Legal Notices

All expressed in this blog are the author's opinions and do not represent any official standpoint of any other entity.
No expression here is intended to incite any violence, rebellion or any other conduct that is not according to commonly established rules and regulations.
All information presented here is acquired via open sources or personal experiences of the author. Here is no classified information any kind.

23 March 2014

Riigikaitselisest debatist – kas teisitimõtlejad on ikka dissidendid?


Rene Toomse
Märts 2014 Keilas

Käesolev kirjatükk on mõtlik ja küsimuse võtmes – kas Eesti plaanitud kaitsemudelis kahtleja on tõesti pahatahtlik dissident? Põhjus, miks ma sellest kirjutan, on see, et jälle kord on nagu tekkimas suhtumine: kui sa pole meie poolt, siis oled vastu. Ja seda üldse mitte peamise pingutuse, ehk sõjapidamise enda tasandil, vaid meetodite üle, kuidas võiks sõda pidada. Sisuliselt ei toimu debatti, sest keegi kuskil on juba parimad plaanid teinud ja kõiki teisi arvamusi ning ebamugavad küsimusi peetakse pahatahtlikeks. Veel üks tundmus – kui oled tegevteenistusest läinud, siis ei ole sa kursis ega ka mitte enam pädev kaitsevõimest mõtlema ja hoiaks selle eest, et veel kehtivates plaanides kahtlema. Dissident selline. Ma ei räägi siin vaid enda eest, sama trendi on tunda ka teiste avaliku ruumis kriitilisemate sõnavõtjate pihta.


Kuna olen samuti viimasel ajal kriitilisemalt sõna võtnud just uue arengukava pihta, siis kostub siit ja sealt nii mõnegi kõrgema auastmega kaitseväelase etteheidet. Mitte avalikus ruumis, ega mu kahtlust ümberlükkavat. Argumendid on pigem, nagu mainitud: sa ei tea, mis toimub, ära torgi jms. Härrased, need ei ole ratsionaalsed argumendid ja paraku pole mitte kellegi siin ilmas antud luksust vallata absoluutse tõe monopoli. Ma olen siiski 18 aastat teeninud ja ka üht-teist õppinud. Ei saa ju eeldada, et lahkudes oma aju lauale jätsin. Samuti ei leia ma, et olles väljas „süsteemist,“ ei võiks ma edasi uurida ja mõelda sõjapidamisest, nagu oleks selline tegevus vaid vormikandjate ja nende palgatud teadmameeste privileeg. Ei ole nii ja seda järgnevatel põhjusel:

Esiteks, olles oma kodumaa patrioot, reservohvitser ja tegev kaitseliitlane, on iseenda sõjaliselt „värske“ hoidmine mu moraalne kohustus. Inimene ei ole ehitatud nii, et suudab taaslaadida teadmised sõjapidamisest, taktikast ja tehnikatest minutiga kriisiolukorras, nagu USB 3.0 pulgalt arvutisse. Sama kehtib ka sõjapidamise suure plaaniga – üldine strateegia ja doktriin peavad olema kogu aeg värskendatud, millele saab pärast detailseid lahingplaane kiirelt juurde liita. Ühtne raamistik: mis eesmärkidel ja kuidas me võitleme, peab olema selge igaühel.

Teiseks olen ma Eesti kodanik ja mul on põhiseaduslik õiguspärane ootus, et kõik riigi funktsioonid, sealhulgas riigikaitse, toimivad nii hästi kui võimalik. Mul on õigus oodata, et kogu riigikaitsesüsteem on loodud nii, et mu lähedased ei kannata eriti selletõttu, et riigi kaitsmine ei ole piisavalt hoolikalt ja parimal võimalikul viisil plaanitud. Sõja korral ei saa keegi vabandada, et kahjuks ei tulnud seekord välja, andke andeks, me eksisime. Vabandada saab, kuid seda ei anta andeks, sest riigi kodanikud on maksnud parima võimaliku kaitse eest ja neil on õigus see parim kaitse saada. Kaitseplaneerijatel ja sõjalistel juhtidel on kohustus parim kaitse tervele riigile ja oma rahvale tagada.

