Rene Toomse
Märts 2014 Keilas
Käesolev kirjatükk on mõtlik ja küsimuse võtmes – kas Eesti plaanitud
kaitsemudelis kahtleja on tõesti pahatahtlik dissident? Põhjus, miks ma sellest
kirjutan, on see, et jälle kord on nagu tekkimas suhtumine: kui sa pole meie
poolt, siis oled vastu. Ja seda üldse mitte peamise pingutuse, ehk sõjapidamise
enda tasandil, vaid meetodite üle, kuidas võiks sõda pidada. Sisuliselt ei
toimu debatti, sest keegi kuskil on juba parimad plaanid teinud ja kõiki teisi
arvamusi ning ebamugavad küsimusi peetakse pahatahtlikeks. Veel üks tundmus –
kui oled tegevteenistusest läinud, siis ei ole sa kursis ega ka mitte enam
pädev kaitsevõimest mõtlema ja hoiaks selle eest, et veel kehtivates plaanides
kahtlema. Dissident selline. Ma ei räägi siin vaid enda eest, sama trendi on
tunda ka teiste avaliku ruumis kriitilisemate sõnavõtjate pihta.
Kuna olen samuti viimasel ajal kriitilisemalt sõna võtnud just uue
arengukava pihta, siis kostub siit ja sealt nii mõnegi kõrgema auastmega
kaitseväelase etteheidet. Mitte avalikus ruumis, ega mu kahtlust ümberlükkavat.
Argumendid on pigem, nagu mainitud: sa ei tea, mis toimub, ära torgi jms.
Härrased, need ei ole ratsionaalsed argumendid ja paraku pole mitte kellegi
siin ilmas antud luksust vallata absoluutse tõe monopoli. Ma olen siiski 18
aastat teeninud ja ka üht-teist õppinud. Ei saa ju eeldada, et lahkudes oma aju
lauale jätsin. Samuti ei leia ma, et olles väljas „süsteemist,“ ei võiks ma
edasi uurida ja mõelda sõjapidamisest, nagu oleks selline tegevus vaid
vormikandjate ja nende palgatud teadmameeste privileeg. Ei ole nii ja seda
järgnevatel põhjusel:
Esiteks, olles oma kodumaa patrioot, reservohvitser ja tegev
kaitseliitlane, on iseenda sõjaliselt „värske“ hoidmine mu moraalne kohustus. Inimene
ei ole ehitatud nii, et suudab taaslaadida teadmised sõjapidamisest, taktikast
ja tehnikatest minutiga kriisiolukorras, nagu USB 3.0 pulgalt arvutisse. Sama
kehtib ka sõjapidamise suure plaaniga – üldine strateegia ja doktriin peavad
olema kogu aeg värskendatud, millele saab pärast detailseid lahingplaane
kiirelt juurde liita. Ühtne raamistik: mis eesmärkidel ja kuidas me võitleme,
peab olema selge igaühel.
Teiseks olen ma Eesti kodanik ja mul on põhiseaduslik õiguspärane ootus, et
kõik riigi funktsioonid, sealhulgas riigikaitse, toimivad nii hästi kui
võimalik. Mul on õigus oodata, et kogu riigikaitsesüsteem on loodud nii, et mu
lähedased ei kannata eriti selletõttu, et riigi kaitsmine ei ole piisavalt
hoolikalt ja parimal võimalikul viisil plaanitud. Sõja korral ei saa keegi
vabandada, et kahjuks ei tulnud seekord välja, andke andeks, me eksisime.
Vabandada saab, kuid seda ei anta andeks, sest riigi kodanikud on maksnud parima
võimaliku kaitse eest ja neil on õigus see parim kaitse saada. Kaitseplaneerijatel
ja sõjalistel juhtidel on kohustus parim kaitse tervele riigile ja oma rahvale tagada.
