Legal Notices

All expressed in this blog are the author's opinions and do not represent any official standpoint of any other entity.
No expression here is intended to incite any violence, rebellion or any other conduct that is not according to commonly established rules and regulations.
All information presented here is acquired via open sources or personal experiences of the author. Here is no classified information any kind.

14 June 2011

Eesti ja sõjaoht

Eesti ja sõjaoht (toimetamata versioon)
Eesti Ekspress 27. mai 2011

Eesti kaitseväe suurõppuse Kevadtorm lõpupäeval (19.05.11) avaldasid Delfi ja Õhtuleht Rootsi Kuninglikus Sõjaväeteaduste Akadeemias koostatud uuringutulemused juhuks kui Venemaa peaks ründama sõjaliselt Balti riike. Raamatus Till bröders hjälp, mida esimesena tutvustas Soome televisioon, esiletoodud Venemaa operatsioonilised võimed ja detailid on uudise põhjal realistlikud ning kahtlemata tekitaksid tõsist peavalu läänepool Venemaa piiri. Siiski on üks asi omada ja täiendada sõjaväelisi jõude, hoopis teine küsimus on poliitiline tahe ning ratsionaalsus sõjategevust ka ellu viia.

Väljavõte Yle.fi videost. Hallid ringid näitavad Venemaa õhutõrjerakettide S-300 ja S-400 raadiust Balti riikide kohal (siiski ulatub S-400 üle saarte).

