Legal Notices

All expressed in this blog are the author's opinions and do not represent any official standpoint of any other entity.
No expression here is intended to incite any violence, rebellion or any other conduct that is not according to commonly established rules and regulations.
All information presented here is acquired via open sources or personal experiences of the author. Here is no classified information any kind.

02 September 2011

Eesti kaitsemisest sõjas ja rahus 5

Sõjapidamine XIII
Eesti kaitsemisest sõjas ja rahus 5
Rene Toomse
Kaitse Kodu 5/2011, lk 33-38
Käesolevas kirjutises tulevad vaatluse alla eriüksused ning strateegilise, operatsioonilise ja taktikalise tasandi toetussüsteemid. Ka arutletakse, kuidas võiksid avaldatud mõttekohad aidata arendada kodumaist kaitsetööstust, et sellest oleks tuge eelkirjeldatud võitlusviisidele. Lõpuks, kuid mitte mingil juhul vähemolulisena, vaadeldakse võimaliku tsiviilkaitsesüsteemi toimimist ja otstarbekust.

Estonian Special Operations Forces (ESTSOF) ehk erioperatsioonide grupp (EOG)
Estonian Special Operations Forces (ESTSOF) ehk erioperatsioonide grupp (EOG) on kaitseväe erioperatsioonide võime arenduseks loodud üksus.[1] Laskumata mitteavalikesse detailisesse ja rääkimata üksuse praegusest olemusest, arvan, et selle võimekuse tegelik eesmärk võiks olla riigi ambitsioonide tõeliselt füüsiline strateegiline käepikendus nii sõja- kui ka rahuajal. Peamiseks sõjaaja ülesandeks võiks saada vastase operatsioonilise ja strateegilise süsteemi häirimine nii otseselt kui ka kaudselt. Erioperatsioonid ei ole tavaliselt vahetu lahingu pidamine, vaid pigem soovitud eesmärkide saavutamine mõnel muul viisil kui füüsilises kontaktis vastase lahingujõududega.
Sõja korral on erioperatsioonide peamiseks sihtmärgiks vastase kõrgeima tasandi juhtimis-, side- ja ka logistikasüsteemid. Nendes häirete tekitamine võimendub seisakute ja peataolekuna Eestit rünnanud taktikalistes üksustes. Kui kõrgemalt tulevad vastuolulised käsud, otsustaval hetkel on hoopis vaikus või ei saabu lubatud toetusi jne, on vastase taktikaliste üksuste ülemad suure probleemi ees. Soovitud eesmärk oleks vähemalt ajaline võit Eesti üksuste manööverdamiseks ja initsiatiivi haaramiseks. See annaks lisaaega ka saabuvatele liitlastele.

