Legal Notices

All expressed in this blog are the author's opinions and do not represent any official standpoint of any other entity.
No expression here is intended to incite any violence, rebellion or any other conduct that is not according to commonly established rules and regulations.
All information presented here is acquired via open sources or personal experiences of the author. Here is no classified information any kind.

28 February 2014

Mõttekohti strateegiast ja taktikatest Kesk Aafrika Vabariigi kriisi lahendamisel



Rene Toomse

Riigikogu on kiitnud heaks Eesti Kaitseväe missiooni Kesk Aafrika Vabariiki (KAV). Ilmselgelt ei ole see operatsioon rahva seas populaarne nagu ükski sõjaline ettevõtmine ei peaks normaalses ühiskonnas positiivset elevust tekitama. Paraku on aeg-ajalt olukordi, kus tuleb teha seda, mida on vaja teha. Selles operatsioonis osalemise üle on argumenteeritud palju ja praeguseks on otsus tehtud. Nüüd tuleks keskenduda sellele, kuidas seda operatsiooni kõige eesmärgipärasemalt täide viia. Paraku ei ole KAVi olukord tegelikult sõjaväelaste lahendada, vaid vaja on just sellist lähenemist, mida meie omaenda julgeolekupoliitika nimetab avaraks julgeolekukäsitluseks. Eesti peaks siin osalema lahenduste pakkujana, kuidas saavutada soovitud lõpptulemit. Selles mõttes on ainult Kaitseväe missioon tõepoolest ebapiisav, nagu ka mitmed kriitikud välja toovad.


Vähe on juttu olnud strateegiast KAV’is valitseva probleemi lahendamiseks. Strateegia on realistlik tegevuskava jõudmaks suurele eesmärgile ja lähtub alati viimase vajadusest. Nagu igas rahutegemisoperatsioonis, on peamine siht ka siin vaenupooled leppimisele sundida, mis võimaldab riigil rahuneda ja tulla tagasi tsiviliseeritumasse rütmi. Selleks on eelkõige tarvis panna piir vägivallale, mis praegusel kujul jätkumise korral vaid kasvab kui laviin. Seega on üks suuremaid probleeme, mis vajab lahendamist, elementaarse korra ja ametliku karistuse hirmu puudumine tapmiste eest. Euroopa mõistes puudub toimiv politsei ja usaldusväärne kohus. Ilma nende instituutideta olukorda paraku paremaks ei tee.

KAV’is ei ole meie üksustele vaenlast. Samas selge laiapõhjalise strateegiata ja sellest tulenevalt võimaliku vigase taktikaga tegutsedes, võib kohalikes kiirelt tekkida viha rahutagajate vastu. Ilmselgelt ootab kumbki vaenupool, et just teda kaitstaks ja tema tegusid kiidetaks heaks. Iga tegevus, mida annab tõlgendada teise poole soosimisena, hakkab kasvatama vaenu rahutagaja vastu. Kui see juhtub, ei ole kaugel ka otsesed rünnakud meie väe vastu.

Kuidas rahustada olukorda kohapeal ja igapäevaselt? Nagu mainitud, siis eelkõige on vaja heal tasemel kohalikku politseid ja selget kohut, kes rakendavad ametlikku sundi keelust üleastujate suhtes. Nende instituutide loomine või parandamine ei ole paraku kaitseväe peamine ülesanne ega ka pädevus. Vaja on palju laiapõhjalisemat strateegiat ja lähenemist. Tark mees õpib teiste vigadest ja ka edulugudest. Tasuks vaadata ajaloo sarnaseid juhtumeid ja arutleda, millised lahenduskäigud töötasid ja millised mitte. 

Malaisia näide 1948-1960
Kuna paljud juurpõhjused ja ilmingud KAV’is tunduvad sarnased kui Malaisia kriisis, siis saaks võimalikke lahenduskäike otsida muuhulgas sellest juhtumist.

Peale teise ilmasõja lõppu domineerisid Malaisias britid. Nad aitasid luua riigi oma valitsuse ja säilitada kontroll protsesside üle. Kuna kommuniste ja etnilisi hiinlasi valitsemisse ei kaasatud ja neid koheldi ka oluliselt ebavõrdsemalt, keris ajapikku üles verine mäss nii valitsuse kui brittide vastu. Esialgne reaktsioon brittide poolt oli verine sõjaline mahasurumine, mis paraku vaid kasvatas probleemi.

