riigikorra enda poolt). Lisaks värvatakse ja koolitatakse noori äärmuslasteks, kes oleks valmis kandma edasi „püha sõda“ kõigi maailma uskumatute vastu jne. Kõik oleks nagu enam-vähem selge ja miks mitte aidata riigi oma valitsusvägedel vähemalt püüda kord majja lüüa, kuid Mali puhul on mängus veel üks üsna oluline osaline – tuareegide vabastusliikumine (MNLA).[1] Kui väga ka lääneriigid ja meedia ei tahaks neid panna ühte katlasse islamiäärmuslastega, siis on just selline lihtsustatud lähenemine probleemile ja erinevate konfliktis osaliste lihtsustatud käsitlemine varemgi maksnud vähimagi strateegilise edulootuse tervetes sõjakäikudes.    

Käesoleva artikli peamine eesmärk on analüüsida just Mali tuareegide seisukohti ja taotlusi eelseisvas konfliktis. Millised on nende võimalused, motivatsioonid, eesmärgid, edasised tegevuskavad ja tuletada valdkondi, kuidas ning miks saaks Eesti olla toeks nende legitiimsete püüdluste saavutamisel. Kogu uuringu kõrgeim eesmärk on panustada adekvaatselt strateegilisse analüüsi, kuidas kõige ökonoomsemalt ja efektiivsemalt aidata Mali plahvatusohtliku olukorra lahendamisse nii, et Eesti ei peaks tulevikus kandma kahjusid, ehk isegi, kuidas olukorrast võiks võita.

Analüüs käsitleb peamiselt alljärgnevaid küsimusi:

1. Milline on Mali tuareegide positsioon ja tulevikuväljavaade praeguses olukorras?
2. Kuidas ja milliste meetoditega saada tuareegid osalema ekstremistide vastases võitluses ja vältida nende endi muutumist ohuallikaks nii kohalikult kui rahvusvaheliselt nüüd ning kaugemas tulevikus?
3. Kuidas ja miks võiks ning saaks Eesti tuareege nende püüdes üldse toetada, samas sattumata konfliktisituatsiooni rahvusvahelise üldsusega?

Hüpoteesina võib pakkuda hetkel, et ainuke võimekas kohalik jõud alal, kes suudaks ekstremiste võita, on MNLA. Käsitledes neid liitlastena ja toetades neid vastavalt nende vajadustele, saab olukorra lahendada ilma suurema rahvusvahelise sekkumiseta ja seega saab olema väiksem humanitaarkriis kui tuareegidele vastandudes. Hüpotees lähtub otseselt mässutõrje edukuse peamaksiimist, et kohalikku kriisi peavad lahedama kohalikud jõud, sest võõrväed ei suuda kunagi pakkuda legitiimsust, mida on vaja mässutõrjes saavutada kohalike inimeste silmis. Vastupidisel juhul, kui Mali valitsus ja rahvusvaheline üldsus võtab MNLA suhtes vastase positsiooni, on ees ootamas pikk, kallis ja ohvriterohke vinduv sõda, mis ei too kasu kellegi. Sellele vihjavad MNLA juhid oma ametlikes avaldustes aina otsekohasemalt (MNLA 09.11.2012)[9]

Uurimuse tulem on arutelu käimasoleva protsessi üle, mille lõpptulemust on suure tõenäosusega võimalik mõjutada piltlikult „liblika tiivalöögiga.“ Hetkeline olukord ja selles mõtestatud ning otsustav tegutsemine Eesti riigistruktuuride ja erasektori koostöös võib kardinaalselt mõjutada nii tuareegide saatust kui ka Eesti välispoliitilist positsiooni muu maailma silmis. Otsused poliitilisel tasandil tuleks teha piltlikult täna – kas tegutseda või mitte? Käesolev analüüs püüabki vaagida nii võimalusi kui riske ja teha ettepanekuid Eestile kursi võtmiseks.

Peamised allikad on uudised ja ametlikud avaldused. Lisaks oli mul hiljuti võimalus intervjueerida kahte kõrget tuareegide ametiisikut, kes avasid palju rohkem tausta ja olukorra tegelikku seisu kui avalikust ruumist võimalik leida.

Teoreetiline lähtenurk olukorrale ja hinnangutele põhineb mässutõrje teooriatel.[2]   

Uuring sai läbi viidud kvalitatiivset meetodit kasutades, kus andmete kogumine, kirjeldamine ja töötlemine toimuvad ühes etapis. Antud uuringus on põhilisteks kogumismeetoditeks ajakirjandus ja intervjuud asjaosalistega. Uuritavaks valimiks oli rahvusvaheliste meediumite artiklid, analüüsid; ametlikud seisukohad ja avaldused; tuareegide juhtide avaldused ja seisukohad. Uurimuse protsess hõlmas peamiselt internetiotsinguid temaatiliste märksõnadega ja leitud andmete tõepärasuse hindamist. Olulisel kohal on intervjuud Azawadi kõrgemate ametnikega.

Käesolev uurimusartikkel püüab anda laiapõhjalist ülevaadet ja prognoosi tulevikule. Töö jaguneb viieks osaks, alustades ajaloolisest taustast, liikudes edasi mässutõrje dilemmadeni olukorra analüüsis, jõudes lõpuks sünteesini: mida oleks vaja ette võtta ja kuidas võiks Eesti praeguses olukorras käituda.    

Uurimus on otseselt seotud nii Euroopa Liidu kui ka Eesti tulevaste kulutustega konflikti lahendamisse. EL on juba teinud otsuse oma vahendite kaasamiseks, seega on peagi vaja panustada ka Eestil (Diplomatie 15.11.2012).[10] Siiski püüavad käesoleva analüüsi tulemused pakkuda ökonoomsemaid ja efektiivsemaid lahendusi kui praeguse kursiga võib kujuneda.

Teooria valdkonnas annab uuring edaspidi kas kinnituse, täiendab või seab kahtluse alla senised mässutõrjeteooriad. Selles mõttes saab olema uuringul ja järgnevatel sündmustel oluline koht akadeemilises lähenemises sarnastesse konfliktidesse tulevikus.

Kes üldse on tuareegid?

Tuareegid kui iidne berberihõim, kes muide tõenäoliselt pärinevad Skandinaavia aladelt saamide rahvast (Achilli jt 2005),[11] on taaskord nõutamas oma enda riiki Mali põhjaosas. Olles juba kolm korda tõusnud üles peale prantsuse koloniaalvõimu lahkumist 1960. aastal Mali keskvõimu vastu, on tuareegid praeguses, oma neljandas ülestõusus, tõenäoliselt parimas vormis kui kunagi varem. Võimaluse tingis paljuski see, et hinnanguliselt tuhanded tuareegid, kes teenisid elatist Liibüa armees, liikusid peale diktaatori kukutamist tagasi koju koos suure hulga relvastusega. Siiski ei ole iseseisvumise saavutamine kuigi lihtne. Vaatamata sellele, et nad kontrollivad suurt ala Põhja-Malis, ei ole teised maailma riigid tunnustanud nende aprillis esitatud iseseisvumise deklaratsiooni. Veelgi problemaatilisem on olukord linnades, mis jäävad tuareegide soovitud aladele (Tuohy RKK/ICDS Blog 03.10.12).[12]