Kolmandaks, olles sõdur ja ohvitser sõja korral, ei ole siiski kellelgi
õigust mind mõtlematult kasutada. Ma olen andnud vande „ … kaitsta Eesti
Vabariiki vaenlase vastu kogu oma mõistuse ja jõuga, igal ajal valmis olles
ohverdama oma elu lahingutes langenud kangelaste eeskujul riigi kasuks,“ mida
ma ka kõhklematult teen. Kuid see ei anna mitte kellelgi õigust mind surma
saata kehva või ebapädeva plaani alusel. Kui ma pean andma oma elu, mis on iga
inimese ainuke tegelik väärtus siin maises ilmas, siis mul on õigus oodata, et
see oleks antud asja eest, mitte „oops, seekord läks natuke valesti“ käsu
peale, sest kaitseplaneerijad ei ole suutnud või viitsinud oma kodutööd teha.
Need kolm on põhjused, miks ma „kahtlen“ ja „torgin.“ Võib-olla olen ma nii
rumal, et ei saa aru selle sobimatusest meie kultuuriruumi? Võib ka nii olla,
kuid vaatamata sellele teen ma seda edasi ja heas usus, et mu kriitika ning
monoteaterlikud arutlused on kantud parimast tahtest panustada parimasse
võimalikku riigikaitsesse sõja puhuks. Ei midagi muud, ei kellegi hääletoru,
ega mingit pahasoovlikust. Ma tahan siiralt, et sõja korral ei annaks oma elu
üksi Eesti võitleja tarbetult.
Sõjaline kultuur ja
mõtlemine
Briti kuulus strateeg ja sõjandusmõtleja Sir Basil Liddell Hart on öelnud,
et ei ole midagi raskemat uue idee istutamisest sõjaväes kui vana mõtteviisi
väljajuurimine. See ei ole muidugi ainult sõjavägede probleem, vaid toimib igas
valdkonnas nii. Ja see on inimlik, sest inimene on oma loomult mugav – ta on
nii loodud. Iga üleliigne liigutus on tegelikult normist väljatulek vähemalt
loodusseaduste järgi. Kuid inimesel on mõistus, mis on loonud praegused
ühiskonnad ja selles kehtivad tavad ning reeglid. Seega, iga inimene, kes on
valmis võtma juhi positsiooni, võtab ka sellega kaasneva vastutuse. Viimane on
tihti adumata, sest kui midagi ei juhtu, siis ei saabu ka vastuste andmise
päeva. Kuid see saabub siiski ja eriti teravalt sõjas, kus inimesed surevad.
Iga langenu on tegelikult suur kaotus, mitte number Exceli tabelis. Selles
mõttes on iga tasandi sõjaline juht ja ka kaitseplaneerija alati vastutav iga
kaotatud elu eest. Kui inimesed surid parima võimaliku lahingplaani nimel, siis
ei ole juhtidel süüd. Kui laiskuse, mõttemugavuse, rumaluse või hooletuse
tõttu, siis on juhid süüdi.
