Sõjapidamine XII: Eesti kaitsemisest sõjas ja rahus 4
Rene Toomse
Kaitse Kodu! 4/2011, lk 33-39.
Käesolevas osas on vaatluse all võimalik optimaalne juhtimissüsteem sõjas, olemasolevad, kuid täiendamist vajavad üksused ja nende soovituslikud rõhuasetused hübriidlahingus.
Sõjaaegne juhtimine ja vastutus
Sõjaaegne juhtimine ja vastutus peab olema selge ja vastavalt ette valmistatud rahuajal. Vastasel korral ei hakka juhtimissüsteemid tööle ning erinevate väeliikide ja üksuste koordineerimine muutub võimatuks. Olemasolevad staabid on üldjoontes vajalikud, kuid nende eesmärgid, ülesanded ja pädevused ei ole alati selged. Segadused vastutusalades ja alluvussuhte hägusus (samavõrd enesedistsipliini küsimus alluvate staapide ja üksuste pädevustesse sekkumisel) rahuajal loob hävitava kaose sõja korral.
Sellise olukorra vältimiseks on vaja selgelt jaotada pädevused ja määrata konkreetsed vastutusalad koos põhipingutusega (Schwerpunkt). Läbiv põhimõte juhtimises, nagu ka väljaõppes, peab olema „treeni nii, nagu võitled“. See tähendab minimaalset inimeste, vastutuste, juhtimisarhitektuuri jne muutmist sõja korral, sest iga muudetud element kokkuharjutatud süsteemis hakkab nõudma kumuleeruvalt liigset aega otsuste vastuvõtmiseks. Mida kõrgemal on muudatus, seda suurem on viivitus võitlevate üksusteni nii luureinfos kui ka taktikalistes eesmärkides. Selged pädevused ja tegevuste ulatused on hea ja eduka juhtimise võti. See tähendab eelkõige kõrgemate ülemate enesedistsipliini alluvate ülemate tegevusse mittesekkumisel. Just see on kahjuks tihti probleemiks, millega tuleb Eesti väel veel tõsiselt tegelda.
Alljärgnevate süsteemide läbiv mõte on hoida asjad lihtsad ja selged, vältida liigset dubleerimist ja eemaldada pildist mitte-eesmärgipärased süsteemid.
Staabid ja vastutused sõja ajal
Alljärgneval joonisel on käsitletud peamised staabid, võimed ja väed, kuidas võiks jaguneda Eesti sõjaline süsteem kasutades maksimaalselt ära juba olemasolevaid võimeid. Sinisega on kujutatud strateegiline vastutus, punakaga operatsiooniline ja rohelisega taktikaline. Oluline on silmas pidada, et kuigi tasemed on vastutuse järgi jagatud, ei vabasta see ühtegi taset aru saamast iga teise taseme rollist ja eesmärkidest. Pidev joon joonisel tähistab alluvussuhet ja katkendjoon on hädavajalik koordineeriv, otse informeeriv jne. Ei ole vahet, kas tegemist on iseseisva või kollektiivkaitsega – süsteem ja ahelad peavad jääma samaks, et tagada väe parim toimimine.
Ühendstaap vastutab strateegilise planeerimise ja koordineerimise eest, tehes seda igal juhul koostöös poliitilise juhtkonnaga. Peamised suunad on liitlasvägede organiseerimine ja integreerimine võitlusesse. Sellest on esialgu prioriteetne liitlaste õhutoetus, millel on vaja saavutada õhuruumi kontroll Eesti kohal. Järgmiseks sammuks on NATO piirkondliku staabi integreerimine Eesti operatiivstaabiga. Vastutus ja operatsioonide juhtimine Eesti territooriumil peaksid igal juhul jääma Eesti operatiivülema vastutuseks, sest vaid tema tunneb kogu operatsioonide ala detailideni. Lisaks alluvad ühendstaabile luurekeskus, erioperatsioonide grupp ja strateegilise kommunikatsiooni keskus (nende rollidest edaspidi). Ühendstaabi peamine ülesanne on seega planeerida ja koordineerida välist toetust kogu sõjategevuse jooksul, samuti määrata strateegilise tähtsusega sihtmärgid ja soovitud efektid kõigile alluvatele staapidele ning üksustele. Mingil juhul ei tohiks ühendstaap sekkuda operatsioonide ja lahingute juhtimisse, sest see tekitaks häireid operatiivülema ja tema staabi töös, kes on keskendunud võitlusele Eesti territooriumil. Ühendstaabis asuvad ka operatiivstaabi koostööohvitserid (liaison officer; LNO), kelle ülesanne on kiirendada infovahetust eri tasandite vahel ja ühtlustada operatsioonilist pilti ühendstaabis.
