27 August 2012

Jookse – peida – võitle: ellujäämise kuldreegel tulistamise korral


Viimaste nädalate jooksul tuleb ridamisi teateid avalikes kohtades tulistamiste. Viimasel ajal rohkem ja ka lähemalt kui kunagi varem. Mõni päev tagasi mõisteti karistus Breivikule, samal päeval kasutas tulirelva New Yorkis üks mees avalikus kohas ja päise päeva ajal. Täna on kodumaine „püstolikangelane“ arvatavasti Nikolai Türi linnast.

Fanaatiliste kalduvustega, kättemaks, pime viha  või armuvalu – mis iganes on nende avalikes kohtades ründajate ajendiks, on sellise käitumise lõpptulemiks surnud ja haavatud inimesed, kellel tihti ei ole tulistaja ajendiga mingit pistmist. Ühendriikides on avalikud tulistamised juba vana nähtus, kuid kõiki raputas massimõrv heaoluriigis Norras eelmisel aastal ja mitu inimelu on kaotsi läinud tulistamisjuhtumites Soomes viimasel ajal. Ka kodumaal oleme vähemalt korra varem kogenud sarnast tõsisemat üritust Kaitseministeeriumis eelmise aasta augustis, mis lahenes õnneks ilma, et keegi peale ründaja oleks elu kaotanud. Fakt on see, et selliseid asju juhtub (kusjuures tundub, et järjest rohkem) ja neid on sisuliselt võimatu ennustada ehk siis ka vältida. Selles mõttes võib igaüks meist sattuda olukorda, kus tuleb järjekordse fanaatiku või lihtsalt meelehaige inimese relva raua ees seista. Sellises ebameeldivas olukorras on aega vaid loetud sekundid ja tegelikult ei ole oluline, miks tulistaja seda teeb, mis ta teeb. Peamiseks eesmärgiks saab enda ja oma kaaslaste elude päästmine. Siinkohal annaks mõned soovitused, mis tasub meil igaühel läbi mõelda iseenda jaoks, sest päris olukorras pikema planeerimise luksust ei ole. Kui olete sattunud tulistamisjuhtumisse või selle lähedusse, siis tuleks järgida reeglit: jookse – peida – võitle.

Jookse ehk eemaldu kiiresti tulistajast. Iga kasvav meeter teie vahel vähendab šansse pihtasaamiseks. Samuti on liikuvat märki palju keerulisem tabada kui paigalseisvat. Kui näiteks töökohal või muus avalikus kohas on kuulda laske ja tulistajat ei ole näha, tuleks koheselt hoonest evakueeruda. Ärgitage kaasa tulema ka need kolleegid ja kaaslased, kes veel kõhklevad või on uudishimulikud. See ei ole argpükslikkus. Kui teil ei ole eriväljaõpet, siis ei saa ka keegi eeldada, et te hakkate kangelast mängima. Ilma tulirelvata asuda relvastatud kurjami vastu on suhteliselt riskantne tegevus ja seda ei peaks tavakodanik üritama kui just pole mingit muud väljapääsu.

Peida ehk varja end juhul kui turvaline eemaldumine ei ole kuidagi võimalik. Näiteks kui tulistaja on koridoris, siis tuleb lukustada uks, blokeerida mööbliga jms ning ise mitte jääda ukse taha ootele. Olles samas ruumis tulistajaga tuleb samuti otsida varju võimalikult toekamate esemete tagant ja püüda pääseda ruumist välja kohe kui tulistaja vahetab näiteks relval salve. Tuleb meeles pidada, et kuulid jäävad sädemeid pildudes pidama kontorilauaplaati vaid filmides, päris elus läbistab kuul kontorimööbli praktiliselt takistuseta. Peitmine on siiski riskantsem kui eemaldumine tulistajast ja kui teil pole õnne märkamatuks jääda, siis tuleb paratamatult tegutseda järgneva juhise kohaselt.

Võitle ehk hakka vastu kõigi vahenditega. Kui tulistaja on jõudnud teie peidukohani või satute kokku ootamatult, tuleb võidelda, mitte kangestuda. Kunagi ei tasu loota, et tulistaja halastab teile hirmunud ilme või palvete peale. Praktika seda ei tõesta. Igal juhul on vastu hakates suuremad võimalused eluga välja tulla kui lihtsalt ohvritalle moodi enda saatust relva raua eest oodata. Kui teie distants on suurem käeulatusest, siis tuleks teha pigem meeleheitlik sööst tulistaja suunas, kuid liikudes pigem sikk-sakk hüpetega kui otse. Esiteks on teid raskem nii tabada ja teiseks tekitab selline ootamatu vasturünnak tulistajas hämmingu ja hajutab tema täpsust. Alati, kui on võimalik, tuleks kasutada kõikvõimalikke käepäraseid vahendeid relvana. On selleks tulekustuti või harjavars – iga asi, millega saab viga teha, kõlbab. Esimesena, kui võimalik, peaks rünnaku suunama relva hoidva käe või relva enda pihta, et saada otsene oht endast eelmale ja siis koheselt tulistaja pähe, püüdes teda uimastada. Kui olete mitmekesi ja kui üks teist juba sööstab tulistaja suunas, siis tuleb seda teha kohe ka teistel, murdes nii tulistaja massiga maha. Siiski tuleb jõu kasutamisega ettevaatlik olla peale tulistaja relvituks tegemist, sest alati on ka risk saada ise hiljem süüdistatud üleliigses jõu kasutamises. Olles tulistajast jagu saanud, tuleks ta korralikult kinni siduda ja mitte mingil juhul valveta jätta seniks kuni politsei saabub.

Lisaks, jää rahulikuks ja täida politsei käsklusi. Politsei, on selleks kohalik konstaabel või Komando-K, saabudes tuleb jääda rahulikuks ja vältida äkilisi liigutusi. Arvestage, et politsei ei oma kohale jõudes vähimatki ettekujutust tegelikust olukorrast ja ta peab eeldama, et tulistaja või tulistajad on veel vabad tegutsema. Seega siseneb politsei sellisesse situatsiooni alati laskevalmis relvadega ja iga kahtlane liigutus teie poolt võib saada valusalt karistatud (eriti kui keegi teist on võtnud oma valdusesse tulistaja relva). Politsei nõuab sellises situatsioonis kõigil kohalviibijatel käte ülestõstmist ja pikali heitmist nii, et käed on näha. Ärge püüdke kohe õhinal valjuhäälselt tõestada, et tegelikult olite teie ohver, jääge rahulikuks ja täitke käsklused koheselt. Oodake kuni teilt küsitakse – las politsei saab olukorrast pildi ette. Liigne lärm sündmuskohal eksitab politseid, mitte ei aita ülevaadet saada.

Lõpetuseks tuleb tõdeda, et ei ole olemas lahendust, mis toimiks ühtemoodi kõigis olukordades, sest iga situatsioon on erinev. Siiski on eelneva enda jaoks läbimõtlemine ehk teadvustamine oluline, sest see vähendab tunduvalt reageerimisaega olukorras, kus oma elu säilitamise eest tuleb seista loetud sekundite jooksul. Igal juhul on šansid suuremad kui hirmunult paigale tarduda ja loota fanaatilise tulistaja kaastundele. Seda kaastunnet reeglina neil ei ole.

Rene Toomse
Tallinnas, august 2012