 ESTSOF üksuslased koos partnerriikide kolleegidega õppusel Shamrock Key 2006

Erioperatsioonide üksuse tegevused võivad hõlmata vastase kõrgemate juhtide neutraliseerimist, juhtimiskeskuste ja väeosade elektri- ning muude kommunikatsioonide saboteerimist, psühholoogiliste operatsioonide teostamist, vastase elanikkonnas paanika ja rahutuste tekitamist, mis nõuab vastaselt lisatähelepanu ja -ressursse, killustades sellega sõjapidamise pingutust ja vähendades tema rahva toetust sõjale.
Oluline aspekt on tänapäeval järjest digitaliseeruv sõjapidamine. Ka vastase juhtimissüsteemid arenevad rohkem arvuti- ja võrgupõhiseks, see loob aga vastavate oskuste ja vahendite olemasolul suuremaid haavamisvõimalusi kohapeal. Sõjaväevõrgud on üldjuhul kinnised ja kohalikud, mistõttu nendesse sisenemine turvaliselt distantsilt ei tule suure tõenäosusega kõne alla. Samas oleksid vastavalt treenitud erioperatsioonide üksuse liikmed võimelised sisenema koos vajaliku riist- ja tarkvaraga neisse süsteemidesse kohapeal ja põhjustama kaose. Elementaarne oleks võrkude infoliikluse jälgimine ja luureväärtusega andmete allalaadimine. Lisaks loob arendatud tarkvara võimaluse sisestada vastase juhtimissüsteemi valeandmeid ja -käsklusi, mis hakkavad võitlevate üksuste tegevusele olulist mõju avaldama.
Erioperatsioonide üksuse liikmetelt eeldab see oluliste tsiviiloskuste omandamist, eriti kübervaldkonnas, kuid mitte vähem ka oskusi vastase territooriumile sisse imbuda ja sealses keskkonnas silmatorkamatult tegutseda. Neid operatsioone ei saa teha vormis ja raskelt relvastatuna. Tüüpiline eriüksuslane võib välja näha nagu tavaline kohalik kodanik, kes on suuteline suhtlema kohalikus keeles ja kontekstis. Samas peavad olema tagatud võimalused vastutusalalt eemalduda ka lahingukontaktiga juhul, kui eriteenistused hakkavad meeskonna ümber ringi koomale tõmbama. Loogilised legendid, oluliste relvade, tehnika ja varustuse ettetoimetamine ning vajalikud kontaktid vastase juhtkonna plaanidega mittenõustuvate isikutega on suur osa rahuaegsest ettevalmistustööst, mida tehakse sõjaväeluure abiga.
Sellise võime eeldusteks on erioperatsioonide grupi juhendamine ja toetamine riigi strateegiliselt tasandilt. Sellisesse gruppi kuuluvatel inimestel on vähe ühist klassikalise kaitseväe ja selle süsteemidega, kuigi nende taust on tavaliselt sõjaväeline. Väljaõppe seisukohast peaksid nad lisaks väga headele sõdurioskustele õppima selgeks ka võimalike vastaste keele ja tundma nende kultuure. Lisaks muidugi kõrgema taseme teadmised kübervõitluse valdkonnas ja vastase süsteemide ülesehituses. Opereerimise ulatus võib hõlmata vastase pealinna ning muid suuremaid strateegiliste ja operatsiooniliste juhtimiskeskuste piirkondi, kus on võimalus ning vajadus seatud ülesandeid täita.
Rahuajal lisanduvad erioperatsioonide grupile ka liitlaste toetamise ülesanded ja võimalikud muud mõjutusülesanded Eesti riigi huvides. Sõjaväeline erioperatsioonide üksus peaks olema valmisolekus ja võimeline kohe reaalselt reageerima näiteks pantvangide võtmisele väljaspool Eestit (nagu juhtus Eesti jalgratturitega Liibanonis). Selliste olukordade soodsa lahendamise võimalus on tavaliselt olemas üsna alguses, kui pantvangistajad ei ole veel oma süsteeme ja rutiine suutnud sisse töötada. Info kogumine, varjatud jälgimine ja soodsal hetkel pantvangide vabastamine on eriüksuste klassikalised ülesanded. Loomulikult on selleks vaja otsustajate poliitilist julgust, kõigi teiste agentuuride toetust ja ka varakult loodud toetavat kontaktvõrgustikku riskipiirkondades. Erioperatsioonide üksuse peamised rahuaegsed ülesanded oleksid lisaks iseenda treenimisele ka vajalike kontaktide loomine olemasolevates ja eeldatavates kriisipiirkondades.[2]
Kaitseliidu erioperatsioonide grupp (KL EOG) ja Küberkaitseliit
Lisaks eelkirjeldatud püsivalt teenistuses olevale erioperatsioonide grupile on ka teatud reservkomponendil vajadus omandada selline võime. Siin on oluline roll Kaitseliidul ja tema väljavalitud liikmetel. Sellises üksuses saavad teenistust jätkata ka tegevteenistusest lahkunud eriüksuslased, tagades nii oma oskuste ja võimete jätkuva kasutamise võimaluse riigikaitse hüvanguks. Kaitseliidu erioperatsioonide grupi (KL EOG) väljaõppe, treeningu ja struktuuri põhimõtted peaksid olema võimalikult sarnased EOGga, nii et need grupid teeksid pidevalt koostööd ja oleksid vajadusel võimelised toetama teineteist operatsioonidel.
Kaitseliidu eriüksuse peamine rõhk sõjaajal oleks asetatud vastase kõrgema taktikalise juhtimise, side- ja logistikasüsteemi häirimisele. Nende operatsiooniala hõlmaks lisaks Eesti piirialadele ka vastase territooriumi taktikalist sügavust, eriti seal paiknevaid strateegilisi ja operatsioonilisi relvasüsteeme. Kaitseliidu eriüksuse tegutsemismeetodid oleksid eelkõige füüsiliselt ründavad, kuid samas peaks neil olema ka võime sulanduda luuretegevuseks vastase keskkonda. Peamised sihtmärgid võiksid olla väejuhatuste juhtivkoosseis, staabid, ballistilised raketisüsteemid, piiritagused lennuväljad ja pikamaa-õhutõrjesüsteemid. Nende sihtmärkide häirimisel tuleks suureks abiks liitlaste õhutoetus, kuid kindlasti ka sõjalaevade kaudtuli ning raketisüsteemid, mille tundmisele ja kasutamisele peaks juba praegu mõtlema hakkama.
Sarnaselt EOGga peab ka KL EOG arendama kübervõitlusvõimet suletud võrkudes. Selles valdkonnas on suur potentsiaal Küberkaitseliidu üksustel, kes võiksid hakata arendama vastavat tarkvara vastase elektrooniliste relvasüsteemide üle kontrolli saavutamiseks. Olgu selleks drooni (UAV) „pealtkuulamine“, õhutõrjeradari viirusega nakatamine või miks ka mitte ballistilise raketi ümberprogrammeerimine sihtmärgile vastase oma territooriumil – võimalusi on igatahes palju. KL EOG kasutuses olev riist- ja tarkvara võib põhjustada hindamatut kahju vastasele ja anda Eestile lausa strateegilisi efekte. Need on valdkonnad, millel on veel palju arenguruumi, kuid tõsise ettevõtmise korral ka väga suur potentsiaal.
Tegemist ei ole täitumatu unistusega: selliseid operatsioone viiakse maailmas juba läbi. Eredaimaks näiteks on Iraani tuumaprogrammi ründamine uraanirikastustsentrifuugide tarkvara Stuxneti-nimelise uue põlvkonna viirusega (küberrelvaga) 2010. aastal.[3] Olulise füüsilise kahju tekitamine küberruumi kaudu on tänapäeval juba reaalsus.
Praegu on Küberkaitseliidu missioon ja eesmärgid vaid kaitsvad ja vähekonkreetsed.[4] Lisaks võiks õppida võimaliku vastase kübersüsteeme ning arendada nende mõjutamiseks vajalikku tark- ja riistvara, mille saaks sõja korral anda EOG ja KL EOG kasutusse.

