Legal Notices

All expressed in this blog are the author's opinions and do not represent any official standpoint of any other entity.
No expression here is intended to incite any violence, rebellion or any other conduct that is not according to commonly established rules and regulations.
All information presented here is acquired via open sources or personal experiences of the author. Here is no classified information any kind.

20 October 2010

Esmane kaitsevõime – tegelikkus ja doktriin

Sõjapidamine VI: Esmane kaitsevõime – tegelikkus ja doktriin
Rene Toomse
Kaitse Kodu! Nr 6 [98/544] 2010, lk 33-36

Kaitseväe ja Kaitseliidu rahuaegne peamine ülesanne on valmistuda riigikaitseks sõja korral.[1] Vaatamata sellele, et ei praegu ega lähitulevikus pole Eesti-vastane sõjaline rünnak tõenäoline, ei saa sellist ohtu pikemas ajaraamis välistada.[2] Selline hinnang on antud värskes julgeolekupoliitikas. Riigikaitselise kõrgeima alusdokumendina annab see mitmeid selgitusi olukorrast, prognoosist tulevikuks ja loob raammudeli riigikaitse toimimisest. Siiski on see dokument iseenesest vaid hõre skelett, kuhu tuleb alles asuda ehitama, tugevdama või ka ümberkujundaja elutähtsaid organeid, lihaseid ja lõpuks katta naha ning karvadega.  

Kuigi oleme osalised kollektiivkaitses nii NATO liikmena kui ka oma sõjalist võimekust suurendavas Euroopa Liidus, ei toimi siiski riigikaitseks oluline heidutus iseenesest. Sisuliselt jagunebki sõjaline kaitse kaheks oluliseks komponendiks – heidutus ja reaalne kaitsevõime. Heidutus on tegelikult psühholoogiline püüdlus. See on mäng võimaliku agressori ratsionaalsusel, kus talle peab jääma mulje, et rünnaku korral on tema kahjud suuremad kui oodatav kasum. Taktikalisel tasandil kasutatakse heidutust petmisel, kus näiteks nõrgalt kaitstud suunda rajatakse pettepositsioone, võltsmiinivälju, tankimakette jne. Loomulikult ei piirdu heidutus ainult petmisega, vaid seda luuakse ka reaalsete jõudude liigutamisega. Vastase kompanii, olles avastanud, et tema vastu liigub soomusbrigaad, on vägagi heitunud ja rohkem kui kindlalt loobub oma esialgsest plaanist samas suunas edasi liikuda. Kõik see peab vastasele jätma mulje, et selles suunas liikudes on tegu sisuliselt enesetapuga. Heidutus põhineb seega alati vastase ratsionaalsusel ja usul. Selleks, et vastane üldse saaks kahelda oma võimes eesmärke saavutada, peab ta teadma, mis raskused teda ees ootavad või võivad oodata.    
Samal põhimõttel tuleb käsitleda ka kollektiivkaitset rahuajal. See on siiski vaid deklaratsioon, ei midagi tõsiselt füüsilist siin ja kohapeal. Mida kindlameesemad avaldused, seda reaalsem heidutus see on, kuid siiski tõenäoliselt mitte piisav. Eestit vallutada sooviv ülekaalukas vastane analüüsib väga põhjalikult iga heidutuse tõsiseltvõetavust. Kas ka otsused rünnakuks arvestavad alati sellist analüüsi, on raske öelda, sest tihti ei ole osade otsustajate emotsioonidel ja ambitsioonidel ratsionaalsusega midagi pistmist. Just otsustajad, ehk inimesed on võtmesõna, sest ka meie võimalik vastase otsustaja kõrgeimal tasandil on siiski kõigest inimene, kes teeb strateegilisi otsuseid oma tunnetele, kogemustele ja muudele inimlikele faktoritele tuginedes. Inimesel on vabadus heidutusse uskuda või mitte.