Algsed liitlased linnade hõivamiseks valitsusvägede käest on osutunud islamiekstremistideks, kellel on ka tugevad sidemed Al-Qaedaga. Kuigi praeguseks on tuareegide ja ekstremistide vastasseis selge ja avalik; veelgi enam – Azawadi valitsus peab ekstremiste oma peamiseks vaenlaseks, on lääneriigid pigem eitaval positsioonil järjekordse uue riigi tekkimise suhtes Aafrikas. Et olukord liiga lihtne ei oleks, siis on poliitilistes mängudes osalised ka naaberriigid, eriti Alžeeria, oma huvide ja hirmudega, kes tõenäoliselt pigem toetavad neid jõude, kes pärsivad  tuareegide võimalusi. Siiski on antud hetkel Mali tuareegide püüdlused oma iseseisvuse saavutamiseks suurimad kui kunagi varem. Samas iga kaotatud hetk otsustavaks tegusemiseks on suure tõenäosusega töötamas nende kahjuks. Nad peavad saavutama olukorra, kus neil on oluliste lääneriikide toetus, mis viiks lõpuks iseseisva Azawadi tunnustamisele või loobuma üritusest. Tuareegide meeltes ei ole viimane võimalus loomulikult üldse mõeldav (Moussa intervjuu Tallinnas 19.09.12).[3]

Olulisel kohal eri poolte motivatsioonide mõistmiseks on ka majanduslikud aspektid. Mali olulisemateks maavaradeks loetakse kulda ja uraani (CIA Factbook).[13] Mõlemad on ka senise valitsuse poolt hoogsalt ära kasutatud, kuid vaatamata sellele on Mali rahvas üks vaesemaid maailmas (Ruralpovertyportal.org).[14] 2010 aastal oli Mali suuruselt kolmas kullatootja Aafrikas (Reuters Africa 22.12.09),[15] kuid saadud hüved ei jõudnud rahvani. Inimeste kasvav rahulolematus riikliku korruptsiooniga on viinud samm-sammult olukorrani Malis täna (BBC 29.06.12).[16] Siiski ei ole ühe riigi sisemised nurinad ja kohaliku võimu korrumpeerumine erilised faktorid teiste riikide jaoks seni, kuni see ei hakka ohustama nende endi majanduslikke huve ning stabiilsust. Keeruline oleks ka sekkuda enne kui olukord on ilmselgelt kontrolli alt väljunud, sest siis on võimalus saada etteheidetud teise riigi siseasjadesse sekkumises.

Reaalpoliitiline maailm versus rahvusromantika

Kui rahvas või osa rahvast (rahvusest, etnilisest grupist vms) leiab ühiselt, et nad on valmis ise oma riiki looma ja haldama, siis on neil õigus ka seda nõuda. ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti Artikkel 1 ütleb, et: „[k]õigil rahvastel on enesemääramise õigus. Seetõttu kehtestavad nad vabalt oma poliitilise staatuse ning kindlustavad vabalt oma majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise arengu“ (RT II 1994, 10, 11).[17] Selles paikneb õigus ja mandaat igal rahval ennast vabalt määrata. Sama alust kasutas ka Kosovo enda iseseisvaks kuulutamisel 2008. aastal (Assembly-Kosova.org).[18]

Reaalpoliitilises maailmas siiski sellised protsessid niivõrd lihtsalt ei toimi. Tegeliku iseseisvuse järgmiseks oluliseks aluseks on ka teiste riikide tunnustus. Iga riik on vaba oma otsustes, kuna ei ole olemas ülemaailma valitsust. Seega võib tunnustamine jääda saabumata nii poliitilistel kui majanduslikel põhjustel. Nii on näiteks alates 1990 aastast edulugusid, nagu endised liiduvabariigid Nõukogude Liidu lagunemisel, kokku 34 uue riigi puhul (Rosenberg, About.com 12.06.2012).[19] Neis on ka problemaatilisi ja tuliseid vaidlusi tekitavaid, nagu näiteks juba mainitud Kosovo, kui ka püüdlusi, mis ei ole üldist tunnustust saanud – Palestiina, Tšetšeenia ja Lõuna-Osseetia (Krasner, Foreign Affairs 30.03.2009).[20] Nii kuulub ka siiani tunnustamata riikide hulka Azawad, kes küll on ühepoolse avalduse teinud, kuid mitmetel erinevatel põhjustel ei ole tunnustust saavutanud (Thomson jt, France24 06.04.2012).[21]

Kuigi rahvas võib ja tõenäoliselt usub täiesti oma õigusesse saada iseseisvaks, siis erinevate kaalutuste tõttu ei ole see aktsepteeritav teiste riikide poolt. Et selgitada peamisi põhjuseid, miks teised riigid ei tunnustanud tuareegide poolt tehtud iseseisvumise avaldust kevadel, tuleks vaadata nii majanduslikke huve, teiste riikide suhteid ja ajaloolist tausta. Vähemoluline ei ole ka soodustavate asjaolude kokkulangemine ja juhtide oskus neid ära kasutada. Tulles näiteks Eesti taasiseseisvumise juurde, siis sai üheks olulisemaks faktoriks ülejäänud maailma soov lõpetada „külm sõda“ ehk lääne ja Nõukogude Liidu tuumasõjahõnguline vastasseis. Just selle tõttu tõenäoliselt oldi varmad tunnustama uusi riike, lagundades nii kiiresti „kurjuse impeeriumi.“

Mali tuareegide probleemiks võib olla piisavalt soodsa olukorra puudumine, mis mõjutaks ülejäänud maailma sedavõrd emotsionaalselt kui endine Nõukogude Liidu lagunemine. Seetõttu jäävad otsustajate kaalukausile peamiselt ratsionaalsed valikud, mis vaatlevad majanduslikke ja diplomaatilisi kaalutlusi. Paraku ei ole selles kaalutuses kohta kaastundel tuareegide endi tõsimeelsesse usku, et nad on õigustatud oma iidsel maal ise olema peremehed. Mali oli olnud kaua üks stabiilsemaid riike Aafrikas, põhjustamata tõsist muret naabritele ja muule maailmale. Ilmselgelt ei soovi ükski riik võtta riske, mis võivad kaasneda niivõrd kardinaalsete riigikorralduse muutustega.

Hetkel on nii Mali naabrite kui ka seisukoha võtnud lääneriikide positsioon järgmine: demokraatlikult valitud võim tuleb taastada ja tuareegide iseseisvust ei tunnustata. Kuigi mitmes aspektis võib sellise jäiga seisukoha liigagi kiire võtmine pigem lükata rahulike lahenduste saabumist veelgi kaugemale, on see kooskõlas reaalpoliitiliste printsiipidega. Oma rahvusriigi huvide arvestamine eelkõige (majanduslikud ja seeläbi ka diplomaatilised aspektid), territoriaalse integreerituse eelistamine ja moraalse õiguse üle arutelu vältimine on klassikalise poliitilise realismi tunnused antud kaasuses. Poliitiline realism väljendub teoorias kui oma enda ratsionaalse julgeolekukaalutluse prevaleerimine üle idealismi ja liberaalsuse (Morgenthau 1978).[22]

Isegi kui naabrid ja piirkonnas majandushuve omavad riigid tunnetavad tuareegide moraalset õigust oma riigile, siis ei saa nad seda lubada sellele kaasnevate võimalike negatiivsete tagajärgede suhtes. Esiteks hõlmab tuareegide hõimu ala suurt osa Alžeeriast ja Nigeeriast (BBC 06.04.2012).[23] Olukorras kus Azawad saab iseseisvuse, võivad tuareegid asuda nõutama oma alade iseseisvust ka nende riikide aladel. See oleks tõsine julgeolekurisk. Seega vältimaks tulevikus võimalikke probleeme, on turvalisem võimalik ohuallikas, ehk tuareegide oma riik, elimineerida juba eos.

