17. september 2010 jõustus kohtumäärus, mis lõpetas peaaegu 4 aastat kestnud kriminaalasja nr. 1-09-4129, Eesti Vabariik vs Rene Toomse. Lõpetati prokuröri taotluse alusel „kuivõrd R. Toomse süü ei ole suur ja kõiki asjaolusid arvestades puudub kriminaalmenetluse jätkamiseks avalik menetlushuvi“. Seega ei must ega valge, kuid siiski on asi läbi ja seaduse silmis „ei ole süüdi“, sest kohus ei ole süüdimõistvat otsust teinud. Kohtumäärus edasikaebamisele ei kuulu.
(For my non-Estonian friends - the criminal charges against me were recently dropped after almost 4 years of investigation).
Kohtuniku ees pidin nõustuma, et kõik kulud kannan mina ja lisaks toetan Vabariigi eelarvet 20 lisatuhandega. Alternatiiv oleks olnud asja uus eeluurimine ja veel aastateks veniv süüdistatava staatus, mis oleks mulle lõpuks rohkem maksma läinud. Mnjah, segased tunded. See on nagu lasteaias, kus üks ütleb, et tema tegi ja teine vastu, et ega ikka ei teinud küll ja nii see asi jääb. Selle vahega, et nõrgem maksab lõivu. Ise usun ma tänase päevani, et see, mis ma tegin ja milles mind süüdistati, oli minu kui sõjamehe moraalne kui ka eetiline kohustus ja enda ees jäin ma lõpuni ausaks. Me oleme andnud vande kaitsta oma rahvast ja kui riik saadab meid teise riiki koos liitlastega, siis on nii nemad kui ka nende toetajad ju selle oma rahva hulgas.
Kuigi see asi sai läbi, jääb õhku mitmeid küsimusi tulevikuks, tõdedes fakti, et järjest rohkem näeme me tsiviilisikuid nii ametlikult kui ka mitteametlikult tegutsemas lahinguväljal. See on see uus ja paljuräägitud laiapõhjaline lähenemine „sotsiaalsetele sõdadele“, kus tulemust ei otsusta relvastatud võitlejad. Olukord suuremas pildis jäi seega lahendamata ja on vaid aja küsimus kui keegi meie kaitseväelastest sama „reha otsa astuda“ võib. Tänaseni ei ole rahvuslikku regulatsiooni, mis sätestaks selged kohustused ja prioriteedid formaalse reegli täitmise (nn. saladuse hoidmise kohustus kuivõrd oht sõbralike isikute eludele saab üldse olla saladus nende ees) ja inimelude säästmise vahel lahinguväljal. See on tegelikult lubamatu olukord, sest vähemalt praegu kehtiva kõrgeima ülema juhise kohaselt Afganistanis on koalitsiooni peamine missioon kaitsta inimesi. Kuidas me neid kaitseme kui kiireloomuline informatsioon ohust nende eludele peab olema salastatud ja me ei tea kunagi, kas ohustatud isikutel on ikka saladuse luba? Formaalsus versus humaansus ja lisaks vastuolu kõrgema ülema juhisega.
Dilemmaga pidi nõustuma ka prokurör, kes oma menetluse lõpetamise taotluses märgib, et vaatamata süüdistusele NATO salastatud teabe edastamises selleks mitte-ettenähtud kanaleid pidi „pigem võib isegi asuda seisukohale, et Rene Toomse tegevus võis ära hoida ohu inimeludele“. Siiski on seaduses ja regulatsioonides kirjapandu ülim ning kaalutlusõigus sõduril lahinguväljal küsitav? Aga eks otsustage ise. Minu „paturegister“ on siin.