Seega tõelise heidutuse aluseks on alati reaalne kaitsevõime. Kaitsevõime jaguneb Eesti puhul kaheks oluliseks komponendiks – esmane kaitsevõime, siis seni kuni liitlased Artikkel 5 alusel appi tulevad ja sellest hetkest alates ühisoperatsioon riigi territooriumi puhastamiseks siia tunginud vastasest.[3] Lihtne ja loogiline. Siiski vaid teoreetiliselt.

Esmane iseseisev kaitsevõime – mis see on ja kui kaua see peab kestma?
Oma olemuselt peab esmane iseseisev kaitsevõime tagama kiire reaktsiooniga Eesti sõjalise kaitse ning põhieeldused kollektiivkaitse rakendumiseks ka olukorras, kus rünnak on toimunud ootamatult.[4] Lisaks ütleb julgeolekupoliitika, et Eesti-vastase sõjalise tegevuse ennetamiseks ja tõrjumiseks kasutatakse totaalkaitse põhimõttel kõiki võimalusi, sealhulgas nii riigistruktuuride kui ka rahva jõupingutusi.[5]
Kuid kas me suudame ennast kaitsta seni kuni appi tullakse? See on keskne küsimus. Kaua see appitulek aega võtab ja pisut skeptilisemalt – kas üldse tullakse? Kui ei tuldagi ja piirdutakse vaid poliitiliste avaldustega, mis siis saab? Milline on plaan B ja C? Need on vaid osad küsimused paljude riigikaitsjate ja ka tavakodanike peades ning kindlaid vastuseid neile ei ole ühestki raamatust veel võtta.
NATO esialgsetele plaanidele vastavalt on esimene toetusüksus Artikkel 5[6] rakendumise korral NATO kiirreageerimisjõud (The NATO Response Force, ehk NRF), mis koosneb maa-, mere-, õhu- ja eriüksuse komponentidest. Vastav üksus on kõrges valmisolekus, selle ametlik reageerimisaeg on 5 päeva käsu saamisest. Kokku on selles üksuses hinnanguliselt ligi 25000 sõjaväelast ja nende varud võimaldavad pidada lahinguid kuni 30 päeva. Nende ülesanne on olla esimene jõud sisse, luua võimalus ajas ja ruumis järgnevatele üksustele rünnaku all oleva riigi toetuseks. Seega, peavad teised NATO riigid saama oma väeüksused valmis lahinguks ja rünnatud liikmesriigi territooriumile vähem kui 30 päevaga.[7] Kas see ka reaalsuses nii toimiks?
Elus ei ole mitte midagi ideaalset, seega ei saa loota surmkindlalt ei 5 ega ka 30 päevasele abipaketile. Esmane kaitsevõime võib alati muutuda püsivaks kaitsetegevuseks, kus ajaraam on kaugelt üle 30 päeva. Põhjused peituvad eelkõige poliitilistes mängudes ja ka liitlaste reaalses sõjalises võimekuses.
Ei ole ka saladus, et tegelikult on liikmesriikidel NRF’i mehitamisega probleeme ja seetõttu on ka uue kontseptsiooni kohaselt vähendatud kiirreageerimisüksuse IRF (Immediate Response Force) suurust 14000 meheni.[8] Pealegi ei ole siiani NRF’i kasutatud kordagi sõjalises konfliktis, seega puudub reaalne kogemus selle efektiivsuses. Lisaks saab liitlasvägede kaasamise tagada vaid liikmesriikide endi poliitiline otsus, mis on alati ettearvamatu ja sõltuvuses nii paljudest erinevatest faktoritest, mille üle Eestil ei ole vähimatki kontrolli.