Siis tehti kannapööre strateegias. Sõjaline surve asendati hiinlaste olukorra parandamisega. Neile ehitati oma linnaosad, mida valvasid nende oma kodukaitseüksused, anti valimisõigus ja kaasati riigiasjadesse. Suur osa korra loomises ja tagamises langes Londoni politseipealikule Arthur Youngile, kes kiirelt reformis kohaliku politsei selliseks, mis võitis kohalike elanike usalduse ja andis olulise panuse korra taastamisse. Mitmete mittesõjaliste meetmete tulemusena saavutati ka leppimine selleks korraks.

Küprose näide 1954-1959
Irooniliselt vastupidine oli strateegia Küprosel, mis sisuliselt lõppes kaotusega eelkõige valede taktikate valiku tõttu. Sel koloniaalmaade vabakslaskmise perioodil tõmbusid britid välja Egiptusest, kuid tahtsid säilitada kontrolli Küprose kui strateegilise platvormi üle. Kohalikud elanikud tahtsid ühineda Kreekaga, britid aga ignoreerisid nende soove.

Kolonel George Grivas valmistas kaks aastat ette mässajate organisatsiooni, millest brittidel puudus igasugune ülevaade. Aprillis 1955 alustas liikumine EOKA terrorirünnakutega brittide, nukuvalitsuse ja politsei vastu. Britid tõid vastuseks saarele 40 000 sõdurit. Nad keeldusid endiselt kohalike poliitikutega läbi rääkimast, kasutati jõhkraid meetmeid kohalike suhtes. Panustamine politseile oli vale ja puudulik. Kuna kohalik rahvas ei tulnud politseisse tööle, siis värvati türklasi, kelle puudus igasugune side kohalikega. Vastupidi, kohalikud vihkasid neid ja see andis vastupanuliikumisele hoogu vaid juurde.

Rahvusvahelise surve tulemusena olid britid sunnitud oma seisukohast taanduma ja andma riigile iseseisvuse. Seejuures ei olevat olnud aktiivseid sisse kunagi rohkem kui 200-300. Peamised põhjused, miks kaotati, olid kohalike inimeste soovide ignoreerimine ja vale rõhuasetus korratagamisse.

Ühiskonna ülesehituse strateegia ja võimeka tsiviilmissiooni vajadus
Ilmselge on see, et ainult tänavatel patrullimine, relvade ärakorjamine ja põgenike laagrite valvamine ei too mingit reaalset lahendust. See on vaid ajutine edasilükkamine, kuid ei vii vaenupoolte leppimiseni, mis on alus olukorra stabiliseerumiseks. Peamiseks probleemiks on kättemaksusoovist kasvav viha moslemite ja kristlaste vahel. Selles mõttes on tegemist ka analoogiaga Bosnia konflikti olemusest. Kummalgi juhul ei ole olnud tõsist ajaloolist vihkamist erinevate religioonide vahel, seega ei saanud see kunagi olla juurpõhjus, vaid pigem ettekääne. Sellistes olukordades on leppimine võimalik, kuid mida kauem võtab aega poolte lahutamine ja jahutamine, seda pikem ning hapram on leppimisprotsess. Hammas hamba, silm silma vastu on kehtiv õigus kui ei ole käepärast paremat. Antud juhul on kiiresti vaja tuua tagasi riiklik ja õiglane karistuse hirm üleastumiste, ehk teiste inimeste tapmise eest.

Viivitades oluliste instituutide, nagu politsei ja kohus, taastamisega, olukord vaid halveneb, sõltumata rahutagajate arvust ja tegevusest. Seega oleks kiirelt vaja asuda tegutsema rahutagavate riikide muudel instantsidel ja organisatsioonidel, et need ametid taastada. Sõjaväed saavad siin olla vaid turvameeste rollis ja peaksid igati järgima tsiviiljuhtkonna juhiseid ühiskonna ülesehituse strateegias.
Just kohaliku seadusliku ja rahva poolt tunnustatud valitsus- ja haldussüsteemide ülesehitamine on see, mille järgi peaks küsima Eesti valitsus ja pakkuma igakülgset toetust oma targemate peadega. Ja seda tuleks teha kohe. Viimaste sõdade praktika näitab, et klassikaline kolmeastmeline järjestikuline lähenemine „julgesta – ehita üles – toeta“ ei tööta tegelikult. Pigem on vaja need kolm lähenemist ühendada samas ajas ja ruumis, sest kui koos julgestamisega ei toimu ülesehitust ja toetamist, ei saa kriisipiirkond kunagi piisavalt julgestatuks, et teha viimast kahte tegevust rahu tingimustes. Lähimad näited on võtta nii Iraagi kui Afganistani sõdadest.

