Legal Notices

All expressed in this blog are the author's opinions and do not represent any official standpoint of any other entity.
No expression here is intended to incite any violence, rebellion or any other conduct that is not according to commonly established rules and regulations.
All information presented here is acquired via open sources or personal experiences of the author. Here is no classified information any kind.

18 February 2013

Mali mitmekihiline ja habras julgeolek

Pärast pealtnäha kiiret ning kerget võitu islamiäärmuslaste üle ei pruugi võitlused veel kaugeltki möödas olla.

Kauge maa Mali on viimasel ajal olnud tavatult palju Eesti ajakirjanduse fookuses. Ühest küljest vaadates on tegemist konfliktikoldega, milliseid on praegu maailmas mitmeid – seega nagu ei midagi erilist. Teisalt jällegi peitub selles konfliktis ehk teatud erisus, sest lisaks äärmuslaste vastu võitlemisele on kaardil ka enesemääramisõiguse eest võitlevate rahvusgruppide saatused. Aasta eest oma viimast suuremat ülestõusu alustanud tuareegi rahvas soovis vabastada oma põlise asuala – Azawadi – Mali keskvõimu vägede ja administratsiooni kontrolli alt. Kuid kõik ei läinud nii, nagu soovitud, mitte sinnapoolegi. Nii võibki olulisem sellest, mis toimus või on toimumas, olla küsimus, mis saab edasi.


Sündmuste kulg ja põhjused
Tuareegide vabastusliikumise MNLA üritus kaaperdati sisuliselt kohe peale esialgset edu  (islami)äärmuslike grupeeringute poolt. Mitmed äärmuslaste olulised juhid on samuti tuareegid ja pärinevad lugupeetud hõimudest ning nn hõimudünaamikal on sealses ühiskonnas kanda väga oluline roll. See määrab paljuski, kelle ideed järgitakse ja mille eest võideldakse. Suhted, põhjused ja tegevused Malis on pigem hõimuvanemate poliitika, mitte spontaansete gruppide või üksikindiviidide tahte ja tegevuse tagajärg.
Tuareegide vabastusliikumine MNLA esindab nii tuareege kui ka kohalikke araablasi, kellel sai järjekordselt küllalt Mali keskvõimu hoolimatusest ja armee väidetavast vägivallatsemisest tsiviilisikute kallal. Kõik, mida nad veel pool aastat tagasi soovisid, oli iseseisev Azawadi riik Mali põhjaosas. Loomulikult ei tahtnud sellest kuulda ei Mali valitsus, naaberriigid ega ka Lääne vägevad. Äärmuslaste juurdevool teistest konfliktipiirkondadest oli teatud mõttes paratamatu, sest kõik mässuliikumised vajavad territooriumi, kus planeerida, treenida ja puhata. Selles kontekstis kätkes Põhja-Mali eneses ka Al-Qaedale ahvatlevat võimalust.
Alates mingist hetkest tekkis äärmusliikumistel siiski soov oma territooriumi laiendada ja seega asusid nad selle aasta jaanuari alguses rünnakule veel Mali valitsuse valduses oleva riigi lõunaosa ja pealinna Bamako suunas. Teatavasti põhjustas just see liigutus sündmuste eskaleerumise, käivitas prantslaste ja Aafrika vägede invasiooni ning on praeguseks kujunenud näiliselt edulooks Mali territoriaalse terviklikkuse taastamisel.
Jaanuari teises pooles vallutasid Prantsuse ja Mali ühisväed  linna linna järel tagasi, tungides järjekindlalt riigi põhjaossa, mässuliste turvaala südamesse. Enamik suuremaid linnu hõivati praktiliselt vastupanuta, sest islamistid lahkusid mõnikord lausa päevi varem enne vabastajate kohalejõudmist. Linnade elanikud tervitasid saabuvaid vägesid rõõmuga. Ametlik retoorika on edumeelne – headuse jõud on saavutamas võitu kurjuse üle.
Kuigi lõppmäng on siiski veel udune, näeb strateegiline plaan ette mässajate hävitamist ja kogu Mali riigi stabiliseerimist. Esimeses faasis Euroopa ja Aafrika vägede abiga Prantsusmaa juhtimise all, teises faasis ilma eurooplasteta põhiliselt Lääne-Aafrika Ühenduse toega Mali võimudele ja kolmandas ehk lõppfaasis peab Mali valitsus olema korra tagamiseks ise suuteline.  Eesmärk on taastada demokraatia riigis, mida veel hiljuti peeti edukaimaks näiteks modernsest ühiskonnast terves regioonis.
Kuid tegelikkuses pole miski päriselt nii lihtne. Sõjaline edu ja territooriumi hõivamine ei pruugi omada suuremat tähtsust, kui sellega ei kaasne (NB! jutt on kaasnemisest, mitte järgnemisest!) koheselt humanitaarkriisi leevendamine, majandusliku olukorra stabiliseerimine, elanikkonna õiglane kohtlemine ja ka eksinutele andestamine. Just viimaste, mittesõjaliste ehk pehmete tegevuste nõrkus sõjatsoonis võib hetkelise edu kiirelt hajutada ja tuua kaasa suurema kaose, kui valitses enne invasiooni. Asjakohaseid näiteid on võtta nii Iraagist kui Afganistanist, kus edukad sõjalised operatsioonid võisid kaasa aidata varasemast ehk veelgi ebastabiilsema julgeoleku- ja humanitaarolukorra tekkimisele. Sama tundub korduvat ka Malis.