Võtame kasvõi näiteks 2008 aasta Venemaa – Gruusia konflikti ja võrdluseks Eesti – Gruusia pikaajalised sõprussuhted. Rünnakute all ägav Gruusia oleks tõenäoliselt rohkem kui hea meelega võtnud vastu iga sõjalist abi, kuid meie piirdusime vaid poliitiliste avaldustega. Jah, legaalses mõttes ei olnud meil kohustust, sest Eestit ja Gruusiat ei seo vastastikkuse sõjalise toetamise leping, nagu artikkel 5, kuid põhimõtteliselt me jätsime nad üksi. See oli poliitiline kaalutlus ja tõenäoliselt vägagi ratsionaalne, mis lähtus Eesti riigi huvidest ning sellel ei olnud midagi pistmist Gruusiaga iseenesest. Mõistmata hukka meie otsustajaid, tahan ma vaid viidata võimalusele, et sarnane olukord ei ole ka välistatud artikkel 5 situatsioonis. Kunagi ei ole absoluutset garantiid ja see ongi reaalsus.
Kuid mis siis teha? Kas me suudame ennast „esialgselt“ kaitsta, kuidas ja kui pikaks võitluseks peaks valmistuma? Juhul kui abi ei tulegi, mis siis saab? Need on küsimused, mis tahavad selgeid vastuseid iga sõduri ja kaitseliitlase jaoks. Mehed ja naised, kes peavad asuma sõja korral relvaga füüsiliselt vastu ülekaalukale vastasele, peavad väga selgelt teadma eesmärke, kasutada olevaid ressursse ja kõikvõimalikke varuplaane. „Valge laeva“ lootus ei võitle iseenesest, kibe reaalsus võib olla teistsugune, nagu me rahvas ka varem on kogenud, ja just see sunnib planeerima ning arendama oma kaitsevõimet nii, nagu oleks esmane kaitsevõime tegelikult püsiv kaitsevõime.
Hiljuti oli mul arutelu tuttava Rumeenia koloneliga doktriinide ja esmase kaitsevõime osas. Ta väitis, et nende kaitsedoktriin ja ettevalmistused riigikaitseks näevad ette sarnaselt meile esialgset iseseisvat kaitsevõimet sõja korral ja seejärel osalemist kollektiivkaitses artikkel 5 raames. Esmase kaitsevõime ajaline kestvus on neil jaotatud põhimõtteliselt kahte kategooriasse: täielik tagatus üksinda võitluseks esimeseks 6 kuuks ja tagamata varudega, kuid planeeritud täiendavate hangetega kuni aastaks. Kaalutlus põhineb just poliitilistel faktoritel ja ettearvamatutel otsustusprotsessidel teistes NATO liikmesriikides füüsilise abi saatmiseks. Seega on Rumeenia planeerinud valmisoleku ja ka treenib relvajõudusid kaitsma kodumaad oma enda jõududega kuni aasta esmase kaitsevõime raames, kusjuures neil ei ole piirnevat geopoliitilist sõjalise ohu allikat. Mõtlemapanev, kas pole? Minu usutluse peale, et keda nad näevad vastasena, vastas ta vaid, et kaitse suund on orienteeritud itta.    

Millised sõjalised ohud meid varitsevad? 
Kes on meie võimalik vastane ja mis ikkagi on sõjaline oht? Siin tuleks jällegi usaldada julgeolekupoliitikat kui kõrgeimat ja autentsemat alusdoktriini. Sellise taseme dokumendile kohaselt jääb viimane suhteliselt üldsõnaliseks ja poliitiliselt korrektseks ning ühtegi riiki meie võimaliku ohuna ei näidata otsesõnu.