Strateegilise kommunikatsiooni keskus ja infosüsteemid
Keegi ei tohiks tänapäeval kahelda informatsiooni leviku ja levitamise olulisuses sõja eesmärkide saavutamisel. Hiljuti siit ilmast lahkunud Ühendriikide kindral John Shalikashvili on väidetavalt 1992. aastal öelnud: „Sa ei võida enne, kui CNN ütleb, et sa oled võitnud.“ Tal oli õigus. Kes mäletab 1991. aastal peetud Lahesõda, saab aru, kui tõsiselt ta seda mõtles. See oli esimene sõda, kus otseülekanded televisiooni muutsid kaugel peetava sõja ööpäevaringselt isiklikuks tervele maailmale. Võib öelda, et sellest ajast alates on muutunud sõjapidamine ülemaailmseks, arenedes järjest informatiivsemaks ja kujundades tervete rahvaste toetust või vastuseisu ühele või teisele poolele. Selles mõttes peetakse alati paralleelselt füüsilise sõja või selle ettevalmistamisega ka infosõda. Eesmärk on muuta inimkäitumist, mis otsustab lõpuks sõja tulemuse.
Ei ole saladus, et Eestist luuakse teatavaid negatiivseid kujutlusi näiteks Venemaal ja viimase poolt ka mujal maailmas. Pidevad Vene meedia süüdistused eestlaste natsilembuses ja mittekodanike diskrimineerimises on juba nii harjumuspärased, et ei tekita keskmises eestlases enam erilist emotsiooni. Siiski tuleb mängu ka uus mõõde, mida kutsutakse Web 2.0 keskkonnaks ja milles ohud on suuremad. Need on interaktiivsed keskkonnad, nagu blogid, Facebook, Twitter, MSN jne. Sellised keskkonnad on tõhusamad, sest neis saab jälgijate arvamusi kujundada individuaalsemalt kui suures meedias. See on modernse propagandasõja uus ja võimsam platvorm.[5]
On tõenäoline, et kui Eesti ei võta oma infooperatsioonide võime loomist tõsiselt, saavad sellel olema katastroofilised tagajärjed sõja korral. Tihti usutakse seda, kes esimesena ütleb, kellel on valjem hääl ja kompaktsem sõnum (isegi siis kui sõnum ei ole tõene). Sellised sõnumid, olles õigelt kujundatud, mõjutavad arvamusi neljas suuremas keskkonnas: vastase otsustajad (nende ratsionaalsus otsuste tegemisel, mäng nende soovidel ja hirmudel), vastase elanikkond (nende usu kõigutamine oma juhtkonda ja sõja õiglases eesmärgis kahtluse tekitamine), oma elanikkond (kaitsetahe ja valmidus iga hinna eest kaitsta oma riiki) ja muu maailm (kelle õigustust usutakse, seda toetatakse nii moraalselt kui ka füüsiliselt). Seega edukas tegutsemine inforuumis võib olla olulisemgi füüsilisest sõjapidamisest relvadega ja seda eriti väikese riigi seisukohalt. Meedia ja internet on tänapäevasel lahinguväljal olemas ning neid tuleb käsitleda kui massimõjutusrelvi. Siinkohal on hea meel tõdeda, et praegune kaitseminister saab suurepäraselt aru infooperatsioonide olulisusest, ohtudest ja ka eelistest.[6]
Strateegilise kommunikatsiooni keskus võiks olla eelkõige mõttekoda, kus analüüsitakse ja prognoositakse Eesti olukorda kõikvõimalikest strateegilise tasandi aspektidest. See keskus ei saa keskenduda reageerimisele, vaid eelkõige negatiivsete olukordade targale ennetamisele. Võtmeküsimuseks oleksid õiged ja õigeaegsed sõnumid neljale eelmainitud auditooriumile. Vahetu koostöö oma ja välismaise meedia kui partneritega ja sõjakindlate infoedastuskanalite loomine on eeldused selleks, et riigi soovitud sõnumid ka olukorda kujundaksid.
Näiteks kui vastane on sõjaajal kasutanud vägivalda tsiviilelanike vastu, tuleb see meie esimesena kõnealusesse piirkonda saabuval lahinguüksusel dokumenteerida ka pildis ja videos ning edastada maailma avalikkusele, näitamaks vastase ebainimlikkust ja sõjaseaduste rikkumist. Sellised kaadrid tekitavad emotsioone, mis summeerituna kasvatavad toetust Eesti võitlusele ja avaldavad survet vägedega toetamises kahtleva liitlasriigi otsustajatele.
Selleks, et selliseid sõnumeid operatiivselt maailma saata, on vaja luua tugevad füüsilised infokanalid, eelkõige püsivõrgud, mis katavad terve maa. Kaitsjal on selleks võimalus olemas ja selleks vajalikke tehnilisi seadmeid eraettevõtted ka juba arendavad. Näiteks EstWINi projekt (fiiberoptiline võrk üle terve Eesti)[7] on kohandatav ka riiklikeks vajadusteks sõja korral. Sellist maasisest kübervõrku ei häiri nii kergelt kui raadiosidet ja sõja korral saaks seda kasutada isegi kiireloomulise informatsiooni vahetamiseks staapide ja võitlevate üksuste vahel. Siiski oleks kindlam luua kaitsejõudude oma püsivõrgusüsteem, millesse ühenduvad üksnes spetsiaalsed üksustele välja antud arvutid. Küsimus on vaid tehniliste lahenduste väljatöötamises ja eelarves. Eestist info edastamine ülejäänud maailma võiks olla dubleeritud mobiilsete satelliitjaamade kaudu juhuks, kui vastasel õnnestub kahjustada merealust andmesidekaablit.