Operatiivstaap moodustub rahuaegsest maaväe staabist ja selle peamine vastutus on kogu sõjategevuse juhtimine Eesti pinnal koos kõigi kasutada olevate jõududega. Operatiivülem planeerib ja juhib operatsioonilise juhtimise põhimõtete järgi nelja kaitseringkonda ja jalaväebrigaadi. Operatsioonilise tasandi peamised ülesanded on määrata operatsioonilist kunsti (operational art) rakendades kaitseringkondadele ja jalaväebrigaadile olulised eesmärgid, teha otsuseid, milliseid strateegilise tähtsusega lahinguid pidada või vältida, tagada kõikvõimalik toetus lahinguid juhtivatele staapidele ja vägedele, integreerida füüsiliselt saabuvad liitlasüksused kaitseringkondade ja jalaväebrigaadi koosseisu ning – samavõrd oluliselt – tagada tsiviilkaitsesüsteemi toimimine üle terve riigi. Loomulikult peab operatiivstaap olema dubleeritud varujuhtimisvõimekusega juhuks, kui peamine staap satub rünnaku alla. Kõige olulisem on reegel, mida tuleb kindlalt teadvustada ja millest peavad kõik kinni pidama: Eesti vägede operatiivülem on sõjategevuse ainujuht terves lahinguruumis, vaid tema otsustab operatsioonide üle, mis ja kuidas tehakse ning kes millises faasis keda toetab. Tema tegevusse operatsioonide korraldamisel ei tohi sekkuda ei poliitikud ega ka ühendstaap.
Mereväe osakond[1] on integreeritud operatiivstaapi ja koostöömeeskonnaga esindatud ka ühendstaabis. Mereväe peamised vastutusalad on eelkõige liitlaste merevahendite juhendamine ja koordineerimine Eesti toetuseks operatsioonilisel tasandil. Taktikalisel tasandil on mereväelased vastutavad liitlaste lahinglaevade raketi- ja suurtükitule sihitamise eest kaitseringkondadele, samuti tagavad nad rannikukaitsealase toetuse terve merepiiri ulatuses.
Õhuväe osakond, olles sarnaselt integreeritud nagu merevägi, tagab eelkõige liitlaste õhuoperatsioonide integreerimise operatsioonidesse ja kaitseringkondade lahinguplaanidesse. Samuti on õhuvägi vastutav liitlaste täpsusmoona kasutavate taktikaline lähiõhutoetuse suunamise üksuste (tactical air control party; TACP) saatmise eest kaitseringkondade käsutusse.
Kaitseliidu peastaap saab samuti osaks operatiivstaabi struktuurist ja vastutab otseselt tsiviilkaitsesüsteemi toimimise eest terves riigis. Sellisel funktsioonil on kriitiline tähtsus põhiseadusliku eesmärgi saavutamisel, milleks on eelkõige eesti rahva püsimajäämine. Kaitseliit on tõenäoliselt kõige paremini sobiv organisatsioon ühendamaks üle riigi kõik vastavad riiklikud ja tsiviilvõimed elanike evakuatsiooniks, ümberasustamiseks ja elushoidmiseks erinevate ohtude eest kaitstes, mida võib kokku nimetada tsiviilkaitsesüsteemiks. Lisaks sobiks just koostöös eelmisega Kaitseliidu rolliks järelmobilisatsiooni teostamine, uute üksuste väljaõpe tagalas ja kaitseringkondade käsutusse saatmine. Oluline on olla valmis ka ajateenistust mitteläbinud kodanike ettevalmistamiseks lühikese ajaga nii klassikaliseks lahingutegevuseks kui ka vastupanuliikumiseks. Lisaks on Kaitseliidul võime ka toetada logistikakeskust ja -pataljoni järelvedude teostamisel kaitseringkondadele ja jalaväebrigaadile, tagades nii transpordi kui ka julgestuse liikumisel.
Kaitseliidu malevate staapide tegevteenistujatest liikmed peaksid eelkõige moodustama Kaitseliidu ründekompaniide juhtkonnad, olles toetatud vabatahtlikest abidega. Samas tuleb tagada staabi liikmed kaitseringkonna staapi ja pataljonidesse (vt allpool: kaitseringkonna pataljoni lahingugrupp). Maleva territooriumil jääb maleva staabi vastutusalaks ka kohaliku tsiviilkaitse füüsiline korraldamine, vägede logistika, järelmobilisatsiooni ja väljaõppe toetus kaitseringkonna koosseisus (vt allpool: kaitseringkonna süsteem). Nendes viimastes mittelahingulistes, kuid väga olulistes rollides on parim võimalus eesmärgipäraselt rakendada ka Kaitseliidu eriorganisatsioonide liikmeid ja vanemaid kaitseliitlasi, keda ei ole otstarbekas kasutada lahinguüksustes.
