(Vanu materjale korrastades leidsin ühe oma "sahtlissekirjutatud" mureliku nägemuse. Aasta oli 2001)
Pooleteist
miljoniline rahvas on raskes aga mitte lootusetus olukorras ennast kaitstes
mitmekordselt ülekaalukama vaenlase vastu. Eesmärgiks on vastupanu osutamine
vaenlase kurnamise teel kuni viimane loobub oma kavatsustest.
Järgnevalt
vaatleksin lähemalt meie võimalusi arukalt tegutsedes. Peamised printsiibid
väikeriigile tema väheste rahaliste ja inimressurssidega olgu kaks võtmesõna:
ökonoomsus ja efektiivsus, st. mitte raisata oma ressursse tarbetult, vaid kasutada
neid kõige otstarbekamal moel.
Olukord:
Palju on
räägitud totaalkaitsest, territoriaalkaitsest, kuid lihtsad kontseptsioonid,
mis tegelikkuses töötaksid, on jäetud ohtlikult tahaplaanile. Lihtne sõdur,
ajateenistusest väljunud reservväelane, ei tea täpselt, kuhu ja millega ta peab
minema mobilisatsiooni korral. Ei tea ka pataljonid, kes neid kokku kutsuvad,
kes täpselt saavad selle massi alljuhtideks (on ju krooniline puudus
ohvitseridest, allohvitseridest), kuhu üksused kogunevad, millistest vahenditest
hakkab toimuma nende varustamine eluks ja võitlusteks vajalikkusega. Või
teavad? Kui jah, siis on see ülimalt salastatud plaan, mis tegelikus olukorras
allub kõigile Murphy seadustele, sest keegi teine ei tea seda.
Milleks me siis
valmistume? Milline on meie taktika, tegutsemise kontseptsioon, mis ütleks
peale ülesannete erinevatel kriisiastmetel seda, kuidas oma missiooni täita.
Kas on varuplaan kui põhiplaan ei toimi? Mida teeb edasi saarlasest
reservväelane Kuivastu kai peal, olles saanud käsu ilmuda Vahipataljoni, kuid
praamid ei liigu enam? Kes jääb Lääne – Eesti saari kaitsma, kui kõik
mobiliseeritud peavad kogunema oma emaväeosadesse?
Juba
aastakümneid on sõda kolmedimensiooniline (maa, meri, õhk), mis ei jäta
vaenulikuks suunaks vaid ida. Eelloetletud ja veel paljud küsimused on need,
mis vajavad ökonoomseid ja efektiivseid lahendusi.
Me oleme hetkel
sama suhtumisega nagu poolakad 1941 aasta augustis sakslaste suhtes, kuigi neil
oli rohkem väge kui meil praegu ning sakslastel vähem jõudu kui Venemaal nüüd.
Poolakad teatavasti alistati nädalaga.
Struktuur:
Alustaks ideest,
et praegused Kaitseväe pataljonid vabastataks ülejõu käivast plaanist etendada
liidrirolli sõjategevuses, vaid jääksid rahuajal ainult koolitusbaasideks
ajateenijatele, olles samas kohaliku KL Maleva struktuuris lahingüksusena
kirjas oma hetkekoosseisuga. Mobilisatsiooni ja kaitsetegevust sõjaolukorras
viiks läbi Kaitseliit, kellele allutatakse kõik muud üksused. Ainult see
võimaldaks reaalselt ellu viia paljukiidetud territoriaalkaitset, kuna
Kaitseliit on ainus sõjaväeline organisatsioon, mis on esindatud igas
maakonnas. Keegi ei tea paremini kohaliku maastiku eripära, taktikalisi
eeliseid kui need mehed, kes pidevalt nendel aladel treenivad.
Järgnevalt
pakuksin välja ühe lihtsa ja lollikindla mudeli töötava territoriaalkaitse
vundamendi jaoks:
Kiiremas korras
lõpetatakse süsteemisisene “doteerimine” Kaitseväele, mis jätab Kaitseliidu
nõrgaks (vt. näiteks laskemoona ja imitatsioonivahendite norme, varustuse
jagamist). Lammutatakse Riigikaitseosakonnad praegusel kujul ja allutatakse
nende erinevad jaoskonnad kohalikule KL Malevale.
Väeosadest
reservi arvatud mehed kirjutatakse elukohajärgse KL Maleva struktuuri vastavalt
erialale reservväelaste jaoskonna poolt, kes ühtlasi peab ka Maleva personali
arvestust.
Reservväelastel
on kohustus kord aastas koguneda lühiajalisele õppusele/infopäevale, kus
tutvustatakse nende ülesandeid kriisi- ja sõjaolukorras, samas näevad mehed oma
kaasvõitlejaid ning ülemaid.
Kord viie aasta
jooksul viib Malev väeosade abiga läbi täismahus reservõppekogunemise 100%
osavõtuga kindlale täiskirjutatud üksusele, lähtudes etteantud prioriteetidest
ja kaitsekavast vastava Maleva jaoks. Nii on tagatud meeste teadlikus ja
valmisolek. Malev viib läbi treeningud just nendel objektidel, aladel, mis on
ette antud opereerimiseks päris olukorras, et igal võitlejal kujuneks välja
automaatne tase oma ülesannet täites.
