Rene Toomse
Tallinnas 1. oktoobril 2014
Linnaleht 01.10.2104
Kes võidab, kes kaotab? Kuid
veel olulisem on püüda selgeks saada – miks Venemaa ründab? Uskumatu, et
21. sajandil peame olema mures sõja pärast Euroopas.
Venemaa-Ukraina väljakuulutamata sõda on saanud tõsiseks murekohaks nii Eestile kui ka kogu läänemeelsele maailmale, sõja vältimiseks loodud Euroopa Liidule ja NATO-le. Rünnak ei ole küll veel päris selgepiiriline ja mitte otseselt Euroopa Liidu ja NATO riikide vastu, kuid ähvardavast retoorikast on õhk tiine. Siin üks mõttekäik, mis võib olla Venemaa ajend kihvade paljastamisel lääne suunas.
Venemaa on hirmul. See võib olla surmahirm, kus silmapiiril paistab impeeriumi, kuid võimalik, et terve riigi ja rahva kukkumine hävitavasse kaosesse. Venemaa hirmu allikas on Hiina, kes väidetavalt rakendab vaikset hõivamispoliitikat Siberis ja samas arendab oluliselt oma sõjalist jõudu. Päeval, kui hiinlaste osakaal on piisavalt suur, annab see aluse Siberil, mis laiub Uurali mäestikust Beringi väinani, kuulutada ennast iseseisvaks Venemaast. Või isegi Hiina osaks. Siberis on Venemaa peamised gaasi- ja naftavarud.
Juhul kui Venemaa peaks kaotama Siberi ja koos sellega ligi poole riigituludest, oleks see täielik moraalne ja majanduslik häving. Maailma asjades kaasa rääkida tahtev Moskva kaotaks igasuguse positsiooni. Kustuks idee ja ambitsioon olla juhtivaks jõuks maailmas. Ja see on reaalne hirm ning ajend midagi ette võtta kohe nüüd, sest aeg armu ei anna.
Pealöögi suund
Kuid miks siis rünnata läänt, mitte Hiinat? See oleks tegelikult loogiline käik. Hiina on liiga suur ja tugev, ning areneb kiiremini kui Venemaa. Et tulevasele Hiina invasioonile vastu seista, peab Venemaa võidurelvastuma. Raha saab selleks aga tulla peamiselt Euroopast, kes on põhiline gaasi ja nafta ostja. Selline olukord, kus lääs otsib järjest enam võimalusi vabaneda Vene maavarade sõltuvusest, ongi aga eksistentsiaalne oht Venemaa jaoks. Palved ja pehme kauplemine ei aita, sest turumajanduses otsivad kõik soodsamat kaupa. Jääb üle appi võtta ähvardus. Reaalne ja hirmutav.
Mis algas Gruusiaga 2008. aastal oli katse, kuidas reageerib USA ja Euroopa Liit. See läks hästi Venemaa jaoks. Ukrainaga ja siit edasi, võimalik, et Balti riikidega, on lihtsalt järgmine etapp suurriiklikus pokkerimängus, kus panused kasvavad ja käib närvide mäng, kes esimesena kaardid lauale viskab. See ei ole president Vladimir Putini hullumeelsus, impeeriumi taastamise soov nostalgia pärast ega üldse midagi, mida oleks Venemaal tarvis Ida-Euroopast.
Me oleme kahjuks vaid väljapressimisvahend kahe suure vahel. Venemaa tõenäoline huvi on kindlustada oma nafta ja gaasi müük Euroopale väga pikaks ajaks piisavalt kõrge hinna ja garantiiga, et lepingust peetakse kinni. Vaid nii saab Venemaa oma sõjaväge arendada, et seista vastu võimalikule tulevikusõjale Hiinaga. Ajutiste sanktsioonide tekitatud kahju on selles mängus peenraha. Venelased on raskeid aegu ennegi näinud ja see neid ei murra. Teine lugu on aga mugavuste ja hea eluga harjunud ning end Vene gaasi sõltuvusse mässinud Euroopaga – kui tuba on talvel kaks kraadi külmem, siis hakkab valitsevate erakondade reiting langema.
Venemaa surve on ka hästi ajastatud. Lääs hakkab Lähis-Idas kasvava ekstremismiga hätta jääma. Uut täismahus sõda ei taha keegi, kuid selge on ka see, et piiratud sõjaga Islamiriiki ei peata. Siin saab Venemaa magusalt pakkuda: muuhulgas, kui teete minuga gaasi- ja naftakaupa, aitan kaasa võitluses islamiäärmusluse vastu.
Küsimus on praegu selles, kes murdub enne, kas Euroopa või Venemaa. Mõlemal on kaotada palju, kuid Euroopal tõenäoliselt rohkem. Suures ohus on ka NATO püsimajäämine, kui Venemaa oma tõsiseltvõetavuse tõestamiseks siiski otsustab Balti riike rünnata. Kui Kreml ründab värske retsepti järgi – salates, eitades ja kohalike toel, siis on NATO-l tegelikult väga vähe võimalust sekkuda.
Isegi kui rünnak oleks avalik, paneb Venemaa tuumaheidutus iga lääneriigi väga tõsise dilemma ette: kas Balti riigid ikka on väärt seda, et tuumapommid meie linnadele sadama hakkavad? Ratsionaalselt võttes ei ole.
Juhul kui eelnev ongi Venemaa ajend, siis mida me teha saame, et ellu jääda? Kuna lääs ei taha sõda Venemaaga ja annab tõenäoliselt väljapressimistele järele, siis „katusemaksmine” pole lahendus. Olles kord järele andnud, tulevad peagi suure tõenäosusega uued nõudmised. See saab olla vaid ajutine leevendus, see ei taga igavest rahu.
Nii Eesti kui ka teised regiooni riigid peavad väga hoolega läbi mõtlema tegevused kahes tähtsamas suunas: kuidas olla Venemaale vajalikum vaba ja puutumatuna, kui okupeeritult; ning kuidas arendada välja piisavalt tugev, iseseisev ja püsiv – mitte vaid esmane – kaitsevõime. Esimene peab panema Venemaa kalkuleerima, et meid säästes võidab ta pikas plaanis rohkem, kui kaotab; teine reaalsus peab tegema sama lühikeses ajaraamis negatiivses võtmes – meid rünnates oleks ta sõja kulud lihtsalt talumatud.
