Legal Notices

All expressed in this blog are the author's opinions and do not represent any official standpoint of any other entity.
No expression here is intended to incite any violence, rebellion or any other conduct that is not according to commonly established rules and regulations.
All information presented here is acquired via open sources or personal experiences of the author. Here is no classified information any kind.

10 January 2015

Eesti julgeoleku ja riigikaitse realistlik visioon


Rene Toomse, Sirp 09.01.2015 (siin pikem ja põhjalikum versioon!)

Ajaloost on teada, et jumal on suurema pataljoni poolt, kui väiksemal just paremat ideed pole. Pikaleveniv võitlus endast tugevamaga pole kunagi paljulubav. Isegi kui võidad, maksad kõrget hinda. Aga kui kasutad endast suurema vastase vastu judotehnikat, kui teda psühholoogiliselt töötled, tasakaalust välja lööd ning kasutad vastase kiirust tema enda vastu, võid tihti võita, ja seda väikeste kaotustega.
William S. Lind[1]

Venemaa viimaste aastate agressiivse välispoliitika valguses on Eestis teravalt õhus julgeolekuteemalised arutelud. Sama tõsiselt oli riigikaitse päevakorral vaid vast 1939 ja 1944 aastal. Samuti on üsna selge, et julgeolek, sh. riigikaitse, saab üheks võtmeteemaks kevadistel Riigikogu valimistel. Igal erakonnal on parlamenti pürgimisel vajalike häälte püüdmisel põhimõtteliselt kaks võimalust – kas lubada ja plaanida oma edasised suunad realistlikult või loopida kõlavaid loosungeid. Paraku ei suuda populistlikud lubadused seista vastu agressorile võimaliku sõja korral, realistlikult arendatud riigikaitsesüsteem küll.

Debatt riigi julgeoleku üle algas tegelikult palju varem, nimelt uue Riigikaitse arengukavaga[2] seoses. Viimasele andsid tõsiseid kriitilisi hinnanguid nii varasem peastaabi operatiiv- ja väljaõppeosakonna ülem kolonelleitnant Leo Kunnas[3] kui endine Kaitseväe juhataja kindral Ants Laaneots[4]. Nende etteheiteid paraku ei lükatud ümber ega laskutud avalikku arutellu riigikaitsepoliitika kujundajate poolt. Sisuliselt jäid ja on endiselt jäänud paljud kahtlused ning kõhklused õhku rippuma.

Iga arengukava paremust ei tõestaks tegelikult muu, kui reaalne test kriisiolukorras. Kahjuks on siis hilja küsida – kas me ikka andsime parima ettevalmistusi tehes? Käesolevaga toon esile mõned mõttekohad, millele võiks kevadel valmistele pürgivad erakonnad pisut tähelepanu pöörata julgeolekupeatükki oma lubadusi kirjutades. Andku lugeja mulle andeks, kui kohati liiga detailseks lähen, kuid need detailid on olulised, et aidata mõista suuremat kontseptsiooni mõttekäikude taga.

Kõigepealt mõistetest. Julgeolek ja riigikaitse ei ole eraldiseisvad teemad ega ka ainult vormi kandvate kodanike pärusmaa arvamuste avaldamiseks. Riigi julgeolek tähendab iga kodaniku õigust tunda ennast turvaliselt nii sisemise kui välise ohu eest. See on abstraktsioon, mis paraku on habras nagu portselan. See on tunnetus, mitte reaalne asi, mida saab käega katsuda või rahulikult tugitooli toetudes tõdeda, et see on nüüd saavutatud ja lõplik. 

Julgeolek on pideva ning lõppematu protsessi tulem, mis vajab pidevat tööd, nagu inimene vajab hingamist ja toitu. Riigikaitse on just see protsess ehk pidav tegevus, mis tõstab ja hoiab julgeolekut sellel tasemel, mis meid rahuldab. Riigikaitse, nii sisemiste kui väliste ohtude vastu, on nagu mootor, mille töötamise tulemusel püsib julgeolek. Kui see mootor seiskub, kaob ka julgeolek. Sellepärast ei saa riigikaitse kunagi valmis.

Kuid julgeolek võib olla ka propagandistlikult näilik. See on olukord, kus riigikaitse valdkonnaga mittekursis olevatele kodanikele väidetakse järjekindlalt, et me oleme kaitstud ja muretsemiseks ei ole põhjust. Seda väidet on raske ümber lükata ja tõehetk saabub alles siis kui reaalne ohu põhjustaja meid ründab. Vaid siis selgub tegelik tõde ja plaanitud riigikaitse valmisolek ohtudele vastu seista ning kaitsta oma riigi elanikke. 

Siiski, selleks, et saavutada ja hoida võimalikult parimat julgeolekutaset, tuleb riigikaitse arendusse suhtuda realistlikult ja kriitiliselt. Nagu mainitud, see ei ole vaid väikese ringi professionaalide ja poliitikute suletud pärusmaa, privileeg, mille kohta tavakodanikul ei ole õigust küsida, et kas see on tõesti parim, mida me suudame? On küll õigus. Selleks ei pea otsustajad avalikkusele teada andma kõiki detaile, mis võiks paljastada meie nõrgad kohad võimalikule vastsele, kuid põhimõtteline riigikaitsesüsteemi toimimine ja iga kodaniku koht ning oodatav panus selles, peavad olema kõigile teada palju varem kui kriisiolukord meid tabab.

Valitsejatel on alati dilemma rahvale olukorrast ülevaadet andes: kas räägime nii nagu on ja riskime paanikaga või jääme loosungite juurde ning loodame parimat. See on raske valik. Kuid kuna lootus ei ole meetod, siis tuleks ikkagi realistlikult rääkida, mis on meie võimalused tõsise sõjalise konflikti tekkimise korral. Allpool toon välja mõned arvamused ja mõttekäigud, mis tasuvad kaalumist poliitilisi kavasid kirjutades.

