Rene Toomse, Eesti
Ekspress 14.01.2015
Massimõrv Charlie Hebdo toimetuses Pariisis eelmisel nädala ei ole isoleeritud intsident. Samuti ei pruugi see olla Al Qaeda või Islamiriigi otsese juhtimise ja osalusega sooritatud täpsusrünnak. Samavõrd ei ole see koletu kuritöö tõenäoliselt vaid asi iseeneses ega suunatud lõppeesmärgis Islamit solvanud karikaturistide karistamiseks. Toimunu ja toimuva juurpõhjused on siiski palju sügavamal.
Lühidalt statistikast. See ei ole esimene surmav rünnak radikaalse islamismi järgijate poolt lääne ühiskondade vastu. Rünnakuid toimus juba enne kurikuulsaks saanud 9/11 kaksiktorne. Suuremat kajastust leidnud veel Madriidi pommirünnak rongides 2004 ja Londoni metroo plahvatused 2005. Kuigi varasemad meetodid erinevad eelmisel nädalal toimunust, ühendab neid üks selge tegur – need on sooritatud inimeste poolt, kellel on radikaalsed religioossed vaated, mis vastandavad Islami kõigile teistele usunditele ja kultuuridele. Sellised intsidendid ei ole üksikjuhtumid, neid toimub või püütakse toime panna üle maailma praktiliselt iga päev. Paljudest me ei kuule, kuna eriteenistustel õnnestub tegusid ennetada või ei ületa toimepandud rünnakud mujal riikides lääne meedia uudistekünnist.
Iga selline intsident tekitab õigustatud küsimused: miks? Lihtne on süüdistada kõiki seda religiooni järgivaid inimesi või ka antud juhul õnnetu ajakirja toimetuse õrritava tegevust. Siiski on tegemist lääne ühiskondade oma tegude viljadega, mis algasid juba palju aastaid tagasi. Ennast ja oma kogukonda on alati raske kritiseerida, kuid selleks, et vigadest õppida, tuleb neid analüüsida.
Tänapäevase nn moodsa rahvusvahelise radikaalse islamismi algusperioodiks võib lugeda NSVL sõda Afganistanis. See sõda viis Talibani kui sõjalise ja radikaalse poliitilise organisatsiooni tekkimiseni. Siiski oli Talibani eesmärk piiratud vaid Afganistaniga. Riigi tagasihõivamisel Moskva poolt mahajäetud nukuvalitsuse käest liitus nendega bin Ladeni organiseeritud al-Qaida. Just Bin Laden oli see mees, kes vihkas lääneriike ja asus kultiveerima kaugemale ulatuvaid ideid oma võitlejate ridades – et tõeline vaenlane on lääne ühiskond. Tal olid vihkamiseks sügavad isiklikud põhjused. Tema kodumaa Saudi Araabia oli tugevalt Ühendriikide mõju all ja kuna bin Laden kritiseeris tugevalt sellist selgrootust, pagendasid võimud ta riigist. Talibani juht Mulla Omar andis Bin Ladenile varjupaika oma uues riigis tänutäheks varasema abi eest sõjas venelaste vastu.
Kibestunud ja kodumaata al-Qaida juht võttis oma elu missiooniks USA hävitamise ja organiseeris mitmeid rünnakuid saatkondade ja sõjalaev USS Cole vastu Jeemenis 2000. aastal ning New Yorki kaksiktornide pihta 2001. On analüütikuid, kes arvavad, et bin Laden tegi seda meelega Afganistanist. Tema eesmärk võiski olla meelitada USA pikka, kallisse ja verisesse konflikti esialgu Talibaniga ja siis terve Lähis-Idaga, mis viiks vihatud lääneriigi majanduse kokkuvarisemiseni. USA ja liitlased läksid ka liimile. Rünnati Afganistani ja mõni aasta hiljem Iraaki (kus al-Qaida oli keelatud). Kuna vägivald sünnitab vägivalda, siis tekkis peagi juurde uusi ekstreemseid grupeeringuid, kes võtsid omaks nägemuse, et USA ja tema liitlased ohustavad nende religiooni ja identiteeti. Ja seetõttu tuleb asuda vasturünnakule.