Sõjalise rünnaku ratsionaalsus ja selle tagajärjed ründajale
Tänapäeval ei lähe riigid sõtta kergekäeliselt. Iga riigi sõltuvus teistest riikidest seab hulgaliselt poliitilis-majanduslikke piiranguid, millega peab arvestama iga vähegi mõtlev riigipea. Baasreegel on see, et sõjast oodatav tulu peab ületama kulud nii materiaalses kui ka mittemateriaalsetes väärtustes. Ükski riik, kui rikas tahes, ei saa lubada omale kahjulikku sõda. Kreeka ajaloolane Thucydides (460-395 EKr) leidis, et sõja alustamiseks on vaja õiget segu hirmust, aust ja huvist (ahnusest?). Teisisõnu ei piisa vaid huvist, et alustada sõda. Huvi võib olla mõjutatud ka au haavamisest või säilitamise vajadusest (emotsionaalne aspekt). Otsus kedagi rünnata on alati mõjutatud ka hirmust, mis saab sõja ajal ja peale sõda. Mida haritum riigijuht, seda vähem laseb ta ennast mõjutada emotsioonidest ja kaldub rohkem balansseerima huvi ja hirmude vahel.
Vene rahvas peab ennast suureks ja tugevaks. See on osa nende aust. NATO analüütikud on oma tulevikuprognoosides toonud esile Venemaa kasvavat huvi taastada oma endine suurus ja olulisus maailmaasjade otsustamisel. See on nii au kui ka huvi küsimus ja selle aspekti alavääristamine mistahes avaldustega on solvav ning vaenu õhutav. Rahvuslik identiteet ja sellest lugupidamine eriti teiste poolt on oluline mõjutaja nii rahus kui sõjas. Igal riigijuhil on vaja oma võimu säilitamiseks pidevalt luua rahva poolehoidu ja emotsionaalse rahvusliku ambitsiooni ülalhoidmine on üks kindlamaid viise selleks.
Balti riikide sõjaline vallutamine ei annaks Venemaale mingeid ratsionaalseid eeliseid ega majanduslikku tulu (puuduvad arvestatavad maavarad). Lühiperspektiivis tasuks sõda ennast ära vaid tasaarvelduse mõttes – mis sai kulutatud sõjakäigule (kütus, laskemoon ja tehnika), saab ka purustamata varudest tagasi kas samavõrd või sarnases vääringus. Samas ei ole see sõja alustamiseks ja pidamiseks piisav majanduslik argument. Ka varasematel aegadel spekuleeritud jäävabade sadamate haaramise soov ei ole tegelikult piisav, see ei anna mingit olulist väärtust ründavale riigile.
Pikemas perspektiivis ja rahvusvahelises kaubavahetuses aga tekivad suure tõenäosusega häired sõjalise rünnaku korral Balti riikidele. Venemaa, olles maailma suurim maagaasi ja teise kohal nafta eksportija (CIA Factbook 2010), moodustavad ainuüksi need artiklid olulise osa riigi sissetulekust. Olukorras, kus Euroopa riigid oleks valmis kasvõi protesti märgiks Venemaalt tuleva gaasi ja nafta kraanid kinni keerama, oleks vaieldamatult katastroofilised tagajärjed Venemaale.
Ühest küljest saab vaadelda Venemaa mõjuvõimu laiendamist Euroopa riikide üle, seades viimaseid sõltuvusse odavamast kütusest. Teisalt jällegi loob riik omale ka nõrkust, sest seab end samamoodi sõltuvusse seeläbi saadavast välisvaluutast. Kas sõja korral on peamised Euroopa partnerid ja Türgi nõus loobuma Venemaa gaasist ning naftast, on täiesti omaette küsimus. Olukorras, kus seda ei tehtaks, satuks löögi alla nii Euroopa Liidu kui ka NATO ühtsus kuni nende liitude lagunemise tõenäosuseni. Selleks ei ole praegu valmis ei Euroopa ega USA, seega sanktsioonid agressori vastu peavad järgnema. Pikemas perspektiivis tähendaks see Venemaa majanduse kokkukuivatamist, millel saavad olema katastroofilised tagajärjed valitsevale eliidile ja muidugi tervele riigile. Seega mitmes mõttes oleks tegu nokk kinni-saba lahti olukorraga, mille tulemeid on väga raske prognoosida. Mingil juhul ei ole Venemaa sellises olukorras võitjate hulgas globaalses mõttes.
Siiski on hirmul omadus ka üledoseerimise korral anda vastupidine efekt soovitule. Nagu nurkaaetud loom on valmis ellujäämise nimel ründama üskkõik kui tugevat vastast, võib seda teha ka inimene või riik. Seega hirmu ehk heidutuse tase ei tohi kunagi ületada teatud mõistlikku piiri. Igal kultuuril ja rahval on need piirid, nagu ka hirmud ise, erinevad, mistõttu tuleb neid õppida tundma eriti hoolikalt.
Pesudosõda