Eellugu
„2008. aastal jõudis lõpule kohtueelne menetlus ka ühes riigisaladuse seaduse rikkumise kriminaalasjas. Afganistanis Kandahari õhuväebaasis NATO ISAF-i sõjaväelisel missioonil ESTHUMINT-2 üksuse ülemana teeninud kaitseväe ohvitser Rene Toomset kahtlustatakse selles, et ta edastas avaliku, st. krüpteerimata e-posti kaudu salastatud informatsiooni isikule, kellel ei olnud riigisaladusele juurdepääsu õigust. Samuti jättis ta salastatud dokumendid tööruumiks olevas konteineris asuva laua peale, võimaldades seeläbi salastatud dokumentidega tutvuda kõrvalistel, riigisaladusele juurdepääsu õiguseta isikutel. Nende tegevustega pani ohvitser toime KarS § 241 lg 1 järgi kvalifitseeritava teo – riigisaladuseks tunnistatud teabe ebaseadusliku edastamise ja sellele ebaseadusliku juurdepääsu võimaldamise. Kriminaalasi on saadetud edasiseks menetlemiseks prokuratuuri“ (Kaitsepolitsei aastaraamat 2008, lk 23.).
Kapo aastaraamat koos eelnenud lõiguga avaldati 14.04.2009, millest selle eelneva lõigu korjasid uudisena üles mitmed meediaväljaanded, nii mõnigi leidis mu ca 10 aastat vana pildi sinna juurde. Reaktsioon tavakodaniku jaoks tõenäoliselt – süüdi, reetur, veel üks Simm! Tuttavad, sugulased ehmatanud, hämmingus ja mures. Kolleegid kahtlevad ja kindlasti mõned ka juba ette süüdi ja vangi mõistnud – no kuidas saavad organid ometi eksida, kui juba kirjas nii, siis ongi süüdi.
Kuna mind juba ammu „paljastati“, siis ei tohiks ka kellelegi vastuväiteid olla kui ma loo omapoolse versiooni ilmarahvale välja panen. Siiski pean jääma kohati napisõnaliseks, et vältida uut süüdistust järjekordse „riigisaladuse“ avalikustamise eest. Selleks on alljärgnevas kirjelduses puudu täpsed kuupäevad, seotud isikute nimed, operatsioonilised detailid jms.
Tere tulemast reaalsesse Kafka „Protsessi“. Kuid läheme kõigepealt ajas natuke rohkem tagasi, mis siis tegelikult ikkagi juhtus?
Kandahar, detsember 2006
Rutiinse inimluure töö käigus räägib kohalik elanik mulle planeeritud rünnakust US erafirma vastu, kes toetab rekonstrueerimistöid (peamiselt teede-ehitust). Kohalik kirjeldab piirkonda, isikut (Al Qaida käsilane) ja tema sõidukit, millega isik plaanib sooritada enesetapurünnaku firma kontorile või konvoile. Samuti ütleb ta, et rünnak on plaanis lähima paari päeva jooksul. Kirjeldus on pisut liiga detailne, mis tekitab minus kahtlusi, kuid siiski. Kaks tundi hiljem on saadud info vormistatud meie standardsele ettekande blanketile (standardmärgistusega: Secret rel to US/ISAF/NATO) ja ma lähen paber näpu vahel oma kõrgemasse staabisektsiooni. Kohal on vaid kanadalasest ohvitser, osakonna ülemat (ameeriklast) ei ole. Annan kanadalasele ettekande ja mainin, et seda firmat peaks kohe hoiatama, ega staabis nende kontakti pole? Mees ei vaevu arvutist üleski vaatama: „Ei ole, mina küll ei tea. Otsi ise kui sul aega on“. Kuna ma olen ka eelnevalt instrueeritud ise toime tulema ja mitte liiga palju staabist küsima, siis asun aga otsingutele.
Esimesena loomulikult jänkide meielaadse tiimi juurde, kellega meil on tekkinud väga hea koostöö ja kammraaditunne. Neil ei ole kahjuks firma kontakti, kuid nad on usinalt valmis guugeldama ja peagi on meil firma e-mail olemas. Nii ma ise kui jänkid on neid mehi sageli baasis ilma saatjateta liikumas näinud, mis annab piisavalt alust uskuda, et nad on omad, st vastavalt kontrollitud ja igati ametlikud partnerid. Arutlen veel jänkide tiimiülemaga, et kas see ikka on õige asi teha ja tunnistan talle, et ma olen lisaks sõbralike elude pärast muretsemisele ka väikese kasu peal väljas – saaksin võib-olla kinnituse oma allika usaldusväärsusele ja need mehed jääks mulle teene võlgu, mida saaks kasutada nende värbamiseks oma agentideks. Jänkist eriagent on kindel, et see on väga hea mõte ja lubab igati aidata, kui on vaja paremat kontakti luua (siiski kaasmaalased). Et ma loomult pole kade inimene, kinnitan talle, et kui sealt koostöö sünnib, on ta partner.
