Legal Notices

All expressed in this blog are the author's opinions and do not represent any official standpoint of any other entity.
No expression here is intended to incite any violence, rebellion or any other conduct that is not according to commonly established rules and regulations.
All information presented here is acquired via open sources or personal experiences of the author. Here is no classified information any kind.

02 September 2012

Juhtmed pähe! ehk 96 kilo kaitseeelarvest küsitava väärtusega testi arendamiseks



Värske uudis annab teada, et tublid Tartu Ülikooli teadlased on asumas testima meie kaadrikaitseväelaste sobivust nende ametisse (PM 02.09.12). Iseenesest ju nagu tubli ettevõtmine ja ega keegi ei eeldagi, et raske töö tasuta ära tehakse, kuid uudise põhjal antud eesmärgi ja sihtgrupi suhtes tekib vaid üks suur küsimus – milleks küll? Uudis annab vihje, et testima hakatakse juba teenistuses olevaid kaitseväelasi. Hästi, tore teada, mis test kellegi isikuomaduste kohta ütleb, kuid mis siis edasi? Oletame, et selgub kümne aastase staažiga kompaniiveebli või kolm aastat usinalt rühma juhtinud leitnandi testist, et nad ei sobi kohe üldse seda tööd tegema. Kas nad lastakse lahti või saadetakse lattu sokke riiulisse panema? Mis siis kui nende tööle ei ole ülematel ega alluvatel pretensioone? Ühtpidi selline spetsiaalne ja ligi 96000 eurot maksev projekt ei tohiks ju eksida. Kui eksib ja tihti, siis ei ole see ilmselgelt pädev ja raha on kehvasti kulutatud. Teistpidi, kui selle küsitava väärtusega  testi tulemusel kaotab inimene töö ja ma julgen väita, et kaitseväelasele on see amet tunduvalt rohkem kui lihtsalt töö, see on elustiil ja tõeline kutsumus, siis kas see test oleks ikka pädev alus? Küsimusi tekib rohkem kui vastata võimalik. Seadus ei näe ette psühhomeetriliste isikuomaduste testi negatiivse tulemusele sooritamise alusel teenistusest vabastamist või madalamale ametikohale viimist. Olgu, seadus pole kivisse raiutud ja seda saab muuta. Siiski jääks sellise muudatuse vastavus põhiseaduse ja selle mõttega tõenäoliselt karjuvasse vastasseisu.


Test iseenesest ei olegi probleem, vaid kuidas, kelle tarvis ja mis tagajärgede saavutamiseks seda kasutada – selles on tegelik küsimus. Hetkel tundub, et sihtgrupp ja eesmärk kisuvad kiiva. Vastava testi kasutuselevõtust on olnud juttu juba aastaid tagasi ja peamiselt on vajadus Sõjakooli kandidaatide testimiseks. Olles ise olnud seal õppejõuks usun isiklikult, et praegune sõel võiks paremini toimida. Ei ole adekvaatset testi just nimelt tulevastele ohvitseridele ja see on sihtgrupp, kus seda oleks kõige rohkem vaja.

Teine tõenäoline probleem on testi tulemuste ootustes. Millistele parameetritele peab hea ja sobilik kaitseväelane siis vastama? Selles vast peitubki kõige suurem oht sellise testiga. Nii üldsus ja ka paljud kõrgemad ohvitserid seostavad kaitseväelase ametit peamiselt vastuvaidlematu käsutäitmise ja oma arvamuse piiratusega. Lühidalt, paljud eeldavad intelligentseid lambaid rahuajal ja agressiivseid sõjandusgeeniusi sõja korral. Paraku ei ole isegi kaitseväelase aju selleks võimeline – päeva lõpuks on ka nemad tavalised inimesed. Ehk siis, oma arvamuse vähesus rahu ajal ei lase areneda ka edukaks juhiks sõja olukorraks, kus reeglina tuleb enamus otsuseid teha iseseisvalt. Seda teadust ei ole veel paraku Eestis avastatud, küll tegelevad sellega paljude teiste riikide sõjalised uurimisasutused. Seega jääb igati küsitavaks, mida üks test saaks üldse näidata kaitseväelase kohta. Ma väidaks, et ei midagi erilist – siin ei ole olemas universaalsust. Lihtsam tee oleks olnud võtta kasutusele juba mõni väljaarendatud test ja seda kohandada. See tuleks ka odavam. Ma olen tuliselt selle poolt, et Eesti teadust peab toetama, kuid seda poleks vaja teha küsitava tulemiga projektide arvelt. Pigem võiks tellida midagi asjalikku, näiteks programmi, kust kaitse-eelarve tarbetuid kulusid kokku hoida, et inimestele neid väärtustavat ja teenistuses hoidvat töötasu maksta. Tulles kaitseväele niigi keerulisel ajal välja sellise projektiga, mis tekitab veelgi vastakaid tundeid teenistuses olijates, ei ole just eriti kaval. Tahes tahtmata jääb kummitama küsimus - kas nüüd tahetakse tõesti ka viimased oma peaga mõtlevad patrioodid sundida lahkuma?

Lubage ma tuletan meelde, et kaitseväes on olemas atesteerimise instituut, mille idee on hea ja peaks olema piisav teenistuses olijate hindamiseks. See, et ülemad ei suuda seda süsteemi elus hoida oma alluvate hindamisel, on omaette probleem, mis algab personalipoliitika nõrkusest ja üleüldisest haldussuutmatusest. Kuid seda probleemi ei ole kuidagi võimalik lahendada ühe testiga, kui iganes teaduslikult see ka välja ei oleks töötatud. Ülemate ja alluvate hinnangud kaitseväelase teenistusele on ja jäävad ainukesteks pädevateks atribuutideks, kuidas tema sobivust tema ametikohale hinnata. Pole vaja leiutada uuesti pooleteise miljoni kroonist jalgratast, vaid võiks natuke tõsisemalt töötada olemasolevate süsteemidega – need on täiesti adekvaatsed. Vaja on vaid üle saada mugavusest ja laiskusest ning loomulikult tuleb ka tulemusi reaalselt arvesse võtta inimeste teenistuse juhtimisel.

Rene Toomse
September 2012 Keilas