Kaitseliidu eriorganisatsioonid. Näiteks Naiskodukaitse näeb riski oma identiteedi kaotamises,[2] mis võib tuleneda just selgete, konkreetselt teostatavate ja saavutatavate ülesannete ning eesmärkide puudumisest ja ebamäärasest kohast riigikaitsesüsteemis.[3] Tsiviilkaitsesüsteemi arendamine ja käigushoidmine nii rahu- kui sõjaajal oleks tunduvalt paremini mõtestatud eesmärk kui praegune selle organisatsiooni liikmete jaotamine erinevate ebamääraste ülesannete vahel. Naiskodukaitse väljaõppesse hõlmatud tegevused, nagu meditsiin, toitlustamine ja ka staabitöö[4] (lisada võiks veel psühholoogilise toetuse), on ühed peamiselt nõutud oskused tsiviilkaitse teostamisel. Just Naiskodukaitsel koos Kodutütarde ja Noorte Kotkastega oleks võimalik ja otstarbekas rajada tervet riiki kattev tsiviilkaitset korraldav tugisüsteem (koos päästeameti, politsei, haiglate ja eraettevõtetega), hõlmates nii elanikkonna evakuatsiooni lahingutest eemale ja igakülgset tuge sõja olukorras. Võitlevad üksused saavad ise hakkama oma staabitöö, toidu ja esmaabiga, sinna ei ole tegelikult vajadust neid unikaalseid organisatsioone raisata.
Kaitseringkonna staap on vastutav lahingute planeerimise, juhtimise, koordineerimise ja tagamise eest oma vastutusalas (kokku on neli kaitseringkonda, kelle vahel jaotub kogu Eesti maa-ala[5]). Oluline on kaitseringkonna staatus iseseisva lahingute planeerija ja täideviijana oma territooriumil. See tähendab, et operatiivstaap ei sekku taktikalisse võitlusesse, vaid laseb kaitseringkonna ülemal ja tema staabil lahinguid pidada, tagades igakülgse toetuse. Kaitseringkonnad ja brigaad peavad omavahel otse koordineerima tegevusi ja toetusi (horisontaalse kommunikatsiooni põhimõte). Vaid see võimaldab piisavalt vajaliku kiirusega seada kõrge lahingutempo. Igal juhul tuleks vältida jäika juhtimisstiili operatiivstaabi osalusel, kus iga koostöömomendi peaks kõrgem heaks kiitma. Otsuste ja tegevuste kiirus ajas ja ruumis peab olema peamine juhtimisprintsiip. Seetõttu peavad ka brigaadi ja kaitseringkondade staabid kindlasti omama tulevikuoperatsioonide planeerimise osakonda (S5). Olukorras, kus sideühendused võivad alati katkeda, ei saa olla tühja kohta lahingutegevuses – sellisteks juhtudeks planeerimismeeskonnad staabis allüksusi ette valmistavadki. Aluseks on üldised strateegiad ja operatiivplaanid, mitte ainult kõrgema staabi pidevad juhised. Selline mudel seab loomulikult kõrgendatud nõudmised brigaadi ja kaitseringkonna staabi koosseisule, kellel kõigil peab olema väga hea arusaamine nii operatsioonilisest tasandist kui ka strateegilistest eesmärkidest. Põhimõtteliselt võiks kaitseringkonna struktuur näha välja midagi sarnast nagu järgmisel joonisel, kui võtta aluseks hübriidlahingute pidamise põhimõtted.
Joonis 2. Kaitseringkonna soovituslik baasstruktuur
Selles mudelis ei ole kaitseringkonna staabi enda alluvuses suurtükipataljone, sest nende mobiilsus ja seega toetusvõimekus üle kaitseringkonna territooriumi on rohkem kui küsitav (pigem on suurtükkidest rohkem kasu pataljoni lahingugrupi juures orgaaniliselt). Tulevikus võiks kaitseringkonna staabi alluvusse planeerida raketisüsteemid,[6] mille tuleulatus oleks kiirelt rakendatav üle suurema osa kaitseringkonna vastutusala kõigi pataljonide toetuseks otsustavates lahingutes.
Kaitseringkonna manööverüksused võiksid lihtsustatult jaguneda kaheks (joonisel rohelisega): pataljoni lahingugrupid ja Kaitseliidu võitlusgrupid, kellel on samade eesmärkide raames suhteliselt erinevad ülesanded ja meetodid. Kuigi kehtiv kaitseväe ülesehitus terve Eesti peale näeb ette maakaitseüksustena viit maakaitsepataljoni, nelja maakaitsekompaniid, kuutteist kohaliku kaitse allüksust (võitlusgruppi) ning lahingu- ja tagalatoetusüksusi,[7] ei ole mõistlik ennast sellega piirata (see oleks üks sellistest isepõhjustatud piirangutest, mis ei ole ratsionaalne ega eesmärgipärane). Suund tuleks võtta siiski nii mitme pataljoni lahingugrupi ja võitlusgrupi loomisele, kui on võimalik ja vajalik. Antud mudelis ei esine eraldiseisvaid maakaitse- või sisekaitsekompaniisid, sest nende eesmärk ja otstarbekus sellisel kujul juba kehtivas mudelis on suhteliselt küsitav.[8] Oluliste objektide kaitse oma tagalas on suuremas osas selgelt seotud tsiviilinfrastruktuuri toimimise nõudega, seega peaksid vastavad kaitseüksused olema selge osa tsiviilkaitsesüsteemist, mitte asi omaette. Kas selleks on vaja moodustada terveid kompaniisid või piisab vastavatest meeskondadest, peab selguma iga konkreetse piirkonna ohualalüüsist.