Kuna sõjaliselt ei suutnud need vastupanuliikumised lääne moodsatest sõjavägedest jagu saada, siis lõid nad uue doktriini, mis keskendus terrorile lääneriikides. Teiseks oluliseks arenduseks sai juhtimise peaaegu täielik hajutamine. See muutis praktiliselt võimatuks radikaalide organisatsioonide hävitamise, sest kogu tegevus lääneriikide vastu viidi idee ja eesmärgi tasandile. Iga rahulolematu grupp või indiviid võis iseseisvalt organiseerida ja täide viia rünnakuid ilma, et selleks oleks pidanud tulema eraldi korraldust kuskilt tipust.
Paradoksaalsel kombel võimaldas seda ideed laialdaselt levitada läänes loodud IT lahendused ja sotsiaalmeedia. Algas ja siiani toimub ulatuslik propagandakampaania, mis on suunatud moslemitest immigrantidele lääne ühiskondades. Kaos sünnitab kaost. Mida ebastabiilsemaks muutus lääneriikide sõdade tõttu keskkond kogu Lähis-Idas, seda rohkem tungles põgenikke Euroopasse. Mida vähem nad leidsid tähelepanu või hoopis kohtasid vaenulikku suhtumist, seda kergemalt paljud neist võtsid ja võtavad endiselt omaks bin Ladeni esialgsel ideel põhineva maailmavaate ja doktriini – läänelikud ühiskonnad peavad hävima, et „tõeline Islam“ saaks tervet maailma valitseda.
Lääneriigid tegid esimese suure vea eelduses, et Lähis-Ida diktaatorite valitsemise all elavad inimesed hindavad samu väärtusi, mis meie. Demokraatia, inimõiguste, naiste võrdõiguslikkuse jms jõuga sinna viimine rikkus sealse normaalse tasakaalu ja tekitas praeguse leppimatu konflikti. Teine tõsine viga tehti eeldades, et sõjaväega saab vastaseid sundida surmahirmul loobuma oma eesmärkidest. Ei saa, sest paljudele moslemitele on surmast hirmsam religiooni ja identiteedi kaotus. Meie kultuurilised arusaamad on kardinaalselt erinevad. Just eelmainitud läänelikes „heades ja õigetes“ väärtustes nägid ja näevad paljud neist palju suuremat ohtu, kui elu kaotus. See seletab ka suurt enesetaputerroristide hulka rünnakustes nii siin- kui sealpool piire.
Tundub, et Samuel Huntingtoni 1992. aasta ennustus tulevastest tsivilisatsioonide kokkupõrkest kui peamisest konfliktide allikast on tänaseks juba täitunud. On tehtud suuri vigu ja oluline küsimus on: kuidas edasi? Võib-olla on kriitiline mass juba ületatud ja tagasi normaalsusesse ei olegi võimalik pöörduda? Viimasele annab vastuse vaid tulevik. Üks on selge, radikaalsete gruppide provokatsioonidele ei tohi vastata sellega, mida nad ootavad.
Meetod, mida hetkel rakendatakse, on selliste rünnakute läbi lääneriikide ja –rahvaste vaenuliku suhtumise provotseerimine. Mida rohkem siiani kahtlevaid moslemeid taga kiusama hakatakse, seda kergemalt pöörduvad nad radikaalse doktriini poole. See on selge eesmärk viimaste rünnakute taga – värvata juurde „tõelise Islami“ toetajaid ja liikuda edasi lääne kultuuride hävitamise teel.
Lääneriikidel on põhimõtteliselt vaid kaks halba valikut: teha nägu, et midagi ei toimu ja hääbuda ajaloo prügikasti või muutuda ise radikaalseks oma immigratsiooni- ja piirikontrollipoliitikas, samas püüdes parandada tehtud vigu Lähis-Idas ilma jõu kasutamiseta. Tuleb aktsepteerida seda, et seal ei ole demokraatiat meie mõistes. Iga ühiskond, nagu looduski, reguleerib ennast ise.