Jätkuvad murekohad
Kuna islamiäärmuslased suutsid nii psühholoogiliselt kui füüsiliselt sandistada suure osa kohalikust elanikkonnast, siis puudub neil ka toetus. See muudab islamistidest võitlejate peitumise rahva sekka keeruliseks, kuid mitte tingimata võimatuks. Mässuteooria ja -strateegiad on arenenud läbi aastakümnete ning iga endast lugupidav äärmuslane või vabadusvõitleja harib ennast selles valdkonnas. Vähegi nutikamad mässuliste juhid suudavad kokku panna edumeelse strateegia võitlemaks oma eesmärkide nimel. Ei tohi unustada, et mässaja jaoks ei ole füüsilise territooriumi absoluutsel kontrollil olulist tähtsust, seega valitsus- ja võõrvägede edenemine linnast linna ei ole nende jaoks draama.
Timbuktu, Gao, Kidali ja mitmed teised olulised linnad hõivasid Mali ja Prantsuse ühisväed sisuliselt ilma lahinguteta – islamistid lihtsalt „haihtusid“, arvatavasti naaberriikidesse ja kaugemale mägedesse. Hetkel tundub, et äärmuslased järgivad kuulsaima geriljasõja strateegi Mao Zedongi näpunäiteid – väldi konventsionaalseid lahinguid, säästa oma jõudu edaspidiseks võitluseks. Tegu ei ole argpükslikkuse või oskamatusega võidelda, vaid klassikalise sissisõja strateegiaga. Füüsilise territooriumi kontrollimine ei ole oluline, tegelik võitlusväli on kohaliku elanikkonna poolehoid.
Selles mõttes on kiire „võit“ illusioon. Kohaliku rahva tervitushõisked on kiired vahetuma kivide ja relvade vastu, kui uus jõud ei paku neile paremat olevikku ja tulevikuvõimalusi. Ja praegused kuuldused Mali armee julmadest arveteõiendamistest neile kahtlasena tunduvate inimestega on kiired rahva meelsust muutma. Probleem saab olema seda teravam, mida enam põhja poole liikuda. Nimelt kui Mali lõunaosa ja suur osa riigi keskpiirkondadest on asustatud nn mustadega, kelle käes on ka riigi keskvõim, siis mida põhja poole, seda heledamaks muutub inimeste nahavärv, seda suuremaks muutuvad kultuurilised ja etnilised erinevused ning seetõttu teravamaks ka vastasseis.
Kolmanda arvestatava jõuna on mängus MNLA ja teised grupid, kes on ennast selgelt islamiäärmuslusest distantseerinud, kuid seisavad ka kindlalt vastu Mali keskvõimule. MNLA on praeguseks taandunud iseseisvuse nõudmisest ja soovib Azawadile ulatuslikku autonoomiat, kuid selgeid lubadusi selles osas ei ole tulnud ei Mali valitsuselt ega tema liitlastelt. Seega on hetkel tekkinud mõnevõrra plahvatusohtlik patiseis ning kogu võitluse raskuskese võib oluliselt muutuda. MNLA koos MIAga (Islamic Movement for Azawad, hiljuti äärmuslastest lahku löönud rühmitus) on võtnud enese kätte korra tagamise mitmes olulises linnas põhjas ja edastanud Mali ja Prantsuse juhtidele sõnumi, mille kohaselt nende kontrollitavad alad toetavad liitlaste operatsioone, kuid keelduvad siiski selgelt Mali armeed linnadesse lubamast. Viimase põhjuseks on just kardetavad repressioonid nii tuareegi võitlejate kui ka kohalike elanike vastu.
Alates jaanuari lõpust on läbirääkimiste vormis kontaktid siiski taastunud. Nüüd sõltub palju sellest, millistele tulemustele jõuavad omavahelises suhtluses tuareegide vabastusliikumine ja Mali valitsejad. Selge on see, et tuareegide ja neid toetavate kohalike araablaste soove ei saa ignoreerida. Tõenäoliselt saaks nad küll jõuga maha suruda, juhid vahistada või tappa, kuid probleemi see ei lahendaks. Prantsuse ja mingil ajal ka Aafrika vägede planeeritud lahkumise järel lahvataks konflikt tõenäoliselt uuesti ning võimalik, et veelgi verisemalt.