Millises kultuuriruumis oleme meie väikerahvana? Kas sellises, kus inimene
on number ja kaotatud rühm vaid statistika või selline, kus iga võitleja on ametikohal,
mis vastab ta parimate võimetega vastasele kahju teha? See kehtib ka juhtide
kohta. Kas kõik need, kellele on antud positsioon ja sellega kaasnev vastutus,
selle ka tegelikult välja kannavad? Hell küsimus, kas pole? Mitte just avalik
debatt, kuid me kõik teame, et tõsiseid probleeme on igal tasandil. Raskete
küsimuste küsijad ei saa reeglina ülendatud, sest nad on „probleemsed.“ Muidugi
võib silmad kinni panna ja tuimalt väita, et see pole tõsi, kuid kõik, kes on „sees“
olnud, teavad, et nii on paraku. Puudub tegelikult toimiv ja asjalik
personalipoliitika. Seda pole kunagi olnud, vähemalt mitte selles mahus, nagu
see peaks endast hoolivas ja eesmärgipäraselt toimivas süsteemis olema. Kannad
koos ja „just nii härra kindral“ on alati eelises kui „kogu lugupidamise
juures, härra kindral, see ei ole hea mõte sellepärast, et … “
Iisraelis näiteks on vastupidi, ülem peab oma sõdurite respekti välja
teenima. Sõdur võib otse küsida ohvitserilt: mis teeb sind paremaks, miks oled
sina just õige mees mind juhtima? Kui ohvitser ei ole oodatud tasemel, siis
hääletab üksus ta välja. Uskumatu, kas pole. Kuid samas on selline kultuur
andnud aluse riigikaitsesüsteemile, mis on löönud tagasi kõik ülekaalukad
rünnakud nende vastu läbi ajaloo. Ja neid pole rünnatud vähe. Kogu nende
naabruskond leiab, et neil pole üldse mingit õigust eksistentsile. Kes nüüd
arvab, et nende tugevus on USA toetuses, siis tuleb arvesse võtta, et ka
sellise toetuse loomine ja hoidmine on osa „suurest strateegiast,“ mitte
kingitus Jahvelt. Nad saavad suurepäraselt aru, et riigikaitse toimib
tegelikult läbi kõigi riigi funktsioonide, sealhulgas majanduse ja
välispoliitika. Kõik pingutused on sünkroniseeritud vastavalt. See on
üleriigiline süsteem, kus kõik ministeeriumid, asutused, ettevõtted ja juhid
individuaalselt omavad kohta ja selget ülesannet riigikaitses. Riigikaitse on osa
kultuurist.
Ma tahan ka küsida: kindral, mis teeb sinu nii heaks, et sa juhid mind ja
meie väge? Seejuures ei tee ma seda mõnitavalt, vaid ma tahan tõepoolest teada
saada. Tark ja pädev kindral ei solvu, vaid tal on vastus ja teguviis, mis
annab mulle vastuse ning meelrahu, et päeval kui ma peaks oma elu andma, ei tee
ma seda asjatult. Ma ei usu sellesse, et presidendi antud tärnid teevad
pädevaks iseenesest. Ei usus, sest ma tean ja mäletan, kuidas tärne antakse
ning sellest oli juba juttu. Ükski juht ei ole jumal, kelle otsusele ta alluvad
ei võiks põhjendust küsida. See väide on ka igati kooskõlas Eesti
Kaitsejõududes ametlikult aktsepteeritud manööversõjapidamise printsiipidega.
Ma ei hakka siin põhjalikult lahti kirjutama manööversõjapidamist kui
mõtteviisi. Selle töö on suurepäraselt ära teinud William Lind oma
„Manööversõjapidamise käsiraamatus.“ Igaüks, kellel veel arusaamata, mis sõjas
tegelikult edu toob, siis lugegu seda raamatut. Olgu ette öeldud, et selle
raamatu lugemises ja mõistmises on ka oht tekitada juurde inimesi, kes esitavad
ebamugavaid, kuid põhjendatud küsimusi oma ülematele, kes ei oska oma otsust
usutavalt õigustada – miks me seda just nii teeme? Need võitlejad, kes on
valmis kõike ülaltantut pimesi uskuma ja keelduvad ise kaasa mõtlema, jätku see
raamat vahele.
NATO kui religioon
Viimastel nädalatel on palju juttu kaitsevõimest. Kuigi ma ei arva, et
Venemaal oleks mingitki ratsionaalsust Eestit lähiajal rünnata, siis ei saa
keegi pead anda, mis on järgmine käik. See, et arusaam maailmapildist ja
mõistlikust käitumisest on Venemaa juhtkonna poolt kardinaalselt erinev, kui läänes,
on ilmselge juba selle põhjal, et Krimmi sellist hoogsat okupeerimist ei näinud
mitte keegi ette. Tahtlikult pime on see, kes ütleb kindlusega, et meid ei
rünnata. Inimese, antud juhul võimaliku vastase juhi, käitumist ei saa ette
ennustada. Seega on kõik võimalik.