Siiski tekib küsimus, et kuidas edasi? Nagu eelnevalt mainitud, on tänaseks otsustatud luua plaan  saatmiseks olukorda stabiliseerima Aafrika rahuvalve väed, mille hetkel plaanitavaks suuruseks saab 3300 võitlejat (Aljazeera 11.11.2012)[24]. Nõue on seda teravam, et kaoses ja korratuses tugevnevad ekstremistide ja terroristlike liikumiste väed, mis omakorda põhjustab suurt muret nii naabritele kui ka lääneriikidele. Samas ei ole siiski selge, kes on antud juhul peamine „rahurikkuja“ kui ka see, kas kavatsetud vahendid aitavad olukorda stabiliseerida või muudavad Lääne-Aafrika järjekordseks pikaajaliseks sõjatandriks, uueks Afganistaniks (Baroud, Teheran Times 01.08.12)?[25]

Konfliktilahendus läbi mässutõrje[4] prisma

Hetkel tundub, et rahvusvaheline relvakonflikt on vältimatu. Otsus on tehtud sekkuda olukorda sõjaliselt. ÜRO Julgeolekunõukogu kutsub üles kõik Põhja-Malis asuvaid grupeeringuid end lahti ütlema ekstremistidest ja terroristidest. Tuareege ja teisi kogukondade esindajaid kutsutakse koheselt üles läbirääkimistele Mali valitsusega, et taastada riigi terviklikkus, peatada ekstremistide jõubaasi kasv ning lõpetada inimõiguste rikkumised (ÜRO julgeolekunõukogu resolutsioon 2071, 12.10.2012).[26] MNLA tervitas otsust ja lubas igati toetada rahvusvahelist eesmärki, kuid avaldas samas ka muret riigivastaste ühekülgse käsitluse üle resolutsioonis. Nende avalduses peitub ka selge hoiatus: „Meil on põhjust karta sõjalist rünnakut, mis on suunatud meie vastu, kuna [resolutsioonis] puudub selgelt identifitseeritud vaenlane ja see asetab meid kaitseseisundisse“ ja veel: „Siiski olgu märgitud, et MNLA osalemine kõigis sissetungi faasides on eeltingimuseks edule selle tõhususele ja efektiivsusele (MNLA 13.10.2012).“[27] 

Samas on üldises meedias tahaplaanile jäetud tuareegide selge vastandumine ekstremistlikele liikumistele, mis jätab neile nõrga positsiooni läbirääkimisteks. On selline käsitlus teadlik või tingitud teadmatusest, igal juhul on tuareegid hetkel oma nõudmistega tunduvalt halvemas seisus kui olid Kosovo elanikud kolm aastat tagasi.

Juhul kui tuareegid oma nõudes üldse järgi ei anna, siis võtab nii Mali valitsus kui muu riikliku terviklikkuse taastamist nõudev maailm neid tõenäoliselt vastastena. Sõjaliselt võib tuareegide alistamine siiski raskeks osutuda, kuna nad on piisavalt hästi relvastatud ja ülimalt motiveeritud oma õiguse eest seisma. Isegi kui nende tugipunktid puruks pommitada, ei tekita see arvatavasti suuremat meelehärmi, kuna põlise nomaadirahvana, tunnevad nad ennast kõrbe askeetlikes tingimustes nagu kalad vees.

Olukorra lahendamisel tasub kaaluda erinevaid võimalusi kaasaegsete mässutõrjeteooriate kaudu. Kuid enne mässutõrjet tuleb selgitada mässu olemust ennast.

Ühendriikide armee mässutõrje käsiraamat selgitab mässu kui võimuvahetuse üritust, kus fenomeni skaalal ühes otsas on spontaansed massiülestõusud, nagu näiteks Prantsuse revolutsioon 1789. aastal kuni väikse grupi poolne riigipööre, kus valitsuse võimult tõukajatel võib praktiliselt puududa rahva laiem toetus. Enamus mässe leiab aset siiski nende kahe äärmuse vahepealsel alal. Siiski püüavad mässud saavutada ühe järgnevatest eesmärkidest: tõugata võimult eksisteeriv sotsiaalne korraldus ja asuda ise võimule riigis kui tervikus või murda ennast lahti riigi kontrolli alt ja luua uus autonoomne või isegi valitsematu ala, mida mässajad saavad kontrollida. Mäss on seega vorm sise- ehk kodusõjast. Kuigi kodusõda ei hõlma teisi riike iseenesest, on tavapärane ka väliste jõudude sekkumine (Department of the Army 2006).[28]

Levinud ütluse kohaselt, et mässaja on „ühe mehe terrorist ja teise vabadusvõitleja,“ ei saa kõiki mässajaid käsitleda üheselt. Alati on olemas dilemma – kes on tegelikult hea ja kes halb. Isegi kui näiteks meie, lääne, ühiskonna silmis on ühed mässajad meie vastu ja seega, ei pruugi see võrdsustuda just selle riigi, kus mäss parajasti toimub, elanike nägemusega. Eriti tavaline on see territooriumitel, kus võideldakse okupatsioonijõudude ja ka julmade diktaatorite vastu. Kuid kuna ei olemas ülemaailmset ühtset seadust, mis määraks normid ega ka mitte kõigile rahvastele ühtselt kehtivat moraalinormistikku, siis ei saa ühelegi mässuolukorrale tegelikult läheneda lihtsustatult ja universaalsete paradigmade kohaselt. Iga mässuliikumine on unikaalne (NATO 2011).[29]  

Põhimõtteliselt eksisteerib mässutõrjes kaks erineva rõhuasetusega strateegiat mässude mahasurumiseks: vaenlasekeskne ja elanikkonnakeskne rõhuasetus. 

Vaenlasekeskne lähenemine vaatleb mässutõrjet kui konventsionaalset sõjalist operatsiooni. Vastast käsitletakse organiseeritud jõuna ja rõhuasetus on selle hävitamisel. See strateegia ei eita nn „pehme jõu“ kaasamist, ehk elanikkonna kaasamist oma poolele, kuid peamises filosoofia on lihtsustatult: „hävita vaenlane ja kõik muu järgneb“ (Kilcullen 2007).[30]

Elanikkonnakeskne lähenemine vaatleb mässutõrjet kui fundamentaalset kontrolliprobleemi või isegi kui relvastatud administreerimist. Idee on rajada positiivne kontroll elanikkonna ja keskkonna üle, milles inimesed elavad. Põhimõtteline filosoofia on seega: „kontrolli elanikkonda ja kõik muu järgneb“ (Samas).[31]

Loomulikult ei ole ja ei saagi olla puhast mudelit kummaski, vaid alati tuleb kombineerida neid strateegiaid, et olla edukas. Siiski eelduseks on alati kohalike olude (inimeste ootuste, kultuuri jms väga hea tundmine). Huvitav on märkida, et elanikkonnakeskset teooriat on selgelt arendatud juba aastakümneid paljude autoriteetide poolt (David Galula, kindral Petraeus, David Kilcullen jt.), kuid miskipärast on pea igas modernses konfliktis prevaleeriv just vaenlasekeskne strateegia. Võib-olla on põhjus selles, et vaenlast on sõjaväelastel lihtsam identifitseerida ja see probleem nö lahendada, kui keskenduda elanikkonna muredele. Siiski väidavad elanikkonnakeskse teooria pooldajad, et klassikaline ja jäik sõjaline lähenemine mässutõrjes ei vii soovitud sihini.