Mis saab edasi?
Tuleviku ennustamine on alati üks tänamatu tegevus, kuid samas pole sellest ka pääsu. Erinevalt sellest, millise mulje võis jätta Prantsusmaa presidendi François Hollande`i hiljutine avaldus – hävitame islamistid/terroristid ja tehtud –, on arenguvõimalusi kindlasti rohkem.
Peamiseks küsimuseks on see, kuidas reageerida tuareegide vabastusliikumise juhtide soovidele (nüüdseks on iseseisvusnõue asendunud autonoomiasooviga). Just siin ja mitte äärmuslaste sõjalises tagaajamises võib peituda olukorra võti.
2012. aasta novembri algul kirjeldasin ma kolme erinevat stsenaariumit, mille tuareegid võivad valida: mäel istumine, võrdsustumine ja must päev.1 Kõik need kolm tunduvad endiselt aktuaalsed (vt artiklile lisatud infokasti). Selle rahva ajaloo ja kultuuri vaatlemine ei anna erilist lootust, et jõu kasutamisega ähvardamine sunniks neid iseseisvuse ja vabaduse unelmast loobuma. Siiani tundub, et nad on valinud „mäel istumise“ ja hoiavad teised strateegiad varuks, kasutades neid sõltuvalt sellest, kuidas edenevad nende saadikute käimasolevad läbirääkimised.2 Seega on olemas tõsine võimalus, et juhul, kui neid koheldakse vääriti, pöörduvad nad rahvusvaheliste vägede vastu. Kuid teisalt: kui neid aktsepteeritakse partneritena ja tagatakse soovitud autonoomia, on just nemad tõenäoliselt oma aladel parimad korra loojad ning tagajad.
Kuid nagu ajalugu on õpetanud, ei pruugi ükski hea lahendus kesta igavesti. Tuareegide autonoomia ja selle edukus võib rohkemgi sõltuda Alžeeria heakskiidust kui Mali nõrgapoolsest valitsusest. Nimelt on just selle, piirkonna tugevaima riigi tegevus ja seisukoht ümbruskaudsete riikide ja rahvaste käekäigu osas vägagi kaalukas. Igal juhul on Alžeeria vastu iseseisvale Azawadile, nähes selles ohtu oma samuti tuareegidega asustatud lõunaalade stabiilsusele. Sestap on levinud ka kuuldused Alžeeria luureteenistuste toetusest islamiäärmuslastele ja narkokaubandusele Azawadi territooriumil, hoidmaks piirkonda piisavalt ebastabiilsena ja takistamaks tuareegide ühtset pingutust omariiklusele. Seetõttu, kui rahvusvaheline üldsus eesotsas Prantsusmaaga aktsepteerib tuareegide püüdlusi, tuleb lisaks Mali juhtide mõjutamisele tõsiselt rääkida ka Alžeeriaga.
Siiski on alati võimalus halvimaks stsenaariumiks. Tuareegide pettumus ja seeläbi nende vastuhakk koordineeritult endiselt oma jõudu säästvate äärmuslastega on vaid üks osa sellest. Lisajõude kurjuse poolele võib tulla veel Liibüast, kus ÜRO hinnangul on ligikaudu 200 000 „revolutsiooniliste brigaadide“ võitlejat, kelle üle pole siiamaani mingit kontrolli.3
Olukord on seega nii mitmeski mõttes keerukam ja plahvatusohtlikum, kui edukate pealetungioperatsioonide valguses pealtnäha paistab. Paljuski sõltub edaspidine ka Prantsuse riigijuhtidest. Pärast sõjamasina käimalükkamist ei saa nad enam loota, et pärast esimest „puhastust“ saab asjad kokku pakkida, koju tagasi minna ning lugeda probleem lahendatuks. Selles mõttes ei ole Mali oma eripäralt võrreldav Afganistaniga, kust võõrväed oleksid pidanud lahkuma kohe peale Talibani purustamist ja jätma edasise Afganistani Põhjaliidu korraldada. Malis ei saa vastutust olukorra edasise stabiliseerimise eest paraku jätta Mali valitsuse ja vägede kätte, sest riigi põhjaosas elavate rahvaste silmis puudub neil legitiimsus ning seetõttu ei saa praeguse plaani kohaselt seal saabuma ka leppimist ja rahu. Olukorra stabiliseerimiseks on vaja kohalikku jõudu, kellel oleks kohaliku rahva enamuse heakskiit, ning selliseks jõuks tundub praegu olevat vaid tuareegide vabastusliikumine.

