Legal Notices

All expressed in this blog are the author's opinions and do not represent any official standpoint of any other entity.
No expression here is intended to incite any violence, rebellion or any other conduct that is not according to commonly established rules and regulations.
All information presented here is acquired via open sources or personal experiences of the author. Here is no classified information any kind.

23 September 2012

Nägemus Eesti kaitsmisest sõjaolukorras


(Vanu materjale korrastades leidsin ühe oma "sahtlissekirjutatud" mureliku nägemuse. Aasta oli 2001)

Pooleteist miljoniline rahvas on raskes aga mitte lootusetus olukorras ennast kaitstes mitmekordselt ülekaalukama vaenlase vastu. Eesmärgiks on vastupanu osutamine vaenlase kurnamise teel kuni viimane loobub oma kavatsustest.
Järgnevalt vaatleksin lähemalt meie võimalusi arukalt tegutsedes. Peamised printsiibid väikeriigile tema väheste rahaliste ja inimressurssidega olgu kaks võtmesõna: ökonoomsus ja efektiivsus, st. mitte raisata oma ressursse tarbetult, vaid kasutada neid kõige otstarbekamal moel.


Olukord:
Palju on räägitud totaalkaitsest, territoriaalkaitsest, kuid lihtsad kontseptsioonid, mis tegelikkuses töötaksid, on jäetud ohtlikult tahaplaanile. Lihtne sõdur, ajateenistusest väljunud reservväelane, ei tea täpselt, kuhu ja millega ta peab minema mobilisatsiooni korral. Ei tea ka pataljonid, kes neid kokku kutsuvad, kes täpselt saavad selle massi alljuhtideks (on ju krooniline puudus ohvitseridest, allohvitseridest), kuhu üksused kogunevad, millistest vahenditest hakkab toimuma nende varustamine eluks ja võitlusteks vajalikkusega. Või teavad? Kui jah, siis on see ülimalt salastatud plaan, mis tegelikus olukorras allub kõigile Murphy seadustele, sest keegi teine ei tea seda.
Milleks me siis valmistume? Milline on meie taktika, tegutsemise kontseptsioon, mis ütleks peale ülesannete erinevatel kriisiastmetel seda, kuidas oma missiooni täita. Kas on varuplaan kui põhiplaan ei toimi? Mida teeb edasi saarlasest reservväelane Kuivastu kai peal, olles saanud käsu ilmuda Vahipataljoni, kuid praamid ei liigu enam? Kes jääb Lääne – Eesti saari kaitsma, kui kõik mobiliseeritud peavad kogunema oma emaväeosadesse?
Juba aastakümneid on sõda kolmedimensiooniline (maa, meri, õhk), mis ei jäta vaenulikuks suunaks vaid ida. Eelloetletud ja veel paljud küsimused on need, mis vajavad ökonoomseid ja efektiivseid lahendusi.
Me oleme hetkel sama suhtumisega nagu poolakad 1941 aasta augustis sakslaste suhtes, kuigi neil oli rohkem väge kui meil praegu ning sakslastel vähem jõudu kui Venemaal nüüd. Poolakad teatavasti alistati nädalaga.

Struktuur:
Alustaks ideest, et praegused Kaitseväe pataljonid vabastataks ülejõu käivast plaanist etendada liidrirolli sõjategevuses, vaid jääksid rahuajal ainult koolitusbaasideks ajateenijatele, olles samas kohaliku KL Maleva struktuuris lahingüksusena kirjas oma hetkekoosseisuga. Mobilisatsiooni ja kaitsetegevust sõjaolukorras viiks läbi Kaitseliit, kellele allutatakse kõik muud üksused. Ainult see võimaldaks reaalselt ellu viia paljukiidetud territoriaalkaitset, kuna Kaitseliit on ainus sõjaväeline organisatsioon, mis on esindatud igas maakonnas. Keegi ei tea paremini kohaliku maastiku eripära, taktikalisi eeliseid kui need mehed, kes pidevalt nendel aladel treenivad.
Järgnevalt pakuksin välja ühe lihtsa ja lollikindla mudeli töötava territoriaalkaitse vundamendi jaoks:
Kiiremas korras lõpetatakse süsteemisisene “doteerimine” Kaitseväele, mis jätab Kaitseliidu nõrgaks (vt. näiteks laskemoona ja imitatsioonivahendite norme, varustuse jagamist). Lammutatakse Riigikaitseosakonnad praegusel kujul ja allutatakse nende erinevad jaoskonnad kohalikule KL Malevale.   
Väeosadest reservi arvatud mehed kirjutatakse elukohajärgse KL Maleva struktuuri vastavalt erialale reservväelaste jaoskonna poolt, kes ühtlasi peab ka Maleva personali arvestust.
Reservväelastel on kohustus kord aastas koguneda lühiajalisele õppusele/infopäevale, kus tutvustatakse nende ülesandeid kriisi- ja sõjaolukorras, samas näevad mehed oma kaasvõitlejaid ning ülemaid.
Kord viie aasta jooksul viib Malev väeosade abiga läbi täismahus reservõppekogunemise 100% osavõtuga kindlale täiskirjutatud üksusele, lähtudes etteantud prioriteetidest ja kaitsekavast vastava Maleva jaoks. Nii on tagatud meeste teadlikus ja valmisolek. Malev viib läbi treeningud just nendel objektidel, aladel, mis on ette antud opereerimiseks päris olukorras, et igal võitlejal kujuneks välja automaatne tase oma ülesannet täites.
Eelnimetatu eeldab tugevat ja asjatundlikku ettevalmistust kõrgematelt instantsidelt, nagu vaenlase tegevuse analüüsid erinevate stsenaariumite korral. Neid tuleks alustada väga põhjaliku ning jätkata pideva uuringuga, milleks meie vastane on võimeline, kui kiiresti suudab ta tegutseda, mis on tema prioriteetsed huvid jne, selleni välja, milliseid maanteid milliste üksustega ta tõenäoliselt kasutab oma eesmärkide saavutamiseks.
Sellele toetudes on võimalik määrata tähtsaimad kaitstavad objektid, varustada erinevad Malevad parimalt kaitseks ja koolitada mehed tegutsema efektiivseimalt.
Kaitsepiirkondade ja – ringkondade moodustamine on vajalik parema juhtimise saavutamiseks, kuid tegutsemiskavad peavad olema niivõrd perspektiivsed, et üksused oleksid võimelised iseseisvalt võitlema ka käske kõrgemalt saamata. Seda eriti arvestades meie nullilähedast sidet sõjaolukorras (aegunud vahendid, segajad, kodeerimisseadmete puudumine). 