Järgmisel hommikul panen kontaktisoovi ja üldise ohukirjelduse teele kasutades täiesti tavalist, krüpteerimata e-maili, sest ei Eesti riik ega ISAF ei ole meile paremat võimalust taganud. Peagi on tagasiside ning konkreetne mänedžer alal saab minult juba detailsema kirjelduse ohust koos sooviga baasis kokku saada, et arutada edasist võimalikku koostööd. Me saame peagi kokku ja teeme plaane jänkide tiimi ruumes, kus kolmepoolselt sõlmub kõigile kasutoov kokkulepe – meie neid varitsevatest ohtudest neile, nemad koalitsiooni ähvardavatest ohtudest piirkonnas meile. Elu tundub ilus ja koalitsiooni edu Afganistanis jälle pisut paremini kindlustatuna.
Möödub kolm nädalat ja kõrgem staap kutsub mind erakorralisele kohtumisele, mida juhib seesama kanadalasest ohvitser. Tema kõrval istub kõrgema staabisektsiooni ülem, ameeriklane. Õhus on pinget ja küsimused nagu ülekuulamisel, kuid siiski väga ääri-veeri: kellele ma olen rääkinud, mis tööd ma baasis teen?; kas ma olen kellelegi peale nende staabi andnud informatsiooni? jne. Ei ühtegi vihjet, mis viitaks seosele 3 nädalat tagasi toimunud sündmustele ja mulle isegi ei tule kordagi pähe seda üles tuua. Järgmine päev on valmis staabi käskkiri, mis käsib ajutiselt meie tiimil peatada oma tegevus seoses kahtlusega, et me ei oska informatsiooni käidelda (ilusas punases kirjas saladuseks kinnitatud paberil, kuid kus on selles midagi mis nii kõrgel tasemel salastamist vääriks?!). See on muidugi löök selgest taevast ja segaseid tundeid tekitav, sest ma ei suuda ikka veel otsi kokku viia – milles asi??? Keegi mitte kuskil ei tea või ei räägi midagi. Saan kokku meie inglasest „mentoriga“, kes vannub jumalakeeli, et talle ei ole midagi räägitud. Järgnevad nädalad praktiliselt mitte midagi tehes ja oodates. Kannan pidevalt ette olukorrast kodumaale. Kontingendi ülem püüab staabist infot saada – ka talle ei räägita midagi, uurimine pidavat käima ja sellest ei räägita kellegagi.
Kandahar, jaanuar 2007
Afganistani külastavad Eesti ajakirjanikud, keda meie kaitseministeerium on saatnud Eesti kontingendi tegevust kajastama. Kandaharis viibides on nad majutatud meie meeskonna eluruumidesse. Kuigi on vaikiv kokkulepe, puudub selge piirang neil meie meeskonna töökonteinerisse sisenemiseks. Nii satuvad nad ühel vihmasel päeval mõneks ajaks sinna vihmavarju, kuhu neid puht inimlikust kaastundest lasevad sisse mu tiimikaaslased (mind ennast ei ole kohal). Varsti peale seda on ühe ajakirjaniku blogis vihje selle kohta, et meie tiim on töölt kõrvaldatud (No s…t Sherlock! võiks selle peale hüüda, nad olid vähemalt nädala näinud meid aega surnuks löömas). Kuid kas nad nägid punase kirjaga käskkirja? Mingi aeg oli see, kui administratiivne käskkiri, puhkuselt naasvatele meeskonnaliikmetele lugemiseks meie tööruumis nähtaval. Siiski ei ole tänase päevani päris kindel, kas see oli ka nähtaval siis kui ajakirjanikud ruumi sattusid. Meie olukorra kohta on kommentaare andnud selleks ajaks juba vähemalt üks briti kolonelleitnant, mainides midagi töövõtete sobimatusest (Sic!) ja ka käskkirja koopia ei ole baasis ainus. Olgu mainitud, et kordagi ei ole tehtud meile endile etteheiteid mingite töövõtete sobimatuse vms kohta, britid lihtsalt väldivad igasugu kontakte meiega. Nende luuremaailm on nii „hush-hush“, et sinna ligi ei lasta meiesuguseid. Vahemärkusena: juba eelnev tiim ei saanud mingit kontakti, pigem oli suhtumine solgutav ja vaenulik. Keegi midagi ka neile kunagi ei põhjendanud.