NATO artikkel 5 ja liitlaste appitulek
Eesti kuulub NATOsse ja see on oluline aspekt. Siiski ei saa kuidagi surmkindlalt väita, et klubisse kuulumine iseenesest tagab meie julgeoleku automaatselt. Protsessid liitlaste appitulekuks võtavad aega, väga väärtuslikku aega. Seda teab ka Venemaa, kui ta peaks otsustama Eestit või mõnda teist Balti riiki rünnata.

Isegi kui otsused oleks varem kokku lepitud, siis reaalne esmaabi on ettenähtud eelväena NATO kiirreageerimisjõudude (NRF)[5] poolt ligi 13000 võitlejaga. NRF peab olema valmisolekus kriisipiirkonda lähetamiseks lühima ajaga 5 päeva otsuse tegemisest. Samas pole mingi saladus, et NRF ei ole korralikult komplekteeritud (erinevad komponendid asuvad oma koduriikides ja on ka alamehitatud)[6] ja selle siirdevõime sõjalise konflikti piirkonda on tegelikult testimata. Igal juhul suudaks agressor teha olulist kahju ammu enne kui keegi füüsiliselt appi jõuaks. Poolteistsada Ühendriikide sõjaväelast ja õhuturbemissioon on head ühtsuse sümbolid, kuid nende mass ega ka mandaat ei ole piisavad arvestatavaks toeks sõja korral.

Olukorda ei pruugi parandada ka uus loodav 4000-5000 meheline kiirreageerimisüksus, millelt nõutakse valmisolekut 48 tundi.[7] See vägi hakkab tõenäoliselt vaevlema samade probleemide küüsis, mis NRF. Nimelt ei saa ka see üksus paiknema vahetu ohu piirkonnas, vaid jällegi panustavate riikide kodumaadel, et siis häire korras kriisipiirkonda liikuda. Sisuliselt on tegemist NRFi lahjendatud versiooniga (tõenäoliselt määratakse sinna samad üksused, mis kuuluvad NRFi), mille reaalne siirde- ja lahingvõime jääb isegi rohkem küsitavaks.

Usun samuti, nagu leiab nii mõni teinegi kahtleja,[8] et meil tuleb suure tõenäosusega hakkama saada, päris arvestatava ajaperioodi jooksul, vaid oma jõududega. Imesid naljalt ei sünni. Isegi kui NATO suudab otsustada kiirelt ja NRF (või uus loodav kolm korda väiksem üksus) saabub 2-5 päeva möödudes läbi Vene mereväe ja õhutõrje katte, siis võib vastane rahulikult taanduda tagasi oma piiridesse, kuhu keegi teda karistama ei lähe. Kiire sõda kui karistusrünnak[9] saaks selleks korraks läbi, kuid kahju, mis selle jooksul tehtud, paiskaks meid, piltlikult väljendades, tagasi kiviaega.

NATO appi tulekusse uskumine ja sellesse mitteuskumise taunimine ei aita kaasa tegeliku kaitsevõime arendamisele. Tõenäosust tuleb hinnata siiski liitlaste reaalsete võimete, mitte deklaratsioonide järgi. Ja need füüsilised võimed on viimastel aastatel lahjaks jäänud. Sõbraliku riigijuhi kõva sõna ei peata pealetungivat vastast. Selleks on tarvis piisavas koguses liitlaste lahingtehnikat ja sõjamehi meie maal. Hetkel on ainuke liitlasriik Euroopa pinnal, kes oma riigikaitsevõimet arvestatavalt arendab, Poola[10]

Venemaa rünnaku korral Balti riikide vastu on aga loogiline, et Poola tõstab oma enda valmisoleku maksimaalseks ja tal lihtsalt ei oleks kedagi meile appi saata. Selles mõttes reaalne olukord ja retoorika põrkuvad valusalt, olgu veendumused ning lootus millised tahes. Fakt on see, et kaugemalt antud lubadustele ei saa luua oma põhiplaani, vaid viimane peab oma raskuskeskmega toetuma sellele, mis meil omal olemas on.

Seega on NATO garantii kahjuks siiski soovunelmate kategoorias, mis ei leia kinnitust enne kui olukord käes. Selleks, et keegi üldse saaks appi tulla, tuleb meil hoida plaanitud saabumiskohad ohutud, sest reeglina on just väe maabumine, kas mere või õhu kaudu, kõige haavatavam moment, mil saabuv vägi ei ole valmis lahingut vastu võtma. Sõjapidamise printsiipide kohaselt on selline nõrkus üks olulisemaid sihtmärke vastaspoolele. Teisiti väljendades, kui plaanitud saabumiskohad (kas õhu kaudu või meritsi) ei ole piisavalt turvalised, siis liitlased oma vägesid ei saada, kuna kaotused ei oleks aktsepteeritavad.

Viimase probleemi vältimiseks tuleb luua piisavalt alternatiivseid maabumiskohti. Ämari lennubaas, Tallinna lennujaam, Tallinna ja Paldiski sadamad on suurepärased vastuvõtukohad rahu ajal. Sõja korral saavad need olema kahjuks ühed esimesed sihtmärgid, mis vastase poolt kasutuskõlbmatuks muudetakse. Meie puuduliku õhutõrje tingimustes ei ole vastasele just eriti keeruline ülesanne lasta mõned GPS juhitavad Iskander SS-26 raketid[11] neile objektidele, mis halvavad igasuguse tegevuse arvestatavaks ajaks. Vastase pommitamise ja raketirünnakule vastusaamiseks on hädavajalik vastavate õhutõrjerelvade hankimine, et kaitsta strateegiliselt olulisi maabumiskohti. Kuna ükski õhutõrjekate ei anna 100% garantiid, siis tuleb alati valmis seada ka alternatiivsed maandumis- ja maabumiskohad, eriti Lääne-Eestis ja saartel,[12] kuhu on lisavägedel kiirem ja ohutum ligipääs.

