Uue aastaga aristokraatia suunas – aga miks ka mitte?

Uue aastaga aristokraatia suunas – aga miks ka mitte?

Lõppev aasta ei toonudki maailmalõppu, kuid võib-olla millegi sellise alguse, mida saame tulevikus nimetada järjekordselt Fukuyamalikult, kuid samas tema ennustusele vastanduvalt, järjekordseks ajaloo „lõpuks.“ Kuulus politoloog Francis Fukuyama nimelt ennustas aastal 1992, et maailm on lõplikult jõudnud liberaalsesse demokraatiasse ja seda tänu kommunistliku bloki kokkuvarisemisele. Paraku ei ole miski  lõplik siin maailmas, ei lõppenud ajalugu siis ega juhtu see ka edaspidi. 

Siiski, praegu võib tegemist olla teatud paradigma muutusega, kus hakkab pigem hääbuma sellesama ülistatud liberaalse demokraatia võidukäik. Järjest avalikumalt ei ole terved riigid ja rahvad enam vabad otsustama oma saatuse ning staatuse üle, vaid peaksid painduma umbmäärase „rahvusvahelise üldsuse“ tahte järgi. Ettekirjutused tulevad nii ÜRO julgeolekunõukogust karmimatele piirkondadele (Afganistan, Liibüa, Süüria, Mali) kui ka näiteks Euroopa Liidust meile Eestis (maksed ESMi, suhkrutrahvid, põllumajandustoetusetus jne). Kuskilt ei paista enam liberalismi ehk vabameelsust oma asja ajamisel, ega ka demokraatiat kui rahva võimu otsustada oma riigi käekäigu üle. Alanud on nagu ühtseks massiks sulatamine, kus keegi kuskilt ütleb ette nii inimesele kui riigile, kuidas on õige ja hea ilma, et teda tegelikult huvitaksi inimeste käekäik ja eluolu. Võib-olla olen ma karm, kuid suund tundub olevat totalitarismile, kus teatud režiim (liberaaldemokraatliku egiid all!) püüab määrata kogu isiklikku, majanduslikku, sotsiaalset ja poliitilist kulgu lausa riikide üleselt. See jõud on alati mingil määral olemas olnud, kuid järjest enam on selline kontroll ning mõjutus muutumas rahvusvaheliseks.

Loomulikult ei ole see ei maailmalõpp ega ka ajaloo lõpp. Pisut sant maitse jääb suhu, kuid elu läheb edasi. Lõppude lõpuks liiga palju vabadust viib anarhiani, mis on ka halb. Kuid minemata debatti, et kui palju demokraatiat on tegelikult demokraatlik, siis tahaks küsida pigem seda, et äkki oleks aeg ise loobuda demokraatiast (millest nagunii midagi peale termini järel pole)? Võib-olla oleks aeg küps liikuda platonistliku aristokraatia mudeli suunas, kus riigiasju otsustavad ka tegelikult mehed ja naised, kes on pädevad ning isetud? See tähendaks sisuliselt kogu senise riigivalitsemise mudeli ümbertegemist, kus näiteks erakonnad kaotaks oma positsiooni nn tarkade kogule, kes analüüsib ja otsustab, mis on rahvale ehk riigile tegelikult hea. See teeks ministrid direktoriteks oma ministeeriumites, kes viivad ellu seda, mida tarkade kogu on määranud, mitte lase neil särada omas mahlas ja hommikul päheturgatanud reformide ideedega. Sisuliselt oleks mudel kui ettevõtte juhtimine, kus siiski tegelikult targad inimesed moodustavad riigi juhatuse, kes ka hakkavad päriselt vastutama oma valijate ees. Riigikogu senisel kujul (nagu kummitemplina) poleks enam olemas või siis moodustukski uus Riigikogu just selle tarkade kogu baasil, kuid kindlasti palju väiksemas koosseisus kui senine.  

Demokraatiast viiks tegelikult kaugemale vaid see, et tarkade kogusse kandideerija saab olla näiteks doktorikraadi ja/või oma erialal silmapaistvate saavutustega inimene, mitte igaüks. Samas võib öelda, et igaühel on õigus ja võimalus ennast arendada. Kui seda suutlikust ei ole (just intellektuaalses plaanis), siis oleks sellist inimest ka kahjulik riigijuhtimisele ligi lasta. Autorooli ei lubata ilma oma pädevust eksamil tõestamata, kuidas riigikogusse saab valida igaühe, kes 18 saab? Pole mõistlik.

Alati jääb kahtlus, et kas need inimesed, kelle me valime tarkade kogusse, on parimate otsuste tegijad meie ülejäänute suhtes või hakkab ka neid ahvatlema korruptsioon, mida võim võimaldab. Siin saab vaid tõdeda, et miski pole ideaalne siin ilmas. Siiski tarkade kogu võlu olekski, et see oleks erakondade- ja huvigruppideülene ning puhastab ennast ise sellistes olukordades. Üldine juhis on tegutsemine oma riigi rahva huvides nii sise- kui välispoliitilistes plaanis. Kes sellega vastuollu satub, peab lahkuma.