Kolmandaks, olles sõdur ja ohvitser sõja korral, ei ole siiski kellelgi õigust mind mõtlematult kasutada. Ma olen andnud vande „ … kaitsta Eesti Vabariiki vaenlase vastu kogu oma mõistuse ja jõuga, igal ajal valmis olles ohverdama oma elu lahingutes langenud kangelaste eeskujul riigi kasuks,“ mida ma ka kõhklematult teen. Kuid see ei anna mitte kellelgi õigust mind surma saata kehva või ebapädeva plaani alusel. Kui ma pean andma oma elu, mis on iga inimese ainuke tegelik väärtus siin maises ilmas, siis mul on õigus oodata, et see oleks antud asja eest, mitte „oops, seekord läks natuke valesti“ käsu peale, sest kaitseplaneerijad ei ole suutnud või viitsinud oma kodutööd teha.

Need kolm on põhjused, miks ma „kahtlen“ ja „torgin.“ Võib-olla olen ma nii rumal, et ei saa aru selle sobimatusest meie kultuuriruumi? Võib ka nii olla, kuid vaatamata sellele teen ma seda edasi ja heas usus, et mu kriitika ning monoteaterlikud arutlused on kantud parimast tahtest panustada parimasse võimalikku riigikaitsesse sõja puhuks. Ei midagi muud, ei kellegi hääletoru, ega mingit pahasoovlikust. Ma tahan siiralt, et sõja korral ei annaks oma elu üksi Eesti võitleja tarbetult.

Sõjaline kultuur ja mõtlemine
Briti kuulus strateeg ja sõjandusmõtleja Sir Basil Liddell Hart on öelnud, et ei ole midagi raskemat uue idee istutamisest sõjaväes kui vana mõtteviisi väljajuurimine. See ei ole muidugi ainult sõjavägede probleem, vaid toimib igas valdkonnas nii. Ja see on inimlik, sest inimene on oma loomult mugav – ta on nii loodud. Iga üleliigne liigutus on tegelikult normist väljatulek vähemalt loodusseaduste järgi. Kuid inimesel on mõistus, mis on loonud praegused ühiskonnad ja selles kehtivad tavad ning reeglid. Seega, iga inimene, kes on valmis võtma juhi positsiooni, võtab ka sellega kaasneva vastutuse. Viimane on tihti adumata, sest kui midagi ei juhtu, siis ei saabu ka vastuste andmise päeva. Kuid see saabub siiski ja eriti teravalt sõjas, kus inimesed surevad. Iga langenu on tegelikult suur kaotus, mitte number Exceli tabelis. Selles mõttes on iga tasandi sõjaline juht ja ka kaitseplaneerija alati vastutav iga kaotatud elu eest. Kui inimesed surid parima võimaliku lahingplaani nimel, siis ei ole juhtidel süüd. Kui laiskuse, mõttemugavuse, rumaluse või hooletuse tõttu, siis on juhid süüdi.

Millises kultuuriruumis oleme meie väikerahvana? Kas sellises, kus inimene on number ja kaotatud rühm vaid statistika või selline, kus iga võitleja on ametikohal, mis vastab ta parimate võimetega vastasele kahju teha? See kehtib ka juhtide kohta. Kas kõik need, kellele on antud positsioon ja sellega kaasnev vastutus, selle ka tegelikult välja kannavad? Hell küsimus, kas pole? Mitte just avalik debatt, kuid me kõik teame, et tõsiseid probleeme on igal tasandil. Raskete küsimuste küsijad ei saa reeglina ülendatud, sest nad on „probleemsed.“ Muidugi võib silmad kinni panna ja tuimalt väita, et see pole tõsi, kuid kõik, kes on „sees“ olnud, teavad, et nii on paraku. Puudub tegelikult toimiv ja asjalik personalipoliitika. Seda pole kunagi olnud, vähemalt mitte selles mahus, nagu see peaks endast hoolivas ja eesmärgipäraselt toimivas süsteemis olema. Kannad koos ja „just nii härra kindral“ on alati eelises kui „kogu lugupidamise juures, härra kindral, see ei ole hea mõte sellepärast, et … “