Kaitseringkonna pataljoni lahingugrupp võiks koosneda kaht liiki manööverkompaniidest: reservväelaste mehitatud kaitsekompaniidest ja kaitseliitlastest koosnevatest ründekompaniidest. Pataljoni juhtkond ja staap koosnevad peamiselt pikka aega tegevteenistuses olnud kaitseväelastest, kellel on läbitud nii vastava taseme koolitused kui ka piisav rahuaegne praktika (sh Kaitseliidus). Selliseid pataljone on mõistlik formeerida ja õppekogunemistel kokku harjutada nii palju kui võimalik, püüdes alati säilitada üksuste ühtsuse põhimõtet. Jällegi ei ole mõistlik iseennast piirata konkreetsete pataljonide arvuga,[9] vaid väge tuleb planeerida ja treenida kogu saadaoleva inimressursi ulatuses. (NB! Tuleb arvestada ka selliste meeste ja naiste kaasamise ning varustamisega, kes ei ole ajateenistust läbinud, kuid on täis tahet oma kodumaad kaitsta.)
Reservväelastest kaitsekompaniid on peamiselt treenitud kaitse- ja viivituslahingute pidamiseks (siiski erinevatel suundadel, mitte vaid taandudes). Kuna ajateenistus ja reservõppekogunemised ei anna piisavalt võimalust pidavateks drillideks, mis on vajalikud just ründavate operatsioonide sooritamiseks, peaksid need kompaniid täitma peamiselt staatilisemaid ülesandeid. Seejuures on pearõhk kompanii operatsioonidel pataljoni lahingugrupi raamistikus. Nende üksuste peamine ülesanne on aeglustada ja vastavalt suunata vastase manööverüksusi. Siiski on nad treenitud ka ründavateks operatsioonideks, kui selleks tekib vajadus ja võimalus. Selliste kompaniide juhtkonnad peaksid tulema tegevteenistujate (või pikemat aega teenistuses olnud kaitseväelaste) baasil. Kompanii koosseisu püütakse hoida võimalikult püsivana, et õppekogunemiste abil tekiks tõeline usaldus allüksuse liikmete vahel ja ka tegelikult toimuksid arengud parema lahinguvõime suunas. Ka on neile õpetatud sissitegevuse baasoskusi, niipalju, kuivõrd väljaõppe aeg on seda võimaldanud.
Kaitseliidu ründekompaniid[10] on mõeldud peamiselt ründava iseloomuga lahinguteks. Nad on treenitud rühma operatsioonideks nii iseseisvalt kui ka kompanii koosseisus. Peamised lahingulised tegevused oleksid tulevaritsused, vasturünnakud, luurepatrullid jms pataljoni lahingugrupi võitlusalas. Oma tegevusega loovad just need kompaniid 360-kraadi ulatuses võitlustandri ümber vastase üksuse, lõikavad ära reservid ja hävitavad vahetud toetuselemendid. Kaitseliidu kompaniid peavad olema väga liikuvad, olles samas võimelised hajuma algosadeks ja koonduma enne lahingukontakti teravateks rusikateks, mis sooritavad valusaid torkeid vastasele külgedelt ja tagant. Siiski ei ole reaalne neid üksusi kaitsta tugevama soomusega (mis omakorda hakkaks vähendama nende mobiilsust ja varjatust enne kontakti), mistõttu saavad nende torked olla lühiajalised, vastast rohkem häirivad ja kurnavad kui otsustavalt hävitavad. Oluliseks tingimuseks lahingupildis muutub nende löökide paljusus ja suhteline samaaegsus, mis võtavadki vastaselt võimaluse liikuda ja võidelda tema soovitud ühel suunal.[11]
Kaitseliidu allüksused on aasta läbi võimelised kordades sagedamateks drillideks ja õppusteks erinevate üksuste tasanditel oma väljaõppenädalavahetustel, mis loobki neist ideaalilähedased üksused sellisteks operatsioonideks. Nii reservväelaste kompaniide kui ka Kaitseliidu rühmade selline ühine tegutsemine oleks just vastav manööversõja ühele põhinõudele, kus vastasele muutub täiesti arusaamatuks, millise lahinguliigiga ta parasjagu seotud on – on selleks võitlus kaitse või rünnaku vastu. Vaatamata võimalikule väikesele füüsilisele kahjule on selline tegutsemismoodus suureks koormuseks vastase moraalile, sest rünnak võib tulla igal ajal ja igast suunast. Võimatu on keskendada oma jõude läbimurdeks, et saavutada seatud eesmärke. Kaitseliidu üksustel on ka võimalus ja kohustus omandada tugevaid sissioskusi, olles valmis ellu jääma ka olukorras, kui üksus on oma väest täielikult ära lõigatud. Lahingutegevuste osas tuleks eeskuju võtta Saksa rünnakrühmade (Sturmtruppen) taktikast Esimese maailmasõja ajal ja neid lähenemisi edasi arendada.[12] Ründekompaniide juhtkonnad peaksid moodustuma peamiselt Kaitseliidu malevate vastavate pädevustega tegevteenistujatest, kes juba rahuajal juhivad ja koordineerivad allüksuste väljaõpet ning koostööd. Ühine lahingupilt koostöös reservväelastest kaitsekompaniidega töötatakse kokku just viimaste õppekogunemistel.[13]