Tulenevalt eelnevast peab Eesti riigikaitse põhipingutus olema piisavalt tugeva PÜSIVA - mitte esmase - iseseisva kaitsevõime loomisel ja alahoidmisel. Valmistuda tuleb pikaks ja raskeimaks võitluseks ning suhtuda sellesse kui normaalsusesse. Iga abi, mis me saame liitlastelt, on hea boonus, mis teeb meie võitluse ainult lihtsamaks. Samas, olles valmis nii füüsiliselt kui psühholoogiliselt pikalt oma jõududega vastase vastu võitlema, ei murdu võitlustahe nii kergelt, kui peaks saabuma karm tõdemus, et me olemegi üksi. Looda parimat, kuid valmistu halvimaks. Selline filosoofia on oluline rahva ja väe tegeliku võitlusvõime tõstmisel ning sellel ei ole midagi pistmist liitlaste lubaduste, ja ka nende parimasse tahtmisse meid aidata, uskumise või mitteuskumisega.

Kuid mis meid täismahus sõja korral võib rünnata? See on alati keeruline küsimus. Põhimõtteliselt on sõja alguse ja kulgemise võimalikke meetodeid kaks: sarnane hübriidne ja madala intensiivsusega konflikt nagu Ukrainas hetkel või tugev sõjaline rünnak, mis panustab kiirusele ja massile. Seejuures võib üks meetod minna üle ühelt teiseks ja vastupidi. Propagandaga ülesköetud ja eriteenistuste poolt toetatud kohalikud mässumeelsed on algfaasis politsei tegevuste vastutusalas. 

Tõenäoliselt väljub mässuliste võitlusviis sellest reaalsusest, milleks politsei on treenitud ja siin saab suureks abiks olla Kaitseliit. Olukorras, kus hakkavad ilmuma hästirelvastatud „rohelised mehikesed,“[13] tuleb neile relvade loovutamise ja arreteerimisele allumise korralduste andmiseks asendada ruupor kuulipildujaga. Kiirus, otsustavus ja piisav jõud kohe alguses muutuvad määravaks ning otsustavad kogu konflikti tuleviku. Kahtlused ja viivitused mässuliste elementide neutraliseerimisel avavad tee järgnevatele provokatsioonidele ning võimalik, et vaenuvägede täismahus sissetungile.

Sõjalise rünnaku korral Eesti vastu võib erinevate analüütikute hinnangul Venemaa paisata siia 2-3 manööverbrigaadi (Lääne sõjaväeringkonnas on kokku 9 brigaadi soomukitel ja tankidel, millest 3 on strateegilises reservis teiste ringkondade toetuseks[14]), ehk 10000 – 15000 hästirelvastatud võitlejat esialgse rünnakulainega hästi üldises arvestuses. Sellega kaasneb kontroll õhuruumi üle õhutõrje rakettidega S-300 ja S-400,[15] mis katavad terve Eesti territooriumi juba piiri tagant.

Allaandmiseks ei ole siiski mingit põhjust, vaid ohustsenaariume realistlikult vaadeldes saab ja tuleb luua vajalikud ennetavad- kui ka vastukäigud, mis ei põhine kättesaamatu soomustehnika massil, vaid hoopis nutikamatel lahendustel. Selleks tuleb muidugi tunnistada, et on kasvõi kaduvväike võimalus, et me jääme sõja korral üksi võitlema oma vabaduse eest. Vastupidises olukorras, kui me paneme pearõhu veendumusele, et meile tullakse kindlasti appi, kuid kui seda piisavalt kiiresti ei juhtu, on lood kehvad. Me poleks piisavalt valmis ise tegutsema ei füüsiliselt, mentaalselt ega moraalselt. Seda me omale lubada ei saa. Me võitleme oma vabaduse eest kas võidu või surmani, allaandmine ei ole võimalus.

Vaenuvägede koondumisest ja valmisolekust vajalikud protsessid käivitada
Eesti luure näeb ja kuuleb palju piiri taha nii oma vahendite kui ka liitlaste toega. See ei ole mingi saladus ka Venemaale. Tankipataljonide ja muude suurte üksuste liigutamine rünnakpositsioonidele on varakult näha. On, kui seda tehakse avalikult ja meelega nähtavalt. Paraku saab selliseid liikumisi varjata nii moondamistehnikate kui ka tähelepanu kõrvale juhtimisega. Kõige hilisemad näited on jällegi pärit Ukraina sündmustest. Terve maailm oli üllatunud, kui märtsi teises pooles kihas Krimm „rohelistest mehikestest“ nagu koduotsivatest sipelgatest. Kust nad tulid ja kuidas nii ootamatult? Ukraina värske vahevalitsus oli šokis, Euroopa ja NATO lihtsalt sõnatud. Kui ükskord suudeti ennast koguda, oli juba hilja midagi päästa. Krimm oli okupeeritud.

See operatsioon läheb sõjaajalukku kui üks  briljantsemaid strateegilise üllatuse loomise ja kasutamise näiteid. Meetod oli tegelikult lihtne. Ukraina piiri äärde viid suured ja meelega nähtavad väed erakorralisele õppusele[16]. See tõmbas endale kogu Ukraina kui ka muu maailma äreva tähelepanu, mille varjus oli suhteliselt turvaline venelasel toimetada oma Krimmi baasidesse arvestatav hulk embleemideta eriüksuslasi, kes ettenähtud ajal hakkasid tänavatele imbuma. Kõige kõrgemal tasandil eitamine ja bluffimine[17] tekitas aina kasvavat segadust ja võttis nii kriitilise ajaraami, milles oleks tulnud teha konkreetne otsus tegutsemiseks nii Ukraina uuel valitsusel kui ka läänel.

