Rene Toomse
September 2014 London ja Keila
Uus külm sõda Venemaa ja NATO vahel on täies hoos. Karmimalt kui kunagi
varem, hõlmates mõlemaid kahjustavaid sanktsioone ja isegi tuumaähvardusi. Sõda Ukraina pinnal on väljunud siseriikliku
rahulolematuse faasist ja muutunud varisõjaks (proxy war)
globaalsemate võimujoonte jagamise nimel. Miks Venemaa seda teeb, on ilmselt
parema positsiooni nimel maailmaasjades. Suhteliselt ohutu on näidata oma jõudu
kellegi peal, kes pole otseselt NATO kaitse all, kuid samas saata tugev sõnum NATOle
ja lääne maailmale tervikuna – ma olen tugev ja parem arvestage mu soovidega.
Lõppeesmärk ei ole kestev vastasseis, vaid parem positsioon maailma käekäigu
üle otsustajate laua taga. Hetkel, mil teised suured on nõus Venemaa
nõudmistega, lõpeb ka sõda, selleks korraks. Asi ei ole Krimmis, Ukrainas ega
ka Balti riikides, vaid milleski muus, mida Putin tahab Venemaa heaks
Ühendriikidelt ja Euroopa Liidult. See on lihtne väljapressimine, mille õnnetud
vahendid on naaberriigid. See on kõrgel tasemel strateegiline mäng, milles ei
ole midagi juhuslikku. See on reaalpoliitiline pokker kindlatele panustele, kus
Venemaa teab üsna hästi oma vastasmängijate kaarte ja on samas suutnud enda omi
hoolikalt varjata.
Samal ajal toimuvad teised murettekitavad arengud Lähis-Idas. Ekstremistlik
Islamiriik vallutab ja kogub jõudu. See tundub veel kauge mure lääneriikide
jaoks, kuid esimesed arusaamad, et tegemist võib olla millegi tõsisema, kui
kohaliku probleemiga, hakkavad kostuma siit
ja sealt. Islamiriigi ähvardused kristliku maailmakorralduse hävitamiseks
on tegelikult tõsised. Palju on nendega liitunuid läänest, moslemid, kes
sündinud ja kasvanud meie ühiskondade ebaõnnestunud multi-kulti keskkonnas. Nad
leiavad uue idee ja sisemise tugevuse tulla füüsiliselt
võitlusesse kristlike riikide korralduse vastu. See on nakkav ideoloogia,
mis on alge saanud rõhutuse tunde tekitanud mässumeelsusest. See on
olelusvõitlus oma identiteedi eest. Julmad meetodid on osa strateegiast, mis
peaks sisendama nii hirmu
kui austust ja see toimib. Sellest ideest kasvava teostuse kõrval olid
Saddam ja Gadaffi paipoisid. Järjest enam levib arvamus, et eelmainitud diktaatoreid
eemaldades päästis just lääs valla koletise, kelle sündi ja arengut suutsid ära
hoida vaid eelmainitud. Süüria ja Iraani valitsejad, kes olnud tõsiselt USA
sihikul, on järjest avalikumalt muutumas liitlasteks
uue vaenlase vastu, kellega ei saa milleski läbirääkida. Kui sul on valida vaid
halbade valikute vahel, siis on mõistlik valida kõige vähem halvem oma
partneriks olukorras, kus vaid oma jõududega hakkama ei saa.
