Legal Notices

All expressed in this blog are the author's opinions and do not represent any official standpoint of any other entity.
No expression here is intended to incite any violence, rebellion or any other conduct that is not according to commonly established rules and regulations.
All information presented here is acquired via open sources or personal experiences of the author. Here is no classified information any kind.

06 September 2014

Mõeldes mõeldamatule: Venemaa ja Lääne peatsed liitlassuhted?

Rene Toomse
September 2014 London ja Keila



Uus külm sõda Venemaa ja NATO vahel on täies hoos. Karmimalt kui kunagi varem, hõlmates mõlemaid kahjustavaid sanktsioone ja isegi tuumaähvardusi. Sõda Ukraina pinnal on väljunud siseriikliku rahulolematuse faasist ja muutunud varisõjaks (proxy war) globaalsemate võimujoonte jagamise nimel. Miks Venemaa seda teeb, on ilmselt parema positsiooni nimel maailmaasjades. Suhteliselt ohutu on näidata oma jõudu kellegi peal, kes pole otseselt NATO kaitse all, kuid samas saata tugev sõnum NATOle ja lääne maailmale tervikuna – ma olen tugev ja parem arvestage mu soovidega. Lõppeesmärk ei ole kestev vastasseis, vaid parem positsioon maailma käekäigu üle otsustajate laua taga. Hetkel, mil teised suured on nõus Venemaa nõudmistega, lõpeb ka sõda, selleks korraks. Asi ei ole Krimmis, Ukrainas ega ka Balti riikides, vaid milleski muus, mida Putin tahab Venemaa heaks Ühendriikidelt ja Euroopa Liidult. See on lihtne väljapressimine, mille õnnetud vahendid on naaberriigid. See on kõrgel tasemel strateegiline mäng, milles ei ole midagi juhuslikku. See on reaalpoliitiline pokker kindlatele panustele, kus Venemaa teab üsna hästi oma vastasmängijate kaarte ja on samas suutnud enda omi hoolikalt varjata.



Samal ajal toimuvad teised murettekitavad arengud Lähis-Idas. Ekstremistlik Islamiriik vallutab ja kogub jõudu. See tundub veel kauge mure lääneriikide jaoks, kuid esimesed arusaamad, et tegemist võib olla millegi tõsisema, kui kohaliku probleemiga, hakkavad kostuma siit ja sealt. Islamiriigi ähvardused kristliku maailmakorralduse hävitamiseks on tegelikult tõsised. Palju on nendega liitunuid läänest, moslemid, kes sündinud ja kasvanud meie ühiskondade ebaõnnestunud multi-kulti keskkonnas. Nad leiavad uue idee ja sisemise tugevuse tulla füüsiliselt võitlusesse kristlike riikide korralduse vastu. See on nakkav ideoloogia, mis on alge saanud rõhutuse tunde tekitanud mässumeelsusest. See on olelusvõitlus oma identiteedi eest. Julmad meetodid on osa strateegiast, mis peaks sisendama nii hirmu kui austust ja see toimib. Sellest ideest kasvava teostuse kõrval olid Saddam ja Gadaffi paipoisid. Järjest enam levib arvamus, et eelmainitud diktaatoreid eemaldades päästis just lääs valla koletise, kelle sündi ja arengut suutsid ära hoida vaid eelmainitud. Süüria ja Iraani valitsejad, kes olnud tõsiselt USA sihikul, on järjest avalikumalt muutumas liitlasteks uue vaenlase vastu, kellega ei saa milleski läbirääkida. Kui sul on valida vaid halbade valikute vahel, siis on mõistlik valida kõige vähem halvem oma partneriks olukorras, kus vaid oma jõududega hakkama ei saa.