Sellega näitas Venemaa, et tema operatsioonide planeerimine on kõrgtasemel ja vaba enesele pandud piirangutest meetodite osas. Nad said aru, et oluline oli keskenduda eesmärgile (Krimmi annekteerimine nii, et sellest ei tuleks suuremat rahvusvahelist vastuseisu) ja suutsid valida õigete vahendite ning meetodite kombinatsiooni (strateegiline üllatus, eitamine, viisakas ja piiratud jõukasutamisega hõivamine) vahekorra. Paremini ei oleks saanudki minna.    

Eelnev kirjeldus ei ole mitte vaimustus vene väejuhtide tegevuse üle, vaid emotsioonitu vaatlus. See, kes alahindab vastast ja ülehindab enda hetkevõimalusi, reeglina kaotab. Selleks on nii kaitsepoliitikas kui sõjapidamises kõige olulisemal kohal emotsioonitu hinnang vastase tegevuste üle. Vaid see saab luua arusaamise tema tegelikust võimalikust plaanist sinu vastu. Iga emotsioon on selles faasis tarbetu ja isegi vastutöötav, sest see lukustab aju soovunelmatesse, millest ei ole mingit kasu (pigem teeb kahju) oma realistliku plaani väljatöötamisel edukateks vastukäikudeks.

Vale oleks ka lukustada ennast kasvõi viimasesse näitesse ja kinnitada, et meie olud ei ole Krimmiga sarnased, näiteks juba demograaflistel põhjustel. Muidugi ei ole. Kuid jällegi on soovunelm arvata, et Kirde-Eestis või Lasnamäel üritataks kopeerida täpselt sama mudelit. Kindlasti mitte. Vastaspoole planeerijad võtavad väga hoolega analüüsida, mis on just meie nõrgad küljed ja sellest tulenevad võimalused oma eesmärke saavutada. Hea sõjakäigu planeerimine on nagu rätsepaülikonna valmistamine – see lähtub alati teise poole iseärasustest ja ei piirata ennast kunagi standartsete lahendustega. Venemaa sõjalised planeerijad on näidanud oma suutikust nendes kategooriates tegutseda. 

Meie ülesanne on mõelda ja planeerida veelgi paremini. Sõja olemus ja edukus ei ole tegelikult kunagi ainult mehhaanilistes protsessides ehk füüsilises küljes, vaid eelkõige mentaalses (arusaamine reaalsusest ja oskusest olukorda oma eesmärkidele vastavalt kasutada) ja moraalses (julguses teha kriitilisi otsuseid) valdkondades. Targem ja otsustavam suudab ka väiksema füüsilise jõuga põhjustada suure, kuid aeglasema ning illusioonides kammitsetu, kaotuse. Need on kategooriad, milles ka meil on vaja hoolega oma riigikaitselist mõtet arendada. Paraku on NATO operatsioonide doktriin pisut aegunud ja eelmainitud rätsepaülikonna analoogiaga võrreldes nagu „one size fits to all“ pesapallimüts. Oma korralikust kodutööst meil pääsu ei ole.

Prioriteetsest kiirreageerimisvõimest soomustatud brigaadide näol
See ei pruugi tingimata nii oluline olla. Eesti iseseisva riigikaitse tegelikud raskuskandjad on Kaitseliit ja ajateenistusel põhinev reservvägi. Need väljaõppinud inimesed on edukuse võti, kes suudavad mobiliseeruda mõistlike otsuste ja plaanide korral väga kiiresti. Viimase eelduseks on loomulikult vajalik tulevikuohte arvestav väljaõpe ning kohane varustus. Elukutselistest koosnevad brigaadid tuleks tegelikult hoida reservis ja peidus nii kaua kui võimalik ning rakendada alles kõige otsustavamatel hetkedel[18]

Oma suurima löögirusika varjus hoidmine paneb vastase kahtlema ja ettevaatlikult tegutsema, mistõttu on hea võimalus ise haarata initsiatiiv lahingutegevuses ning panna vastane oma nõrku külgi paljastama. Sõjas määrab initsiatiiv kõik. Vastupidiselt jällegi, pannes oma trumbid mängu kohe alguses, jätame me vähe ruumi vastase üllatamiseks ning teeme talle edasise tegutsemise eesmägi suunas palju lihtsamaks. Õela ja ebameeldiva üllatuse tegemine vastasele on üks olulisemaid sõjapidamise printsiipe, mis loobki aluse initsiatiivi haaramiseks[19]. 

Tänasel päeval ja ka edaspidi on tõenäoliselt kõige kiiremini mobiliseeruv vägi Kaitseliit. Selles organisatsioonis on tohutu jõud just tänu suurele kaitsetahtele tema liikmete hulgas. Ükski relv ega lahingmasin ei võitle ise, alati on võitlejaks inimene, kellel on tahe ja julgus seda teha. Kaitseliitu tuleb veelgi võimendada nii väljaõppe kui varustusega ja just kaitseliitlastest saab vastase kõige suurem õudusunenägu. Selles mõttes tuleb vältida Kaitseliidu üksuste selgepiirilisust ja ettearvatavust, sest just sellised omadused on need, mida vastase luureanalüütikud otsivad – tegelikud nõrkused, mida saab ära kasutada meie vastu. 