Hetkel on tekkimas võimas vaenukolmnurk globaalses mastaabis: Lääs ja
Venemaa teineteise vastu; Lääs ja Islamiriik ning peagi Islamiriik ning Venemaa
(ähvardused Venemaa aadressil on Islamiriigi juba poolt tehtud). Lääs ja
Venemaa on globaalsed suurused, kuid ka Islamiriik kasvab jõudsalt. Hetkel, mil
temaga ametlikult liituvad teised suured ja tugevnevad islamiäärmusrühmitused,
nagu Al Qaeda, Taliban, Al Shabaab, Boko Haram, tšetšeenid jt., on nad
massiivseim agressiivne jõud kui maailm siiani näinud. See liitumine ei ole küsimus,
et kas, vaid ainult – millal. Siis Islamiriik ei rahuldu vaid oma maailmajaoga;
nende kaugem idee on maailmakalifaat, sest nad teavad, et lääs ei lepi nende
eksistentsiga. See aga tähendab nii kristluse kui kõigi teiste ebajumalate
kummardajate kadumist planeedil. See on totaalne Jihaad, ehk ususõda, milles ei
valita mingeid vahendeid ega tunnistata senikehtinud reegleid. Siiski ei saa
see olema tavapärane sõda, kus vastasseis on sõjavägede vahel, vaid peetaks
palju keerulisemalt – terrorirünnakute ja sabotaaži kaudu kaost külvates, mis
paneb ka kõige ratsionaalsemad inimesed kahtlema oma riigi valitsejate
võimekuses neid kaitsta. See saab olema totaalne neljanda generatsiooni sõjapidamine, kantud religioossest ideest. Raskeks teeb
võitluse sellega see, et enamus islamivõitlejad on juba olemas ja kasvab juurde
meie oma riikides. Selle eest hoolitseb Islamiriik nii heal tasemel propagandaga kui ka füüsilise väljaõppega.
Hetkest, mil islamiäärmuslus on saavutanud vajaliku massi ja asunud
globaalsele pealetungile, on nii lääne kui Venemaa ainuke ratsionaalne valik
liituda ühise vastase vastu, mis praeguses vastasseisus tundub raske saavutada. See ei ole meeldiv ühendus, kuid on möödapääsmatu,
nagu lääneriigid pidid käed lööma Staliniga, et Hitleriga toime tulla. Ja
tolleaegne Saksamaa ohustas maailma vähem kui praegu arenev Islamiriik. Seega
järgmine maailmasõda ei tule Venemaa ja lääne vahel, vaid islamiekstremismi vastu,
kus praegustest kõigist kristliku maailmataustaga vaenlastest saavad kas liitlased
või nad hävivad.
Kuid nagu ajalool on kombeks korduda, siis ka selles liitlassuhtes saavad
olema suurte vahelised salajased kokkulepped, mis väiksematele riikidele ei
pruugi just head tähendada. Selles mõttes oleks ka Eesti riigijuhtidel üsna
õige aeg tõsiselt mõtlema hakata, kuidas riigina järjekordsest suurest mängust
võimalikult tervelt välja tulla. See strateegia koos varuvariantidega jäägu
praegu siin puutumata, kuid eesmärk peab olema selge: Eesti peab saama nii
läänele kui Venemaale väärtuslikumaks iseseisvana kui annekteerituna kellegi
poolt. Kuigi kogu see mõte võib kõlada utoopiana täna, siis meenutaks, et
ajalugu on täis sündmusi, mille realiseerumist keegi ei oleks oodanud.
Mõttetööd enda kaitseks ei ole kunagi kulukas teha.
Lisaks on maailmas veel vähemalt üks suur tundmatu tegija – Hiina. Üldsegi
mitte agressiivne, vaid pigem vaoshoitud, kuid kiiresti kasvav nii majanduses kui sõjalises jõus. Mis on nende ambitsioon ja milline on nii lääne
kui ka islamimaailma koht nende nähtavas tulevikus, on teadmata suurus. Hiina
muistne kõnekäänd ütleb, et „istu mäel ja vaata pealt kui kaks tiigrit
võitlevad.“ Selle mõte on lasta oma vaenlastel end nõrgaks võidelda, enne kui
sa lähed ja nad mõlemad lõpetad. Rasked ajad ja valikud on alles ees. Kellega
tegelikult leppida, kellele vastu seista ja kõige olulisemana: kuidas
väikeriigina mitte sattuda mahamängimise ohvriks, need on kaugelt olulisemad
küsimused juba täna, kui kakelda omavahel, kes kellest mida arvab ja kellel
rohkem õigust on. Päeva lõpuks ei loe õigus midagi; targad valikud ja
ettevalmistused ka kõige halvemaks on need, mis määravad väikeriigi saatuse.
Aeg on hakata puude taga metsa märkama.