Kolonelleitnant Boris Püssa kirjutas 2004. aastal hästiargumenteeritud analüüsi, miks Kaitseliidu kompanii lahingugrupid oleksid paremad kui seniplaneeritud suured ja lohisevad pataljonid. Ta leidis, et maakaitse iseenesest eeldab palju ja väikesi irregulaarseid üksusi, mitte aga väikest arvu ja suuri (pataljone). Lisaks rõhutas ta detsentraliseeritult tegutsemise olulisust ja varustuse hoiustamisel varude koondamist suurtesse ladudesse pidas ta lausa maakaitse ideega vastuolus olevaks – need peaksid paiknema piisavalt hajutatult näiteks malevate keskustes.[14] Selline kompanii lahingugrupp on tõepoolest nagu minipataljon ja võimeline ka täiesti iseseisvalt erinevaid lahinguülesandeid täitma, juhul kui kaitseringkond on pataljonist ära lõigatud. Alltoodud mudelile võiks veel lisada 60 mm miinipildujad jalaväerühma koosseisu, et tagada rünnakul parim lähenemisvõimalus vastasele, ja lühimaa õhutõrjemeeskonnad kompanii toetusrühma, mis annavad tõhusa kaitse vastase õhuvahendite vastu.
Joonis 3. Kolonelleitnant Boris Püssa versioon Kaitseliidu maakaitsekompaniist (Kaitse Kodu! 4/2004)
Kaitseliidu võitlusgrupid on selles visioonis mõnes mõttes eristaatuses. Alludes küll formaalselt kaitseringkonna staabile, ei ole nad siiski mõeldud otseselt kasutamiseks võitluseks vastase regulaarvägede vastu rindelahingus. Vastavate sidesüsteemide olemasolul toetavad nad igas mõttes kaitseringkonna ülema ja pataljonide ülemate plaane seal, kus viimastel vaja, kuid võitlusgruppide kõige olulisem vastutus on siiski vastase poolt hõivatud alal aktiivse sissitegevuse pidev läbiviimine, rünnates toetussüsteeme ja kurnates selle abil vastase manööverüksuste lahinguvõimet. Märksõnad, mis kõige paremini iseloomustaksid võitlusgruppe, oleksid maksimaalne iseseisvus, loovus, enesedistsipliin, ellujäämisoskused oma vägede toetuseta ja vastupanuliikumise organiseerimine ka tsiviilelanikkonna hulgas. Võitlusgruppide doktriini ja soovitusliku koosseisu kohta saab lugeda põhjalikumalt eelnenud artiklitest.[15]
Eelkirjeldatud Kaitseliidu lahingukomponendid oleksid tõenäoliselt rohkem mõtestatud, lihtsad aru saada, realistlikud ja ka territoriaalsuse printsiipi arvestavad, nagu Kaitseliidu arengukava soovib näha.[16] Samuti võimaldab selline pädevuste jaotus koos vajaliku väljaõppega liikuda detsentraliseeritud juhtimise, omaalgatuse ja vast kõige olulisema – kaitseliitlaste endi initsiatiivi – suunas.[17]
Lisaks peaksid sellised pataljoni lahingugrupid olema suutelised minema üle täielikule sissitegevusele nii hajutatult kui ka soodsate olude tekkimisel jällegi koondatult. Üks parimaid õppevahendeid ja alusmaterjale sellise sõjapidamise valdkonnas mõttetegevuse arendamiseks on Šveitsi majori H. von Dachi käsiraamat „Totaalne vastupanu“.[18] Sissitegevuse tehnikate arendamiseks tuleb kindlasti märkida ka Alfred Käärmanni praktilisi ajaloolisi näpunäiteid „Metsavenna käsiraamatus“.[19]
Joonis 4. Kaitseringkonna üksuste hübriidlahingu põhimõtteline mudel. Lahinguplaani olulisemad osad on ajastatus, koordineeritud sektorid, tegevuste tempo, informatsiooni edastamine ning ettevalmistatud logistika ja tegevuste plaanid vastase tagalasse lõksujäämisel
Mehhaniseeritud jalaväebrigaad(id)
„Arengukava kohaselt toimub mehhaniseeritud üksuste väljaarendamine brigaadi koosseisus järgmise aastakümne jooksul. See saab toimuma kas tankide või jalaväe lahingumasinate hankimise ning vastava üksuse väljaõpetamise läbi. Kokkuvõttes tagab mehhaniseeritus jalaväebrigaadile parema kaitstuse, suurema tulejõu ning mobiilsuse lahinguväljal. [...] See, kas mehhaniseeritud üksuse moodustamine teostatakse tankide või jalaväe lahingumasinate hankimise läbi, otsustatakse täiendava analüüsi käigus.“[20]
Tundub, et tänaseks on vastav analüüs tehtud, sest avalikkusele on teada antud tankide, nimelt ca 50 Leopard 2A4 hankimise soovist kaitseväele.[21] Ühel mehhaniseeritud brigaadil ei ole ülekaaluka vastase vastu kui iganes heade soomusmasinate või tankidega siiski tavalahingus suurt lootust. Lahingupidamise rusikareeglid, nagu minimaalselt kolm ühe vastu rünnakul, jäävad kehtima, kui ei ole olulisi lisavõimeid, üllatusmomenti ega sõjaõnne. Just tankid ja soomukid teedel ja avatud maastikul on vastase ootustele ning treeningule kõige soovitumad sihtmärgid. Need on selgelt eristuvad, piisavalt aeglased ja ka majanduslikult õigustatavad kalli laskemoonaga hävitamiseks.
