Viimastel päevade on olnud kuumaks
teemaks kaitseväelaste ametikorterite üüritõus ja muu sellega kaasnev, kuni
prognoosideni välja, kui palju kaitseväelasi lahkub selle pärast jne.
Lugupeetud kaitseminister on püüdnud pehmendada, et enne ei tõuse üür kui
tõuseb palk ja kaadrikaitseväelastel ei tõuse, kuid pensionärid saavad vist
ikka suurema arve. Esimene on „ühe käega annan, teisega võtan“ lahendus ja
teine oleks lihtsalt inetu – oma elu kaitseväele pühendanud inimesed, kes nüüd
saavad pensioni (mis on ju väiksem kui oli kunagi palk), võivad „tänutäheks“
kuuse alla kolida, kuna ei jõuaks seda kindlalt maksta. Inetu lugu ja mitte
just julgustav noorele generatsioonile, kes kaalub kaitseväelase karjääri.
Teada, et ühel päeval kui sa oled andnud enda aastad riigile, siis visatakse
sind prügikasti nagu tühjaksjoodud
õllepurk (ei, õllepurgilgi läheb paremini, see läheb taaskasutusse,
vähemalt keegi kuskil hoolib).
Kuid veelgi kurvem on see, et
riigisüsteemis puudub mälu. Aastaid tagasi kui riigikontroll oma raportis
võimalike erisoodustuste probleemi valdkonnas üles tõi, siis nad ka möönsid, et
kaitseväes on see õigustatav, kuna kaitseväelastel on kohustus roteeruda ühest
piirkonnast teise ja ei ole mõistlik eeldada, et nad hakkavad uut eluaset igal
pool ise soetama. Siis see jäi nii, kuid arutelusid olukorra lahendamiseks
peeti pikalt vähemalt peastaabi tasandil. Üks mõistlikemaid ideid oli kunagise
korterikompensatsiooni taastamine. Olid ajad, kus kõik kaitseväelased said
sellist lisatasu, kuid probleem oli selles, et keegi ei võtnud arvesse, et sama
summa said ka need õnnelikud, kes olid kaitseväe korteri odavalt üürile saanud.
Seega oli seis ebavõrdne. Uutes aruteludes pakutigi välja, et maksame jälle,
kuid need ei saa, kes kaitseväe korteris elavad. Ei jõudnud see kuskile, sest
ükski eelarve käsutaja ei taha kuulda millegi juurde maksmisest.
Praeguse olukorra lahenduse idee,
kus tõstaks tegevteenistusest lahkunud üürnike üüri on jällegi üks surnud ring.
Endine kaitseväelane kolib tõenäoliselt välja ja kaitsevägi saab korteri anda
tegevväelasele – odava hinnaga. Kus on siin majanduslik tasuvus? Mõned
kaitseväelased saavad soodsama pinna (kaugeltki mitte kõik vajajad), kuid samas
sülitatakse näkku ja tallatakse jalge alla teistel. Kas selline käitumine riigi
poolt ikka oleks ratsionaalne ja moraalne? Mina küll kahtlen.
Muuhulgas, millise kriteeriumi
alusel valitaks vabanevate pindade saajad tegevväelaste hulgast. Kaitseväes ei
ole mingi saladus, et tegelikult objektiivsed kriteeriumid selles
valikuprotsessis ei tööta. Alati on võrdsemaid, seega ei too see muudatus
mingit õiglasemat lahendust.
Tõstke kõigi ametipindade üür
turutasemele, kuid tooge tagasi vastav lisatasu eraldi komponendina palgast,
mis tagaks võimaluse kõigil õigustatutel võrdselt elamise eest maksta. Siis ei
ole enam vahet, kas kaitseväelane või pensionär maksab riigikorteri või
erapinna eest – talle on see vahend antud. Siis on neil kõigil ka võrdne
võimalus. See vähendaks ka nende koormust, kes on omale elamise pangale orjaks
müümise hinnaga soetanud ja peab ikkagi ajutise kodu üüri maksma kuskil teise
väeosa juures, kuhu ta jälle on saadetud kolmeks aastaks. See on kaitseväes
tavapärane nähtus ja seda ei saa teenistuja reeglina ise valida.
Võrdluseks lisatasudest, siis
Ühendriigid ei häbene oma teenistujatele maksta ligi paarikümmet erinevat
lisatoetust, mille hulgas on ka eluruumi soetamise ja üürimise paketid
(erinevad, sõltuvalt auastmest, asukohast ja pere suurusest). Sealjuures ei ole
teenistujate palk üldsegi mitte väike. Seal saavad riigiisad ja ka rahvas aru,
et sõjaväelastele on seda vaja nende töö iseloomu tõttu, mitte see ei ole
suvaline soosing.
Muidugi tuleb ka selle ettepaneku
peale igalt elualalt vastuväiteid, et miks peaks kaitseväelastele ja mitte
teistele jne. Väga lihtsalt öeldes – teisi ei saadeta riigi poolt käsukorras
Virru, Võrru või (kui sa tõrgud, siis) erru.
Kuid kui raha ei saa (ei taheta)
maksta, siis tuleks anda kaitseväelastele vabadus ise juurde teenida. Oleks aeg
kaotada iganenud piirang ettevõtlusega tegelemise ja mujal töötamise (peale
pedagoogilisel, tervishoiu ja teaduslikul alal) kohta. Siis on vähemalt
võimalus. Endise Vabariigi ajal oli see lubatud, va kõlbluse ja eetikaga
mittekokkuminevatel tegevusaladel (sisuliselt viinapoodi ja bordelli ei olnud
ilus pidada). Samuti on see lubatud paljudes teistes arenenud, sh Skandinaavia,
riikides. Laskem siis kaitseväelastel omale ausalt lisa teenida, et neil oleks
vähemalt võimalus oma peret toita peale korteriüüri maksmist. Nagunii
teenitakse kõrvalt, sest muidu lihtsalt ei jää ellu. Lubades ametlikult, võtaks
see maha ka tarbetu stressi, et kui jälile saadakse, siis karistatakse. Läheneks
probleemile mõistvalt, loovalt ja eesmärgipäraselt ning enne kui viimasedki
asjalikud kaitseväelased püsivalt Soome Kalevipojaks või Somaalia piraate laevadele
tõrjuma lähevad.
Rene Toomse, endine
kaadrikaitseväelane
August 2012 Keilas