Mõeldes hetkest kaugemale
Mali kriisi teket ja tagamaid pikka aega kohapeal kajastanud ajakirjanik Joe Penney avaldas 8. veebruaril vägagi kriitilise artikli Mali demokraatia kohta, mis väidetavalt olevat olnud üks edumeelsemaid terves Aafrikas. Penney väitel oli tegemist müüdiga ning tegelikkuses oli olukord palju trööstitum. Oma väidete tõestuseks toob ta välja üsnagi veenvad argumendid Mali majanduse heitlikkusest, rikkuse koondumisest pealinna ümbrusesse lõunas ja terves riigis valitseva kõrge, ligi 70 protsendini küündiva kirjaoskamatuse taseme.
Tema hinnangul on praegune sõjaline kampaania kasutu, sest põhineb juba algusest peale täiesti valedel strateegilistel eeldustel. Kui ka näiliselt saaks olukorra lahendada äärmuslasi mägedesse pekstes, siis järgnevad Mali vägede repressioonid ja endiselt trööstitu olukord ei too tegelikult rahu – ammugi siis demokraatiat, mida pole tegelikult kunagi olnudki.4
Penney pessimistlik, kuid väga hästi argumenteeritud artikkel paneb mõtlema võimaliku pikaajalise lahenduse üle. Ma olen varasemalt arutlenud ühe võimaliku pikaajalise kampaania kujundamise üle, mis oleks võib-olla muutnud tänast olukorda Afganistanis. Mässutõrjeks nimetatavad sõjad on pikalevenivad konfliktid ja strateegiline põhiküsimus seisneb seega selles, kes hakkab riigis otsuseid langetama 10–20 aasta pärast.
Vaadelgem Afganistani näidet: praegused mässuliste võitlejad on meie mõistes väga noored, alles teismelised, ja sisside keskastme juhtide vanus jääb kahekümnendate eluaastate keskele.5 2001. aastal, sõja alguses, olid nad seega just põhi- ja keskkooliealised, veel väljakujunemata isiksused. Kui Lääs oleks koheselt panustanud koolisüsteemi toimimisse (ja mitte vaid koolimajade ehitamisse, mis enamuses kohe laastati), siis ehk ei oleks meil täna seal nn omas mahlas kujunenud fanaatilist vastast ja riik oleks tõenäoliselt juba stabiilsem ning edumeelsem. Ei saa muidugi olla kindel, et kõik oleks nõnda arenenud, kuid hetkeolukord ei ole ju ka midagi paljulubavat. Kuid ka Afganistani kampaania puhul oli eelduseks, et tegemist saab olema kiire sõjakäiguga – ja see on tänaseks juba tõestatult vale eeldus.6
Penney artikli ja eelmise mõtte valguses võiks olla siiski väärt mõte proovida Malis strateegilise fookuse keskendamist tugeva, toimiva ja hästi kaitstud haridus- ja infosüsteemi loomisele. Avardades tänaste noorte inimeste arusaama maailma ja oma riigi toimimise osas, oleks 10-aastases perspektiivis ehk rohkem lootust jõuda stabiilse ja isegi edumeelse riigini. Lihtne tõde on see, et homseid otsuseid langetavad tänased noored ning keskendumine füüsilisele võitlusele tänaste mässulistega on võrreldav põlevast majast suitsu eemale lehvitamisega, mitte tegeliku tulekolde kustutamisega või puhkeda ähvardavate leekide ennetamisega.
Kindlasti oleks see tee keerulisem ja ohtlikum kui puhtalt sõjaline kampaania. See nõuaks palju tsiviiljõudu ja kombineeritud lähenemist, kus lisaks sõjaväele tegutseksid ka paljud eraturvaettevõtted. Nende peamiseks ülesandeks ei oleks siiski mitte poliitikute ja muude tähtsate isikute kaitse, vaid kooliõpetajate, koolimajade ja laste koolitee turvamine. Abi ja toetuse eelisandmine vanematele võiks sõltuda just laste kooliskäimisest, mis motiveeriks oma järeltuleva põlve harimist.