Aktiivselt tuleks tegeleda tegelikult tsiviilmissiooni kokkupaneku ja kohapeale lähetamisega. Nende missioon on asuda lepitama, koolitama ja nõustama, kuidas valitsusfunktsioone ellu viia. Politsei instruktorid, kohtusüsteemi inimesed ja teised vajalikud eksperdid on need, kes tegelikult suudavad olukorda muuta. Just nemad peavad olema selle operatsiooni põhipingutus ja sõjaväelased neid toetavad.

Praktilisel tasandil tuleks rahutagajatel viivitamatult kaasata ühistesse olemasolevad või värvatavad politseinikud, kelle läbi toimuks kogu lävimine kohaliku elanikkonnaga. Antud olukorras on edukuse võti võrdse arvu kristlastest ja moslemitest politseinike kaasamine igapäevasesse korratagamisse ühispatrullides. Esiteks ei leevendab see kergelt tekkida võivaid tõrkeid ja vaidlusi kohalikes teise religiooni eelistamise üle. Teiseks on sellistel patrullidel väga tugev moraalne sõnum, et saab küll koos elada ja tegutseda ühise eesmärgi nimel. Kolmandaks on kohalike probleemide lahendamisel alati oma kogukonna inimesed kaasatud ja seega vastutus jagatud, mis annab teatud immuunsuse vöörvägedele. Loomulikult tuleb selliseid patrull teha inimlikult ja rahutagajate ülesanne ongi nõustada ja valvata, et kohalikel politseinikel võim pähe ei hakkaks.

Oluline koht on valitsuse sõnumil, et vägivald on käsitletav  kuriteona ja selgelt karistatav. Just üleastujate kinnipidamise ja kohtu ette toimetamisega peaksid patrullid ka tegelema. Paratamatult tuleb sellised inimesed vangistada, kuid nad peaks karistuse saama läbi selge ja läbipaistva protsessi, mis on omakorda sõnumiks teistele verejanulistele, et naabripere matšeetega tükkideks raiumine võib võtta pikaks ajaks vabaduse. Selles mõttes on vaja kiirelt taastada klassikaline hirm tagajärgede eest üleastumise korral. Seni kuni seda ei ole, tapmised jätkuvad ja selle mastaabid kasvavad. Vaid sõjaväeline lähenemine on isegi vähem kui poolik ja ei peata mitte midagi. Aja möödudes pigem vastupidi – hoopis rahutagajad muutuvad sihtmärkideks, sest pettumus nende suhtes kasvab mõlemas leeris.

Need eelnevad mõtted on vaid osake, mida tuleks mõelda ja arutada. Eesti peaks olema õppinud juba päris palju viimastest operatsioonidest omal nahal ja oleks juba aega nutikamaid lahendusi ka liitlastega jagada, kui viimased tunduvad endiselt lukustunud kontseptsioonidesse, mis ignoreerivad muutunud maailma ja rahutuste dünaamikat. Selles mõttes oleks vaja meil haarata positsiooni arvamusliidrite hulgas, mis omakorda lisab prestiiži riigile. Iga väikeriik vajab välispoliitilist kapitali ja seda luues ei tohiks mingil juhul poolele teele jääda.

Lõppmärkusena: ideid ja strateegiaid luues tuleb kasuks avara lähenemise põhimõttest lähtuva töögrupi loomine, kuhu kuuluvad oma valdkondade tegelikud eksperdid, mitte esindusfiguurid või vastumeelsete lisaülesannetega ametnikud. Mida kirjum ja vastuolulisem grupp, seda tõenäolisemalt sealt kooruvad töötavad ideed ning tegevuskavad soovitud lõpptulemi saavutamiseks. Strateegiline küsimus on tegelikult see: kas Eesti tahab olla järjekordselt vaid tubli sabassörkija võimaliku katkise strateegia rakendamisel või ka tegelikult püüda parandada seda põhjust, miks konflikti üldse sekkutakse?