EstWINi planeeritud fiiberoptiline baasvõrk 1421 ühenduskohaga aastaks 2012
Kehtiv sõjalise kaitse arengukava tõdeb: „Tänapäeva sõjapidamises on katkematul, krüptitud ja segamiskindlal sidel erakordselt oluline roll – ilma korraliku sideta pole võimalik kaitseväe üksusi efektiivselt juhtida ja suunata.“[8] Sellest saab eeldada, et kaitsejõud teevad või peaksid tegema igas suunas vastavat koostööd ja panustama rohkem kui ühele kaardile sidelahenduste osas. Selles mõttes peaksid EstWIN ja muud loodavad võrgud saama elementaarseks osaks ESTTACSi süsteemist sõja puhuks.[9] Just see oleks oluline samm ka kõrgemates juhistes rõhutatud laiapõhjalise riigikaitse poole.

Luurekeskus ja luurepataljon kui laiapõhjaline luuresüsteem
Praegu puudub kaitsejõududel ametlikult luurekeskus, on vaid luurepataljon, mis hõlmab endas kõike seda, mida saab nimetada kaitseväeluureks.[10] Kuigi olemasolev struktuuriüksus täidab strateegilise tasandi luure vajadusi kogu oma võimete ja riigi poolt seatud ebamõistlike piirangute piires,[11] on terav puudus operatsioonilise ja taktikalise tasandi analüüsidest ning prognoosidest. Lünga täitmiseks oleks optimaalne nimetada praegune luurepataljon kaitseväe luurekeskuseks ja suunata tegutsema ühendstaabi ja poliitilise juhtkonna luurevajaduste tagamiseks nii, nagu seda teevad paljud sõjaväeluure asutused mujal riikides. Kaitsejõudude operatsioonilised ja taktikalised luurevajadused peaks katma aga operatiivstaabile (maaväe staabile) allutatud luurepataljon, mis lisaks analüüsile ja sünteesile omaks reaalseid allüksusi luure teostamiseks operatiivülema huvides. Lisaks juhiks see luurepataljon luurekooli, mis on hädavajalik tänapäevase luuretegevuse ühtlustatud õppeks kõigis väeüksustes. Loomulikult peavad mõlemad luurestruktuurid töötama koos nagu üks asutus, kuid oluline on rõhuasetuse erisus, mis annab parema võimaluse vältida vastase tegevusi luuresüsteemi häirimiseks ja tagab ka asutuste töö parema keskendumise.
Samas nõuab tänapäevane sõjapidamine tunduvalt laiapõhjalisemat lähenemist ka luurele, kui seda on klassikaline vaatlusluure.[12] Kehtiv sõjalise kaitse arengukava näeb ette: „Luure- ja seiresüsteemide arendamise eesmärk on varustada kõrgem sõjalis-poliitiline juhtkond infoga selle kohta, mis toimub Eesti territooriumil, õhuruumis, territoriaalvetes ja Eesti territooriumi ümbruses.“[13] See ei ole piisav, sest sõjalis-poliitiline juhtkond ei võitle, relv käes, füüsiliselt vastase vastu. Vaja on arendada ka taktikalist luurevõimet ja sedagi laiapõhjaliselt. Igal tasandil tuleb tunda lisaks vastase sõjalistele aspektidele ka tema poliitilist, majanduslikku ja informatsioonilist olukorda, et pöörata nõrkusi neis süsteemides enda kasuks ka kõige madalamal tasandil. See on kunst ja teadus, mis ei arene igas üksikus väeosas omaette, vaid tahab ühendatud ja teadlikku pingutust.

