Värske uudis annab teada, et
tublid Tartu Ülikooli teadlased on asumas testima meie kaadrikaitseväelaste
sobivust nende ametisse (PM 02.09.12). Iseenesest ju nagu tubli ettevõtmine ja
ega keegi ei eeldagi, et raske töö tasuta ära tehakse, kuid uudise põhjal antud
eesmärgi ja sihtgrupi suhtes tekib vaid üks suur küsimus – milleks küll? Uudis
annab vihje, et testima hakatakse juba teenistuses olevaid kaitseväelasi.
Hästi, tore teada, mis test kellegi isikuomaduste kohta ütleb, kuid mis siis
edasi? Oletame, et selgub kümne aastase staažiga kompaniiveebli või kolm aastat
usinalt rühma juhtinud leitnandi testist, et nad ei sobi kohe üldse seda tööd
tegema. Kas nad lastakse lahti või saadetakse lattu sokke riiulisse panema? Mis
siis kui nende tööle ei ole ülematel ega alluvatel pretensioone? Ühtpidi
selline spetsiaalne ja ligi 96000 eurot maksev projekt ei tohiks ju eksida. Kui
eksib ja tihti, siis ei ole see ilmselgelt pädev ja raha on kehvasti kulutatud.
Teistpidi, kui selle küsitava väärtusega testi tulemusel kaotab inimene töö ja ma
julgen väita, et kaitseväelasele on see amet tunduvalt rohkem kui lihtsalt töö,
see on elustiil ja tõeline kutsumus, siis kas see test oleks ikka pädev alus?
Küsimusi tekib rohkem kui vastata võimalik. Seadus ei näe ette psühhomeetriliste
isikuomaduste testi negatiivse tulemusele sooritamise alusel teenistusest
vabastamist või madalamale ametikohale viimist. Olgu, seadus pole kivisse
raiutud ja seda saab muuta. Siiski jääks sellise muudatuse vastavus põhiseaduse
ja selle mõttega tõenäoliselt karjuvasse vastasseisu.
Test iseenesest ei olegi
probleem, vaid kuidas, kelle tarvis ja mis tagajärgede saavutamiseks seda
kasutada – selles on tegelik küsimus. Hetkel tundub, et sihtgrupp ja eesmärk
kisuvad kiiva. Vastava testi kasutuselevõtust on olnud juttu juba aastaid
tagasi ja peamiselt on vajadus Sõjakooli kandidaatide testimiseks. Olles ise
olnud seal õppejõuks usun isiklikult, et praegune sõel võiks paremini toimida. Ei
ole adekvaatset testi just nimelt tulevastele ohvitseridele ja see on
sihtgrupp, kus seda oleks kõige rohkem vaja.
Teine tõenäoline probleem on
testi tulemuste ootustes. Millistele parameetritele peab hea ja sobilik kaitseväelane
siis vastama? Selles vast peitubki kõige suurem oht sellise testiga. Nii üldsus
ja ka paljud kõrgemad ohvitserid seostavad kaitseväelase ametit peamiselt vastuvaidlematu
käsutäitmise ja oma arvamuse piiratusega. Lühidalt, paljud eeldavad intelligentseid
lambaid rahuajal ja agressiivseid sõjandusgeeniusi sõja korral. Paraku ei ole
isegi kaitseväelase aju selleks võimeline – päeva lõpuks on ka nemad tavalised
inimesed. Ehk siis, oma arvamuse vähesus rahu ajal ei lase areneda ka edukaks
juhiks sõja olukorraks, kus reeglina tuleb enamus otsuseid teha iseseisvalt.
Seda teadust ei ole veel paraku Eestis avastatud, küll tegelevad sellega
paljude teiste riikide sõjalised uurimisasutused. Seega jääb igati küsitavaks,
mida üks test saaks üldse näidata kaitseväelase kohta. Ma väidaks, et ei midagi
erilist – siin ei ole olemas universaalsust. Lihtsam tee oleks olnud võtta
kasutusele juba mõni väljaarendatud test ja seda kohandada. See tuleks ka odavam.
Ma olen tuliselt selle poolt, et Eesti teadust peab toetama, kuid seda poleks
vaja teha küsitava tulemiga projektide arvelt. Pigem võiks tellida midagi asjalikku,
näiteks programmi, kust kaitse-eelarve tarbetuid kulusid kokku hoida, et
inimestele neid väärtustavat ja teenistuses hoidvat töötasu maksta. Tulles
kaitseväele niigi keerulisel ajal välja sellise projektiga, mis tekitab veelgi
vastakaid tundeid teenistuses olijates, ei ole just eriti kaval. Tahes tahtmata
jääb kummitama küsimus - kas nüüd tahetakse tõesti ka viimased oma peaga
mõtlevad patrioodid sundida lahkuma?
Lubage ma tuletan meelde, et
kaitseväes on olemas atesteerimise instituut, mille idee on hea ja peaks olema
piisav teenistuses olijate hindamiseks. See, et ülemad ei suuda seda süsteemi
elus hoida oma alluvate hindamisel, on omaette probleem, mis algab
personalipoliitika nõrkusest ja üleüldisest haldussuutmatusest. Kuid seda
probleemi ei ole kuidagi võimalik lahendada ühe testiga, kui iganes
teaduslikult see ka välja ei oleks töötatud. Ülemate ja alluvate hinnangud
kaitseväelase teenistusele on ja jäävad ainukesteks pädevateks atribuutideks,
kuidas tema sobivust tema ametikohale hinnata. Pole vaja leiutada uuesti pooleteise
miljoni kroonist jalgratast, vaid võiks natuke tõsisemalt töötada olemasolevate
süsteemidega – need on täiesti adekvaatsed. Vaja on vaid üle saada mugavusest
ja laiskusest ning loomulikult tuleb ka tulemusi reaalselt arvesse võtta
inimeste teenistuse juhtimisel.
Rene Toomse
September 2012 Keilas