Eelnimetatu
eeldab tugevat ja asjatundlikku ettevalmistust kõrgematelt instantsidelt, nagu
vaenlase tegevuse analüüsid erinevate stsenaariumite korral. Neid tuleks
alustada väga põhjaliku ning jätkata pideva uuringuga, milleks meie vastane on
võimeline, kui kiiresti suudab ta tegutseda, mis on tema prioriteetsed huvid
jne, selleni välja, milliseid maanteid milliste üksustega ta tõenäoliselt
kasutab oma eesmärkide saavutamiseks.
Sellele toetudes
on võimalik määrata tähtsaimad kaitstavad objektid, varustada erinevad Malevad
parimalt kaitseks ja koolitada mehed tegutsema efektiivseimalt.
Kaitsepiirkondade
ja – ringkondade moodustamine on vajalik parema juhtimise saavutamiseks, kuid
tegutsemiskavad peavad olema niivõrd perspektiivsed, et üksused oleksid
võimelised iseseisvalt võitlema ka käske kõrgemalt saamata. Seda eriti
arvestades meie nullilähedast sidet sõjaolukorras (aegunud vahendid, segajad,
kodeerimisseadmete puudumine).
Tagala
praegu:
Raske ja segane
on praegu tagala võimekus. Seda nii relvastuse kui varustuse osas. Hoides
enamust keskladudes, loome me ideaalse sihtmärgi vaenlasele ja sõjaolukorras
võib jaotus mitte toimida. Ei pea vist selgitama, et sõdur ilma relva ning
laskemoonata ei ole just parim võitleja. Ka kõik muu, mis hetkel ladudes
reservi ootel seisab, nagu telgid, miinid jms, ei jõua kriisiolukorras
sihtpunktini üsna suure tõenäolisusega. Selle vältimiseks tuleks hajutada
sellised laod üle riigi igasse maakonda ja vältida suure kesklao olemasolu.
Võitlejate ja
varustuse hajutamine kriisi- ja sõjaolukorras saab olema väga raske eelkõige
kütuse puudumise tõttu. Tõenäoliselt eelneb sõjale blokaad ja varud ammenduvad
kiiresti. Vaatamata Sõjaaja riigikaitse seadusele (1994) , et valitsus paneb
riigiasutustele, kohaliku omavalitsuse täitevorganitele ning muudele asutustele
ja organisatsioonidele täiendavaid riigikaitselisi kohustusi (3. peatükk
paragrahv 9 punkt 11), ei usu ma selle toimimisse, sest detailne töö selles
suunas on tegemata. Tegelikkus on see, et vähemalt kahe päeva pärast meie
masinad seisavad. Sellisele olukorrale lisandub tugev liikluse häirimine õhust,
mille vastu meil puudub igasugune kaitse. “Sergeidega” paraku ei püüa
praeguseid ründelennukeid ega koptereid.
Reaalne olukord
kujuneb lootusetuks kui Võru Malev saab ülesandeks mineerida maantee Pihkva
suunal ja jääbki ootama TT miine Tallinnast.
Üle aasta
raiskame suuri summasid uute vormimudelite ning varustuse väljatöötamiseks, mis
võtab juba naeruväärse ilme. See töö peaks juba ammu tehtud olema,
diskuteerides meestega, kes seda kasutavad ja võttes malliks “ilmategevate”
armeede varustust.
1995 aastal
Soome Maakaitse koolis olles räägiti meile kõrvalasuvast maiustuste vabrikust
“Chymos”, mis olevat üles seatud nii, et mõne hoova liigutusega hakkavad liinid
tootma toidupakke sõjaväele. Kus on siis meie toidupakid? Tegelikult ei ole
neid praegugi, mis on lausa häbiasi.
Toidu ja
varustuse osas oleme edukalt maas leedukatest, kes on suuresti surunud alla
iseleiutaja tahte ja võtnud üle järeleproovitud lahendused (coretex vorm, NATO
toidupakid jne).
Kõik, mis on
meil praegu, ei kata meie võitlejate vajadusi kuigi kauaks ajaks, seepärast on
hädavajalik sõlmida kokkulepped teiste sõbralike riikidega täiendava abi
(relvad, laskemoon, toit, varustus ja vabatahtlikud) saamiseks sõja ajal ning
juba nüüd välja töötada plaan (millal, kus ja kuidas toimub varustamine).
Valitsusel koostöös kaitsejõududega tuleb välja töötada tsiviilvarade
ülevõtmise tingimused ja plaan kriisiolukorras, mis peab olema nii põhjalik, et
toimiks ka käsuta. Näiteks peavad kütuse-, transpordifirmad teadma, mida ja
kuhu viia, ka siis kui käsku selleks ei ole antud aga olukord riigis on
vastav.