Mõttekohti kodumaise kaitsetööstuse arendusteks
2009. aastal loodi Eesti Kaitsetööstuse Liit,[14] mille eesmärgiks on kaitsetööstusalaste võimete koondamine ja arendamine.[15] See on riigikaitse seisukohalt küll tervitatav, kuid kahjuks ei ole veel suudetud luua toimivat süsteemi, et keskenduda Eesti kaitsejõudude tegelike vajaduste rahuldamisele. Kui näiteks AS Galvi-Linda on küll kaitseväe peamine rakmete ja seljakottidega varustaja,[16] siis tehnilisemad tooted ei leia tihti ühilduvust kaitsejõududega. Probleemne koht võibki olla kaitsejõudude enda avatud analüüsi ja vajaduste prognoosi puudumine.
Selles sarjas kirjeldatu võib anda mõttekohti selliste arenduste tarvis, nagu kogu maad katva eelinstalleeritud fiiberoptilise võrguga ühildumine või dubleerimine kaitsejõudude otstarbeks, lahinguvarude peidikute süsteemi rajamine, IT- ja meediavõimekuse viimine jao tasandini, autonoomsete sensorite ja kaamerate integreerimine nii luure- kui ka infooperatsioonide süsteemi, rannikukaitseks maalt vette tõstetavate torpeedode ja muude veealuste juhitavate laengute disainimine, väiksekaliibriliste miinipildujate tootmine, ATVde ja bagide moderniseerimine ning ehitamine kandmaks õhutõrje- ja tankitõrjesüsteeme jne.
Selleks, et kaitsetööstuse arendused jõuaksid ka väe kasutusse, on esiteks vaja kujundada ettekujutus leidlikust sõjapidamisest ning teiseks luua võitlejate ja arendajate sisuline suhtlus. Senine süsteem ei ole paraku viinud efektiivsete lahendusteni sõduri ja kaitseliitlase seisukohalt, vaid põhjustanud pigem kahju kaitse-eelarvele ja ettevalmistuste ajale.[17] Positiivse näitena nimetaks taas Galvi-Lindat, kes on loonud otsekontaktid väeosadega ja lähtub tavavõitlejatelt saadud tagasisidest.
Tsiviilkaitse kui riigi elanikkonna kaitsmine sõja mõjutuste eest
Tsiviilkaitset kui mõistet ja süsteemi ei leia tänapäevasest eesti keelsest ametlikust sõnavarast. See on jäänud ajaloo prügikasti kui igand Nõukogude Liidu ajast, mil selle nime all korraldati inimestele koolides ja töökohtades õppusi varjenditesse varjumiseks, gaasimaskide kasutamiseks, esmaabi andmiseks jne. Jääb mulje, et pärast iseseisvumist on rahvas võimaliku vastase pommirünnaku ja kas või ammoniaagiterminalis juhtuva õnnetuse suhtes immuunne. Selles mõttes ei ole vahet terminil, vaid on ilmne, et inimesi on vaja kaitsta õnnetuste ja sõja kui ühe suurima õnnetuse eest. Kuidas see saab toimima Eestis, ei ole päris selge tänaseni.
Arhitekt Margit Mutso on kultuurilehes Sirp väga ilmekalt kirjeldanud meie põhjanaabrite korraldusi tsiviilkaitsevaldkonnas, tuues muu hulgas esile, et soomlased peavad vastavalt seadusele kõikide hoonete juurde, mis on suuremad kui 600 m² ja püsivalt kasutusel, rajama varjendi. Varjendina on arvel (ja ka tähistatud) linnade suured maa-alused parklad jne. Mutso püstitab mitmeid teravaid küsimusi Eesti korralduse (pigem korraldamatuse) kohta valdkonnas, mis on põhiseaduse ülima eesmärgi, Eesti rahva püsimajäämise alustala.[18]