Modernse mässutõrjeteooria loojaks saab pidada Prantsuse koloneli David Galulat, kes kirjutas põhjaliku monograafia Prantsusmaa ebaõnnestunud mässutõrjekampaaniast Alžeerias perioodil 1956-1958. Galula jõudis läbi analüüsi nelja peamise seaduspärasuseni, mida tuleb edukas mässutõrjes järgida:

1. Elanikkond on eesmärk, nad on sama tähtsusega kui maastik sõjas. See on keskkond, kus toimub tõeline võitlus, kus mässaja esitab väljakutse mässutõrjujale ja kus viimane ei saa seda väljakutset aktsepteerida.
2. Elanikkonna toetus ei ole spontaanne ja seda tuleb igal juhul organiseerida. Seda saab mässutõrjuja jaoks saavutada vaid läbi elanikkonna vähemuse, kes mässutõrjujat soosib.
3. See vähemus tõuseb ja saab enamuse poolt järgitud vaid siis kui mässutõrjujat nähakse kui lõplikku võitjat. Kui juhtkond on otsustusvõimetu ja ebakompetentne, ei leia nad elanikkonnas olulist toetust. Mässutõrjujal on vaja kasvõi osalistki edu kohe alguses.
4. Mässutõrjuja materiaalne ülekaal on harva nii suur, et ta suudaks piltlikult terve territooriumi üle ujutada. Vahendeid, mida on vaja mässajate hävitamiseks või väljatõrjumiseks, elanikkonna kontrolliks ja viimase toetuse võitmiseks, tuleb tavaliselt kontsentreerida väiksemate alade kaupa (Galula 2006).[32]

Antropoloog Montgomery McFate kirjutab, et võit lahinguväljal mässajate üle on tähtsusetu, sest võitlus võimu ja legitiimsuse üle poolte vahel ei oma sõjalist tähtsust. Pigem just ülekaalukat jõudu kasutades tekitame meile negatiivse, vastaseid ühendava efekti, mis liidab mässajaid meie vastu veelgi enam (McFate 2005:1).[33] Dr. David Kilcullen, raamatu Counterinsurgency autor, lisab, et terroristide tapmine või kinnivõtmine on rangelt teisejärguline tegevus. See tundub ja ka on ründav taktikalisel tasandil, kuid strateegiliselt on see kaitsev, sest sellised operatsioonid küll piiravad probleemi, kuid ei lahenda seda (Kilcullen 2009).[34] Eelmainitud filosoofia on paraku keeruline mõista. Seetõttu võib ka siin artiklis käsitletav olukord Malis kergesti muutuda situatsiooniks, kus „omades vaid haamrit, tunduvad kõik asjad naeltena.“

Kokkuvõtlikult kombineerides, võttes kuulda varasemaid ja hilisemaid praktikuid mässutõrje valdkonnas, võiks kõige peamised teoreetilised alused edukaks mässutõrjeks mahutada järgmiste printsiipide alla: 

1. Selge ja teostatav strateegia ning hästi defineeritud soovitav lõppseis on absoluutselt kohustuslikud enne operatsiooni algust (Kerry 2009).[35] Need peavad omakorda põhinema põhjendatavatel eeldustel ja emotsioonitul ning ausal arusaamal kohalikust olukorrast (McFate 2005:2).[36]
2. Pingutus tuleb fokusseerida elanikkonnale mitte mässajatele. Inimesi tuleb kaitsta, nende poolehoid võita ja mässajad kaotavad oma toetusbaasi (ISAF 2009).[37] Mässutõrjuja peab pakkuma väljavaadet paremale tulevikule kui seda teeb vastaspool (Metz 2007).[38]
3. Võitle mässajatega oma tingimustel. Väldi kaasnevat kahju ja hüvita koheselt iga kahju kui see on tekkinud. Suru või meelita mässajad isoleeritud alale ja hävita nad seal. Väldi võitlust asustatud ala (ISAF 2009).[39]
4. Organiseeri kohalikud julgeolekujõud. Lase kohalikel võidelda nende endi tuleviku nimele ja toeta neid. Nõusta ja treeni, kuid tee nad ise vastutavaks (Samas).[40]
5. Tugevda kohalikku majandust pikaajaliste majandusprojektidega. Püsivad töökohad noortele meestele hoiab nad eemal mässamisest. Loo lootus paremale tulevikule (Gurr 2003).[41] Pane nad higistama oma edu nimel ja loo omanikutunne ning nad on valmis seda kaitseks surema (ISAF 2009).[42]
6. Toeta kohalikke valitsejaid ja ametnikke, kes on demonstreerinud head tahet ja pühendumust teha õiget asja. Õpeta neile väärtusi, kuid ole ettevaatlik, et see ei läheks vastuollu nende kultuuri ja religiooniga (Samas).[43]
7. Hoia sooja lähedust inimestega ja piira mässajate ligipääsu. Jaota oma jõud, kuid hoia tugevdused kõrges valmiduses, et neid toetada (Kilcullen 2009).[44]
8. Ära külva hirmu ega üleolevust kohalikku elanikkonda. Nad peavad nägema mässutõrjujas inimest, mitte soomustatud tulnukat. Ära suru oma väärtusi peale, vaid tööta läbi kannatlikkuse ja kaudse mõjutuse. Usalduse ülesehitus võtab kaua aega (ISAF 2009).[45]

Seega isegi pehmem (soft power)[5] ehk elanikkonnakesksem lähenemine probleemile ei saa paraku lähtuda mässutõrjuja enda lühiajalistest huvidest, vaid peab lõpuks pakkuma rahuldava kompromissi kohalikele inimestele pikas perspektiivis. Vaid nii on lootust saavutada rahu, mis on iga legitiimse sõjalise sekkumise eesmärk. Mässutõrje teooriate aspektist on kindlasti oluline uurida, milline teoreetiline suund toimiks kõige paremini tuareegide puhul, kas senised teooriad on üldse rakendatavad, kui jah, siis mis ulatuses, kui ei, siis mida on vaja modifitseerida.

Praeguste arengute valguses ei ole kindel, kas planeeritavas interventsioonis varemõpitud kogemusi on kavas kasutada. Kuigi Euroopa Liit ja USA näevad peamiste korraloomisjõududena Lääne-Aafrika ja Alžeeria rahutagamisvägesid (BBC 15.11.2012 ja APF 29.10.2012),[46] ei pruugi see garanteerida pikaajalist lahendust olukorrale. Vaadates tuareegide kasvavat muret vöörvägede sissetungi üle, kus nende oma jõududel ei ole selgelt defineeritud kohta, oleks alust pisut järgimõtlemiseks ka rahvusvahelisel üldsusel, sest praeguses olukorras, tulenevalt eelkäsitletud teoreetilistest printsiipidest võiks pakkuda kolm võimalikku stsenaariumi, mille vahel on tuareegidel valida:

Stsenaarium 1 – „Mäel istumine.“ Tuareegid püüavad tõenäoliselt suuremat vastaseisu vältida. Nende loogiline strateegia oleks peita oma relvad, hoida ennast neutraalsena ja lasta Mali ning rahvusvahelistel jõududel puhastada linnaalad ekstremistidest. Samas jääb neile alati võimalus hiljem relvad haarata ja võitlusest nõrgestatud Mali väed uuesti välja lüüa, kui ekstremistid saavad purustatud. See strateegia järgib iidset Hiina võitlejatarkust: „Istu mäel ja vaata tiigreid võitlemas.“ Mõte on selles, et kui kaks vastast on teineteist piisavalt nõrgestanud, siis mine ja lõpeta nad mõlemad. Tuareegidel ei oleks siiski otstarbekas asuda rahvusvaheliste vägede vastu, sest see muudaks edaspidise iseseisvuspüüdluse tunnustamise pea võimatuks.