Kaitseliit peab saama sarnaseks kummituseks vastasele meie maal, nagu need, kelle vastu me koos liitlastega püüdsime võidelda kaugetel maadel. Loomulikult on tegusid, mida me kunagi rakendama ei hakka nii sõjareeglite kui meie moraalsete väärtuste tõttu, kuid väga palju meetodeid ja printsiipe on edukalt arendatavad just „pahadelt“ õppides.

Ajateenija ja kaitseliitlase väljaõpe peab olema suunatud iseseisvale lahingutegevusele tingimustes, kus sidevahendid ei tööta ja varustamine ei toimi, ka kõige väiksemate üksustena, ehk kõige halvemates võimalikes sõjapidamise tingimustes. Väljaõpe ja treening ei tohi olla suunatud klassikalisele viivituslahingule, nagu see on paljuski praegu, vaid peamiselt agressiivsetele torkivatele rünnakutele vastase vastu üle terve Eesti, olles ise pidevas liikumises. Nimetagem seda näiteks „herilaste taktikaks“ (swarming tactics)[20]. Vaid nii suudab väiksem vägi teha arvestatavat kahju suuremale, kes tahab suhteliselt koos püsida ja on valmis võitlema oma vastase kaitseliinidega. Viimaseid lihtsalt poleks. 

Samas on kogu ümbrus täis vähehaaval vaenuväge vähendavaid väikesi ja torkivaid varitsusi ning kiirrünnakuid – igast suunast, iga läbitav kilomeeter. Need ei tee küll ühekorraga palju kahju, kuid põhjustavad väga tõsist muret vastasele, sest tasapisi väheneva väe tingimustes ei ole neil palju võimalusi sellise kummitusväega võitlemiseks. Võõral maal ei saa ta saata jagu või rühma iga sellist torget teinud lahingpaari jälitama. Need üksused lihtsalt jookseks uude varitsusse ja kaotused oleksid veelgi suuremad. Sarnaselt võitles ka Hezbollah väga väikse väega 2006. aastal Israeli sõjakäigu[21] vastu. Iisrael, kelle vägi on üks maailma modernsemaid ja võimsamaid, ei saavutanud ühtegi seatud strateegilist eesmärki, seega ta tegelikult kaotas sõja esimest korda oma ajaloos.

Sajad hajutatud võitlejate grupid igal pool, ümberringi, rünnates igast suunast, hävitades soomukeid, toetusüksusi, tagalat ja staape, on suurim õudusunenägu vastase üksustele. Selline sõjapidamine ei paku neile magusaid sihtmärke nende raskerelvadele ega õhuväele, nagu teeks meie tankid, rännakkolonnid, kaitsepositsioonid ja logistikaveod. Selline taktika muudab nende massi ja ülekaaluka relvastuse suhteliselt kasutuks. Juhtimise ja eriti tagala hävitamine avaldab otsest mõju soomustehnika lahinguvõimekusele. Tank T-72 kannab 39 mürsku ja läbib paagitäie kütusega 460 km. Hetkest, kui talle täiendust ei tule, muutub see tank 42 tonni kaaluvaks vanarauaks. 

Manööversõjapidamise mõtte kohaselt on tank tugevus, mida tuleb võimalusel vältida ja tema vähemkaitstud logistikaüksus on nõrkus, mille hävitamine toob kaasa ka tanki, ehk tugevuse, kokkukukkumise[22]. See on mõtteviis ja taktikaline põhipingutus, milles väiksem vägi peab alati tegutsema. Manööver ei tähenda vaid vägede liigutamist vastase suhtes, vaid eelkõige tema ülekavaldamise kaudu sundimist asetuma positsiooni, kus ta kaotab oma võitlustahte. Siis on ta haavatav ja võidetav.

Olles vastast tublisti kurnanud, tema kütuse ja lahingmoona juureveo ära lõiganud, on aeg teda lüüa jõuga, mis ta purustab ja taanduma sunnib. Alles nüüd on koht lahingmasinatel asuda võitlusesse. Olukorras, kus sind on kurnatud kümnete püüdmatute gruppide poolt ja oled juba lootust kaotamas, mõjub ootamatu soomukite rünnak lähivõitlusesse täiesti laastavalt, mis hävitab ka viimase lootusekiire oma plaani edusse.   

Samas varustus sellise taktika jaoks peab olema kerge ja mobiilne. Kümneid tonne kaaluvad tankid ja iseliikuvad suurtükid ei pruugi olla hea valik Eesti oludes. Meie aastakümneid kuivendamata maastik tõenäoliselt ei suuda raskeid masinaid enamus Eestimaa piirkondades kanda, mis piiraks nendega liikumise vaid teedevõrgustikule. Seal omakorda on nad head sihtmärgid vastase õhuväele (suurtüki asukoht näiteks on radaril tuvastatav tulistamise hetkel). Teedevõrgustikul liikudes on ka nende positsioonivahetus etteaimatav ja kallid sõjamasinad, koos meeskondadega, saavad ruttu otsa.

Sama ka tankilahingus: piiratud kõval pinnasel vastastikku lahingus kohtuvatest tankiüksustes jääb võitjaks see, kellel on rohkem tanke. Selles mõttes on rasked lahingmasinad meie olukorras üsna küsitava väärtusega. Sõjas tugevama vastasega ei ole neist palju kasu. Klassikaline tankilahing on ka hea näide lubamatust tugevus-tugevuse vastu taktikast, kus saab juba mehhaanilise arvutuse järgi ennustada, kumb pool ja kui ruttu, sellise lahingu võidab. Samas soomuskatet on tarvis otsustavateks löökideks, kuid see peab olema võimalikult kerge ja väike, mis annaks eelise maastikuvarje kasutamiseks.

