Viimaste nädalate jooksul tuleb ridamisi
teateid avalikes kohtades tulistamiste. Viimasel ajal rohkem ja ka lähemalt kui
kunagi varem. Mõni päev tagasi mõisteti karistus Breivikule, samal päeval
kasutas tulirelva New Yorkis üks mees avalikus kohas ja päise päeva ajal. Täna
on kodumaine „püstolikangelane“ arvatavasti Nikolai Türi linnast.
Fanaatiliste kalduvustega, kättemaks, pime viha või armuvalu – mis iganes on nende avalikes kohtades ründajate ajendiks, on sellise käitumise lõpptulemiks surnud ja haavatud inimesed, kellel tihti ei ole tulistaja ajendiga mingit pistmist. Ühendriikides on avalikud tulistamised juba vana nähtus, kuid kõiki raputas massimõrv heaoluriigis Norras eelmisel aastal ja mitu inimelu on kaotsi läinud tulistamisjuhtumites Soomes viimasel ajal. Ka kodumaal oleme vähemalt korra varem kogenud sarnast tõsisemat üritust Kaitseministeeriumis eelmise aasta augustis, mis lahenes õnneks ilma, et keegi peale ründaja oleks elu kaotanud. Fakt on see, et selliseid asju juhtub (kusjuures tundub, et järjest rohkem) ja neid on sisuliselt võimatu ennustada ehk siis ka vältida. Selles mõttes võib igaüks meist sattuda olukorda, kus tuleb järjekordse fanaatiku või lihtsalt meelehaige inimese relva raua ees seista. Sellises ebameeldivas olukorras on aega vaid loetud sekundid ja tegelikult ei ole oluline, miks tulistaja seda teeb, mis ta teeb. Peamiseks eesmärgiks saab enda ja oma kaaslaste elude päästmine. Siinkohal annaks mõned soovitused, mis tasub meil igaühel läbi mõelda iseenda jaoks, sest päris olukorras pikema planeerimise luksust ei ole. Kui olete sattunud tulistamisjuhtumisse või selle lähedusse, siis tuleks järgida reeglit: jookse – peida – võitle.
Jookse ehk
eemaldu kiiresti tulistajast. Iga kasvav meeter teie vahel vähendab šansse
pihtasaamiseks. Samuti on liikuvat märki palju keerulisem tabada kui
paigalseisvat. Kui näiteks töökohal või muus avalikus kohas on kuulda laske ja
tulistajat ei ole näha, tuleks koheselt hoonest evakueeruda. Ärgitage kaasa
tulema ka need kolleegid ja kaaslased, kes veel kõhklevad või on uudishimulikud.
See ei ole argpükslikkus. Kui teil ei ole eriväljaõpet, siis ei saa ka keegi
eeldada, et te hakkate kangelast mängima. Ilma tulirelvata asuda relvastatud
kurjami vastu on suhteliselt riskantne tegevus ja seda ei peaks tavakodanik
üritama kui just pole mingit muud väljapääsu.
Peida ehk
varja end juhul kui turvaline eemaldumine ei ole kuidagi võimalik. Näiteks kui
tulistaja on koridoris, siis tuleb lukustada uks, blokeerida mööbliga jms ning
ise mitte jääda ukse taha ootele. Olles samas ruumis tulistajaga tuleb samuti
otsida varju võimalikult toekamate esemete tagant ja püüda pääseda ruumist
välja kohe kui tulistaja vahetab näiteks relval salve. Tuleb meeles pidada, et
kuulid jäävad sädemeid pildudes pidama kontorilauaplaati vaid filmides, päris elus
läbistab kuul kontorimööbli praktiliselt takistuseta. Peitmine on siiski
riskantsem kui eemaldumine tulistajast ja kui teil pole õnne märkamatuks jääda,
siis tuleb paratamatult tegutseda järgneva juhise kohaselt.
Võitle ehk
hakka vastu kõigi vahenditega. Kui tulistaja on jõudnud teie peidukohani või
satute kokku ootamatult, tuleb võidelda, mitte kangestuda. Kunagi ei tasu
loota, et tulistaja halastab teile hirmunud ilme või palvete peale. Praktika
seda ei tõesta. Igal juhul on vastu hakates suuremad võimalused eluga välja
tulla kui lihtsalt ohvritalle moodi enda saatust relva raua eest oodata. Kui
teie distants on suurem käeulatusest, siis tuleks teha pigem meeleheitlik sööst
tulistaja suunas, kuid liikudes pigem sikk-sakk hüpetega kui otse. Esiteks on teid
raskem nii tabada ja teiseks tekitab selline ootamatu vasturünnak tulistajas
hämmingu ja hajutab tema täpsust. Alati, kui on võimalik, tuleks kasutada
kõikvõimalikke käepäraseid vahendeid relvana. On selleks tulekustuti või
harjavars – iga asi, millega saab viga teha, kõlbab. Esimesena, kui võimalik,
peaks rünnaku suunama relva hoidva käe või relva enda pihta, et saada otsene
oht endast eelmale ja siis koheselt tulistaja pähe, püüdes teda uimastada. Kui
olete mitmekesi ja kui üks teist juba sööstab tulistaja suunas, siis tuleb seda
teha kohe ka teistel, murdes nii tulistaja massiga maha. Siiski tuleb jõu
kasutamisega ettevaatlik olla peale tulistaja relvituks tegemist, sest alati on
ka risk saada ise hiljem süüdistatud üleliigses jõu kasutamises. Olles tulistajast
jagu saanud, tuleks ta korralikult kinni siduda ja mitte mingil juhul valveta
jätta seniks kuni politsei saabub.
Lisaks, jää rahulikuks ja täida politsei käsklusi. Politsei, on selleks
kohalik konstaabel või Komando-K, saabudes tuleb jääda rahulikuks ja vältida
äkilisi liigutusi. Arvestage, et politsei ei oma kohale jõudes vähimatki
ettekujutust tegelikust olukorrast ja ta peab eeldama, et tulistaja või
tulistajad on veel vabad tegutsema. Seega siseneb politsei sellisesse
situatsiooni alati laskevalmis relvadega ja iga kahtlane liigutus teie poolt
võib saada valusalt karistatud (eriti kui keegi teist on võtnud oma valdusesse
tulistaja relva). Politsei nõuab sellises situatsioonis kõigil kohalviibijatel
käte ülestõstmist ja pikali heitmist nii, et käed on näha. Ärge püüdke kohe
õhinal valjuhäälselt tõestada, et tegelikult olite teie ohver, jääge rahulikuks
ja täitke käsklused koheselt. Oodake kuni teilt küsitakse – las politsei saab
olukorrast pildi ette. Liigne lärm sündmuskohal eksitab politseid, mitte ei
aita ülevaadet saada.
Lõpetuseks tuleb tõdeda, et ei
ole olemas lahendust, mis toimiks ühtemoodi kõigis olukordades, sest iga
situatsioon on erinev. Siiski on eelneva enda jaoks läbimõtlemine ehk
teadvustamine oluline, sest see vähendab tunduvalt reageerimisaega olukorras,
kus oma elu säilitamise eest tuleb seista loetud sekundite jooksul. Igal juhul
on šansid suuremad kui hirmunult paigale tarduda ja loota fanaatilise tulistaja
kaastundele. Seda kaastunnet reeglina neil ei ole.
Rene Toomse
Tallinnas, august 2012