Tagala praegu:
Raske ja segane on praegu tagala võimekus. Seda nii relvastuse kui varustuse osas. Hoides enamust keskladudes, loome me ideaalse sihtmärgi vaenlasele ja sõjaolukorras võib jaotus mitte toimida. Ei pea vist selgitama, et sõdur ilma relva ning laskemoonata ei ole just parim võitleja. Ka kõik muu, mis hetkel ladudes reservi ootel seisab, nagu telgid, miinid jms, ei jõua kriisiolukorras sihtpunktini üsna suure tõenäolisusega. Selle vältimiseks tuleks hajutada sellised laod üle riigi igasse maakonda ja vältida suure kesklao olemasolu.
Võitlejate ja varustuse hajutamine kriisi- ja sõjaolukorras saab olema väga raske eelkõige kütuse puudumise tõttu. Tõenäoliselt eelneb sõjale blokaad ja varud ammenduvad kiiresti. Vaatamata Sõjaaja riigikaitse seadusele (1994) , et valitsus paneb riigiasutustele, kohaliku omavalitsuse täitevorganitele ning muudele asutustele ja organisatsioonidele täiendavaid riigikaitselisi kohustusi (3. peatükk paragrahv 9 punkt 11), ei usu ma selle toimimisse, sest detailne töö selles suunas on tegemata. Tegelikkus on see, et vähemalt kahe päeva pärast meie masinad seisavad. Sellisele olukorrale lisandub tugev liikluse häirimine õhust, mille vastu meil puudub igasugune kaitse. “Sergeidega” paraku ei püüa praeguseid ründelennukeid ega koptereid.
Reaalne olukord kujuneb lootusetuks kui Võru Malev saab ülesandeks mineerida maantee Pihkva suunal ja jääbki ootama TT miine Tallinnast.
Üle aasta raiskame suuri summasid uute vormimudelite ning varustuse väljatöötamiseks, mis võtab juba naeruväärse ilme. See töö peaks juba ammu tehtud olema, diskuteerides meestega, kes seda kasutavad ja võttes malliks “ilmategevate” armeede varustust.
1995 aastal Soome Maakaitse koolis olles räägiti meile kõrvalasuvast maiustuste vabrikust “Chymos”, mis olevat üles seatud nii, et mõne hoova liigutusega hakkavad liinid tootma toidupakke sõjaväele. Kus on siis meie toidupakid? Tegelikult ei ole neid praegugi, mis on lausa häbiasi.
Toidu ja varustuse osas oleme edukalt maas leedukatest, kes on suuresti surunud alla iseleiutaja tahte ja võtnud üle järeleproovitud lahendused (coretex vorm, NATO toidupakid jne).
Kõik, mis on meil praegu, ei kata meie võitlejate vajadusi kuigi kauaks ajaks, seepärast on hädavajalik sõlmida kokkulepped teiste sõbralike riikidega täiendava abi (relvad, laskemoon, toit, varustus ja vabatahtlikud) saamiseks sõja ajal ning juba nüüd välja töötada plaan (millal, kus ja kuidas toimub varustamine). Valitsusel koostöös kaitsejõududega tuleb välja töötada tsiviilvarade ülevõtmise tingimused ja plaan kriisiolukorras, mis peab olema nii põhjalik, et toimiks ka käsuta. Näiteks peavad kütuse-, transpordifirmad teadma, mida ja kuhu viia, ka siis kui käsku selleks ei ole antud aga olukord riigis on vastav. 