Iisraelis näiteks on vastupidi, ülem peab oma sõdurite respekti välja teenima. Sõdur võib otse küsida ohvitserilt: mis teeb sind paremaks, miks oled sina just õige mees mind juhtima? Kui ohvitser ei ole oodatud tasemel, siis hääletab üksus ta välja. Uskumatu, kas pole. Kuid samas on selline kultuur andnud aluse riigikaitsesüsteemile, mis on löönud tagasi kõik ülekaalukad rünnakud nende vastu läbi ajaloo. Ja neid pole rünnatud vähe. Kogu nende naabruskond leiab, et neil pole üldse mingit õigust eksistentsile. Kes nüüd arvab, et nende tugevus on USA toetuses, siis tuleb arvesse võtta, et ka sellise toetuse loomine ja hoidmine on osa „suurest strateegiast,“ mitte kingitus Jahvelt. Nad saavad suurepäraselt aru, et riigikaitse toimib tegelikult läbi kõigi riigi funktsioonide, sealhulgas majanduse ja välispoliitika. Kõik pingutused on sünkroniseeritud vastavalt. See on üleriigiline süsteem, kus kõik ministeeriumid, asutused, ettevõtted ja juhid individuaalselt omavad kohta ja selget ülesannet riigikaitses. Riigikaitse on osa kultuurist.

Ma tahan ka küsida: kindral, mis teeb sinu nii heaks, et sa juhid mind ja meie väge? Seejuures ei tee ma seda mõnitavalt, vaid ma tahan tõepoolest teada saada. Tark ja pädev kindral ei solvu, vaid tal on vastus ja teguviis, mis annab mulle vastuse ning meelrahu, et päeval kui ma peaks oma elu andma, ei tee ma seda asjatult. Ma ei usu sellesse, et presidendi antud tärnid teevad pädevaks iseenesest. Ei usus, sest ma tean ja mäletan, kuidas tärne antakse ning sellest oli juba juttu. Ükski juht ei ole jumal, kelle otsusele ta alluvad ei võiks põhjendust küsida. See väide on ka igati kooskõlas Eesti Kaitsejõududes ametlikult aktsepteeritud manööversõjapidamise printsiipidega.

Ma ei hakka siin põhjalikult lahti kirjutama manööversõjapidamist kui mõtteviisi. Selle töö on suurepäraselt ära teinud William Lind oma „Manööversõjapidamise käsiraamatus.“ Igaüks, kellel veel arusaamata, mis sõjas tegelikult edu toob, siis lugegu seda raamatut. Olgu ette öeldud, et selle raamatu lugemises ja mõistmises on ka oht tekitada juurde inimesi, kes esitavad ebamugavaid, kuid põhjendatud küsimusi oma ülematele, kes ei oska oma otsust usutavalt õigustada – miks me seda just nii teeme? Need võitlejad, kes on valmis kõike ülaltantut pimesi uskuma ja keelduvad ise kaasa mõtlema, jätku see raamat vahele.

NATO kui religioon
Viimastel nädalatel on palju juttu kaitsevõimest. Kuigi ma ei arva, et Venemaal oleks mingitki ratsionaalsust Eestit lähiajal rünnata, siis ei saa keegi pead anda, mis on järgmine käik. See, et arusaam maailmapildist ja mõistlikust käitumisest on Venemaa juhtkonna poolt kardinaalselt erinev, kui läänes, on ilmselge juba selle põhjal, et Krimmi sellist hoogsat okupeerimist ei näinud mitte keegi ette. Tahtlikult pime on see, kes ütleb kindlusega, et meid ei rünnata. Inimese, antud juhul võimaliku vastase juhi, käitumist ei saa ette ennustada. Seega on kõik võimalik.

