Legal Notices

All expressed in this blog are the author's opinions and do not represent any official standpoint of any other entity.
No expression here is intended to incite any violence, rebellion or any other conduct that is not according to commonly established rules and regulations.
All information presented here is acquired via open sources or personal experiences of the author. Here is no classified information any kind.

07 October 2010

„Strateegilise kapteni“ efekt ja selle ohud

Tundub, et nüüdseks on vaibunud ajakirjandusmelu minu isiku ja tegude ümber, vähemalt mõneks ajaks. Siiski on tõusetunud küsimusi, mis elavad veel mõnda aega edasi ja tekitavad tõenäoliselt peavalu veel mitmetele inimestele. Õiguskantsler on saanud järelpärimise ametkondade käitumise õiguspärasuse kohta (http://www.postimees.ee/?id=320161) ja vastusele järgnevad ka teatud seisukohad. Muidugi on asjad kumuleerunud: ärimehed paljastavad oma kogemusi (http://www.e24.ee/?id=320647), Bergvald mõistetakse õigeks (http://www.epl.ee/artikkel/584356) ja võib-olla veel midagi, mis ei torka kohe silmagi. Kuid midagi toimub ja sihtmärgiks on senised sihtijad ise. Võiks ju väikekodanlikult rahul olla ja kättemaksuhõngu nautides muheleda, kuid kas asi ikka on küünlaid väärt?

Alanud valimiskampaaniate hoogustumisel võivad need protsessid võtta pöörde, mis ületab normaalse järelevalve piirid ja muutuvad poliitiliseks relvaks, mis tervet riiki võib haavata. Ühe päris hea luureasutuse oleme juba põhja lasknud, kas on vaja seda teha ka teisega? Kokkuvõttes võime muutuda ühe silmaga pimedast täielikult nägemisvõimetuks. Kas see ikka oleks meie luksus võttes arvesse Eesti geopoliitilist asukohta ja terrorihoiatusi terves Euroopas? Ei ole just nutikas.
Samas võib ka see „kirves peakohal“ situatsioon teatud asutusi sundida oma maine õigustamiseks ette võtma meeleheitlikke samme, näiteks „leidma komprat“ iga hinna eest. Ka see oleks ratsionaalne lähenemine, eriti kui ollakse harjunud jõupositsioonil olema. Siiski suures pildis võib see lüüa sama valusalt terve riigi kaitsevõime pihta.
Riik on tervik, ühendades endas rahvast, iseseisvust ja territooriumi. Meie riigi eksistentsi mõte, ehk siis kõrgeim eesmärk kõigi eestlaste jaoks on sätestatud põhiseaduse preambulas ja selleks on riik „mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade“. Kui tihti me seda üllast eesmärki meenutame? Veelgi valusam küsimus oleks, kas me selles vaimus ka tegutseme?
Selles kontekstis ei ole kindlasti mitte kasulik kahju suurendada, vaid pigem tuleks põhjalikumalt analüüsida, kus ja miks on keegi kõrvale kaldunud, kui ta üldse on. Kui ka õiguskantsler leiab, et keegi on eksinud, siis ei peaks kohe päid lennutama hakkama, vaid pigem oleks vaja ühiselt selgeks teha, mis on tegelikult oluline ja kuidas vigast olukorda parandada. Liiga tihti kipume eksijaid risti lööma, selle asemel, et probleemi esimeste tunnuste ilmnedes asuda mõistlikusse kontakti, et mis toimub ja miks. Otsustajad on ka inimesed ja nagu inimesed ikka, ei saa nad tihti aru kui eksivad. Eriti kui väike oodatav kuulsusesära edevuse äratab – see on nii inimlik ja paratamatu. Aga näpuvibutuse või karistamise asemel võiks me kõik korra uuesti põhiseaduse preambula koos üle lugeda ja jõuda arusaamisele, mis aitab seal sätestatu saavutamisele kaasa ning mis töötab selle kahjuks. Suuremas pildis ja seotud kontseptsioonis. See on ainuke asi, mis loeb päeva lõpuks.  

Rene Toomse
Tartus 06.10.2010