Jäädes endiselt vanade kreeka tarkade filosoofia juurde, tuleb siiski arvestada võimalusega, kus emotsioonid saavad võitu hirmust. Tänased valitsejad võivad alati asenduda tõeliste radikaalidega, kelle isiklikud huvid seavad reaalsesse ohtu nii naabrid kui ka oma riigi. Igal juhul on ambitsioonikal riigil vajadus vaenlase kuvandi järele, et toita rahva poolehoidu. Sõnum on lihtne – meie kaitseme oma rahvast kurjade eest. See põhimõte sisaldub nii Venemaa kehtivas sõjalises doktriinis, poliitilises joones kui ka ajaloolise praktikana näiteks sõjas Gruusia vastu 2008 aastal. Üldise trendina on näha natsionalismi kasvu ja alateadlikku soovi eristuda muust maailmast. See on tegelikult normaalne nähtus Venemaa seisukohast vaadatuna. Rahvas, kes tunneb (või on pandud tundma) ennast teiste poolt alandatuna (haavatud au), võtab vaenuliku ja leppimatu hoiaku vastaste suhtes.
Välismaailma, sealhulgas Balti riikide vaenulikku kuvandit on Venemaa valitseva eliidi poolt ka teadlikult kujundatud vastavalt venemaalaste meediaruumis viisil, mis toidaks rahva solvumist. Eredamaks näiteks on nende kaasmaalaste halvem kohtlemine põliselanikest jms. Kas see tegelikkuses toimib või mitte, muutub ebaoluliseks. Seni kuni inforuum on kinnine ja näiteks Eestimaa venelased selles ruumis vastupidiste väidetega ei esine, kasvab kuvand fašistlikest eestlastest. Olukorras, kus riik ütleb, et nüüd on vaja täita kohust oma rahva ja isamaa eest läbi sõja sellise pahalase vastu, on keskmine kodanik valmis relva haarama kõhkluseta.
Kuid milleks siiski sõda Venemaale naabrite vastu? Mis oleks veelgi suurem hirm kui majanduslikud sanktsioonid ekspordile? Võib-olla olulised sisepoliitilised trendid. Olukord, kus valitsev eliit on kaotamas positsiooni, võib tekib vajadus seda ekstreemsete vahenditega tugevdada. Võimu vähenemise põhjuseks võib olla rahva kahtluse süvenemine lubatud kaitstuse osas, olgu see läbi terroristlike aktsioonide kaukaaslaste poolt või miks ka mitte hiinlaste rahumeelse, kuid järjepideva invasiooni kaudu. Sellisel ajendil lähenemist saab nimetada pseudosõjaks, kus sõja alustamise tegelik põhjus on hoopis mujal kui riigis, mille vastu sõjakäik ette võetakse. See on siiski äärmus, sest ei ole pikemas perspektiivis jätkusuutlik. Näitena saaks jällegi tuua sõja Gruusiaga, mis sooritati kiiresti ja kangelaslikult keskmise venemaalase jaoks, tõstes nii pehmekeseks peetud uue presidendi mainet oluliselt kõrgemale. Siiski NATO riigi vastu selline ettevõtmine ei oleks tark tegu ülalmainitud põhjustel.
Tuumaheidutus ja tegeliku olukorra irratsionaalsus
Venemaa on tuumarelva omav riik. Külma sõja perioodi jäänud tuumaheidutus riikide vahel on mitmes mõttes kaotanud oma tähenduse, kuid ei saa välistada selle taaskord areenile tõusmist. Siiski on juba mitukümmend aastat olukord selline, kus ühe riigi poolne tuumarelvakasutus teise sarnase riigi vastu lõpeks kindlalt terve maailma hävinguga. Tuumaarsenal on lihtsalt nii ebamõistlikult suur, et selle kasutajad põhjustaksid vältimatu kollektiivse enesetapu. Mis võiks olla nii irratsionaalse käitumise ajend? Ainuke, mis tundub loogilisena, võib olla riigijuhtide niivõrd väljapääsmatu olukord, kus ei ole enam mingitki võimalust. Sellele peaks lisanduma ka tubli annus vaimset ebastabiilsust.
Eesti sõjaline heidutus
Eestil on tegelikult piisavalt potentsiaali ka iseseisvalt tõrjuda mistahes agressorit Eestimaa pinnal. Just nimelt potentsiaali kui arengud sõjapidamise kunstis võtavad rohkem arvesse tegelikku olukorda, kohalikke olusid ja varusid. Need arengud ka toimivad. Mitte küll alati nii kiiresti ja kindlaplaaniliselt kui võiks soovida, kuid edusamme on näha. Oluline on aru saada, et Venemaad ei heiduta tegelikult regulaarväe keskmise suurusega mass või ülimoodne sõjatehnika, sest just selliste oludega on nende armee valmistunud võitlema. Mittekonventsionaalsed lahendused, sealhulgas totaalne vastupanuliikumine juba sõja ajal ja peale maa vallutamist on just see, mida pelgab iga agressor. See on suurem heidutus kui regulaarvägi, sest hästi organiseeritud sisside vastu muutub moodne sõjatehnika suhteliselt kasutuks. Selles suunas liikudes, senise riigikaitsemudeli täiustamise teel, loob Eesti kindlasti suuremat heidutust ehk hirmu vastasele rünnakuplaanide realiseerimise otsustamisel. Olgu siinkohal mainitud, et võtmeroll on siin Kaitseliidul, milles peitub tõsine jõud ja ettearvamatus iga võimaliku sõjalise vastase jaoks. Ettearvamatus on igasuguste plaanide läbikukutaja ja seega kõige vihatum situatsioon sõjaväelistele planeerijatele. Oluline on ka mõista, et heidutust ei taga see, mida heidutaja endale ette kujutab, et on hirmus vastasele. Tõeline heidutus toimib vastase otsustaja peas ehk hirmu tekitab see, mida tema enda meelest sõjakäigu läbikukutajana näeb. See ei pruugi ühtida heidutaja soovunelmaga ja sellisel juhul on kujundatud heidutus juba ette läbi kukkunud.