Väljaõpe:
Väljaõppe suunad, prioriteedid peavad toetuma eelkõige analüüsile vaenlasest ja seda piirkonniti. Ma ei usu, et me suudame jalaväepataljoni suuruse üksusega klassikalisel kaitseliinil vastu pidada üle mõne päeva, sest meil puuduvad tõhusad relvad enamus väeliikide vastu. Niinimetatud puutumatu varu on arvestatav vaid mõneks tunniks aktiivsemas lahinguks. Sissitegevusele koos agressiivsete patrullidega pööratakse väljaõppes lubamatult vähe tähelepanu, kuigi just see on taktika, mis on kõige efektiivsem suurriigi vastu. Rootslased on võrrelnud väikeriigi tegevust kaitselahingus inimese seismisega kihutava rongi vastu.
Me teame neid tõdesid ja ometi on suurim rõhk väljaõppes just klassikalisel kaitselahingul ja motoriseeritud rännakul. Siin puuduvad nii efektiivsus kui ökonoomsus.
Praegust kaost ja läbimõtlematust väljaõppes näitavad veel mitmed tegurid, teravaim neist on kahe erineva käsuformaadi ametlik eksisteerimine samas süsteemis. Sõjakool õpetab ohvitseridele NATO 5 punkti käsku, Lahingukool allohvitseridele aga Soome 14 punktilist käsku. Milline mõttetu ajaraiskamine hübriidi moodustamiseks kui värske rühmaülem seisab vastakuti rühmavanema ja jaoülematega. Ikka veel ei ole näha lahingumäärustikku, mis peaks olema sõjaväelaste piibel.

Evakueerimine, tsiviilisikute turvalisus:
Mida me kaitsma hakkame, kas tükki kivist maad või oma järglasi? Mis motivatsiooniga võitlevad mehed agressori vastu kui nad teavad, et vaenlane saab rahus vägivallatseda nende perekondade kallal? Kus on turvaline paik meie vanematel, lastel ja naistel? See ei ole Eesti, sest me ei suuda luua turvalist tagalat oma territooriumil. Jääb vaid saata omaksed üle lahe, kas Rootsi või Soome, kus nad saavad ohutult sõja üle elada. Selleks tuleb nende riikidega teha aegsad kokkulepped ja plaanid, tsiviillaevastik peab saama ülesanded sõjapõgenike evakueerimiseks vastavalt plaanile. Prioriteetseteks põgenikeks peavad olema valitsuse liikmete ja mobiliseeritute perekonnad, sest just nemad langevad kõige tõenäolisemalt repressioonide ohvriteks. Nimetatud meresõidu turvalisusele saame vaid loota, kuid on vähetõenäoline, et vaenlane laseb põhja märgistatud aluse naiste ja lastega, kuna seda ei vabandaks maailma üldsuse ees mitte mingit moodi.
Kõik ei mahu laevadele ja kõik ei soovi ka minna. Nende elu peab saama korraldatud ja kaitstud kohapeal niipalju kui võimalik. Rahva koolitamine elementaarseteks tsiviilkaitse võteteks on hädavajalik praegu, sõjaajal on selleks hilja. Ei oleks rumal teguviis taastada pommivarjendid koos varudega, sest seda ei arva ka meie kaugemad naabrid. Vastupidi, see on sama tõsine vajadus, nagu haiguste ennetamine.

Ülesanded riigikaitseks, mis vajavad kiiret täitmist:
  1. Töötada välja detailsed tegutsemiskavad vaenlase seisukohast lähtudes
  2. Saadud analüüsi põhjal ja teiste sõdivate riikide kogemusi arvesse võttes, töötada välja meie taktika põhisuunad
  3. Reformida väljaõppe suunad ja prioriteedid vastavalt taktika põhisuundadele
  4. Töötada välja tänapäevane reaalsele olukorrale vastav lahingu määrustik ja viia see väljaõppe aluseks kõigis sõjalistes struktuurides
  5. Luua lihtne ja töökindel struktuur territoriaalkaitseks KL malevate baasil, viies Riigikaitseosakonnad koos reserviga Kaitseliidu alluvusse
  6. Kirjutada reservväelased ja KV üksused asukohajärgse KL Maleva struktuuri
  7. Täpsustada vajaliku tsiviilvara ja –materjali (sõltumata omaniku staatusest) rekvireerimine/kasutamine kriisiolukorras ja teha detailne plaan
  8. Anda kaitseotstarbeline ülesanne tsiviilsetele tootmisüksustele käsu saamisel alustada kriisiaja ülesannete täitmist omavahenditest, mis on aegsalt kindlaks määratud ja seaduses ettenähtud (toitlustamine, transport, riietus, ehitus jne)
  9. Määrata kindlaks riigist prioriteetne evakueeritavate grupp, kooskõlastada evakueerimine naaberriikidega ja töötada välja detailne plaan selle teostamiseks.

Rene Toomse
veebel
KL Harju Malev
17.10.2001