Legal Notices

All expressed in this blog are the author's opinions and do not represent any official standpoint of any other entity.
No expression here is intended to incite any violence, rebellion or any other conduct that is not according to commonly established rules and regulations.
All information presented here is acquired via open sources or personal experiences of the author. Here is no classified information any kind.

03 February 2015

Tikud, sool ja gaasimask


Rene Toomse, Õhtuleht 18.01.2015
Ukrainas käib sõda, kodudest on pidanud lahkuma üle 600 000 inimese. Kes leiab peavarju sugulaste-tuttavate juures, kuid paljud on majutatud ajutistesse selleks kohandatud ruumidesse. See on kõike muud kui normaalne või kerge elu nendele inimestele. Suur vastutus inimeste esmavajaduste tagamiseks on riigil. Me ei tea veel, kui valmis Ukraina tegelikult oli sellise olukorra jaoks või kui palju inimesi võis kaotada elu puuduliku arstiabi või külma tõttu.

Leedu kaitseministeerium andis juhtnöörid elanikkonnale tegutsemiseks kriisi- ja sõjaolukorras. Leedu siseministeeriumi ettepaneku kohaselt peaks kõiki tulevikus ehitatavaid avalikke hooneid saama sõja korral kohandada pommivarjendiks.

Arhitekt Margit Mutso on juba aastal 2011 kultuurilehes Sirp kirjeldanud meie põhjanaabrite korraldusi tsiviilkaitsevaldkonnas, tuues muu hulgas esile, et soomlased peavad seaduse järgi kõikide hoonete juurde, mis on suuremad kui 600 m² ja püsivalt kasutusel, rajama varjendi. Varjendina on arvel (ja ka tähistatud) linnade suured maa-alused parklad jne.

Tsiviilkaitset kui mõistet ja süsteemi ei leia tänapäevasest eestikeelsest ametlikust sõnavarast. See on jäänud ajaloo prügikasti kui igand Nõukogude Liidu ajast. Selle nime all korraldati koolides ja töökohtades õppusi varjenditesse varjumiseks, gaasimaskide kasutamiseks, esmaabi andmiseks jne.

Jääb mulje, et pärast iseseisvumist on rahvas võimaliku pommirünnaku või  ammoniaagiterminalis juhtuva õnnetuse suhtes immuunne. Poliitikasse on ilmunud väljend: elanikkonna kaitse, kuid ka sellele on praktilisel tasandil sisu andmata.

On ilmne, et inimesi on vaja kaitsta suurte õnnetuste ja sõja eest. Kuidas see saab toimima Eestis, ei ole selge tänaseni. Enamik tänapäeva lapsi ega noori poliitikuidki ei ole tõenäoliselt näinud gaasimaski mujal kui filmis.

Riiki pole olemas ilma tema elaniketa. Eriti sõja olukorras ei tohi korrakski unustada nende inimeste elu kaitset ja tagamist, kelle eest kaitseväelased ja kaitseliitlased oma elu ohtu seades vaenlase vastu astuvad. Seetõttu tuleb peale targa võitlusvõime arendada välja ka tugev ja toimiv elanikkonna kaitsesüsteem. Asustatud aladel peavad olema olemas pommivarjendid, vee- ja toiduvarud, soojad riided põgenikele jms.

Selline juhtimine on seadusega küll antud siseministeeriumi ning omavalitsuste vastutusalasse, kuid kas neil on vajalikke varusid, inimesi ja oskusi, et evakueerida sõja jalust ära näiteks väikelinna 3000–10 000 elanikku? Omavalitsuste ja regionaalsetel kriisikomisjonidel on ülesanne plaanida lahendusi hädaolukordadeks, kuid milline on plaan ja reaalne teostus sõja korral, kui evakueerida tuleb masse? Neile inimestele tuleb teises maakonnas valmis seada majutus, toitlustus, arstiabi jms. Kes tagab selliste sõjapõgenike laagrite valve, kaitse ja igakülgse toetuse?

Siin on suur roll täita Kaitseliidul, Naiskodukaitsel, Noortel Kotkastel ja Kodutütardel.  Neil on võimalus üleriigilise võrgustiku kaudu tagada ja koordineerida tugiteenuste toimimist koos omavalitsustega. Eriorganisatsioonide liikmed saavad regulaarset õpet muu kõrval ka meditsiinis ja toitlustamises. 

Omavalitsus on küll vastutav elutähtsate teenuste toimimise, varjete ja varude tagamise eest, kuid kui seal vahetuvad linnapead, vallavanemad, volikogud, siis tekib alati probleem süsteemi järjepidevuses. Samuti ei ole omavalitsusel kasutada väljaõppinud inimjõudu ega tõenäoliselt ka arvestatavat kogemust hallata suuri kriise. Siin saab ja peab Kaitseliit olema abiks.