Siiski märgib julgeolekupoliitika järgmist: Venemaa on pidanud NATO kasvanud rolli julgeolekukoostöös ja NATO laienemist oma huvide vastu suunatuks. Venemaa määratleb oma huve suurriikliku seisundi taastamise eesmärgist lähtudes ega hoidu kohati teravast vastandumisest teistele riikidele. Lisaks poliitilistele ja majanduslikele vahenditele on Venemaa oma eesmärkide saavutamiseks valmis kasutama ka sõjalist jõudu.[9] Kuid samas: Eesti-vastane sõjaline rünnak ei ole praegu ega lähitulevikus tõenäoline. Sellist ohtu ei saa pikemas perspektiivis siiski välistada.[10]
Ei ole just väga konkreetne juhis, et nagu on siis sõjaline oht või ei ole nagu ka? Läbi lillede vaadates siis Venemaa nagu võiks meid kunagi „kauges tulevikus“ jälle rünnata. Väga hüpoteetiline ja ebaselge. Kuid toimiva riigikaitse planeerimiseks on vaja selgust ja konkreetsust, sest just see annab aluse analüüsiks, kuidas ja millega me valmistume sõja korral kodumaad kaitsma. Selgus olukorras annab alused parimaks planeerimiseks võitlusviisides, organisatsiooni struktuuris, toetuses, koostöös, hangetes ja kõiges muus, mis riigikaitsega seotud. Sõjaline valdkond on väga kulukas ja kasutades raha ning aega ostes või ettevalmistudes millekski, mis tegelikult ei ole tõenäoline, võib olla hävitavate tagajärgedega. Ajaloolisel mälul põhinev emotsioon ei tohiks olla osa strateegilisest planeerimisest, vaid reaalne ja konstruktiivne analüüs koos selgete definitsioonidega peaks olema aluseks.[11]
Tulles tagasi julgeolekupoliitikas öeldu juurde, on klassikalise sõjategevuse võimalus praegu ja lähitulevikus (kui kaugele see omakorda ulatub?) ebatõenäoline. Muudest ohtudest on dokumendis käsitletud peamiselt äärmuslike, kuritahtlike või vihkamisel põhinevate ideoloogiate levikut, küberrünnakuid, korruptsiooni, terroriakte, loodusõnnetusi ja ka ohtusid, mis on suunatud meie liitlaste vastu, mille puhul ka meil tekib kohustus appi minna (sõjalised operatsioonid välisriikides).[12] Isegi filtreerides välja ilmselged ohud, mille vastu kaitsevägi ja Kaitseliit ei ole volitatud tegutsema, jääb alles päris korralik komplekt väga erineva iseloomuga probleeme: vähetõenäoline, kuid pikemas perspektiivis siiski välistamata konventsionaalne rünnak, mässutõrjeoperatsioonid välisriikides, loodusõnnetused, katastroofid ja tsiviilabi korras ka terrorismivastane võitlus võiksid olla need füüsilised valdkonnad, milles kaitseväelased ja kaitseliitlased peavad oskama efektiivselt tegutseda. Kas meil on luksust arendada kitsalt suunatud väevõimeid iga probleemiga eraldi tegelemiseks või oleks vaja luua universaalsem doktriin? Jättes siiski korraks kõrvale mittesõjalised ohud, vaatleks järgnevaks lühidalt just kauges tulevikus võib-olla võimaliku konventsionaalse sõja vastu seismise võimalusi.

Hübriidsõja doktriin
Mida meil vaja, et ennast edukalt kaitsta klassikalise sõja vastu? Kas kaevikusõda ja soomusformatsioonid on efektiivsed eelmainitud ohtude vastu Eesti jaoks, kelle inim- ja rahalised ressursid on vägagi piiratud? On inimesi, kes kahtlevad, et kas me üldse suudaks ennast ise kaitsta. Olen veendunud, et suudaks küll, kuid me peame vabastama iseendeid „klassikalise sõja“ raamidest ja lähenema pisut loovamalt oma kaitsevõime ehitamisse. Nagu deklareerib ka julgeolekupoliitika, et kehtib totaalkaitseprintsiip[13] ja kõik riigi ressursid pannakse mängu Eesti kaitsmiseks, on vaja vaid pisut laiapõhjalisemat mõtlemist, kuidas seda tegelikult kõige efektiivsemalt teha.