Stsenaarium 2 – „Võrdsustumine.“ Tuareegidel oleks otstarbekas anda pisut järgi oma iseseisvusenõudes ja tuua läbirääkimistele autonoomia soov. Panustades oma väega (hinnanguliselt ca 6000 hästitreenitud ja relvastatud võitlejat pluss ligi 10000 potentsiaalselt liitujat)[6] koostöös rahvusvaheliste jõududega, oleks ülekaal ekstremistide üle tõsine. Pealegi on tuareegid sellel territooriumil ainuke organiseeritud vägi, kes tunneb peensusteni maastikku, tuues nii mängu suure taktikalise eelise. Kui kord ekstremistid saavad võidetud ja tuareegid oma lubatud autonoomia, siis on aega omariikluse ideel rahulikult edasi areneda lasta. Võimalik, et ajapikku selgub ratsionaalsetes kaalutlustes, et autonoomia võib olla isegi parem rahvale kui täielik iseseisvus.

Stsenaarium 3 – „Must päev.“ Alati eksisteerib ka äärmuslik võimalus, et tuareegid loovad jällegi liidu ekstremistidega, et ühiselt võidelda Mali ja rahvusvaheliste vägede vastu. Selleni võib viia tuareegide karm ja valimatu kohtlemine Mali ja rahvusvaheliste jõudude poolt. Esiteks ellujäämise nimel ja teiseks pettumises muus maailmas nende moraalse õiguse mittetunnustamises, on ka see variant võimalik. Sellisel juhul annab see ekstremistidele suure täiendava jõu, millega toimetulekuks ei ole ei Mali valitsusel ega ka muul maailmal suure tõenäosusega piisavalt vahendeid. Just praegune universaalne rahvusvaheline lähenemine Mali ametliku riigikorra vastastele on suurim oht selle stsenaariumi rakendumiseks.

Ei ole tõenäoline, et tuareegid kui loomult uhke kõrberahvas, heidutub jõuga ähvardamise ees ja loobub mistahes võimalusest oma rahva elujärge parandamast. Võitlus on paratamatu, lääneriikide teha on just praegu see, kelle poolel nad võitlema hakkavad.

Kuigi omamata veel informatsiooni, millised on sõjaplaanid Mali puhul, on põhjust muret tunda vähemalt Lääne-Aafrika Majandusühenduse (ECOWAS) plaani üle sekkuda Mali probleemi. Viimase kohta on varjamata teravalt arvamuse öelnud Ühendriikide välisministeeriumi Aafrika asjadega tegeleva osakonna asesekretär Johnnie Carson, et ühenduse mässutõrje missiooni idee Põhja-Malisse on „mõtlematu ja mittekohane“ (Arieff ja Johnson 2012).[47]

Viimaste arengute kohaselt on Mali valitsus nõus kaaluma tuareegidele autonoomia andmist. Praeguseks on ka ilmnenud, et Mali oma armee ei ole tõenäoliselt võimeline asuma operatsioone teostama enne septembrit 2013 ja on oht, et selleks ajaks on ekstremistide jõubaas kasvanud liigselt suureks. ECOWAS on jõudnud arusaamisele, et tuareegid on kasulikumad liitlastena ja kultiveerivad hetkel autonoomia ideed Mali valitsuses. Kui suures ulatuses ja millistel tingimustel autonoomia antaks, saavad olema läbirääkimiste küsimused (Mark 22.11.2012).[48]

Kokkuvõtteks – Eesti seotus ja plaan?

Tulles tagasi jälle kord Kosovo iseseisvumise juurde, siis mäletatavasti oli protsessi suureks mõjutajaks ja osaks meie naabrist ÜRO erisaadiku, soomlasest Martti Ahtisaari, pakutud Kosovo tulevikuplaan (Unosec.org).[49] Otsides riigile välispoliitilise kapitali kasvatamise võimalust, siis oleks just praegusel hetkel see võimalus Eestil midagi suures pildis korda saata. Kuna tundub, et tuareegide olemust, õigustust, püüdlust ja ka nende mittemõistmise tagajärgede ohtlikkust ülejäänud maailm ei adu, siis oleks just nüüd ja meil võimalus selles olukorras midagi ette võtta. Soodsa pinnase loob ka see, et tuareegide kaks ministrit käisid hiljuti Eestis toetust otsimas (Postimees 24.09.12).[50] Kontakt ja esialgne arusaamine on loodud. Miks mitte asuda nüüd pisut aktiivsemale tegutsemisele välispoliitiliselt?

Praeguses olukorras võiks Eesti pakkuda ennast läbirääkimiste toetajaks Mali valitsuse ja tuareegide vahel. Esiteks on Eesti täiesti neutraalne, mida ei saaks öelda Prantsusmaa, Alžeeria, ega paljude teiste riikide kohta, kes olukorda murelikult jälgivad. On olemas ka signaalid, et tuareegide tippjuhtidel on tekkinud usaldus eestlaste vastu. Olles ise mitte ammu iseseisvunud võõra valitsuse alt, samastume mitmeski nendega. Lisaks on tuareegidel vaja just väikeriigilikku ja värsket nõuannet, kuidas suurriikide valitsetavas maailmas paremini toime tulla, milliseid strateegiaid luua kuni selleni välja, kuidas oma süsteemid ja tugiteenused üles ehitada. Antud olukorras tuleks kõik see siiski autonoomia poole püüdluse raames, mitte jäigalt oma iseseisvuse nõudele toetudes. Ka nendes valikutes on neil vaja ratsionaalset nõuannet.

Konkreetsemalt vaadeldes oleks just praegu hea võimalus Eestil ennast tuua maailmapilti millegi olulisega, pakkudes leevendust teravaks kiskuvale konfliktile, mida keegi teine nagu ei püüagi süviti näha.

Miks peaks just Eesti midagi praegu tegema? Esiteks oleks initsiatiivi haaramine moraalselt õige ühele iseseisvale demokraatlikule riigile, kes tunnetab, et pragune kurss võib viia halvemate tulemusteni nii kohalike, liitlaste kui ka Eesti enda olukorras. Teine, kuid mitte vähemoluline eesmärk on vältida suuremaid kaotusi hiljem oma sõdurite hulgas, kuhu me EL vägede koosseisus suure tõenäosusega tulevikus läheme, kui just praegune läbirääkimiste faas totaalselt ebaõnnestub. Kolmandaks looksime riigina head ja soodsad suhted piirkonnas, mis võivad kasvatada meie majanduslikke väljavaateid tulevikus. Uuel autonoomsel piirkonnal on vaja areneda parema ühiskonna poole ja siin tulevad kõne alla meiepoolne nii kaupade kui ka teenuste eksport. Igal juhul on võita rohkem kui kaotada. Kusjuures esialgses faasis ei nõua see meilt mingeid olulisi investeeringuid ja projekti arenedes on suur võimalus kaasata koostööle erinevaid arengufonde ja rahvusvahelisi investoreid.