Hetkel on tekkimas võimas vaenukolmnurk globaalses mastaabis: Lääs ja Venemaa teineteise vastu; Lääs ja Islamiriik ning peagi Islamiriik ning Venemaa (ähvardused Venemaa aadressil on Islamiriigi juba poolt tehtud). Lääs ja Venemaa on globaalsed suurused, kuid ka Islamiriik kasvab jõudsalt. Hetkel, mil temaga ametlikult liituvad teised suured ja tugevnevad islamiäärmusrühmitused, nagu Al Qaeda, Taliban, Al Shabaab, Boko Haram, tšetšeenid jt., on nad massiivseim agressiivne jõud kui maailm siiani näinud. See liitumine ei ole küsimus, et kas, vaid ainult – millal. Siis Islamiriik ei rahuldu vaid oma maailmajaoga; nende kaugem idee on maailmakalifaat, sest nad teavad, et lääs ei lepi nende eksistentsiga. See aga tähendab nii kristluse kui kõigi teiste ebajumalate kummardajate kadumist planeedil. See on totaalne Jihaad, ehk ususõda, milles ei valita mingeid vahendeid ega tunnistata senikehtinud reegleid. Siiski ei saa see olema tavapärane sõda, kus vastasseis on sõjavägede vahel, vaid peetaks palju keerulisemalt – terrorirünnakute ja sabotaaži kaudu kaost külvates, mis paneb ka kõige ratsionaalsemad inimesed kahtlema oma riigi valitsejate võimekuses neid kaitsta. See saab olema totaalne neljanda generatsiooni sõjapidamine, kantud religioossest ideest. Raskeks teeb võitluse sellega see, et enamus islamivõitlejad on juba olemas ja kasvab juurde meie oma riikides. Selle eest hoolitseb Islamiriik nii heal tasemel propagandaga kui ka füüsilise väljaõppega.


Hetkest, mil islamiäärmuslus on saavutanud vajaliku massi ja asunud globaalsele pealetungile, on nii lääne kui Venemaa ainuke ratsionaalne valik liituda ühise vastase vastu, mis praeguses vastasseisus tundub raske saavutada. See ei ole meeldiv ühendus, kuid on möödapääsmatu, nagu lääneriigid pidid käed lööma Staliniga, et Hitleriga toime tulla. Ja tolleaegne Saksamaa ohustas maailma vähem kui praegu arenev Islamiriik. Seega järgmine maailmasõda ei tule Venemaa ja lääne vahel, vaid islamiekstremismi vastu, kus praegustest kõigist kristliku maailmataustaga vaenlastest saavad kas liitlased või nad hävivad.


Kuid nagu ajalool on kombeks korduda, siis ka selles liitlassuhtes saavad olema suurte vahelised salajased kokkulepped, mis väiksematele riikidele ei pruugi just head tähendada. Selles mõttes oleks ka Eesti riigijuhtidel üsna õige aeg tõsiselt mõtlema hakata, kuidas riigina järjekordsest suurest mängust võimalikult tervelt välja tulla. See strateegia koos varuvariantidega jäägu praegu siin puutumata, kuid eesmärk peab olema selge: Eesti peab saama nii läänele kui Venemaale väärtuslikumaks iseseisvana kui annekteerituna kellegi poolt. Kuigi kogu see mõte võib kõlada utoopiana täna, siis meenutaks, et ajalugu on täis sündmusi, mille realiseerumist keegi ei oleks oodanud. Mõttetööd enda kaitseks ei ole kunagi kulukas teha.


Lisaks on maailmas veel vähemalt üks suur tundmatu tegija – Hiina. Üldsegi mitte agressiivne, vaid pigem vaoshoitud, kuid kiiresti kasvav nii majanduses kui sõjalises jõus. Mis on nende ambitsioon ja milline on nii lääne kui ka islamimaailma koht nende nähtavas tulevikus, on teadmata suurus. Hiina muistne kõnekäänd ütleb, et „istu mäel ja vaata pealt kui kaks tiigrit võitlevad.“ Selle mõte on lasta oma vaenlastel end nõrgaks võidelda, enne kui sa lähed ja nad mõlemad lõpetad. Rasked ajad ja valikud on alles ees. Kellega tegelikult leppida, kellele vastu seista ja kõige olulisemana: kuidas väikeriigina mitte sattuda mahamängimise ohvriks, need on kaugelt olulisemad küsimused juba täna, kui kakelda omavahel, kes kellest mida arvab ja kellel rohkem õigust on. Päeva lõpuks ei loe õigus midagi; targad valikud ja ettevalmistused ka kõige halvemaks on need, mis määravad väikeriigi saatuse. Aeg on hakata puude taga metsa märkama.