Julgeolekupoliitika seab konkreetsed suunised Eesti kaitsevõime arendamiseks:
  • tagada kontroll Eesti maismaaterritooriumi, territoriaalvete ja õhuruumi üle ning demonstreerida riigi suveräänsust;
  • arendada välja võime anda piisav eelhoiatus;
  • arendada välja sõjalise kaitse tagamiseks vajalik mobilisatsioonisüsteem ning valmistada ette ja komplekteerida reservüksused organiseeritud sõjaliseks kaitseks;
  • arendada välja kaasaegsed, ümberpaigutatavad, mobiilsed, jätkusuutlikud ning kiire reageerimisega üksused, mis suudavad läbi viia kaitsetegevust kogu riigi territooriumil ning osaleda operatsioonides väljaspool Eestit;
  • tagada valmisolek kollektiivkaitseoperatsiooni käivitamiseks ja läbiviimiseks ning vastuvõtva riigi toetus liitlasvägedele.[14]
Need on konkreetsed püstitatud eesmärgid (kas ka piisavad on omaette küsimus), mis ei dikteeri meetodeid, kuidas neid saavutada. Planeerijatel on nüüdsest kaks võimalust: kasutada NATO klassikalisi ja külma sõja hõngulisi juhendmaterjale vajalike meetodite ning võimete planeerimiseks või läheneda pisut loovamalt, arutledes ka kontseptsioonide üle, mida ametlikult veel käsiraamatutesse kirja pandud ei ole, kuid mis on tänapäevaste maailmatasemel sõjandusteoreetikute väitlusteemadeks. Uskuge, paljud neist murravad lahti klassikalisest lähenemisest sõjapidamisele ja tunduvad vägagi loogilised. Mitmed teevad seda vaatenurgast, mida ja kuidas kasutavad neid lähenemisi läänevastased jõud, kuid just see võikski olla üks olulisemaid analüüsi teemasid – kui mitteriiklikud (non-state) jõud suudavad lüüa terveid Lääne koalitsioone Afganistanis ja Iraagis, siis võib vaid kujutleda, mida riigi poolt tagatud jõud sarnaste lähenemistega suudaks korda saata.[15]
Üks parimaid doktriine väikeriigile suurema riigi vastu seismiseks võibki olla nn hübriidsõja kontseptsioon, kus konventsionaalsed meetodid on kombineeritud mittekonventsionaalsetega.[16] Totaalkaitse ei ju tähenda tegelikult vaid kogu riigi materiaalsete ressursside kasutamist, vaid ka sõjategevuse arendamist terve operatsiooniala (antud juhul terve Eesti) ulatuses samaaegselt. Ehk siis, mida ebaselgem on rindejoon ja väiksemad sihtmärgid massilise vastase jaoks, seda raskem on tal ära kasutada oma tehnilist ülekaalu. Kaevikuliin, pataljoni formatsioonid, tagalarajatised on magusad sihtmärgid, mille vastu raketi- ja suurtükilöökide andmine põhjustab kaitsjal massilisi kaotusi. Kaitstava ala ülekülvamine väikeste ja kergete, kuid kõrge lahingvõimega, kiirelt liikuvate ning vajadusel hajuvate üksustega võtab ülekaalukalt vastaselt tema eelised. Eriti valusalt lööb see tema tagala-ala, mis on nö eluliin lahingutegevuseks üldse. Rindejoone loomise vältimine ja terve maa katmine selliste väikeste, kuid teravate varitsustega on nagu valus komistustraat kui tahes suurele vastasele. Mitte kuskil ei ole turvaline, laskemoona ja muu eluks vajaliku veod on häiritud, puuduvad selged sihtmärgid, mida rünnata jne – see on klassikalise sõjapidaja õudusunenägu.