Siiski on vähesest soomusvõimekusest kasu, kui neid kasutada just mittetavapäraselt ehk viisil, kuidas vastane ei taha nendega võidelda. Selle mõtte selgitamiseks tuleb jällegi kuulata klassikuid. Prantsuse kindral Andrè Beaufre on märkinud, et strateegilisel lähenemisel probleemile on vaja alati kaaluda kaht erinevat, kuid võrdselt olulist komponenti: otsustavat lööki ja ettevalmistavat manöövrit, mis võimaldab otsustavat lööki. Otsustav (ehk lõplikult purustav) löök tuleb alati anda vastase kriitiliste haavatavuste (critical vulnerability) vastu. Kriitiline haavatavus võib esineda nii vastase võimes kui ka ajas ja teatud maastikukohas. See on olukord, kus vastane ei ole valmis kas füüsiliselt, vaimselt ega moraalselt edukalt vastu seisma teda tabanud rünnakule. Otsustav löök on aga võimalik vaid siis, kui ettevalmistav manööver on tekitanud kriitilise haavatavuse (nii vastast kujundades kui ka vastase manöövrit blokeerides) ja loonud sellega vastavad tingimused, samas säästes piisavalt oma jõudu otsustavaks löögiks.[22]
Oluline on meeles pidada, et just sellises järjekorras tuleb nii strateegiat kui ka lahingut planeerida – alustades soovitud lõpp-eesmärgist (desired end state). Kuidas saavad meie relvasüsteemid väikseimate kaotustega purustada vastase? Milline manööver asetab vastase kõige ebameeldivasse olukorda? Kes ja kuidas sooritavad selle ettevalmistava manöövri, säästes samal ajal otsustavat lööki sooritavat üksust (peaüksust) otsustavasse lahingusse minekuni? Kuidas saavutada peaüksuse märkamatu liikumine lähtepositsioonile ja tagada kõige halvem üllatus vastasele meile kõige õigemal ajahetkel? Millised relvasüsteemid (soomusmasinad, tankid või äkki hoopis midagi muud?) suudavad teha nii eelnevat kui ka piisava tulejõuga hävitada vastase otsustavas lahingus? Need, kuid loomulikult mitte ammendavad küsimused oleksid olulised arutleda ammu enne hangitava tehnika nimetamist.
Manööversõja ühe alusprintsiibi kohaselt tuleb vältida võitlust vastase tugevusega, seega tuleks vältida otsest võitlust tank tanki vastu lagendikel ja teedel. Sellistes olukordades võidab lõpuks see, kellel on rohkem tanke. Samas, kui vastase tankid on suunatud meie soovitud edasiliikumise suunas või killustatud ümberringi võitluseks kaitseringkondade üksuste agressiivse tegevuse poolt, oleks tõenäoliselt võimalus teha oma soomusega otsustav sööst ja soovitavalt just suunast, kust vastane seda ei oota. Võib-olla oleks selleks just mets või soo? Kas suhteliselt suur Leopard 2A4 oma 55-tonnise massi ja pinnasesurvega 830 g/cm2 kohta[23] oleks parim saadaolev masin üllatavaks manöövriks meie maastikul, kus juba ligi 20 aastat tagasi jäeti unarusse pinnasekuivendus? Võib-olla oleks mõistlikum vaadata midagi väiksemat ja kergemat, kuid sarnase tugevusega? Eesti väe arsenalis on vanadel aegadel olnud ka erinevad tanketid (näiteks Poolas toodetud TKS) ja kerged tankid (näiteks Renault 17), mis olid kergemad ja mahtusid paremini liikuma ka metsaoludes.[24]
Liikudes tagasi sõjapidamise juurde, on oluline märkida, et selline tugevam soomusrusikas peaks olema lausa strateegiline ja operatsiooniline reserv, mida rakendatakse ainult kriitilistes lahingutes. Seega ei saa brigaadile anda kindlat ja püsivat vastutusala, sest sellisel juhul ei ole võimalik tema kiire kasutamine otsustavates lahingutes. Samuti tuleb vältida brigaadi ja isegi pataljonide kui tervikute koos liikumist ning kooshoidmist enne otsustavat sööstu vastase rivistusse, vähendades nii jälge liikumisel. Just selliseid suuri üksuseid otsivad vastase õhuvägi ja kaudtule sihitajad. Sisuliselt peaks brigaad olema treenitud liikuma ja paiknema maksimaalselt hajutatult (näiteks rühmasuuruste üksustena), mis koondub suuremaks üksuseks käigult ja vahetult enne otsustavat lööki. Olles purustava löögi sooritanud, peab brigaad jällegi hajuma, et vältida vastase reservide vastulööki.