Debatid sõjaks valmistumise ja praeguse arengukava kursi üle käivad
erinevates meediumites. Üks koht on ajakirjandus, kuid palju arutletakse ka
sotsiaalmeedias. Suures laastus jagunevad arvamused kaheks: NATO tuleb ruttu
appi sõja korral ja NATO ei tule. Omaette manitsus on muidugi juhtivpoliitikute
lausa noomiv toon, et me peame uskuma NATO abisse. Just viimane suhtumine annab
kogu debatile religioosse hõngu ja võib hakata ketsereid määrama, kes ametlikku
soovitust ei usu. Siiski on liitlaste appitulek, vaatamata lubadustele,
teoreetiline. Sündmust, mis ei ole veel toimunud, ei saa pidada ette tõeseks.
See on ratsionaalne arvestus. Jällegi ei kirjeldaks ma siin pikalt, miks NATOl
ehk meie liitlastel on raske meile füüsiliselt appi tulla, sest seda olen ma
teinud varasemates kirjades. Olgu märgitud vaid paar peamist märksõnad, mis
hakkavad nende otsustusprotsessides rolli mängima: Venemaa taktikalised
tuumarelvad ja majanduslik sõltuvus Venemaa toormest (just EL suurriigid). Iga
riik peab kaaluma, kas sõda teise eest ei kujune kahjulikuks oma riigile ja
rahvale. See on iga riigi otsustajate kohus vaadelda esimeses järjekorras.
Kellelgi ei ole õigust kahjustada oma riiki ja rahvast kellegi teise eksistentsi
nimel – see lihtsalt ei toimi nii. Kontroll-küsimus: kui vene vägi sööstaks
Riia poole, kas me saadame oma brigaadi lätlastele appi? See oleks ju meie
kohus oma liitlase ees.
Muidugi on vaja lootust ja moraali kõrgel hoida, kuid samas ei ole õige seda
teha millegi arvelt, mis ei ole tegelikult garanteeritud. Kindlam kurss oleks
tõsiselt mõelda, et kuidas me ka ise hakkama saaks agressori vastu. Millised on
vajalikud strateegiad, ehk eesmärgid, meetodid ja vahendid, et täitsa ise toime
tulla? See on realistlik strateegiline küsimus, sest kui liitlased ka tulevad,
siis on meil ju vaid lihtsam. Nüüd eelarvamustes kinni olles väita, et me ei
suuda ise kuidagi oodatavale massile vastu saada, oleks juba ette vale
probleemipüstitus. Küsimus ei ole kunagi kas suudame, vaid kuidas me seda
teeme. Me oleme ju deklareerinud, et paneme vastu igal juhul ja ei kordu 1939.
Siis sellest ka lähtume. Kuid terav ja tõeliselt mõtlemapanev küsimus on kuidas
seda teha maksimaalselt edukalt ka olukorras, kus see võib lõpuks olla enesehävituslik.
Siin me NATO käsiraamatutest vastuseid ei leia ja tuleb ise kodutöö ära teha.
Tark mees õpib teiste edust ja vigadest. Just õppimine, ka nende tegudest ja
tarkusest, kes on meie või meie liitlaste vastased, on oluline. Steriilne
analüüs, millest on eemaldatud emotsioonid ja eelarvamused, mis keskendub
tegutseja strateegiale, operatsioonidele ja taktikatele, on võti. On viga
põlglikult kõrvale jätta õppetunnid klassikalise vene pataljoni rünnakuideest.
Suurepärane paindlikus ja võimalusterohkus muuhulgas. Lahingutempo, mis saavutatakse
alluvate ülemate piisava tegevusvabaduse, lühikese planeerimistsükli ja suuliste
lahingkäskudega on muide irooniliselt rohkem kooskõlas lääneliku
manööversõjapidamise põhimõtetega kui meie kasutatavad jäigad NATO protseduurid.
