Legal Notices

All expressed in this blog are the author's opinions and do not represent any official standpoint of any other entity.
No expression here is intended to incite any violence, rebellion or any other conduct that is not according to commonly established rules and regulations.
All information presented here is acquired via open sources or personal experiences of the author. Here is no classified information any kind.

17 August 2012

On korter, ei ole korter ehk järjekordne jalgratta leiutamine kaitseväelaste korterite ja palkadega


Viimastel päevade on olnud kuumaks teemaks kaitseväelaste ametikorterite üüritõus ja muu sellega kaasnev, kuni prognoosideni välja, kui palju kaitseväelasi lahkub selle pärast jne. Lugupeetud kaitseminister on püüdnud pehmendada, et enne ei tõuse üür kui tõuseb palk ja kaadrikaitseväelastel ei tõuse, kuid pensionärid saavad vist ikka suurema arve. Esimene on „ühe käega annan, teisega võtan“ lahendus ja teine oleks lihtsalt inetu – oma elu kaitseväele pühendanud inimesed, kes nüüd saavad pensioni (mis on ju väiksem kui oli kunagi palk), võivad „tänutäheks“ kuuse alla kolida, kuna ei jõuaks seda kindlalt maksta. Inetu lugu ja mitte just julgustav noorele generatsioonile, kes kaalub kaitseväelase karjääri. Teada, et ühel päeval kui sa oled andnud enda aastad riigile, siis visatakse sind prügikasti nagu tühjaksjoodud  õllepurk (ei, õllepurgilgi läheb paremini, see läheb taaskasutusse, vähemalt keegi kuskil hoolib).

Kuid veelgi kurvem on see, et riigisüsteemis puudub mälu. Aastaid tagasi kui riigikontroll oma raportis võimalike erisoodustuste probleemi valdkonnas üles tõi, siis nad ka möönsid, et kaitseväes on see õigustatav, kuna kaitseväelastel on kohustus roteeruda ühest piirkonnast teise ja ei ole mõistlik eeldada, et nad hakkavad uut eluaset igal pool ise soetama. Siis see jäi nii, kuid arutelusid olukorra lahendamiseks peeti pikalt vähemalt peastaabi tasandil. Üks mõistlikemaid ideid oli kunagise korterikompensatsiooni taastamine. Olid ajad, kus kõik kaitseväelased said sellist lisatasu, kuid probleem oli selles, et keegi ei võtnud arvesse, et sama summa said ka need õnnelikud, kes olid kaitseväe korteri odavalt üürile saanud. Seega oli seis ebavõrdne. Uutes aruteludes pakutigi välja, et maksame jälle, kuid need ei saa, kes kaitseväe korteris elavad. Ei jõudnud see kuskile, sest ükski eelarve käsutaja ei taha kuulda millegi juurde maksmisest.

Praeguse olukorra lahenduse idee, kus tõstaks tegevteenistusest lahkunud üürnike üüri on jällegi üks surnud ring. Endine kaitseväelane kolib tõenäoliselt välja ja kaitsevägi saab korteri anda tegevväelasele – odava hinnaga. Kus on siin majanduslik tasuvus? Mõned kaitseväelased saavad soodsama pinna (kaugeltki mitte kõik vajajad), kuid samas sülitatakse näkku ja tallatakse jalge alla teistel. Kas selline käitumine riigi poolt ikka oleks ratsionaalne ja moraalne? Mina küll kahtlen.

Muuhulgas, millise kriteeriumi alusel valitaks vabanevate pindade saajad tegevväelaste hulgast. Kaitseväes ei ole mingi saladus, et tegelikult objektiivsed kriteeriumid selles valikuprotsessis ei tööta. Alati on võrdsemaid, seega ei too see muudatus mingit õiglasemat lahendust.

Tõstke kõigi ametipindade üür turutasemele, kuid tooge tagasi vastav lisatasu eraldi komponendina palgast, mis tagaks võimaluse kõigil õigustatutel võrdselt elamise eest maksta. Siis ei ole enam vahet, kas kaitseväelane või pensionär maksab riigikorteri või erapinna eest – talle on see vahend antud. Siis on neil kõigil ka võrdne võimalus. See vähendaks ka nende koormust, kes on omale elamise pangale orjaks müümise hinnaga soetanud ja peab ikkagi ajutise kodu üüri maksma kuskil teise väeosa juures, kuhu ta jälle on saadetud kolmeks aastaks. See on kaitseväes tavapärane nähtus ja seda ei saa teenistuja reeglina ise valida.

Võrdluseks lisatasudest, siis Ühendriigid ei häbene oma teenistujatele maksta ligi paarikümmet erinevat lisatoetust, mille hulgas on ka eluruumi soetamise ja üürimise paketid (erinevad, sõltuvalt auastmest, asukohast ja pere suurusest). Sealjuures ei ole teenistujate palk üldsegi mitte väike. Seal saavad riigiisad ja ka rahvas aru, et sõjaväelastele on seda vaja nende töö iseloomu tõttu, mitte see ei ole suvaline soosing.

Muidugi tuleb ka selle ettepaneku peale igalt elualalt vastuväiteid, et miks peaks kaitseväelastele ja mitte teistele jne. Väga lihtsalt öeldes – teisi ei saadeta riigi poolt käsukorras Virru, Võrru või (kui sa tõrgud, siis) erru.  

Kuid kui raha ei saa (ei taheta) maksta, siis tuleks anda kaitseväelastele vabadus ise juurde teenida. Oleks aeg kaotada iganenud piirang ettevõtlusega tegelemise ja mujal töötamise (peale pedagoogilisel, tervishoiu ja teaduslikul alal) kohta. Siis on vähemalt võimalus. Endise Vabariigi ajal oli see lubatud, va kõlbluse ja eetikaga mittekokkuminevatel tegevusaladel (sisuliselt viinapoodi ja bordelli ei olnud ilus pidada). Samuti on see lubatud paljudes teistes arenenud, sh Skandinaavia, riikides. Laskem siis kaitseväelastel omale ausalt lisa teenida, et neil oleks vähemalt võimalus oma peret toita peale korteriüüri maksmist. Nagunii teenitakse kõrvalt, sest muidu lihtsalt ei jää ellu. Lubades ametlikult, võtaks see maha ka tarbetu stressi, et kui jälile saadakse, siis karistatakse. Läheneks probleemile mõistvalt, loovalt ja eesmärgipäraselt ning enne kui viimasedki asjalikud kaitseväelased püsivalt Soome Kalevipojaks või Somaalia piraate laevadele tõrjuma lähevad. 

Rene Toomse, endine kaadrikaitseväelane
August 2012 Keilas