Debatid sõjaks valmistumise ja praeguse arengukava kursi üle käivad erinevates meediumites. Üks koht on ajakirjandus, kuid palju arutletakse ka sotsiaalmeedias. Suures laastus jagunevad arvamused kaheks: NATO tuleb ruttu appi sõja korral ja NATO ei tule. Omaette manitsus on muidugi juhtivpoliitikute lausa noomiv toon, et me peame uskuma NATO abisse. Just viimane suhtumine annab kogu debatile religioosse hõngu ja võib hakata ketsereid määrama, kes ametlikku soovitust ei usu. Siiski on liitlaste appitulek, vaatamata lubadustele, teoreetiline. Sündmust, mis ei ole veel toimunud, ei saa pidada ette tõeseks. See on ratsionaalne arvestus. Jällegi ei kirjeldaks ma siin pikalt, miks NATOl ehk meie liitlastel on raske meile füüsiliselt appi tulla, sest seda olen ma teinud varasemates kirjades. Olgu märgitud vaid paar peamist märksõnad, mis hakkavad nende otsustusprotsessides rolli mängima: Venemaa taktikalised tuumarelvad ja majanduslik sõltuvus Venemaa toormest (just EL suurriigid). Iga riik peab kaaluma, kas sõda teise eest ei kujune kahjulikuks oma riigile ja rahvale. See on iga riigi otsustajate kohus vaadelda esimeses järjekorras. Kellelgi ei ole õigust kahjustada oma riiki ja rahvast kellegi teise eksistentsi nimel – see lihtsalt ei toimi nii. Kontroll-küsimus: kui vene vägi sööstaks Riia poole, kas me saadame oma brigaadi lätlastele appi? See oleks ju meie kohus oma liitlase ees.

Muidugi on vaja lootust ja moraali kõrgel hoida, kuid samas ei ole õige seda teha millegi arvelt, mis ei ole tegelikult garanteeritud. Kindlam kurss oleks tõsiselt mõelda, et kuidas me ka ise hakkama saaks agressori vastu. Millised on vajalikud strateegiad, ehk eesmärgid, meetodid ja vahendid, et täitsa ise toime tulla? See on realistlik strateegiline küsimus, sest kui liitlased ka tulevad, siis on meil ju vaid lihtsam. Nüüd eelarvamustes kinni olles väita, et me ei suuda ise kuidagi oodatavale massile vastu saada, oleks juba ette vale probleemipüstitus. Küsimus ei ole kunagi kas suudame, vaid kuidas me seda teeme. Me oleme ju deklareerinud, et paneme vastu igal juhul ja ei kordu 1939. Siis sellest ka lähtume. Kuid terav ja tõeliselt mõtlemapanev küsimus on kuidas seda teha maksimaalselt edukalt ka olukorras, kus see võib lõpuks olla enesehävituslik. Siin me NATO käsiraamatutest vastuseid ei leia ja tuleb ise kodutöö ära teha.

Tark mees õpib teiste edust ja vigadest. Just õppimine, ka nende tegudest ja tarkusest, kes on meie või meie liitlaste vastased, on oluline. Steriilne analüüs, millest on eemaldatud emotsioonid ja eelarvamused, mis keskendub tegutseja strateegiale, operatsioonidele ja taktikatele, on võti. On viga põlglikult kõrvale jätta õppetunnid klassikalise vene pataljoni rünnakuideest. Suurepärane paindlikus ja võimalusterohkus muuhulgas. Lahingutempo, mis saavutatakse alluvate ülemate piisava tegevusvabaduse, lühikese planeerimistsükli ja suuliste lahingkäskudega on muide irooniliselt rohkem kooskõlas lääneliku manööversõjapidamise põhimõtetega kui meie kasutatavad jäigad NATO protseduurid. Lahingus võidab aga reeglina see, kes on vastase otsustusprotsessist kiirem, sekkub teise tsüklisse ja koormab süsteemi lõpuks üle. Kui kaua meie lahingkäsku ette valmistame, vormistame ja anname? Kes on staapides, need teavad, et see on pikk ja kurnav protsess. Just protsess on keskmes, mitte eesmärk. Paraku pole ükski ilusti vormistatud käsk iseenesest võitnud ühtegi lahingut.