Lahingus võidab aga reeglina see, kes on vastase otsustusprotsessist kiirem,
sekkub teise tsüklisse ja koormab süsteemi lõpuks üle. Kui kaua meie
lahingkäsku ette valmistame, vormistame ja anname? Kes on staapides, need
teavad, et see on pikk ja kurnav protsess. Just protsess on keskmes, mitte
eesmärk. Paraku pole ükski ilusti vormistatud käsk iseenesest võitnud ühtegi
lahingut.
Lühidalt, tuleb õppida edukalt vastaselt ja võtta üle see, mis toimib ja
sobib meie eetikaga. Peale vene väe ka taliibidelt ja päris head õpetunnid saab
tuletada Hezbollah sõjapidamisest. Viimased on ainsad kogu oma regioonis, kes
on Iisraeli sundinud alla vanduma. Nad peavad midagi väga hästi tegema ka kõigi
inetuste ja amoraalse kõrval.
Riigikaitse planeerimise
paradoksid
Huvitav on näha arutelusid: 2%, 3%, 44 CV90, tankipataljon jne. Ehk siis
tavamõtlemises nagu õige järjekord: see on meie raha, need on saadaolevad vahendid
ja nüüd läheme eesmärgile (mis see eesmärk nüüd siis ongi – kas vastane
purustada või hoida kinni, seni kuni NATO tuleb või miski muu?). Sõjaline
planeerimine toimib vastupidi – tagantpoolt ettepoole ehk lähtub alati
eesmärgist, mis on vaja saavutada. Ja seni kuni pole eesmärk selgelt paigas
ning osalistele teada, ei saa ka adekvaatselt suuri plaane ja hankeid teha.
„Eesmärk pühendab abinõu,“ mitte kunagi vastupidi. Praegu paraku tundub, et
ilusate roheliste asjade ostmine on eesmärk omaette. Muidugi, ma ju ei tea,
sest ma olen väljas. Kuid härrased riigikaitse juhid, selge eesmärk ja lisaks,
kui see ei peaks õnnestuma, siis alternatiivne eesmärk sõja korral, on selline
teave, mida kogu rahvas peab teadma. Seda ei saa saladuse alla panna, sest esiteks,
ei saa keegi omavahel kokku töötama (unistus laiapõhjalisest riigikaitsest).
Teiseks ei ole ükski inimene kiire õppima midagi täiesti uut, mis võib välja
tulla vahetult enne sõda avalikustatud eesmärgist. Eelmine omakorda viib meid kolmanda
probleemini: mitte ükski koostöö ei toimi nii nagu ta peaks kui seda pole
piisavalt harjutatud.
Kuna ma ju ei tea, sest ma ei pea veel teadma, siis las ma tulistan natuke
huupi ja küsin küsimusi. Kas mõlemad brigaadid (kiirreageerivad), lähevad
kohtumislahingusse esimeses järjekorras Narva piiri ületava vastasega? Kui nii,
siis milline on nende reserv vasturünnakuteks vastase teise ešeloni vastu? On
selleks teine brigaad? Kui teine ja viimane brigaad on lahinguga seotud, siis
kes katab Pihkva suunda? Ja Valga juhul kui Läti on võetud? Milline üksus on
operatiivreservis reageerima näiteks dessandile esimese brigaadi seljataha,
Tallinna, Ämari?
Milline on ikkagi Kaitseliidu roll sõja korral? Uue arengukava kohaselt on
nad vastutavad kogu maakaitse eest. Mis see tähendab? Riigi kaitsmise eest sõja
korral vastutab ju Kaitseväe Juhataja. Juriidiliselt ja ka mitte sõjaliselt ei
saa eristada vastutuste osas maakaitset ja kiirreageerimist sama territooriumi
ulatuses – see kõik on üks vastutusala. Kehtiv riigikaitse strateegia ütleb, et
„sõjalise kaitse korraldamise eest vastutavad Kaitseministeerium ja Kaitsevägi
ning sellesse kaasatakse Kaitseliit.“ Mismoodi seda nüüd mõista tuleks, kas
nagu vastuolu ei hakka tekkima? Kas poleks mõistlikum Kaitseliitu koolitada
vastase üksusi vastavalt suunama, et brigaad saaks õigel ajahetkel sooritada
purustava vasturünnaku? Kas olemasolevad ja plaanitud võitlusgrupid on
piisavad, et tekitada kaost vastase tagalas või peaks samasuguse koolituse
andma kõigile kaitseliitlastele? Kõigile võitlejatele sõja puhuks, nagu ka riigikaitsestrateegia
seda teha käsib, kuid mida ei ole selle jõustamisest 2010 aastal praktiliselt
kuidagi järgitud? Miks küll?