Seadused ja ka riigikaitsestrateegia ei paku terviksüsteemi elanikkonna kaitseks ja säästmiseks sõja mõjude eest. Valdkond on küll määratud kui hädaolukord ja antud siseministeeriumi vastutusalasse. Kuid kas neil on vajalikke ressursse, et evakueerida sõja jalust ära näiteks väikelinna 10 000 elanikku? Kohalike omavalitsuste ja regionaalsetel kriisikomisjonidel on ülesanne planeerida lahendusi hädaolukordadeks, kuid milline on plaan ja reaalne teostus sõja korral, kui evakueerida tuleb masse? Neile inimestele tuleb näiteks teises maakonnas valmis seada majutus, toitlustus, arstiabi jms. Kes tagab selliste sõjapõgenike laagrite valve, kaitse ja igakülgse toetuse? Need on küsimused, mida inimesed peaksid teadma. Ka peavad olema määratud süsteemi ellu viima vastavalt pädevad jõud koos vajaliku toetuse ja plaanidega. Siin oleks oluline toetav väljund Kaitseliidul põhinevatel tsiviilkaitseüksustel, mille koosseisu kuuluksid ka praegused sisekaitsekompaniid, kui suunata nad kaitsma just neid objekte, mis on riigi elanikkonna ellujäämiseks olulised, ja just seal, kus paikneb evakueeritav rahvas. Siit leiaksid suure ja tänuväärse eesmärgi Kaitseliidu eriorganisatsioonid Naiskodukaitse, Noored Kotkad ja Kodutütred.[19]
Kahetsusväärselt on kehtiv riigikaitse strateegia välistanud Kaitseliidu liikmete osalemise sõjaseisukorras abipolitseinike ja vabatahtlike päästjatena ning näeb elanikkonna kaitset ja evakuatsiooni korraldamas vaid päästeametit koostöös politsei- ja piirivalveametiga.[20] Siinkohal on jällegi tegemist ühe enda seatud piiranguga, millele on raske leida ratsionaalset põhjendust. Olukorras, kus aktiivse võitluse alast väljaspool asuvad Kaitseliidu liikmed saaksid elanikkonda aidata julgestuse, transpordi, meditsiini, toitlustuse ja muuga, tundub selliste tegevuste piiramine olevat vastuolus põhiseaduse eesmärgiga. Raske on ette kujutada Kaitseliidu kohaliku rühma liikmeid, käed rüpes, pealt vaatamas, kuidas põleb pommitabamuse saanud elumaja, kuhu ahastuses ema tahab laste päästmiseks uisapäisa sisse tormata.
Kuigi sõjaajal, nagu ka rahuajal, juhivad hädaolukordade lahendamist regionaalsed ja kohalike omavalitsuste kriisikomisjonid, [21] tuleks neisse igal juhul integreerida Kaitseliidu vastavad allüksused. Kaitseliidul on vahendid ja võime olla maakondlikud kiired abistajad ja toetajad ka rahuaegsetes kriisiolukordades. Selleks võiks olla maavanema pädevuses neid ilma suurema bürokraatiata välja kutsuda ja kaasata sarnaselt Ühendriikide Rahvuskaardiga.
Samas peavad maavanem ja kohalike omavalitsuste juhid ka teadma, milliseid võimeid nii Kaitseliit kui ka kaitsevägi omavad võimalike kriisiolukordade leevendamiseks. Omavalitsuste kriisikomisjonid võivad ju vastutavad olla, kuid kiireloomuliste operatsioonide planeerimise, juhtimise ja koordineerimise tõhus võime on suurem sõjaväestatud üksustes, kes on saanud pidevalt sellealast väljaõpet. Alaline koostöö ja teineteise toetus planeerimisel ning õppustel integreeritult kriisistaabiga tagab süsteemi parima valmisoleku. Ka parandab see Kaitseliidu ja tema eriorganisatsioonide mainet, lähendab neid rahvale ja täiendab selle abil nende ridu. See on ka hea baas üleminemiseks sõjaaegsele tsiviilkaitsesüsteemile, sest võtmeosalised ja kohalik elanikkond juba tunnevad süsteemi ja selle korraldajaid.
Riigi ülim eesmärk on oma elanike turvalisuse tagamine igas olukorras, seega tuleb planeerida inimeste massilisi evakuatsioone sõja jalust ära tõenäolistest rünnakusuundadest juba enne konflikti puhkemist. Kellelgi ei ole õigust seada piiranguid selle teostamiseks. Kui riigi kaitsejõud on suunatud välise ohu vastu, kaitsmaks põhiseaduslikku eesmärki, siis selle väe mittekasutamine tsiviilhädaolukorras on selle nimetatud eesmärgiga vastuolus. Järelikult on kaitsejõudude abi tsiviilkriisi korral lausa ülim prioriteet, sest kui pole enam rahvast, ei ole ka kedagi vaja välise ohu eest kaitsta.