Kuna soomusmasinad vajavad rohkelt kütust ja laskemoona, oleks oluline valmistada juba rahuajal ette vastavad peidikud üle maa võimalikes otsustavate lahingute paikades, et kiirendada varustamist ja vältida liigset sõltuvust kergelt haavatavatest järelvedudest. Selline logistikamudel võimaldab hoida brigaadi lahingutegevuse tempo tunduvalt kõrgemal vastase vägedest, kelle varustamine toimub paratamatult maad mööda, olles samas võitlusgruppide ja kaitseringkonna pataljonide pideva ahistamise all.
Kuigi arengukava keskendub brigaadile ainsuse vormis, võiks kaugemas tulevikus arvestada ka teise brigaadi loomise vajadusega. Sellisel juhul suureneks reageerimiskiirus erinevatel operatiivsuundadel ja alati oleks võimalus säilitada strateegilist reservi, mille puudumine (ja ka jäiga operatiivplaani järgimine, mis põhines valedel eeldustel) maksis hävitavalt kätte näiteks prantslastele 1940. aasta mais.[25]
Kokkuvõte
Selles osas said käsitletud peamised juhtimissüsteemid ja väed füüsiliseks võitluseks, mis võtsid arvesse eeldusi vastase kohta ning pakkusid mudeli, kuidas vastane võitlust endaga mingil juhul näha ei soovi. Kindlasti ei ole eelnev mudel täiuslik, vaid vajab edasist mõttearendust ja sõjamänge. Siiski oleks soovitatav poliitikate tegijatel ja kõrgemal juhtkonnal revideerida oma seisukohti vägede rõhuasetuste ning toetuse üle.[26] Igal juhul tuleb esile Kaitseliidu tunduvalt määravam roll aktiivses sõjapidamises, mis erineb klassikalisest ja iganenud laup lauba vastu taktikast. Viimast ei ole väiksem vägi kunagi edukalt suutnud pidada.
Järgmises ja viimases osas tulevad vaatluse alla eriüksused ja strateegilise, operatsioonilise ning taktikalise tasandi toetussüsteemid. Samuti saavad arutletud mõttekohad arendusteks kodumaises kaitsetööstuses vastavalt eelkirjeldatud võitlusviisidele nende toetuseks ning üldised põhimõtted relvastuseks ja varustamiseks vastavalt vägede iseloomule. Lõpuks, kuid mitte mingil juhul vähemolulisena saab vaadeldud võimalik tsiviilkaitsesüsteemi toimimine ja otstarbekus.
[1] Autori arvates ei ole otstarbekas pidada mereväel ega ka õhuväel eraldi väeliigistaapi juba rahuajal, sest nende staatus väeliigina on sümboolne. Eraldi staapidena, olles tegelikult mitteintegreeritud operatiivstaapi (rahuajal maaväe staapi), on suurimaks probleemiks lisaks dubleerivatele administratiivkuludele ka katkine kommunikatsioon oluliste võimete vahel.
[2] Naiskodukaitse arengukava perioodiks 2010–2013, 2010, lk 7 (http://www.naiskodukaitse.ee/sisu/264_1178_4_Arengukava_allalaadimiseks.pdf).
[3] Naiskodukaitse põhikiri, 2011. Peatükk I ja II (http://www.naiskodukaitse.ee/Naiskodukaitse_pohikiri_11.htm).
[4] Naiskodukaitse arengukava perioodiks 2010–2013, 2010, lk 15 (http://www.naiskodukaitse.ee/sisu/264_1178_4_Arengukava_allalaadimiseks.pdf).
[5] Kaitseväe reserv 2011. Kaitseringkonnad (http://www.mil.ee/reserv/?s=ringkonnad).
[6] Sõjalise kaitse arengukava, lk 5, 6 (http://www.kaitseliit.ee/static/files/2009-02-11_Sojalise_kaitse_arengukava_seletav_osa%5B1%5D.pdf).
[7] Eesti kaitsevägi 2011. Kaitseväe ülesehitus (http://www.mil.ee/?menu=kaitsevagi&sisu=kvulesehitus).
[8] Sõjalise kaitse arengukava, lk 9. Jääb arusaamatuks, mis on nende kompaniide tegelik eesmärk ja toimimise süsteem. Kui selleks on strateegiliste objektide kaitse, nagu vihjatud sõjalise kaitse arengukavas, tekib hulk küsimusi kas või toetusvõimalustes neile sellise kaitse tagamise korral: kes määrab, mis on tegelikult oluline, kui kaua objekti hoitakse, kuidas tagatakse, et kaitsjaid ei unustata objekti kaitsma ja seega kangelaslikult surema, kui oma lahinguväed taanduvad jne? (http://www.kaitseliit.ee/static/files/2009-02-11_Sojalise_kaitse_arengukava_seletav_osa%5B1%5D.pdf).