Eesti kaotsiläinud võimalus – või siiski veel mitte?
Novembris Malit käsitlevat artiklit kirjutades (mille pikem ja põhjalikum versioon on loetav ka mu blogis7) arendasin mõttekäiku, kuidas ehk Eestigi saaks selle riigi olukorda ja tulevikku mõjutada. Eesti kui neutraalne väikeriik oleks tõenäoliselt olnud aktsepteeritav vahendaja tuareegide ja Mali valitsuse omavahelistel läbirääkimistel ning oleks õnnestumise korral kasvatanud märkimisväärselt oma välispoliitilist kapitali. See oleks olnud ambitsioonikas eesmärk, kuid ilma proovimata ja initsiatiivi võtmata ei saabu kunagi ka loorbereid. See võimalus on praeguseks ilmselt läinud juba kõige kaduva teed, kuid tasub silmad ja meeled lahti hoida järgmiste võimaluste suhtes.
Miks mitte algatada arutelu Mali koolisüsteemi loomise, kindlustamise ja turvamise üle, kui see mõte peaks pärast vaagimist osutuma teostamisvääriliseks? Lisaks võiks kaaluda võimalusi maa internetiseerimisele kaasaaitamiseks, sest interneti levik kujutaks endast kiiret ja tõhusat platvormi maailmapildi avardamiseks. Selles vallas oleksid riigi- ja erasektori koostöös tegutseval Eestil head võimalused, kui kaasata ka välispartnereid ning kasutada Euroopa Liidu vahendeid. Siin ei mängi mingit rolli Eesti füüsiline suurus, vaid just julgus oma seisukohti ja lahendusi välja pakkuda ning seeläbi kasvatada riigi välispoliitilist ja mainekapitali.