Rahva huvides jällegi ei saa tegutseda, kui ei ole kindlaks määratud ja kokku lepitud riigi selgeid ning realistlikke eesmärke, kuhu riiki tahab jõuda (mis meie riigis ilmselgelt on siiani puudu). Selleks võib olla viie rikkama riigi hulka jõudmine, mis oleks normaalne püüdlus, kuid seda sihti ei saa seada populistlikku loosungit hõigates, vaid targale ja teostatavale plaanile ehk riigistrateegiale tuginedes. Seejuures ka arusaadavalt avalikkusele selgitades, milliseid õigusi ja kohustusi selline kurss iga eestimaalase jaoks tähendab ning kõige olulisemalt: kuidas ja miks see meie riigi kodanikele tegelikult hea on nii olevikus kui tulevikus. Selge ja avatud kommunikatsioon oma rahvale on võtmesõna; miski ei saa toimuda isolatsioonis. Ülbe ja iseteadev suhtumine tarkade kogu liikme poolt võtaks talt koha kas kogu enda aukohtu või valijate mahahääletuse kaudu.

Muidugi on idee toores ja võib küsida, miks oleks see parem praegusest. Ma pakun, et esiteks tooks see mängu otsedemokraatia, kus liikmed tarkade kogusse valitakse otse kodanike poolt ja erakondadel (kui neid üldse vaja on) puudub määramisõigus. Kuid peamine oleks see, et kogusse saab valida vaid neid inimesi, kes on piisava aja jooksul tõestanud, et nad on pädevad, moraalsed ja avatud silmaringiga. Sinna ei kuuluks ükski ainult käetõstja või populist, vaid igaühel on pädevus, arvamus ja oskus oma argumente õigustada.

Ministrid kui valdkondade juhid saaksid määratud tarkade kogu poolt ja samuti nende tegelikke pädevusi ja juhtimise võimeid arvesse võttes. Poliitilised ehk erakondlikud eelistused muutuksid ebaolulisteks, sest iga ministeeriumi juhitakse riigis kokkulepitud strateegilise plaaniga kooskõlas. Selles süsteemis ei ole kohta ülbetel ja iseteadvatel ministritel, nad on ka tegelikult valdkonna nõuandjad ja aruandekohustuslikud tarkade kogu ees. Iga hetk kui selline juht osutub nõrgaks või valele teele läinuks, vabastab kogu ta ametist ja määrab uue.

Presidendi roll oleks olla koguväline vahemees, kes otsustajaid vajadusel korrale kutsub ja sekkub kui abstraktne riigihuvi hakkab kuidagi vastuollu minema riigi kodanike huvide ning heaoluga. Hetkel on selline funktsioon tegelikult täiesti puudu.

Eelneva valguses võiks läbi sellise riigivalitsemise mudeli siiski saavutada midagi uut ja loodetavasti paremat Eesti rahva käekäigule muutuvas maailmakorralduses. Selles mõttes tundub, et senised poliitilisi muutusi nõudnud debatid ajakirjanduses ja istungid jääkeldris ei ole sihtinud muud kui kosmeetilisi parandusi, mis ei muudaks tegelikku kurssi kehvema tuleviku suunas. Mina tahaks küll valitsema otsustajaid, kes ei ole sõltuvuses pankadest ja suurettevõtjatest, kes jaotaks vastutust ka nõrgemate kaitseks, ei demagoogitseks arstide ja õpetajatega, ning päeva lõpuks tegelikult juhenduks meie põhiseaduse eesmärgist, milleks on Eesti rahva ja kultuuri püsimajäämine läbi aegade. Kui keeruline see tegelikult siis on? Ei olegi, kui senistest dogmadest lahti lasta ja vaadata eesmärgipäraselt, mis meil tegelikult vaja saavutada on.

Ehk oleks õige aeg kardinaalsemateks muutusteks ja vahetaks sisutühjaks muutunud demokraatliku riigikorralduse välja hea ja õiglase aristokraatia vastu? Miks meil ei võiks valitseda otsustajad, kes sirge seljaga saaksid panna pangad vastutama hooletult antud laenude eest, tagades nii peredele kodu allesjäämise või võlaorjuseta lahkumise sellest elamisest (viimane muide toimib Ühendriikides) või ütleks kindla argumenteeritud EI orjastavatele määrustele ja otsustele Euroopa Liidust?
 
Mina olen riigikorralduse muutmise poolt, hullemaks ju ikka minna ei saa, sest demokraatia idee on surnud juba mõnda aega. Peamine küsimus on ehk see, kuidas me leiame oma seast need head ja õiglased aristokraadid?

Head vana-aasta lõppu ja parema uue algust kõigile!

Rene Toomse, 

Keilas, detsember 2012