Lisaks: kuidas on plaanitud alluvusvahekord (tulevaste) KL maakatseringkondade
staapide ja brigaadide vahel? On kuulda, et brigaad, tulles ringkonna alasse,
võtab juhtimise üle? Kas see on ikka mõistlik, eeldades, et ringkond peaks
teadma põhjalikult oma alas toimuvat? Mis võimekusega ja millises ajaraamis
saavad KL maakaitseringkonnad üldse olema? Kuidas hakkab tööle ringkonna
üksuste ja brigaadide vaheline koostöö ja kas hakkavad toimuma ka harjutused
selle tarvis?
Mõned veel: Kui brigaadidesse hakkab hinnanguliselt kuuluma ligi 12000
reservväelast (6000+6000), siis kelle alluvusse jäävad ülejäänud
reservväelased, umbes 8000 (kui toetavad üksused ja teised väeliigid välja
arvata)? Loogiliselt peaks nad liikuma siis KL maakaitseringkondade alluvusse,
KL enda malevate üksuste täienduseks? Või vastupidi? Kes korraldab ja juhib
neid ringkonnapõhiseid protsesse? Kas maakaitseringkonna staap, mis peaks nagu
aktiviseeruma alles kriisi- või sõja korral (arengukava kohaselt), saab olema
piisavalt valmis sisuliselt operatsioonilise tasandi planeerimist,
koordineerimist ja toetust tagama nii oma allüksustele kui ka brigaadidele?
Millises ajaraamis on plaanitud esialgne- (IOC) ja täisvõimekus (FOC)? Kas
Kaitseliidule on plaanitud anda ka vastavad rahalised vahendid uute ülesannete
täitmiseks? Kas käesolevaks aastaks eraldatud +6% KL eelarvesse on tõepoolest
piisav? Ei kõla just usutavana, eriti kus viimaste nädalate sündmuste tõttu on
liitujate arv tavapärasest suurem. Iga liige ja uus ülesanne tähendab
automaatselt mingit lisakulu, sest miski ei ole tasuta.
Vahenditest: kas Eestimaa pinnas, väljapool maanteid, ka mitmekümne
tonniseid soomusühikuid kannab? Viimase korralikud ulatuslikud
kuivendusprojektid tehti teatavasti nõukogude valitsuskorra ajal. Kas plaanitud
soomusvõimega tuleb ka koos neid kaitsev õhutõrje, sest ilma viimaseta on ka
parim tank sama tugev nagu prussakas kirsasaapa vastu. Näiteks kopteril Mi-24
paiknev tankitõrje rakett AT-6 lendab 5000m kaugusele ja läbistab 600-700mm
soomust. CV-90 ja isegi Leopardi enda relvastusse ei kuulu mitte midagi, mis sellisele
tüütusele vastu saaks ja nii võib üks kopterite eskadrill karistamatult nokkida
kogu meie soomusväe enne kui nad jõuaks ühtegi edukat lasku teha. Muidugi kõike
ei saa korraga, kuid poes me ju väga ei mõtle, et kas osta piiratud rahahulga
korral kaks särki ja järgmise nädalani püksata käia. Piinlik oleks ju. Neile,
kes mõistukõnes tugevad pole, siis soomuk ja tank käivad koos õhutõrjega nagu
särk ja püksid. Ilma viimaseta ei ole nad lahingvõimelised ja sama lihtne saak
vastase õhuväele nagu pardid jahimehele.