Lühidalt, tuleb õppida edukalt vastaselt ja võtta üle see, mis toimib ja sobib meie eetikaga. Peale vene väe ka taliibidelt ja päris head õpetunnid saab tuletada Hezbollah sõjapidamisest. Viimased on ainsad kogu oma regioonis, kes on Iisraeli sundinud alla vanduma. Nad peavad midagi väga hästi tegema ka kõigi inetuste ja amoraalse kõrval.

Riigikaitse planeerimise paradoksid
Huvitav on näha arutelusid: 2%, 3%, 44 CV90, tankipataljon jne. Ehk siis tavamõtlemises nagu õige järjekord: see on meie raha, need on saadaolevad vahendid ja nüüd läheme eesmärgile (mis see eesmärk nüüd siis ongi – kas vastane purustada või hoida kinni, seni kuni NATO tuleb või miski muu?). Sõjaline planeerimine toimib vastupidi – tagantpoolt ettepoole ehk lähtub alati eesmärgist, mis on vaja saavutada. Ja seni kuni pole eesmärk selgelt paigas ning osalistele teada, ei saa ka adekvaatselt suuri plaane ja hankeid teha. „Eesmärk pühendab abinõu,“ mitte kunagi vastupidi. Praegu paraku tundub, et ilusate roheliste asjade ostmine on eesmärk omaette. Muidugi, ma ju ei tea, sest ma olen väljas. Kuid härrased riigikaitse juhid, selge eesmärk ja lisaks, kui see ei peaks õnnestuma, siis alternatiivne eesmärk sõja korral, on selline teave, mida kogu rahvas peab teadma. Seda ei saa saladuse alla panna, sest esiteks, ei saa keegi omavahel kokku töötama (unistus laiapõhjalisest riigikaitsest). Teiseks ei ole ükski inimene kiire õppima midagi täiesti uut, mis võib välja tulla vahetult enne sõda avalikustatud eesmärgist. Eelmine omakorda viib meid kolmanda probleemini: mitte ükski koostöö ei toimi nii nagu ta peaks kui seda pole piisavalt harjutatud.

Kuna ma ju ei tea, sest ma ei pea veel teadma, siis las ma tulistan natuke huupi ja küsin küsimusi. Kas mõlemad brigaadid (kiirreageerivad), lähevad kohtumislahingusse esimeses järjekorras Narva piiri ületava vastasega? Kui nii, siis milline on nende reserv vasturünnakuteks vastase teise ešeloni vastu? On selleks teine brigaad? Kui teine ja viimane brigaad on lahinguga seotud, siis kes katab Pihkva suunda? Ja Valga juhul kui Läti on võetud? Milline üksus on operatiivreservis reageerima näiteks dessandile esimese brigaadi seljataha, Tallinna, Ämari?