Kuidas seda teha? See oleks hea projekt riigi- ja erasektori koostööna. Eestis on tekkimas eraettevõtteid, kes otsivad oma väljapääsu laia maailma ka teenustega. Luues ühiselt projektipõhise strateegilise nõustamise grupi, pidades silmas eelkõige Eesti huve laiemas võtmes, oleks see tõenäoliselt kasumlik nii välispoliitiliselt kui ka majanduslikult tervele meie riigile. Väike hinnangugrupp tuareegide juurde, just nüüd ja kohe, annaks parima võimaluse kujundada tegevuskava edaspidiseks ja katta ka valged laigud meie arusaamises, kuni ratsionaalse otsuse kujundamiseni, kas üldse tasub edasi minna. 

Maailm muutub kiiresti ja tänapäevase infoühiskonna tingimustes on võimalused kiired tulema, kuid ka sama kiirelt kaduvad. Käesoleva võimaluse analüüsimiseks ja siis tegutsemise otsustamiseks ei ole paraku aastaid aega, tegelikult on selleks vaid loetud kuud.

Lisaks praktilisele tegutsemisele on tegelikult olulisem teoreetiline aspekt. Minnes läbirääkimistele ja koos tuareegidega ekstremistide vastu paratamatusse lahingusse, saab tegemist olema samuti mässutõrjega. Ekstremistid, kes on linnades positsioone kindlustanud, on oma propaganda ja hirmutamistaktikaga pööranud enda usku arvestatava hulga kohalikke elanikke, kes suure tõenäosusega asuvad võitlusesse äärmuslaste poolel. Seetõttu on väga hoolikalt vaja kohandada just neile gruppidele sobiv mässtõrjeteooria, mis hakkab juhtima praktikaid tulevikus. Lähtudes valedest teoreetilistest eeldustest, mis ei sobitu sihtgrupi ootustega, on oht seda sõjalist konflikti oluliselt pikendada, mis omakorda toob kaasa inimkaotuste märgatava suurenemise iga osaleja poolel, sh ka Eesti sõdurite hulgas, kes suure tõenäosusega hakkavad operatsioonides osalema. Vigu, mis tehtud Iraagis ja Afganistanis just nõrga mässutõrjeteooria tõttu praktikate juhtimisel, oleks ulatuslikuma uuringuga võimalik vältida. Selleks on vaja, et keegi konflikti suhtes ka tegelikult erapooletu osaline, kelleks Eesti suurepäraselt sobiks, võtaks üle juhtpositsiooni teoreetilise alusraamistiku loomisel. Viimane saab olla muidugi nii edukas kui ka langeda kriitika alla hiljem, sest ajaloos ei eksisteeri relvastatud konflikti, kus ei kantaks kaotusi. Siiski on lootust teaduslikumalt probleemile lähenedes saavutada säästvamad ja paremad tulemused, kui siiani suudetud hiljuti toimunud ja veel endiselt kestvates konfliktides. See oleks Eesti võimalus saata midagi olulist korda rahvusvahelisel areenil ja seeläbi ka kasvatada oma riigi välispoliitilist kapitali, mis tuleb igale väikeriigile vaid kasuks.   

Kasutatud allikad:

1.      AFP, Hillary Clinton in Algeria to press for Mali military action, The Telegraph 29.10.2012, http://www.telegraph.co.uk/news/worldnews/africaandindianocean/mali/9640853/Hillary-Clinton-in-Algeria-to-press-for-Mali-military-action.html

2.      Alessandro Achilli jt, „Saami and Berbers—An Unexpected Mitochondrial DNA Link,“ American Society of Human Genetics, v.76(5), May 2005, Article PMC1199377, http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC1199377/

3.      Alexis Arieff ja Kelly Johnson, Crisis In Mali, Congressional Research Service, 16.08.2012,  http://www.fas.org/sgp/crs/row/R42664.pdf

4.      Aljazeera, „ECOWAS agrees to Mali intervention force,“ 11.11.2012, http://www.aljazeera.com/news/africa/2012/11/20121111192710305682.html

5.      Andy Morgan, „Mali’s Tuareg Rebellion,“ The Global Dispatches, 27.03.2012, http://www.theglobaldispatches.com/articles/malis-tuareg-rebellion

6.      Assembly-Kosova, Kosovo Declaration of Independence, 17.02.2008, http://www.assembly-kosova.org/?cid=2,128,1635

7.      BBC 15.11.2012, „EU group endorses training mission for Mali,“  http://www.bbc.co.uk/news/world-europe-20342369

8.      BBC, „Mali crisis: Who's who?,“ 29.06.12, http://www.bbc.co.uk/news/world-africa-17582909

9.      BBC, „Mali Tuareg rebels declare independence in the north,“ 06.04.2012, http://www.bbc.co.uk/news/world-africa-17635437

10.  CIA Factbook, Natural Resources, https://www.cia.gov/library/publications/the-world-factbook/fields/2111.html

11.  David Kilcullen, „Two Schools of Classical Counterinsurgency,” Small Wars Journal, 27.01.2007, http://smallwarsjournal.com/blog/two-schools-of-classical-counterinsurgency

12.  David Kilcullen, The Accidental Guerrilla. Fighting Small Wars in the Midst of a Big One, 13. Oxford University Press, 2009.

David, Kilcullen, The Accidental Guerrilla. Fighting Small Wars in the Midst of a Big One, Oxford University Press, 2009.

14.  Department of the Army, FM 3-24 Counterinsurgecy, 2006, http://armypubs.army.mil/doctrine/DR_pubs/dr_a/pdf/fm3_24.pdf 

Diplomatie, Meeting of the Foreign Affairs Ministers and Ministers of Defence of France, Germany, Italy, Poland and Spain in Paris, 15 November 2012,  http://www.diplomatie.gouv.fr/fr/IMG/pdf/121114_Outcome_proposal_Final_cle821c1b.pdf

16.  EL Ülemkogu, Council conclusions on the situation in Mali, 15.10.2012, http://www.consilium.europa.eu/uedocs/cms_data/docs/pressdata/EN/foraff/132850.pdf

17.  Emmet Tuohy, „Northern Mali: New Front in a Long War,” ICDS Blog, http://blog.icds.ee/article/northern-mali-new-front-in-a-long-war

18.  EU Business, „EU eyes military role in Mali,” 11.10.2012, http://www.eubusiness.com/news-eu/mali-politics.jyj/?searchterm=mali

19.  Hans J. Morgenthau, Politics Among Nations: The Struggle for Power and Peace, Fifth Edition, Revised, New York: Alfred A. Knopf, 1978.