Ajateenistuse kestvus ja parim võimalik väljaõpe
Nagu eelnevalt mainitud, siis manööversõjapidamise tegelikuks alustalaks on vastase tugevuste vältimine ja tema nõrkuste ründamine. Seega tuleb igal eesti võitlejal mõelda rohkem sobilikele oma taktikatele, mitte asuda kopeerima suuremate liitlaste mudeleid. Korralik tankitõrjeraketiheitja meeskond, kordades soodsama relvaga kui tank, suudab vastase soomustehnikat hävitada sama tulemiga kui seda teeks oma tank. Lisades neile gruppidele liikumiseks kerged maastikumasinad, mis suudavad sõita metsasihtidel ja rabades, muutub meie väe jahtimine nii maal kui õhust keeruliseks. Tankiga kaua lennuki või kopteri eest ei varju, ATVga metsa katte all või kaevatud peidikusse aga küll.

Et eelnevalt kirjeldatud taktikalist oskust saavutada, tuleb oluliselt täiendada nii kaitseliitlaste kui ka ajateenijate väljaõpet. Viimane paraku aga ei ole tehtav 6 kuuga, nagu on tekkinud arutelusid viimasel ajal. Sellise väljaõppe maht on pigem realistlik aasta jooksul. Mitte ükski klassiruumi lühikursus ei asenda füüsilisi õppusi, et vajalikud oskused ja nõutav enesekindlus saavutada. Seetõttu on ka käimaolevad ideed ajateenistuse lühendamisest riigikaitsele valest otsast lähenemine, millel võivad olla kaitsevõimele reaalsuses väga halvad tagajärjed. Inimese aju ja käeliste oskuste arendamine nõuab aega. Paraku hakatakse vist järjest digitaliseeruvas ajastus unustama, et inimene ei ole arvuti, mis suudab megabittide kaupa infot talletada vaid sekunditega. Ei suuda tegelikult, õppimiseks ja treenimiseks on tarvis aega.

Ajateenistus peab samas olema atraktiivne ja inimesele lisandväärtust andev aeg. Selleks peaks see andma ka muud kasulikud oskused ning tsiviiltööturul aktsepteeritavad tunnistused edaspidiseks eluks ja tööks. Olgu selleks autojuht, rasketehnikaoperaator, sidetehnik, arvutivõrkude hooldaja, parameedik, logistik-operaator vms. Lisaks peab paranema ajateenistuses antava sõjalise väljaõppe kvaliteet ja intensiivsus, mis tagaks igale reservväelasele parima võimaliku valmisoleku nii riigi kaitseks kui ka sisemise veendumuse, et ajateenistuses veedetud aeg ei ole olnud raisatud. Iga sõdur peab saama ka elementaarse juhtimisalase koolituse, mis annab talle veelgi paremad võimalused tööturul peale ajateenistust. Eesmärk peab olema saavutada tase, kus ajateenistuse läbinud noored oleksid tööturul eelistatud ja hinnatud oma küpsuse ning organisatoorsete võimetega. 

Neile noortele, kes tervislikel või muudel olulistel põhjustel ei saa ajateenistust läbida, tuleb luua mõistlik asendusteenistuse võimalus, mis valmistab neid ette kriisi- ja sõjaolukorras tugiteenuste osutamiseks muu elanikkonna kaitsel ja elutähtsate teenuste tagamisel. Igal kodanikul on koht meie ühise riigi kaitsel.

Kaitseliidust peab saama tõeline „tigedate herilaste“ parv nagu eelnevalt kirjeldatud. Šveitsi riigikaitsemudeli eeskujul peaks igal Kaitseliidu tegevliikmel olema oma relvad ja laskemoon kodus, et olla valmis liikuma vastase vastu loetud minutite jooksul. Plaanid harjutatud, peidikud lisavarudega rajatud. 

Väljaõppe rõhuasetus peab olema väikeste üksuste iseseisev tegutsemine vaid seatud eesmärkidest lähtuv, mitte kõrgema staabi pideva juhtimise ja kontrolli all. Põhimõte peab olema „vabal jahipidamisel“ oma üksuse vastutusalal. Staatilisi positsioone tuleb vältida niipalju kui võimalik, et mitte anda vastasele võimalust üksusi maha suruda ja hävitada. 

Löök ja eemaldumine, löök teisest suunast ja eemaldumine jne. Vastase soomuk või veomasin korraga ja uuesti ja uuesti, ise alati enne eemale tõmbudes kui ta jõuab sind sihikule võtta. See peab olema Kaitseliidu väljaõppe põhipingutus koos oskusliku lõhkeaine ja vastasest endast mahajäänud relvasüsteemide kasutamisega. Selline „kiusaja“ on igale agressorile suurim moraalitapja ja plaanide rikkuja.

Varude tagamine sõja ajal
Juba Napoleon hindas logistikat sõjapidamises samavõrra oluliseks kui võitlust. Ka selles valdkonnas on Eesti riigikaitses veel palju võimalusi, mida edasi arendada. Vältimaks suurte varude hävitusohtu sattumist, tuleb nii lahinguvarud kui toetavad materjalid (toit, vesi, medikamendid jms.) hajutada üle maa turvalistesse hoiupaikadesse, millele on sõja korral ligipääs võitlevatel ja tagavatel üksustel. Just see loob võimalikuks eelkirjeldatud võitlustaktikate kasutamise, sealhulgas ka sügaval vastase tagalas, kus ta ei taha tegelikult võitlusesse astuda. Kuid just seal on vastane kõige haavatavam, sest tema varustuskolonnid ja kõrgem juhtimine on ilma tugeva kaitseta. Selline lähenemine on oma tugevuste asetamine vastase nõrkuste vastu, mis lisaks kõrgele tulemuslikkusele säästab ka tunduvalt rohkem meie võitlejate elusid kui kaevikus Grad raketiheitjate rünnakut oodates.