Kuidas ette näha ja vältida provokatsioone?
Balti riikide seisukohast on oluline neutraalsest aspektist prognoosida trende Venemaal. Ei tohiks kujundada arvamusi spekulatsioonide ja emotsioonide arvelt. Parim viis objektiivsete analüüside saamiseks oleks koostöö Eestis elavate vene haritlaste ja instituutidega. Teise rahvuse kultuuri, ratsionaalsuse, emotsioonide ja reaalsuse mõistmine lõpuni on siiski tõenäoliselt võimalik vaid samast grupist pärit inimeste poolt. Eestlased ei eelda ju, et mõni teine rahvus neist lõplikult aru saaks. Ei saagi nii olla.
Lisaks prognoosidele tuleks ka hoolikamalt vaadata ja arvestada nii sise- kui välispoliitikas avalduste ning tegudega, mis ei provotseeriks Venemaad. See ei tähenda lömitamist ega argpükslikust, pigem tarkust. Kui riigi eesmärk on ära hoida konflikte, siis tuleb seda toitvaid situatsioone ennetada, seeläbi võttes vastaselt relvad ehk põhjused. Tänapäeval ei saa sõda alustada ilma arvestatava põhjenduseta rahvusvahelise üldsuse ees, seda just eelmainitud poliitiliste ja majanduslike sanktsioonide vältimiseks. Iga sõda praeguses üleglobaliseerunud maailmas leiab vältimatut puutumust väljaspool vahetut konfliktipiirkonda. Üheks selliseks vältimiseks on kindlasti venekeelse elanikkonna integratsioon Eestis, mis on siiani läinud üle kivide ja kändude. Uudised Eesti kodakondsuse saamise keerulisest protsessist ja sunni korras vene koolide eestikeelseks viimisest ei mõju tõenäoliselt positiivse emotsioonina ei siinsetele ega sealsetele venelastele. Integratsioon võiks olla kui ahvatlev võimalus, mitte vägistamine. Riik peaks leidma rohkem lahendusi, kuidas muuta integreerumine atraktiivseks, mitte sundima seeläbi haarama teise riigi passi järgi.
Sarnaseid esmapilgul väikeseid, kuid tegelikult olulisi emotsionaalseid tähelepanekuid võiks teha palju. Olulisem kui ühe või teise asja reguleerimine üksikjuhtumina oleks siiski oluline ühtse, teadliku ja vene kogukonnaga koostöös valmiva pikaajalise integratsioonipoliitika loomine. See peab leidma kompromissi mõlema rahvuse vahel, sest Prantsusmaa hiljutise mustlaspoliitika sarnane mudel ei ole lihtsalt võimalik meie olukorras. Lisaaspektina peaks integratsioonipoliitika hõlmama vastavat kanalit Venemaa inforuumi, kus Eestimaa venelased saaksid ise kummutada valekuvandit Eestist.
Mis on olulisem, kas lühiperioodi eneseimetlus või pikema perspektiivi kaitstus?
See on oluline küsimus nii riigimehele kui ka tavakodanikule. Selle küsimuse valguses tuleb leida eelmainitud kompromissid. Rahvustunnetele rõhuvad, kuid venekeelset kogukonda pahandavad otsused ja avaldused on küll teatud ajahetkel populaarsed enamus eestlaste seas, kuid kas sellise poliitika viljelemine pikemas perspektiivis riigile kasuks tuleb, on küsitav. Eestile on Venemaa kindlasti kasulik kui suur turg kuhu eksportida ja teenuseid müüa. Iga poliitiline väärarvestus Venemaaga suhtlemisel, nende solvamine või kasvõi ajaloo konnasilmadel astumine tõstab küll keskmise eestlase uhkust oma valitsejate üle, kuid ei tööta tegelikult ei preventsioonina sõjalise konflikti suhtes ega ka majanduslikult kasulikuna ühelgi suunal. See toimib just vastupidi. Eesti võiks pigem vaadata oma ajaloolist vaenlast pisut nutikama nurga alt ja mõelda tõsisemalt võimaluste üle, mida on soovitanud näiteks William Lind, kirjutades, et Balti riikide eesmärk peaks olema luua olukord, kus Venemaal oleks suurem huvi iseseisvate Balti riikide eksisteerimiseks kui huvi nende inkorporeerimiseks Venemaa koosseseisu. Tulles siit tagasi alguses tõdetud Kreeka ajaloolase teooria juurde, saab soovitada Eestile retsepti sõja vältimiseks tulevikus: hoida oma potentsiaalse vastase hirmud mõõdukalt ülal, vallutushuvi madal ja au puutumatu.

Rene Toomse
Tartus, mai 2011