[9] Kaitseväe planeeritud operatiivstruktuur koosneb kuni 16 000 inimesest, täiendusreservis on kuni 30 000 (http://www.mil.ee/?menu=kaitsevagi&sisu=kvstruktuur).
[10] Sõjalise kaitse arengukava lubab loobuda Kaitseliidu baasil suurte ja kohmakate maakaitsepataljonide formeerimisest ning pöörduda tagasi väiksemate, kompaniisuuruste üksuste juurde, mille mehitamine lähtub Kaitseliidu territoriaalsuse printsiibist: sama piirkonna võitlejad kuuluvad samasse allüksusesse (lk 9; http://www.kaitseliit.ee/static/files/2009-02-11_Sojalise_kaitse_arengukava_seletav_osa%5B1%5D.pdf).
[11] Sellist võitlusviisi nimetatakse ka swarming tactics. Vt põhjalikumalt Edwards, Sean J. A. 2005. Swarming and the Future of Warfare (http://www.rand.org/pubs/rgs_dissertations/2005/RAND_RGSD189.pdf).
[12] Gudmundsson Bruce I. 1995. Stormtroop Tactics: Innovation in the German Army, 1914–1918. London & Prager: Westport. Dr Gudmundsoni raamat on väidetavalt parim ajalooline ülevaade sellest, kuidas Saksa sõjapidamistaktika sel perioodil arenes ja realiseerus.
[13] Kaitseväe reserv 2011. Õppekogunemised (http://www.mil.ee/reserv/?s=kogunemised).
[14] Püssa, Boris 2004. Territoriaalkaitse: Kompanii lahingugrupid versus pataljon. Kaitse Kodu! 4, lk 25–27. Tema versioonis koosneks selline kompanii, näiteks nelja jalaväerühma olemasolul, kokku ligi 230 võitlejast.
[15] Toomse, Rene 2010. Kaitseliidu võitlusgruppide doktriini selgitus ja projekt. Kaitse Kodu! 8, lk 33–38 ja Toomse, Rene & Plaser, Martin 2009. Luure kui pusle II: Kaitseliidu võitlusgrupid on paiksed eksperdid. Kaitse Kodu! 1, lk 14–18.
[16] Kaitseliit. Kaitseliidu arenguteesid (http://www.kaitseliit.ee/index.php?op=body&cat_id=277).
[17] Kaitseliit. Kaitseliidu arengukava aastateks 2010–2013, lk 2, 5 (www.kaitseliit.ee/static/files/2011-02-21_KLAK13KODULEHELE.doc).
[18] Dach, H. Von 1965. Total Resistance. Colorado: Paladin Press.
[19] Käärmann, Alfred. Metsavenna käsiraamat (http://www.esm.ee/public/projektid/5/index.htm).
[20] Sõjalise kaitse arengukava, lk 8 (http://www.kaitseliit.ee/static/files/2009-02-11_Sojalise_kaitse_arengukava_seletav_osa%5B1%5D.pdf).
[21] Vahur, Lauri 2010. Eestlased omandasid Norras tankide ostuks teadmisi. ERR uudised 04.06.2010 (http://uudised.err.ee/index.php?06206032).
[22] Beaufre, Andre 1965. Introduction to Strategy. London: Faber and Faber, lk 34–35.
[23] Military Periscope. Leopard 2 Main Battle Tank (http://www.militaryperiscope.com/mdb-smpl/weapons/gcv/tanks/w0001000.shtml).
[24] Noormets, Tiit & Õun, Mati 1999. Eesti soomusmasinad. Soomusautod ja tankid. Tallinn: Tammiskilp, lk 45–64.
[25] Guderian, Heinz 2009. Ühe sõduri mälestused. Tallinn: Olion, lk 94, 95.
[26] Marran, Mikk 2011. Kolm riigikaitselist mõttemalli muutust. Tsitaat artiklist: „Eesti kaitsevägi koosneb nii ajateenistuse läbinud reservarmeest kui ka elukutselistest, kusjuures vajadusel lähevad kaitseväe koosseisu ka sõjaliste ülesannetega Kaitseliidu vabatahtlikud.“ Selline seisukoht kaitseministeeriumi kantsleri poolt seab juba alguses küsitavad eeldused Kaitseliidule rõhu asetamise võimalustest ja tuleks juba ainuüksi seetõttu üle vaadata. Kaitseliit on suure tõenäosusega esimesena lahingutes, ammu enne, kui mobiliseeritakse tavareservväelased. Samuti saab Kaitseliidust suurim koormuse kandja kogu sõjategevuses Eestit kaitstes (http://riigikaitse.lehed.ee/2011/02/22/kolm-riigikaitselist-mottemalli-muutust/).
