Seisukoht, et uus arengukava tingimata riigi kaitsevõimet vähendab, ei
pruugi nii olla. Kaitsevõime moodustavad tegelikult pühendunud inimesed,
mitte tankid, laevad või kopterid. Ilma inimesteta on masinad tarbetud.
Kasutades Ühendriikide sõjandusteoreetiku, kolonel John Boydi kuulsat
maksiimi: kõigepealt inimesed, siis ideed ja alles siis tehnika (hardware), siis ma vähemalt loodan, et lõpuks hakkab ka Eesti kaitsevõime samas suunas liikuma.
On kuuldusi, et uues kavas on plaanis rohkem just inimestele panustada.
Kui nii, siis on see kindlasti samm paremas suunas. Paraku ei seisne
inimestesse panustamine vaid palgatõusus, vaja on tervet ja tänapäevast
suhtumist inimestesse; 18. sajandi Preisi juhtimisstiil ei tööta enam.
Staapide kadumine praegusel kujul ei pruugi olla suur kaotus, kui adekvaatne juhtimissüsteem saab toimima. Staap on töövahend, mitte asi iseeneses. Kui on tagatud juhtimise põhitõed, kus üks ülem juhib maksimaalselt viite lahingüksust, siis jääb süsteem toimima.
Kaitseringkonnad kui territoriaalselt allüksusi juhtivad staabid on
igal juhul hea mõte. Esiteks tagab see juhtimise toimimise ka siis kui
tsentraalne juhtimine peaks langema. Teiseks annab see parema
maastikutundmise ja ärakasutamise eelise jne. Kui sarnane süsteem läheb
Kaitseliidu haldusesse, siis on see minu arvates vaid tervitatav.
Kaitseliit on tänamatult kaua olnud alahinnatud kaitseväe poolt,
adumata, et just Kaitseliidus peitub tõenäoliselt peamine jõud
riigikaitseks, sest nad on alati valmis lahinguks igas mõttes. Samas
peitub reformis ka oht, et Kaitseliitu püütakse teha kaitseväe, ehk
klassikalise sõjaväe nägu ja see oleks tegelikult hävitav. Vaieldamatult
on praegune teatud vabameelsus ja ettearvamatus (heas mõttes)
kaitseliitlaste suurim trump sõjaolukorras, mis teeks vastase
luureanalüütikutele juurde palju halle juuksekarvu. Kuid kõik see on
juhtimisstiili ja –kultuurivaldkonda kuuluv, mis ei ole seotud otseselt
rahaliste vahenditega.
Selleks, et hinnata seniplaanitud suurhangete kärbete mõju
kaitsevõimele, tuleks vaadata, mis eesmärgil midagi neist oli plaanis
kasutada. Tank või kopter ei ole argument iseeneses, vaid oluline on
see, kas neist oleks tegelikult kasu sõja korral. Siin lähevad arvamused
lahku seni, kuni on tehtud korralik analüüs ja sõjamäng, mis võtab
arvesse ka tegelikult meid ohustavate vastaste väed, võimed ja
sõjapidamise taktikad. Kui nende vahendite otstarbetus on
sõjateadulikult kalkuleeritud, siis ei ole selline kärbe probleem.
Võtmesõnaks on sõjateaduslik lähenemine.
Jägala linnaku, kui väeosade ühtsesse piirkonda paigutamise taga oleks
kindlasti pikemas plaanis ökonoomsem administreerimine. Samas on igas
sõjalises konfliktis just hajutatus olnud väiksema väe edu pandiks.
Selles mõttes on vägede ja varude koondamisel alati oht saada tõsiselt
kahjustatud vastase õhurünnakutes.
Õhutõrjevõime on igas mõttes vajalik, kuid jällegi, kas keskenduda
keskmaa või lühimaa rakettidele on tegelikult strateegiline küsimus.
Tänapäeval päris ilma ei saa, see on selge. Iga tank või
jalaväelahingmasin, rääkimata statsionaarsest väeosast on vastase
magusaim sihtmärk õhust, kus ta saab muretult toimetada nagu lihunik
tapamajas. Maapealne mobiilne õhutõrje on iga õhuväe jaoks suurim
peavalu.
Mina isiklikult panustaks maksimaalselt hajutatud juhtimisse (mis
eeldab üsna erinevat juhtimiskultuuri kui senine) ja hajutatud
tugevatesse, lühimaa õhu- ja tankitõrjevõimekusega, väikeüksustesse,
keda on raske sihitada ning kelle asukohad ei ole kunagi päris selged,
et neid kalliste rakettidega tulistada või ka maastikul kindlat tugevat
rünnakusuunda võtta.
See tuleks kindlasti soodsam, kuid ka tegelikult tugevam vägi, kui
klassikalised soomusbrigaadid. Väikeriik ei saa omale lubada poolikut
lahendust millestki, mida omab suurriik, vaja on palju nutikamat
lähenemist ja ma tõesti loodan, et uue arengukava on kirjutanud targad
ja leidlikud eksperdid. Kui see nii on, siis pole vaja muretseda – me
saame kaitstud.
Rene Toomse, 11.12.12 Keilas
