Pahameel objektiivse arvamuse üle: kas Tõnis Assonil ikka on Stockholmi sündroom?

Rene Toomse

Juuli 2014 Lümandas

OSCE vaatleja Tõnis Asson vabanes päevi tagasi ebaseaduslikust vangistusest Ida-Ukrainas. Naastes Eestisse andis ta teada, mida nägi ja koges. Tema kirjeldused on tekitanud pahameelelaviini stiilis, et kuidas üldse saab hea sõnaga kirjeldada neid separatiste, kurjategijaid?! Ilmselgelt on mees langenud Stockholmi sündroomi küüsi ja vajaks tugevamat sorti meditsiinilist abi, leiab isegi minister Jürgen Ligi. „Sümpaatiaavaldused“ nende suhtes, kes ei ole meie poolel, või meie toetataval poolel, on lubamatud.

EPL 30. juuni juhtkirjas on väga mõistlikult lahti kirjutatud erinevate tõdede, heade ja halbade dilemmadest. Suures plaanis need tundmused nii ongi. „Kellele terrorist, kellele vabadusvõitleja“ on igivana dilemma, sest kellelgi ei ole tegelikult tõemonopoli. Ja nii on ka Ida-Ukraina mässulistel oma enda õilsad ideaalid, mitte ei pea nad end ise kurjategijateks. Kellel on päeva lõpuks õigus öelda, et kes on õige, kes vale? Mina küll nii kindel ei ole, et absoluutne tõde on just meie teada. Kuid kõik eelnev on juba hästi väljatoodud ülalmainitud juhtkirjas.

Siinkohal tahaks hoopis selgitada „tsiviilmaailmale“ kuidas toimub sõjaväelase hinnangute protsess ja ehk aitab see mõista, miks kolonelleitnant Asson asjadest rääkis just nii. Iga sõjaväeline juht õpib oma vastast analüüsima. See ei ole vaid luurajate ülesanne, seda teeb iga lahinguline juht. Saades näiteks kõrgemalt käsu, et lähenev vastase üksus tuleb peatada enne määratud kohta jõudmist, on sul vaja objektiivset hinnangut vastase võimalikust tegevuskavast. Ohvitser, kes kavatseb vastast võita, kehastub ise vastaseks oma plaani esimeses etapis. Piltlikult tõmbab „punase“ (vastase) mütsi pähe, häälestab ennast vastase üksuse ülemaks ja teeb „siniste“ (omade) vastu kõige vihasema plaani (tegelikult vähemalt kaks erinevat plaani), mida ta ka ise reaalselt ellu viiks, et iga hinna eest siniseid võita. Selles faasis arvestab ta ka infot, mida ta teab siniste kohta ja lihvib punaste plaani ideaalseks. Hea ohvitser teeb seda objektiivselt, emotsioonitult, kordagi mõtlemata, millised kaabakad need vastased on, kes on kuritegelikult mu kodumaad rünnanud. Samuti ei mõtle ta vastast rumalaks, ega poogi talle külge tegevusi, mis ei ole realistlikud. Eesmärk on luua vastase tegevuskava, nii nagu ta suure tõenäosusega meie vastu siin alas tegutseb.

Kui eelnev on kaardile joonistatud, võtab ohvitser selle kujundliku punase mütsi peast ja paneb oma mütsi uuesti pähe. Vaadates nüüd jälle kaarti, peaks olema esmane reaktsioon: oh pagan! ehk oma võiduplaani loomine peab olema tõsine katsumus. Vaid nii saab oma plaanile selle sisu, mida on vaja vastasest võitu saamiseks. Objektiivsus ja emotsioonitus vastase hindamisel on võtmesõnad.

 

Ka Asson andis pildi teisest poolest objektiivselt ja emotsioonitult, võtmata ise pooli. Pahameel, et ta „ülistas“ või „sümpatiseeris“ kurjategijaid, ei ole siin üldse asjakohane. Ohvitserina ja lisaks veel ka erapooletu vaatlejana käitus ta õigesti: ta vastas nii, nagu ta asja nägi. See ei tähenda, et ta on valinud poole ja veel sellise, mis meie poliitikutele ei meeldi. Ta andis oma hinnangu kogetule just nii, nagu ta on harjunud tegema ning nagu sõjaväelane peabki tegema. Kui see on kellelegi probleem, siis oleks piisanud tal paluda mitte avalikult esineda ja draamat ei oleks olemas. Eeldada või lausa nõuda, et ta oleks loonud väljamõeldud pildi, mis sobituks poliitilisse konteksti, on lihtsalt vale. Selline propagandahõnguline manipuleerimine ei peaks kuuluma tänapäevasesse demokraatlikku riigikorraldusse. Pigem järgib see sama stiili, mida me ise Venemaale pidevalt ette heidame - kes siis lõpuks on õige ja kes vale?

Märkus: et oleks üheselt selge, siis isklikult leian, et igasugune ebaseaduslik vangistamine on kriminaalne ja seega lubamatu tegevus ning ma ei õigusta vaatlejate vangistajaid mitte mingil moel.