Väljaõpe:
Väljaõppe
suunad, prioriteedid peavad toetuma eelkõige analüüsile vaenlasest ja seda
piirkonniti. Ma ei usu, et me suudame jalaväepataljoni suuruse üksusega
klassikalisel kaitseliinil vastu pidada üle mõne päeva, sest meil puuduvad
tõhusad relvad enamus väeliikide vastu. Niinimetatud puutumatu varu on
arvestatav vaid mõneks tunniks aktiivsemas lahinguks. Sissitegevusele koos
agressiivsete patrullidega pööratakse väljaõppes lubamatult vähe tähelepanu,
kuigi just see on taktika, mis on kõige efektiivsem suurriigi vastu. Rootslased
on võrrelnud väikeriigi tegevust kaitselahingus inimese seismisega kihutava
rongi vastu.
Me teame neid
tõdesid ja ometi on suurim rõhk väljaõppes just klassikalisel kaitselahingul ja
motoriseeritud rännakul. Siin puuduvad nii efektiivsus kui ökonoomsus.
Praegust kaost
ja läbimõtlematust väljaõppes näitavad veel mitmed tegurid, teravaim neist on
kahe erineva käsuformaadi ametlik eksisteerimine samas süsteemis. Sõjakool
õpetab ohvitseridele NATO 5 punkti käsku, Lahingukool allohvitseridele aga
Soome 14 punktilist käsku. Milline mõttetu ajaraiskamine hübriidi
moodustamiseks kui värske rühmaülem seisab vastakuti rühmavanema ja
jaoülematega. Ikka veel ei ole näha lahingumäärustikku, mis peaks olema
sõjaväelaste piibel.
Evakueerimine,
tsiviilisikute turvalisus:
Mida me kaitsma
hakkame, kas tükki kivist maad või oma järglasi? Mis motivatsiooniga võitlevad
mehed agressori vastu kui nad teavad, et vaenlane saab rahus vägivallatseda
nende perekondade kallal? Kus on turvaline paik meie vanematel, lastel ja
naistel? See ei ole Eesti, sest me ei suuda luua turvalist tagalat oma
territooriumil. Jääb vaid saata omaksed üle lahe, kas Rootsi või Soome, kus nad
saavad ohutult sõja üle elada. Selleks tuleb nende riikidega teha aegsad
kokkulepped ja plaanid, tsiviillaevastik peab saama ülesanded sõjapõgenike
evakueerimiseks vastavalt plaanile. Prioriteetseteks põgenikeks peavad olema
valitsuse liikmete ja mobiliseeritute perekonnad, sest just nemad langevad
kõige tõenäolisemalt repressioonide ohvriteks. Nimetatud meresõidu
turvalisusele saame vaid loota, kuid on vähetõenäoline, et vaenlane laseb põhja
märgistatud aluse naiste ja lastega, kuna seda ei vabandaks maailma üldsuse ees
mitte mingit moodi.
Kõik ei mahu
laevadele ja kõik ei soovi ka minna. Nende elu peab saama korraldatud ja
kaitstud kohapeal niipalju kui võimalik. Rahva koolitamine elementaarseteks
tsiviilkaitse võteteks on hädavajalik praegu, sõjaajal on selleks hilja. Ei
oleks rumal teguviis taastada pommivarjendid koos varudega, sest seda ei arva
ka meie kaugemad naabrid. Vastupidi, see on sama tõsine vajadus, nagu haiguste
ennetamine.
Ülesanded
riigikaitseks, mis vajavad kiiret täitmist:
- Töötada välja detailsed tegutsemiskavad vaenlase seisukohast lähtudes
- Saadud analüüsi põhjal ja teiste sõdivate riikide kogemusi arvesse võttes, töötada välja meie taktika põhisuunad
- Reformida väljaõppe suunad ja prioriteedid vastavalt taktika põhisuundadele
- Töötada välja tänapäevane reaalsele olukorrale vastav lahingu määrustik ja viia see väljaõppe aluseks kõigis sõjalistes struktuurides
- Luua lihtne ja töökindel struktuur territoriaalkaitseks KL malevate baasil, viies Riigikaitseosakonnad koos reserviga Kaitseliidu alluvusse
- Kirjutada reservväelased ja KV üksused asukohajärgse KL Maleva struktuuri
- Täpsustada vajaliku tsiviilvara ja –materjali (sõltumata omaniku staatusest) rekvireerimine/kasutamine kriisiolukorras ja teha detailne plaan
- Anda kaitseotstarbeline ülesanne tsiviilsetele tootmisüksustele käsu saamisel alustada kriisiaja ülesannete täitmist omavahenditest, mis on aegsalt kindlaks määratud ja seaduses ettenähtud (toitlustamine, transport, riietus, ehitus jne)
- Määrata kindlaks riigist prioriteetne evakueeritavate grupp, kooskõlastada evakueerimine naaberriikidega ja töötada välja detailne plaan selle teostamiseks.
Rene Toomse
veebel
KL Harju Malev
17.10.2001