Milline on ikkagi Kaitseliidu roll sõja korral? Uue arengukava kohaselt on nad vastutavad kogu maakaitse eest. Mis see tähendab? Riigi kaitsmise eest sõja korral vastutab ju Kaitseväe Juhataja. Juriidiliselt ja ka mitte sõjaliselt ei saa eristada vastutuste osas maakaitset ja kiirreageerimist sama territooriumi ulatuses – see kõik on üks vastutusala. Kehtiv riigikaitse strateegia ütleb, et „sõjalise kaitse korraldamise eest vastutavad Kaitseministeerium ja Kaitsevägi ning sellesse kaasatakse Kaitseliit.“ Mismoodi seda nüüd mõista tuleks, kas nagu vastuolu ei hakka tekkima? Kas poleks mõistlikum Kaitseliitu koolitada vastase üksusi vastavalt suunama, et brigaad saaks õigel ajahetkel sooritada purustava vasturünnaku? Kas olemasolevad ja plaanitud võitlusgrupid on piisavad, et tekitada kaost vastase tagalas või peaks samasuguse koolituse andma kõigile kaitseliitlastele? Kõigile võitlejatele sõja puhuks, nagu ka riigikaitsestrateegia seda teha käsib, kuid mida ei ole selle jõustamisest 2010 aastal praktiliselt kuidagi järgitud? Miks küll?

Lisaks: kuidas on plaanitud alluvusvahekord (tulevaste) KL maakatseringkondade staapide ja brigaadide vahel? On kuulda, et brigaad, tulles ringkonna alasse, võtab juhtimise üle? Kas see on ikka mõistlik, eeldades, et ringkond peaks teadma põhjalikult oma alas toimuvat? Mis võimekusega ja millises ajaraamis saavad KL maakaitseringkonnad üldse olema? Kuidas hakkab tööle ringkonna üksuste ja brigaadide vaheline koostöö ja kas hakkavad toimuma ka harjutused selle tarvis?

Mõned veel: Kui brigaadidesse hakkab hinnanguliselt kuuluma ligi 12000 reservväelast (6000+6000), siis kelle alluvusse jäävad ülejäänud reservväelased, umbes 8000 (kui toetavad üksused ja teised väeliigid välja arvata)? Loogiliselt peaks nad liikuma siis KL maakaitseringkondade alluvusse, KL enda malevate üksuste täienduseks? Või vastupidi? Kes korraldab ja juhib neid ringkonnapõhiseid protsesse? Kas maakaitseringkonna staap, mis peaks nagu aktiviseeruma alles kriisi- või sõja korral (arengukava kohaselt), saab olema piisavalt valmis sisuliselt operatsioonilise tasandi planeerimist, koordineerimist ja toetust tagama nii oma allüksustele kui ka brigaadidele? Millises ajaraamis on plaanitud esialgne- (IOC) ja täisvõimekus (FOC)? Kas Kaitseliidule on plaanitud anda ka vastavad rahalised vahendid uute ülesannete täitmiseks? Kas käesolevaks aastaks eraldatud +6% KL eelarvesse on tõepoolest piisav? Ei kõla just usutavana, eriti kus viimaste nädalate sündmuste tõttu on liitujate arv tavapärasest suurem. Iga liige ja uus ülesanne tähendab automaatselt mingit lisakulu, sest miski ei ole tasuta.

Vahenditest: kas Eestimaa pinnas, väljapool maanteid, ka mitmekümne tonniseid soomusühikuid kannab? Viimase korralikud ulatuslikud kuivendusprojektid tehti teatavasti nõukogude valitsuskorra ajal. Kas plaanitud soomusvõimega tuleb ka koos neid kaitsev õhutõrje, sest ilma viimaseta on ka parim tank sama tugev nagu prussakas kirsasaapa vastu. Näiteks kopteril Mi-24 paiknev tankitõrje rakett AT-6 lendab 5000m kaugusele ja läbistab 600-700mm soomust. CV-90 ja isegi Leopardi enda relvastusse ei kuulu mitte midagi, mis sellisele tüütusele vastu saaks ja nii võib üks kopterite eskadrill karistamatult nokkida kogu meie soomusväe enne kui nad jõuaks ühtegi edukat lasku teha. Muidugi kõike ei saa korraga, kuid poes me ju väga ei mõtle, et kas osta piiratud rahahulga korral kaks särki ja järgmise nädalani püksata käia. Piinlik oleks ju. Neile, kes mõistukõnes tugevad pole, siis soomuk ja tank käivad koos õhutõrjega nagu särk ja püksid. Ilma viimaseta ei ole nad lahingvõimelised ja sama lihtne saak vastase õhuväele nagu pardid jahimehele.