Samuti võtab selliselt ettevalmistatud logistika vastaselt olulise sihtmärgi. Ka tema mõtleb samades printsiipides ja teab, et kui meil laskemoon ja kütus lõpeb, siis oleme me kergemini alistatavad. Seega on iga tagalaüksus ja teedel liikuv varustusemasin magusad kõrge väärtusega sihtmärgid. Omal maal, rahu ajal, saame me võimaluse ettepaigutatud varudega viia sellised sihtmärgid minimaalseks. See annab suure eelise vastase ees, tõstes meie võitlejate varustatust ja moraali. Laskemoona lõppedes näiteks ei pea sa lootma, et kõrgema üksuse tagalamasin sinuni jõuaks, vaid tead, kus asub lähim peidetud varustuspunkt, kust ise saab täiendust tuua.

Lisaks tuleb arvestada, et sõjas olles on välismaalt lisavarude juurdesaamine keeruline kui mitte võimatu. Selleks on olulisel kohal kodumaise kaitsetööstuse arendamine ja toetamine. Eesmärk on saavutada võimekus omal maal toota kõike hädapärast, mida tarvis edukaks võitluseks. See arusaamine on ametkondades juba tekkimas, kuid reaalsete sammudeni on veel maad minna. Eelkõige puudutab sellise võime loomine ja elushoidmine riigi otsustavat sammu hangete reeglites, kus kriitilisi varusid hangitakse vaid Eesti tootjalt, sest nemad jäävad kohale ja suudavad tagada. 

Rahu ajal ette valmistamata süsteem ei hakka paraku tööle sõja korral. Seetõttu tuleb riigil kodumaist tootjat tugevalt toetada ja juhendada. Elementaarsed näited praegustest kitsaskohtadest oleks laskemoon, lõhkeained, relvastus ja mobiilsus. Need on kõige kriitilisemad vahendid vahetuks võitluseks.

Elanikkonna kaitstus sõja korral
Ei tohi korrakski unustada nende inimeste kaitset, kelle eest kaitseväelased ja kaitseliitlased oma elu tegelikult lähevad ohtu seadma sõja korral. Lapsed, emad ja vanurid on need, kelle ellujäämise nimel vägi vastast tõrjub. Seetõttu tuleb lisaks targale võitlusvõimele arendada välja ka tugev ja toimiv elanikkonnakaitsesüsteem (vanasti kutsuti seda tsiviilkaitseks). Asustatud alades peavad olema olemas pommivarjendid, vee- ja toiduvarud, soojad riided põgenikele jms. 

Kui rahva ellujäämine ei ole tagatud, siis ei ole üldse mõtet võidelda, sest ükski maa ei ole väärt midagi ilma oma inimesteta. Ka siin on suur roll Kaitseliidul, eriti eriorganisatsioonidel nagu Naiskodukaitse,[23] Noored Kotkad[24] ja Kodutütred[25]. Neil on võimalus üleriigilise võrgustiku tõttu tagada ja koordineerida tugiteenuste toimimine koos kohalike omavalitsustega ja üle nende piiride, kus tarvis. Eriorganisatsioonide liikmed saavad regulaarset õpet muu kõrval ka meditsiinis ja toitlustamises, mis on peamised tsiviilelanikkonna vajadused kriisiolukordades.

Just Kaitseliit suuremas plaanis saab olla parim tsiviilkaitse koordineerija ja koolitaja üleriigiliselt, kuna ta on üks suur süsteem. Kohalik omavalitsus on küll vastutav elutähtsate teenuste toimimise, varjete ja varude tagamise eest, kuid kui seal vahetuvad linnapead, vallavanemad, volikogud jne.; tekib alati probleem süsteemi järjepidevuses. Samuti ei ole kohalikul omavalitsusel kasutada just palju väljaõppinud inimjõudu ega tõenäoliselt ka arvestatavat kogemust hallata suuremahulisi kriise. Siin saab ja peab Kaitseliit olema suureks abiks. 

Eelmainitud eriorganisatsioonid on kui kollektiivne mälu, mis kestab ja arendab süsteemi edasi ka linnavalitsuse terves koosseisus vahetumisel. Nemad saavad ka uue omavalitsuse juhtkonna kiirelt „ree peale“ aidata hetkeolukorras. Kriisi- ja sõja korral ei liigu nad rindele, vaid asuvad tegutsema plaanitu ja harjutatu teoks tegemisel – esmaabi, toitmine, soojalt katmine, lastehoiu ja õppetöö jätkamise korraldamine jne. Nende võrgustikku peavad liituma ka asendusteenistuse läbinud reservväelased.

Ühendatud riigikaitsesüsteem, planeerimine ja juhtimine
Eestis ei ole kahjuks sõjalise riigikaitse ja sisejulgeoleku valdkonnad korralikult põimunud. Õnneks vähem kui varem, kuid siiski esineb aeg-ajalt ametkondlike rivaalitsemisi. See on aga lubamatu ja kogu riigi julgeolekut kahjustav. Venemaa näiteks on astunud selles valdkonnas pika sammu edasi, luues hiljuti juhtiva keskuse,[26] mida saab pidada kõigi julgeolekuga seotud struktuuride ühendajaks koos pädevusega suunata nende tegevust. See on üks keskus kõrgeimal tasandil, mis ei tohiks jätta ruumi ametkondlikule rivaalitsemistele ja nn oma asja ajamiseks. Lähenemine on väärt tunnustamist.