20.  Human Right Watch, „Mali: Islamist Armed Groups Spread Fear in North,“ 25.09.12, http://www.hrw.org/news/2012/09/25/mali-islamist-armed-groups-spread-fear-north

ISAF Commander’s Counterinsurgency Guidance 2009, http://www.nato.int/isaf/docu/official_texts/counterinsurgency_guidance.pdf,.
John Kerry, “Testing Afghanistan Assumptions. The lesson of Vietnam is don't commit troops without a clear strategy”, The Wall Street Journal, 2009,  http://online.wsj.com/article/SB10001424052748704471504574438660617984826.html

23.  LTC David Galula, Pacification in Algeria 1956-1958, Santa Monica: RAND Corporation, 2006.

24.  MNLA, Communiqué du Mouvement National de Libération de l'AZAWAD (MNLA) suite à la résolution du Conseil de Sécurité de l'ONU, 13.10.2012, http://www.mnlamov.net/actualites/34-actualites/214-communique-de-presse-nd33-du-13-octobre-2012.html

25.  MNLA, Lettre Ouverte Du MNLA À La Communauté Internationale, 09.11.2012, http://www.mnlamov.net/actualites/34-actualites/222-lettre-ouverte-du-mnla-a-la-communaute-internationale.html

26.  Monica Mark, „Mali under pressure to give separatists autonomy in fight against al-Qaida,” The Guardian 22.11.2012, http://www.guardian.co.uk/world/2012/nov/22/mali-separatists-al-qaida

27.  Montgomery McFate, “The Military Utility of Understanding Adversary Culture,” Joint Forces Quarterly, No. 38 Summer 2005, 42-48, at http://www.dtic.mil/doctrine/jel/jfq_pubs/1038.pdf

28.  Montgomery McFate, „Anthropology and Counterinsurgency: The Strange Story of their Curious Relationship,” Military Review, March/April 2005, http://www.army.mil/professionalwriting/volumes/volume3/august_2005/7_05_2.html

29.  NATO, AJP-3.4.4 Allied Joint Doctrine for Counterinsurgency 2011.

30.  Oxford Dictionaires, http://oxforddictionaries.com/

31.  Postimees, Tuareegid loodavad Eesti abile, 24.09.12, http://www.postimees.ee/983484/tuareegid-loodavad-eesti-abile/

32.  Ramzy Baroud, „Mali is fast becoming the Afghanistan of Africa,“  Teheran Times 01.08.12, http://tehrantimes.com/opinion/100209-mali-is-fast-becoming-the-afghanistan-of-africa

33.  Reuters Africa, „Mali to raise gold production 52.4 tonnes in 2010,“  22.12.09, http://af.reuters.com/article/investingNews/idAFJOE5BL01520091222

34.  Rosenberg, „New Countries of the World. The 34 New Countries Created Since 1990,” About.com 12.06.2012, http://geography.about.com/cs/countries/a/newcountries.htm

35.  RT II 1994, 10, 11, Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt, https://www.riigiteataja.ee/akt/23982

36.  Ruralpovertyportal, „La pauvreté rurale au Mali,”  http://www.ruralpovertyportal.org/web/rural-poverty-portal/country/home/tags/mali

Stephen D. Krasner, “Who Gets a State, and Why? The Relative Rules of Sovereignty,” Foreign Affairs 30.03.2009, http://www.foreignaffairs.com/articles/64872/stephen-d-krasner/who-gets-a-state-and-why

38.  Steven Metz, Rethinking Insurgency, 2007, http://www.strategicstudiesinstitute.army.mil/pdffiles/PUB790.pdf

Ted R. Gurr, “Terrorism in Democracies: When It Occurs, Why It Fails”, in Kegly, Charles W. Jr., eds. The New Global Terrorism. Characteristics, Causes, Controls (Upper Saddle River, NJ: Pearson Education, Inc. 2003).

40.  Thomson jt, „Global powers dismiss Tuaregs’ declared independence,” France24 06.04.2012, http://www.france24.com/en/20120406-world-rejects-tuareg-independence-declaration-north-mali-rebel-international-community-azawad

41.  UN News Centre, „World Heritage Committee condemns destruction of Mali sites,” 03.07.2012, http://www.un.org/apps/news/story.asp?NewsID=42387&Cr=+mali+&Cr1#.UIS4sGd27-s

42.  UN, Comprehensive Proposal for the Kosovo Status Settlement, 26.03.2007, http://www.unosek.org/docref/Comprehensive_proposal-english.pdf

43.  UN, Security Council Demands That Armed Groups Cease Human Rights Abuses, Humanitarian Violations in Northern Mali, 12.10.2012, http://www.un.org/apps/news/story.asp?NewsID=43281&Cr=+mali+&Cr1=#.UHkYCFF8Ghk

44.  USA Välisministeerium, Remarks at a UN Secretary General Meeting on the Sahel, 26.09.2012, http://www.state.gov/secretary/rm/2012/09/198233.htm

45.  ÜRO julgeolekunõukogu, Adopting Resolution 2071 (2012), http://www.un.org/News/Press/docs/2012/sc10789.doc.htm

---

[1] Mouvement National de Liberation de l'Azawad, ametlik kodulehekülg: http://www.mnlamov.net/ 

[2] Pean tunnistama, et kui oktoobris 2012 käesolevat artiklit kirjutama asudes oli fookuses tuareegide iseseisvumine pigem lühemas perspektiivis, siis nüüdseks on olukord Maliga rahvusvahelisel areenil sedavõrd muutunud, kus tundub, et iseseisvuspüüdlus tuleb tuareegidel asendada ellujäämisvõimaluste otsimisega välisjõudude interventsiooni korral. Olukorra muutus on niivõrd kardinaalne, et sisuliselt on tulnud kogu artikli lähtenurk ümber kujundada. Kui algselt oli kavas vaadelda tuareegide Azawadi riigi tekkimise võimalusi ja raskusi läbi reaalpoliitika käsitluse, siis nüüdseks on tunduvalt olulisemaks tõusnud mässutõrje teoreetiline käsitlus ja selle seostamine võimaliku tulevikuga Malis.

[3] Autor kohtus Moussa Ag Assarid’i ja Hamma Ag Mahmoud’iga Tallinnas 19.09.2012. 

[4] Mässutõrje kui eestikeelne vaste ingliskeelsele terminile counterinsurgency.

[5] Oxford Dictionaires, Soft power – veenev lähenemine rahvusvahelistes suhetes, kus peamisteks mõjutusvahenditeks on majanduslikud ja kultuurilised meetmed, http://oxforddictionaries.com/definition/english/soft%2Bpower

[6] Azawadi kõrgemate juhtide antud numbrid intervjuus, oktoobris 2012.

---

[1] ÜRO julgeolekunõukogu, Adopting Resolution 2071 (2012), http://www.un.org/News/Press/docs/2012/sc10789.doc.htm ja Security Council Demands That Armed Groups Cease Human Rights Abuses, Humanitarian Violations in Northern Mali, 12.10.2012,

http://www.un.org/apps/news/story.asp?NewsID=43281&Cr=+mali+&Cr1=#.UHkYCFF8Ghk

[2] EL Ülemkogu, Council conclusions on the situation in Mali, 15.10.2012, http://www.consilium.europa.eu/uedocs/cms_data/docs/pressdata/EN/foraff/132850.pdf

[3] Andy Morgan, Mali’s Tuareg Rebellion, The Global Dispatche, 27.03.2012, http://www.theglobaldispatches.com/articles/malis-tuareg-rebellion

[4] USA Välisministeerium, Remarks at a UN Secretary General Meeting on the Sahel, 26.09.2012, http://www.state.gov/secretary/rm/2012/09/198233.htm

[5] EU Business, EU eyes military role in Mali, 11.10.2012, http://www.eubusiness.com/news-eu/mali-politics.jyj/?searchterm=mali

[6] USA Välisministeerium, Remarks at a UN Secretary General Meeting on the Sahel, 26.09.2012, http://www.state.gov/secretary/rm/2012/09/198233.htm

[7] Human Right Watch, Mali: Islamist Armed Groups Spread Fear in North, 25.09.12, http://www.hrw.org/news/2012/09/25/mali-islamist-armed-groups-spread-fear-north

[8] UN News Centre, World Heritage Committee condemns destruction of Mali sites, 03.07.2012, http://www.un.org/apps/news/story.asp?NewsID=42387&Cr=+mali+&Cr1#.UIS4sGd27-s