Proloog
Küsimusi saab esitada veel sadu ja muidugi ei ole need kõik vastamiseks avalikus ruumis. Kuid mis ma kogu eelnevaga öelda tahan on see, et heade vastuste ja tegevuste saavutamiseks tuleb alati püstitada küsimusi, ka ebamugavaid. Kui pole küsimusi, siis ei saa olema toimivaid lahendusi. Mingi üldine osa ja suur idee koos selgelt määratud eesmärkidega peab olema avalik, et luua ideeline ühtlustatud raamistik kõigile sõja korral tegutsejatele, sest see aitab hoida kokku aega, et sobitada parimat lahinguplaani inimeste meeltesse. Aeg aga on teatavasti ainuke ressurss, mis kunagi ei taastu, seega on ta hindamatu. Kaaludes riske: hea salastatud plaan versus avalikult teada olev selge strateegiline juhis, võib juhtuda, et hea saladuses hoitud plaan ei jõua kriisi korral täitjateni. Vastupidises olukorras, kus on antud selged üldised suunised, kuid piisavalt selged, et anda võitlejale eesmärk ja meetod, on siiski võimalik edukalt võidelda ka sel juhul, kui salajane operatiivava juhtub koos seifiga maha põlema. Valikute küsimus, kuid need valikud peaksid olema mõistlikud ja eesmärgipärased.

Ma olen oma missiooniks võtnud sõjalise mõtlemise ärgitamise (ilma kellegi volituseta, kuid kooskõlas alguses märgitud kolme isikliku põhjusega). Ebamugavad küsimused ja teemapüstitused sunnivad inimesi tulema välja mugavustsoonist ja mõtlema, et äkki tõepoolest saab midagi ka paremini teha. Väikeriik ei saa lubada omale kuulekate zombide armeed, pigem tuleks joonduda Iisraeli ja Saksa mudeli järgi. Vahemärkusena, et just sakslased/preislased olid alusepanijad tänapäevasele manööversõjapidamise doktriinile ja kõige parem õpilane on olnud just Iisrael. Viimane näitab selle rahva kõrget intellektuaalset võimet eraldada emotsioonid ja muu tarbetu olulisest ning kasulikust, sõltumata, kellelt on algmaterjal pärit. See omakorda loob aluse väikeriigi ellujäämisele kui tahes vaenulikus keskkonnas. Just see on strateegilise sõjalise mõtlemise olemus.

Seega veelkord, ma ei kirjuta ega räägi midagi selle pärast, et mulle isiklikult ei meeldi või ma peaks ennast palgalistest kaitseplaneerijatest paremaks, targemaks ja ilusamaks. Kaugel sellest. Kõigel, mis ma kirjutan on heasoovlik eesmärk – parima võimaliku riigikaitse arendamisse panustamine. Ei maksa solvuda, kui mu küsimused on ebamugavad ja järeldused aegunud või suisa valed. Ma ei pretendeerigi absoluutsele tõele. Piisab kui mõistlikult kaasa mõelda ja põhjendada, miks on nüüd parem kui enne ja kuidas. Reaalselt, ilma loosungite ja manitsuseta, et kuidas ma ometi ei usu tarkade meeste veendumusi ja pole nende usku. Igal tasandil, presidendist alates, kiidetakse konstruktiivse kriitika vajadust, kuid kui suu lahti teha, siis vaadatakse kurja silmaga – miks sa torgid. Pole ju ilus nii, need ajad peaks juba ammu möödas olema. Tark vägi, nagu me usume ennast olevat, oskab ka tarka debatti pidada ja mitte vaid iseendas, vaid ka laiapõhjalisemalt, nagu meie julgeolekudoktriin ette näeb.

Jõudu paraadiks!