Plaan B: üleminek sissisõtta
Isegi kui vastane seab eesmärgiks pealinna vallutamise, siis ei anna see talle ju iseenesest midagi, peale sümboolse saavutuse. Kui linna tänavad muutuvad surmalõksudeks ja vägede baasid on pideva rünnaku all, ei oma sümboolika suurt tähtsust. Nähtamatu, kuid surmav vastane igal pool ümbruses, pidevalt ahistamas lahingjõude ja kurnamas logistikat on suurriigi relvajõududele suurem oht kui teise poole regulaarväed. Totaalne sissisõda, mille vastu massarmee on väheefektiivne.
Olles realistid, peavad kaitseplaneerijad mõistma, et me ei saa oma soomusbrigaadi ja maakaitsepataljonidega igavesti viivitada. Nende kontseptsioonid tuleks üles ehitada nii, et nad on klassikalistes ülesannetes vaid piiratud aja, samas säästes oma jõude. Kui ilmneb, et abijõude ei saabu mõistlikus ajaraamis, peavad kõik sõjalised jõud transformeeruma sissideks ja asuma tegutsema eelnevalt kokkulepitud vastutusaladel üle terve maa. Ettevalmistatud süsteem, ehk siis plaan B. Juhtroll siin peaks olema just Kaitseliidul ja eriti tema võitlusgruppidel, kes peaks jääma agressiivsesse sissirolli vastase tagalas juba sõja puhkemise algusest, muutes nii keeruliseks pealetungiva vastase logistika ja juhtimise esimesest sõjapäevast alates. See võikski olla KL võitlusgruppide peamine eesmärk – vaba jaht oma määratud territooriumil vastase „pehmete sihtmärkide“ vastu. Regulaarvägede konventsionaalsete operatsioonide ratsionaalsuse lõppemisel võiks väed laiali „pudeneda“ ja planeeritud ning ettevalmistatud korras liituda juba tegutsevate võitlusgruppidega jätkamaks võitlust mittekonventsionaalselt. Sellise kontseptsiooni olemasolu iseenesest on juba tugev heidutus konventsionaalse rünnaku vastu, sest ka vastane on realist ja kalkuleerib alati, kas oodatav tulu ületab kahju.

Kuidas valmistuda hübriidsõja pidamiseks?
Kõige aluseks on lihtne ja selge kontseptsioon, mis määrab kõigile erinevatele jõududele omavahel seotud ülesanded ja eesmärgid. Seejuures eesmärgid on olulisemad kui ülesandes antud meetodid. Viimane omakorda annab iga tasandi ülematele võimalusi rakendada oma initsiatiivi kästud eesmärkide saavutamiseks ka siis kui senitehtud taktikalised plaanid ei toimi enam. Totaalse- ehk sellesama hübriidsõjapidamise kontseptsioon peab olema avalik dokument, lihtsalt ja arusaadavalt loetav praktiline juhis igale võitlejale. Strateegiline eesmärk peab juhtima juba iga üksikvõitleja tegevust, mitte vaid kaks astet üles kõrgema ülema seatu.
Organisatsiooniliselt peame ka tegelikult ühinema, ehk kaitsevägi ja Kaitseliit moodustavad ühiselt Eesti Kaitsejõud, nagu oli see varem. Killustav ja arusaamatu on selle kahe jõu eraldamine juba seaduse tasandil.[17] Riigikaitseliselt on tegemist ühe ja ühise jõuga, keda ainujuhtimise põhimõttel peaks juhtima Kaitsejõudude Ülemjuhataja sõja korral. Et see aga võimalik oleks, on vaja selget juhtimist ja juhendamist juba rahu ajal ettevalmistusi tehes, sest sõjatempos ei ole enam aega vajalikke mehhanisme luua. Igasugused vahetegemised, kas kaitsevägi on parem ja tähtsam kui Kaitseliit, on lubamatu. Süsteem peab olema ühtne ja võrdsed võimalused tagatud kõigile riigikaitsjatele. Selles mõttes oleks võib-olla parem kui Kaitseliit oleks väeliigi staatuses, kuid kogu oma erisustega, võrdsel alusel maa-, õhu- ja mereväega. Eriti oluline on see ressursside jaotamise seisukohast. Ei ole põhjust kahelda, et just Kaitseliidu allüksused (ja eriti võitlusgrupid) saavad tegelikult piirkondlikeks lahingutegevuse juhtideks hübriidsõja korral, kui on aeg rakendada plaani B.