Kokkuvõtteks
„Eesti kaitsemisest sõjas ja rahus“ oli sõjapidamisteemaliste kirjutiste sari, mis kirjeldas autori mõtteid ja ettepanekuid Eesti riigikaitse võimalustest lähtuvalt. Nagu varemgi mainitud, ei pruugi need mõtted olla ainuõiged ega pretendeeri mingil juhul absoluutsele tõele või ainuõigetele lahendustele. Ka ei ole mul nende mõtete autorsuse ainuõigust, sest kõik kirjeldatud seisukohad on kujunenud õpingute, uuringute, kogemuste ja lugematute kolleegidega peetud arutelude käigus.
Olen saanud nende artiklite ilmumise ajal oma kirjutiste kohta erinevaid arvamusi ja kommentaare, nii kiitvaid kui ka kritiseerivaid. Mõlemad on teretulnud, sest vaid vaidlustes sünnib tõde, nagu ütleb ka vanasõna. Olulisem kui ainuõiged lahendused on arutelu ja sõjalise mõtlemise areng, sest dogmad ja jäigad seisukohad ei ole veel ühtegi sõda võitnud. Minu erilised tänusõnad lähevad foorumile militaar.net, kus arutelud läksid aeg-ajalt üsna tuliseks. Siiski soovitan mõnedel foorumlastel säilitada külma pead ja kasvatada pisut rohkem tolerantsi ka teiste arvamuste suhtes.
Selle sõjapidamisteemalise sarja Eesti kaitsmist puudutava alasarja kokkuvõtteks loetlen mõningaid olulisi mõttekohti.
  • NATO doktriinid ei saa olla dogmad, mida tuleb igal juhul järgida. Lahingute ajalugu, riigi ja rahva eripära, geopoliitiline asukoht, saadaolevad varud jne on alati osa täiendavast kodutööst, mida ei asenda ühegi teise riigi ega ühenduse kopeerimine. Ükski üks ühele üle võetud lahendus ei tööta, alati tuleb neid kohandada ja luua omad süsteemid. 
  • Kõrgeim teostatav ja selge strateegia ning sellest tegelik kinnipidamine igal tasandil kindlustab eesmärgipärase arengu nii efektiivselt kui samas ka ökonoomselt. Mõistlik ja konstruktiivselt kriitiline suhtlemine erinevate tasandite vahel ja ilma vahendajateta ka horisontaalselt loob lõpuks juurde uusi ja paremaid ideid nii taktikas kui logistikas, mis on füüsilise võitluse alustalad. Isiklike egode ja ettekujutuste kõrvalejätmine kõrgema eesmärgi saavutamise nimel on oluline osa enesedistsipliinist, mis on alati olulisem kirjapandud reeglitest. Võimed ja vahendid, mida tegelikult ei ole vaja edukaks tegutsemiseks kõrgema eesmärgi nimel, tuleb plaanidest ja hangetest välja lülitada. 
  • Esmase kaitsevõime kui raskuspunkti tunnustamine koos kõigi riigis saadaolevate jõudude ja vahenditega ei tohiks jääda vaid deklaratsiooniks. Strateegilistes dokumentides mainitud laiapõhjalisus peab saama selge, lihtsa ja loogilise rakenduse, mis on arusaadav ka igale sõdurile lahinguväljal või kasarmus. Sõjalise hariduse asutustes (Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused ja Kaitseliidu Kool) tuleb panna rohkem rõhku uuenduslikule sõjalisele mõtlemisele ja vältida massiarmeede taktikate arendamist. Hübriidsõjapidamine kui olemuselt laiapõhjaline ja igas olukorras jätkusuutlik koos ülesandekeskse juhtimisega võiks olla tunduvalt edukam ülekaaluka vastase vastu kui seniarendatu. Jäik küsitava väärtusega reeglite järgimine, riski iga hinna eest vältimine, alluvate kehv kohtlemine ja liigne bürokraatia peavad muutuma taunitavateks nähtusteks, mitte ülenduste aluseks.
  • Kaitsevägi ja Kaitseliit peavad igapäevaselt koostööd tegema. Iga kaitseväe ohvitseri ja allohvitseri karjääris peaks rotatsiooni korras sisalduma teenistus Kaitseliidus, et luua mõistmine nende kahe organisatsiooni vahel ja tõsta kogemuste vahetamise abil teineteise taset. Kaitsejõud on üks vägi, mis peab toimima võrdsetel alustel ja üksustevahelisel arusaamisel. Ei ole vahet, kes on palgaline ja kes vabatahtlik – meil kõigil on sama riik kaitsta. 
  • Uuenduslike ja „külma sõja“ mentaliteedist vabade võimete loomine ning olemasolevate uuendamine on hädavajalik. Strateegiline kommunikatsioon ja infooperatsioonid, laiendatud ja kogu sõjaspektrit hõlmavad luurevõimed, leidlikud arendused hübriidsõjapidamise kontseptsiooni toetuseks ja reaalselt toimiva tsiviilelanikkonna kaitsesüsteemi loomine on elutähtsalt olulised. Need on siiski vaid väike osa, mis on vaja teha, sest riigikaitse ei saa kunagi lõplikult valmis, vaid on pidevas arengus ja võistluses vaenulike jõududega.
Kõik on alles alguses ja võimalused endiselt avatud. Ei ole mõtet kurvastada mõne mittesihipärase suurhanke või muu arusaamatu ettevõtmise pärast minevikus, vaid tuleb keskenduda tulevaste vigade vältimisele. Just selleks on eelkõige vaja arutlusi ja ideid, iseseisvat strateegilist ja sõjalist mõtlemist, kriitikameelt, kuid samas ka teistsuguste ideede talumist ning distsipliini kompromissidele minna.