Proloog
Küsimusi saab esitada veel sadu ja muidugi ei ole need kõik vastamiseks
avalikus ruumis. Kuid mis ma kogu eelnevaga öelda tahan on see, et heade
vastuste ja tegevuste saavutamiseks tuleb alati püstitada küsimusi, ka
ebamugavaid. Kui pole küsimusi, siis ei saa olema toimivaid lahendusi. Mingi
üldine osa ja suur idee koos selgelt määratud eesmärkidega peab olema avalik,
et luua ideeline ühtlustatud raamistik kõigile sõja korral tegutsejatele, sest
see aitab hoida kokku aega, et sobitada parimat lahinguplaani inimeste
meeltesse. Aeg aga on teatavasti ainuke ressurss, mis kunagi ei taastu, seega
on ta hindamatu. Kaaludes riske: hea salastatud plaan versus avalikult teada
olev selge strateegiline juhis, võib juhtuda, et hea saladuses hoitud plaan ei
jõua kriisi korral täitjateni. Vastupidises olukorras, kus on antud selged
üldised suunised, kuid piisavalt selged, et anda võitlejale eesmärk ja meetod,
on siiski võimalik edukalt võidelda ka sel juhul, kui salajane operatiivava
juhtub koos seifiga maha põlema. Valikute küsimus, kuid need valikud peaksid
olema mõistlikud ja eesmärgipärased.
Ma olen oma missiooniks võtnud sõjalise mõtlemise ärgitamise (ilma kellegi
volituseta, kuid kooskõlas alguses märgitud kolme isikliku põhjusega).
Ebamugavad küsimused ja teemapüstitused sunnivad inimesi tulema välja
mugavustsoonist ja mõtlema, et äkki tõepoolest saab midagi ka paremini teha.
Väikeriik ei saa lubada omale kuulekate zombide armeed, pigem tuleks joonduda
Iisraeli ja Saksa mudeli järgi. Vahemärkusena, et just sakslased/preislased olid
alusepanijad tänapäevasele manööversõjapidamise doktriinile ja kõige parem
õpilane on olnud just Iisrael. Viimane näitab selle rahva kõrget intellektuaalset
võimet eraldada emotsioonid ja muu tarbetu olulisest ning kasulikust,
sõltumata, kellelt on algmaterjal pärit. See omakorda loob aluse väikeriigi ellujäämisele
kui tahes vaenulikus keskkonnas. Just see on strateegilise sõjalise mõtlemise
olemus.
Seega veelkord, ma ei kirjuta ega räägi midagi selle pärast, et mulle
isiklikult ei meeldi või ma peaks ennast palgalistest kaitseplaneerijatest paremaks,
targemaks ja ilusamaks. Kaugel sellest. Kõigel, mis ma kirjutan on heasoovlik
eesmärk – parima võimaliku riigikaitse arendamisse panustamine. Ei maksa
solvuda, kui mu küsimused on ebamugavad ja järeldused aegunud või suisa valed.
Ma ei pretendeerigi absoluutsele tõele. Piisab kui mõistlikult kaasa mõelda ja põhjendada,
miks on nüüd parem kui enne ja kuidas. Reaalselt, ilma loosungite ja
manitsuseta, et kuidas ma ometi ei usu tarkade meeste veendumusi ja pole nende
usku. Igal tasandil, presidendist alates, kiidetakse konstruktiivse kriitika
vajadust, kuid kui suu lahti teha, siis vaadatakse kurja silmaga – miks sa
torgid. Pole ju ilus nii, need ajad peaks juba ammu möödas olema. Tark vägi,
nagu me usume ennast olevat, oskab ka tarka debatti pidada ja mitte vaid
iseendas, vaid ka laiapõhjalisemalt, nagu meie julgeolekudoktriin ette näeb.
Jõudu paraadiks!