[9] MNLA, Lettre Ouverte Du MNLA À La Communauté Internationale, 09.11.2012, http://www.mnlamov.net/actualites/34-actualites/222-lettre-ouverte-du-mnla-a-la-communaute-internationale.html

[10] Diplomatie, Meeting of the Foreign Affairs Ministers and Ministers of Defence of France, Germany, Italy, Poland and Spain in Paris, 15 November 2012,  http://www.diplomatie.gouv.fr/fr/IMG/pdf/121114_Outcome_proposal_Final_cle821c1b.pdf

[11] Alessandro Achilli et al, Saami and Berbers—An Unexpected Mitochondrial DNA Link, American Society of Human Genetics, v.76(5), May 2005, Article PMC1199377, http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC1199377/

[12] Emmet Tuohy, Northern Mali: New Front in a Long War, http://blog.icds.ee/article/northern-mali-new-front-in-a-long-war

[13] CIA Factbook, Natural Resources, https://www.cia.gov/library/publications/the-world-factbook/fields/2111.html

[14] Ruralpovertyportal, La pauvreté rurale au Mali,  http://www.ruralpovertyportal.org/web/rural-poverty-portal/country/home/tags/mali

[15] Reuters Africa, Mali to raise gold production 52.4 tonnes in 2010,  22.12.09, http://af.reuters.com/article/investingNews/idAFJOE5BL01520091222

[16] BBC,  Mali crisis: Who's who?, 29.06.12, http://www.bbc.co.uk/news/world-africa-17582909

[17] RT II 1994, 10, 11, Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt, https://www.riigiteataja.ee/akt/23982

[18] Assembly-Kosova, Kosovo Declaration of Independence, 17.02.2008, http://www.assembly-kosova.org/?cid=2,128,1635

[19] Rosenberg, New Countries of the World. The 34 New Countries Created Since 1990,

About.com 12.06.2012, http://geography.about.com/cs/countries/a/newcountries.htm

[20] Krasner, Who Gets a State, and Why? The Relative Rules of Sovereignty, Foreign Affairs 30.03.2009, http://www.foreignaffairs.com/articles/64872/stephen-d-krasner/who-gets-a-state-and-why

[21] Thomson jt, Global powers dismiss Tuaregs’ declared independence, France24 06.04.2012, http://www.france24.com/en/20120406-world-rejects-tuareg-independence-declaration-north-mali-rebel-international-community-azawad

[22] Hans J. Morgenthau, Politics Among Nations: The Struggle for Power and Peace, Fifth Edition, Revised, (New York: Alfred A. Knopf, 1978

[23] BBC, Mali Tuareg rebels declare independence in the north, 06.04.2012, http://www.bbc.co.uk/news/world-africa-17635437

[24] Aljazeera, ECOWAS agrees to Mali intervention force, 11.11.2012, http://www.aljazeera.com/news/africa/2012/11/20121111192710305682.html

[25] Ramzy Baroud, Mali is fast becoming the Afghanistan of Africa,  Teheran Times 01.08.12, http://tehrantimes.com/opinion/100209-mali-is-fast-becoming-the-afghanistan-of-africa

[26] ÜRO julgeolekunõukogu, Adopting Resolution 2071 (2012), Security Council Demands That Armed Groups Cease Human Rights Abuses, Humanitarian Violations in Northern Mali, 12.10.2012, http://www.un.org/News/Press/docs/2012/sc10789.doc.htm

[27] MNLA, Communiqué du Mouvement National de Libération de l'AZAWAD (MNLA) suite à la résolution du Conseil de Sécurité de l'ONU, 13.10.2012, http://www.mnlamov.net/actualites/34-actualites/214-communique-de-presse-nd33-du-13-octobre-2012.html

[28] Department of the Army, FM 3-24 Counterinsurgecy 2006, 1-2, http://armypubs.army.mil/doctrine/DR_pubs/dr_a/pdf/fm3_24.pdf 

[29] NATO, AJP-3.4.4 Allied Joint Doctrine for Counterinsurgency 2011, 3-1.

[30] David Kilcullen, „Two Schools of Classical Counterinsurgency,” Small Wars Journal, 27.01.2007, http://smallwarsjournal.com/blog/two-schools-of-classical-counterinsurgency

[31] Ibid

[32] LTC David Galula, Pacification in Algeria 1956-1958 (Santa Monica: RAND Corporation, 2006), 246.

[33] Montgomery McFate, „Anthropology and Counterinsurgency: The Strange Story of their Curious Relationship,” Military Review, March/April 2005, http://www.army.mil/professionalwriting/volumes/volume3/august_2005/7_05_2.html

[34] David Kilcullen, The Accidental Guerrilla. Fighting Small Wars in the Midst of a Big One, 13. Oxford University Press, 2009.

[35] John Kerry, “Testing Afghanistan Assumptions. The lesson of Vietnam is don't commit troops without a clear strategy”, The Wall Street Journal, 2009,  http://online.wsj.com/article/SB10001424052748704471504574438660617984826.html

[36] Montgomery McFate, “The Military Utility of Understanding Adversary Culture,” 43, 44, Joint Forces Quarterly, No. 38 Summer 2005, 42-48, at http://www.dtic.mil/doctrine/jel/jfq_pubs/1038.pdf

[37] ISAF Commander’s Counterinsurgency Guidance 2009, 3-4, http://www.nato.int/isaf/docu/official_texts/counterinsurgency_guidance.pdf,.

[38] Steven Metz, Rethinking Insurgency, 2007, 45, 46, http://www.strategicstudiesinstitute.army.mil/pdffiles/PUB790.pdf

[39] ISAF Commander’s Counterinsurgency Guidance 2009, 4, http://www.nato.int/isaf/docu/official_texts/counterinsurgency_guidance.pdf

[40] Ibid, 5-6.

[41] Ted R. Gurr, “Terrorism in Democracies: When It Occurs, Why It Fails”, in Kegly, Charles W. Jr., eds. The New Global Terrorism. Characteristics, Causes, Controls (Upper Saddle River, NJ: Pearson Education, Inc. 2003), 202-215.

[42] Ibid, 5.

[43] Ibid, 6.

[44] Kilcullen, David, The Accidental Guerrilla. Fighting Small Wars in the Midst of a Big One (Oxford University Press, 2009), 286.

[45] ISAF Commander’s Counterinsurgency Guidance 2009, 5, http://www.nato.int/isaf/docu/official_texts/counterinsurgency_guidance.pdf

[46] BBC 15.11.2012, EU group endorses training mission for Mali,  http://www.bbc.co.uk/news/world-europe-20342369 ja AFP, Hillary Clinton in Algeria to press for Mali military action, The Telegraph 29.10.2012,

http://www.telegraph.co.uk/news/worldnews/africaandindianocean/mali/9640853/Hillary-Clinton-in-Algeria-to-press-for-Mali-military-action.html

[47] Alexis Arieff ja Kelly Johnson, Crisis In Mali, Congressional Research Service, 16.08.2012, lk 13, http://www.fas.org/sgp/crs/row/R42664.pdf

[48] Monica Mark, Mali under pressure to give separatists autonomy in fight against al-Qaida, The Guardian 22.11.2012, http://www.guardian.co.uk/world/2012/nov/22/mali-separatists-al-qaida

[49] UN, Comprehensive Proposal for the Kosovo Status Settlement, 26.03.2007, http://www.unosek.org/docref/Comprehensive_proposal-english.pdf

[50] Postimees, Tuareegid loodavad Eesti abile, 24.09.12, http://www.postimees.ee/983484/tuareegid-loodavad-eesti-abile/