[1] Eesti kaitseväe värbamiskeskus. Eesti kaitsevägi arendab välja oma erioperatsioonide võimet (http://vk.kra.ee/index.php/uudised/31-eesti-kaitsevaegi-arendab-erioperatsioonide-voimet).

[2] Erioperatsioonide võime olemusest vt ka Ühtegi, Riho 2008. Eriüksus – mis see on? Kaitse Kodu! 2, lk 44–46 ja Toomse, Rene & Plaser, Martin 2009. Luure kui pusle IV: Erioperatsioonide üksused luurerollis – viirus vaenlase ajus. Kaitse Kodu! 3, lk 16–20.
[5] Vt näidet Marko Mihkelsoni blogist Euroopast ja maailmast eestlase vaatekohast: Nii töötab Vene propaganda II (http://markomihkelson.blogspot.com/2007/08/nii-ttab-vene-propaganda-ii.html).
[6] Ideon, Argo 2011. Mart Laar: Eesti kaitseb end ka ülekaaluka vaenlase vastu. Postimees 11.04 (http://www.postimees.ee/?id=417110).
[7] EstWIN, Eesti lairiba infrastruktuurvõrk. Strateegia rakendamise eeluuring, 2009 (http://www.elasa.ee/public/files/ESTWIN_Tehniline%20osa_20090420_EST.pdf).
[8] Sõjalise kaitse arengukava 2009–2018, lk 6 (http://www.mod.gov.ee/files/kmin/img/files/SKAK_2010_est.pdf).
[9] Eesti kaitsevägi. Staabi- ja sidepataljon. Väeosa spetsiifika (http://www.mil.ee/?menu=kaitsevagi&sisu=side).
[10] Luurepataljoni põhimäärus. Riigi Teataja Lisa 2009, 8, 85 (https://www.riigiteataja.ee/akt/101022011006?tegevus=telli-teavitus).
[11] Kaitseväe korralduse seadus. 4. peatükk: Kaitseväeluure. Riigi Teataja I 2008, 35, 213  (https://www.riigiteataja.ee/akt/108072011044).
[12] Vt ka Toomse, Rene jt kirjutiste sarja „Luure kui pusle“ ajakirja Kaitse Kodu! 2009. aasta numbrites.
[13] Sõjalise kaitse arengukava 2009–2018, lk 6 (http://www.mod.gov.ee/files/kmin/img/files/SKAK_2010_est.pdf).
[14] Eesti Kaitsetööstuse Liidu koduleht asub aadressil http://www.ediu.ee/.
[15] Mittetulundusühingu Eesti Kaitsetööstuse Liit põhikiri, lk 1 (http://www.ediu.ee/public/MTU.EKTL.Pohikiri_-_muudetud.pdf).
[16] Galvi-Linda koduleht asub aadressil http://www.galvilinda.ee/.

[17] Niitra, Nils 2010. Eestis toodetud militaarimed osutuvad sageli kasutuks. Postimees, 01.11 (http://www.postimees.ee/334793/eestis-toodetud-militaarimed-osutuvad-sageli-kasutuks/).

[19] Vt. ka Toomse, Rene 2011. Sõjapidamine XII: Eesti kaitsemisest sõjas ja rahus 4. Kaitse Kodu! 4, lk 33–39.