Siia lõpetuseks, kuid kaugeltki mitte ammendavaks arutelupunktiks, tooksin üles meie juhtimis- ja väljaõppesüsteemi muutumisvajaduse. Tugev iseseisvate väikeüksuste taktikaõpe koos sissitegevuse alustega peaks saama juba iga ajateenija väljaõppe lahutamatuks osaks, kuid peamiseks võtmesõnaks on missioonitaktikad (ehk Auftragstaktik, mission command, manööversõja printsiibid), millest ka eelnevates artiklites siin sarjas juttu olnud ja põhjalikumalt tuleb kindlasti veel. Mida see filosoofia ja süsteem tegelikult tähendab? Kas edukaks manööversõjaks on ka tegelikult vaja massilist soomust ja suurt regulaararmeed? Võib-olla isegi mitte. Manööversõjas manööver ei ole pelgalt oma soomusrusika liigutamine vastase tagalasse tema süsteemi füüsiliseks hävitamiseks, vaid just agressori moraalse balansi segilöömine. Kui seda suudab teha agressiivsete ja kõrge võitlusvõimega sisside kohalolek igal pool ja igal ajal, siis on ka see manööversõda, seni kuni see soovitud eesmärgid saavutab ning sunniks vaenlase kurnatuse tõttu meie kodumaalt lahkuma. Oleks aeg mõelda avatumalt kui NATO käsiraamatud ja eelmiste sõdade tehnikad.   



[2] Eesti julgeolekupoliitika alused 2010, lk 8, http://www.vm.ee/sites/default/files/JPA_2010.pdf
[3] Samas, lk 13-14.
[4] Eesti julgeolekupoliitika alused 2010, lk 13-14, http://www.vm.ee/sites/default/files/JPA_2010.pdf
[5] Samas, lk 13
[6] Põhja-Atlandi lepingu artikkel 5 ütleb, et rünnaku korral lepinguosalise vastu teised rakendavad vajalikke abinõusid, mida nad peavad vajalikuks, sealhulgas relvajõudusid, et taastada ning säilitada Põhja-Atlandi piirkonna julgeolek. Selles kontekstis ei sisaldu tegelikult sõjalise toetamise kohustust ja vajalikud abinõud otsustab siiski iga riik ise. Allikas: https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=721221  
[8] Allied Command Operations Blog, The NATO Response Force – The Way Forward, http://acositrep.com/2009/08/04/the-nato-response-force-the-way-forward/comment-page-1/
[9] Eesti julgeolekupoliitika alused 2010, lk 7, http://www.vm.ee/sites/default/files/JPA_2010.pdf
[10] Samas, lk 8
[11] William S Lind, Defending the Baltics, http://www.lewrockwell.com/lind/lind147.html
[12] Eesti julgeolekupoliitika alused 2010, lk 8,9, http://www.vm.ee/sites/default/files/JPA_2010.pdf
[13] Samas, lk 13
[14] Samas, lk 14
[15] NB! Riiklike jõudude puhul on alati reservatsioon – ei saa kasutada diskrimineerimatut jõudu ega minna vastuollu rahvusvahelise sõjaõigusega.
[16] David Kilcullen, The Accidental Guerrilla. Fighting Small Wars in the Midst of a Big One (Oxford University Press 2009), lk 5, 6.
[17] Vt. Kaitseväekorralduse seadus ja Kaitseliidu seadus