Eesti peab jõudma samale tasemele ja veelgi paremini. Riigi julgeolek on lahutamatu; on selleks ohud rahu või sõja ajal, üks on seotud teisega. Informatsiooni jagamine, tarvilik seaduslik raamistik, erinevate ametkondade vahendite ristkasutus, ühe valdkonna inimeste plaanitud praktiseerimine teise ministeeriumi hallatavas asutuses jne – peavad saama igapäevaseks normaalsuseks, mitte suursündmuseks. Vältimaks egode mänge, tuleb kõrgeimal tasandil luua vastavate volitustega koordineermiskeskus, kuhu kuuluvad olulised võtmeisikud. 

Eesmärk on kiireim ja efektiivseim probleemide lahendamine ja ohtude ennetamine meie riigile. See oleks oma julgeolekunõukogu, mille otsused on kohustuslikud kõigile ministeeriumitele ja asutustele. See peab olema kogu, mis loob, suunab ja valvab rahvusliku julgeolekustrateegia elluviimist. See ei ole jututuba ega ühegi erakonna ripats – see peab olema koht, kus tehakse otsuseid ja järelvalvet nende otsuste täideviimise üle. Koosnedes samas praktikutest ja professionaalidest, aitab selline kogu vältida utoopiate kirjapanekut poliitikatesse.

Kokkuvõtteks julgen arvata, et eelnevatel lähtekohtadel põhinev riigikaitse saab olla väikeriigile taskukohasem, kuid samas tunduvalt tulemuslikum kui suuriigi vähendatud mudelite kopeerimine. See kõik ei pruugi tagada kiiret otsustavat võitu sõja korral, kuid on kindlasti palju elujõulisem kui praegune olukord ja plaan. Just rahvaväe ja oma koduväljaku eelistele toetudes saab luua vastasele tõsise probleemi ja heidutuse, kus piltlikult iga puu ja põõsa tagant antakse tuld; kus tal mitte kuskil ei oleks turvaline ja pidevalt puuduks varud oma plaanide elluviimiseks. 

Moodne sõjapidamiskunst rõhub vastase moraalse tugevuse hävitamise olulisust, sest siis murdub ka ta lahingjõud. Eesti riigikaitselt eeldab see palju suuremat kodutööd ja vastavate programmide ning hangete ülevaatamist. Ajaloos on palju näiteid, kus nutikas väiksem vägi on löönud suuremat. Ka meil on aeg hakata enda vastu ausaks ja nutikaks, mitte panustada lootusele, et kui häda käes, siis tuleb keegi teine ja päästab meid. Lootus ei ole kunagi olnud toimiv meetod ja meil on seda jõudu, et saada ise hakkama.



[1] William S. Lind. Manööversõjapidamise käsiraamat. Tartu: Aburgus 2014, lk. 17.
[3] Leo Kunnas: Uus arengukava tähendab kaost kaitseväe sõjaaja juhtimises. Delfi 13.12.2013, http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/leo-kunnas-uus-arengukava-tahendab-kaost-kaitsevae-sojaaja-juhtimises?id=67438418
[4] Ants Laaneots: uus arengukava lõhkus ära kaitsejõudude tervikliku juhtimissüsteemi. Maaleht 09.05.2014, http://maaleht.delfi.ee/news/maaleht/uudised/ants-laaneots-uus-arengukava-lohkus-ara-kaitsejoudude-tervikliku-juhtimissusteemi.d?id=68638117
[7] AP/BNS. Vershbow: NATO kiirreageerimisjõudude loomiseks kulub vähem kui aasta, http://www.postimees.ee/2925229/vershbow-nato-kiirreageerimisjoudude-loomiseks-kulub-vahem-kui-aasta
[8] Ahto Lobjakas: NATO egiidi all siin viibivad üksused ei sekkuks Eesti poolel sõjategevusse. ERR 22.08.2104, http://uudised.err.ee/v/arvamus/19e1404d-e266-43fb-8fde-a5a6d7179739
[9] Rene Toomse. Eesti kaitsepoliitika dilemmad muutuvas maailmakorralduses. Acta Politica Estica Nr 4 (2013), lk. 121, http://publications.tlu.ee/index.php/actapoliticaestica/article/view/109/98
[10] Andrew A. Michta. Polish hard power: Investing in the military as Europe cuts back. American Enterprise Institute 19.12.2013, http://www.aei.org/publication/polish-hard-power-investing-in-the-military-as-europe-cuts-back/
[11] Iskander (SS-26). Missile Threat, http://missilethreat.com/missiles/iskander-ss-26/
[12] Kristjan Moora. Sõjalise riigikaitse vajadusest Eesti saartel. Saarte Hääl 17.09.2014, http://www.saartehaal.ee/2014/09/17/sojalise-riigikaitse-vajadusest-eesti-saartel/
[13] Vitaly Shevchenko. "Little green men" or "Russian invaders"? BBC 11.03.2014, http://www.bbc.com/news/world-europe-26532154
[15] Air Power Australia. Surface to Air Missile Systems and Integrated Air Defence Systems, http://www.ausairpower.net/sams-iads.html#mozTocId13394
[16] Laura Smith-Spark. Phil Black and Frederik Pleitgen. Russia flexes military muscle as tensions rise in Ukraine's Crimea region. CNN 27.02.2014, http://edition.cnn.com/2014/02/26/world/europe/ukraine-politics/
[18] William S. Lind. Manööversõjapidamise käsiraamat. Tartu: Aburgus 2014, lk. 41.
[19] Ibid., lk. 134,
[20] John Arquilla, David Ronfeldt. Swarming and the Future of Conflict, www.rand.org/content/dam/rand/pubs/documented_briefings/2005/RAND_DB311.pdf
[21] Ellen Knickmeyer. 2006 War Called a 'Failure' for Israel. Washington Post 31.01.2008, http://www.washingtonpost.com/wp-dyn/content/article/2008/01/30/AR2008013000559.html 
[22] William S. Lind. Manööversõjapidamise käsiraamat. Tartu: Aburgus 2014, lk. 36.