Tuareegide kolm võimalikku käitumismudelit
Stsenaarium 1: „Mäel istumine“ Tuareegid püüavad tõenäoliselt suuremat vastasseisu vältida. Nende loogiline strateegia oleks peita oma relvad, hoida ennast neutraalsena ja lasta Mali ning rahvusvahelistel jõududel puhastada linnaalad ekstremistidest. Samas jääb neile alati võimalus hiljem relvad haarata ja võitlusest nõrgestatud Mali väed uuesti välja lüüa, kui ekstremistid saavad purustatud. See strateegia järgib iidset Hiina sõjatarkust: „Istu mäel ja vaata, kuidas tiigrid omavahel võitlevad.“ Mõte on lasta kahel vastasel teineteist piisavalt nõrgestada ning seejärel sekkuda ja lüüa neid mõlemaid. Tuareegidel ei oleks siiski otstarbekas astuda rahvusvaheliste vägede vastu, sest see muudaks edaspidise iseseisvuspüüdluse tunnustamise pea võimatuks.
Stsenaarium 2: „Võrdsustumine“ Tuareegidel oleks otstarbekas oma iseseisvusnõudes pisut järgi anda ja käia läbirääkimistel välja autonoomiasoov. Tegutsedes koostöös rahvusvaheliste jõududega, oleks ülekaal ekstremistide üle tõsine. Pealegi on tuareegid sellel territooriumil ainuke organiseeritud vägi, kes tunneb peensusteni maastikku – tegemist on suure taktikalise eelisega. Kui kord ekstremistid saavad võidetud ja tuareegid oma lubatud autonoomia, siis on aega omariikluse ideel rahulikult edasi areneda lasta. Võimalik, et ajapikku selgub ratsionaalselt kaalutledes, et autonoomia võib olla isegi rahvale parem kui täielik iseseisvus.
Stsenaarium 3: „Must päev“ Alati eksisteerib ka äärmuslik võimalus, et tuareegid loovad jällegi liidu ekstremistidega, et ühiselt võidelda Mali ja rahvusvaheliste vägede vastu. Selleni võib viia karm ja valimatu tuareegide kohtlemine Mali ja rahvusvaheliste jõudude poolt. Esiteks ellujäämise nimel ja teiseks pettudes muus maailmas, kes  nende moraalset õigust ei tunnusta, on ka see variant võimalik. Sellisel juhul annab see ekstremistidele suure täiendava jõu, millega toimetulekuks ei ole ei Mali valitsusel ega ka muul maailmal suure tõenäosusega piisavalt vahendeid. Just praegune universaalne rahvusvaheline lähenemine Mali ametliku riigikorra vastastele on suurim oht selle stsenaariumi rakendumiseks.
______
1 Rene Toomse, Mali kui uus Afganistan ehk Eesti sõduri järgmine sõjakäik? – Eesti Ekspress 01.11.12, lk 24-25.
2 MALI. L’enjeu de Kidal, Le nouvel Observateur, 30.01.13, http://tempsreel.nouvelobs.com/guerre-au-mali/20130130.OBS7120/mali-l-enjeu-de-kidal.html
3 UN Officials Are Worried 200K Armed Libyan Rebels Could Join The Fight In Mali – Agence France Presse, 29.01.13,  http://www.businessinsider.com/un-worried-libyan-fighters-will-join-mali-rebels-2013-1#ixzz2JQrXGtcO
4 Joe Penney, Mali's Model Democracy Myth – ThinkAfricaPress, 08.02.13, http://thinkafricapress.com/mali/restoring-democracy-mali-never-had
5 Rubin Shanker, Quest to Neutralize Afghan Militants Is Showing Glimpses of Success, NATO Says,– The New York Times 28 June 2010, nytimes.com, http://www.nytimes.com/2010/06/29/world/asia/29military.html?_r=1 (accessed 8 March 2011).
6 Rene Toomse, The Concept and Framework of Pre-emptive Strategic Development Operations, Baltic Security and Defence Review, Vol 14, Issue 2, 2012, lk 124-125, http://www.bdcol.ee/files/files/BSRD_VOL14.pdf
7 Rene Toomse, Järgmine pikk sõjakäik? Mali tulevaste lahingute seosed Eestiga, Blogspot, http://renetoomse.blogspot.com/2013/01/jargmine-pikk-sojakaik-mali-tulevaste.html