Muuhulgas, kõigi saladuste hoidmise jaoks on meil kasutada vaid üks plastist sõdurikast, mis kohe mitte kuidagi ei vasta nendele tingimustele, mida seadus nõuab, kuid see on ka kõik, mis meile antud on. Juba missiooni alguses olin ma meie tagalalt taotlenud vähemalt lukustatavat failikappi, kuid rahapuudusel seda ei pidavat saama ja kunagi ei saanudki olema.
Siiski ajakirjanikega peame suhtlema, kuid vastastikkusel vaikival kokkuleppel ei räägi me meie tööst, ega staatusest. Me sõidutame neid lähiümbruses ringi ja viime huvitavate inimestega kokku, sh kohalike tõlkidega, kes delegatsiooni auks suurepärase õhtusöögi valmistavad.
Kandahar, veebruar 2007
Baasi külastavad Eesti kontingendi ülem ja koos temaga luurevisiidil olev tulevane ülem. Nad kutsutakse kõrgemasse staapi ja viiakse asjaga lõpuks kurssi. Peale seda on minu kord ülevaade saada. Valminud on memorandum, mis kirjeldab minu ja tiimi lugematuid pattusid, mis lähemal lugemisel on pastakast väljaimetud ja täis faktivigu. Ma ei suuda oma silmi uskuda, kuid eksperdid on näiteks tuvastanud, et kui ma ükskord ühele koosolekule saabudes olin pastaka maha unustanud, siis näitas see ilmselgelt, et ma ei olnud koosolekuks valmistunud. Võtan omaks, mis mul muud üle jääb. Siiski on mul raske nõustuda kogu muu asjaga, kuid ma ei hakka seda siin lahkama, sest võin saada uue süüdistuse saladuse paljastamises (loomulikult kandis memorandum saladuse märget). Muuhulgas olgu mainitud, et dokumendi kvaliteeti näitab ka see, et mind on süüdistatud staabile valetamises kuupäeval kui me alles Eestis asju lennuks pakkisime! Lühidalt – meie meeskond on ebakompetentne, treenimata, laisk jne. Maasikas tippu loomulikult US erafirma teavitamine, millega me olevat paljastanud NATO salajast infot, sest neil pole vastavat ligipääsuõigust ja ka mitte teadmisvajadust (vot seda nimetaks ma juba künismiks). Muuhulgas on tunnistusi oma teatavate kahtluste kohta andnud ka seesama briti „mentor“, kes mulle jumalakeeli vandus viimase kohtumiseni, et tema ei tea asjast midagi. Loomulikult esitab dokument tema kahtlusi kui tõendatud fakte.
Siiski on see kõik šokk ja terve mõistus keeldub sellist jama uskumast. Teen koheselt esialgsed kommentaarid absurdi pareerimiseks ja saadan ka taotluse Eestist sõjaväepolitsei uurija saatmiseks siia, et saada selgust – mis ikkagi toimub. Mu taotlusele ei vastata midagi, keegi ei liiguta, ega kõssagi. Kodumaal võetakse sellise tasemega dokumenti puhta kullana ja loomulikult saadab kõrgem juhtkond selle memorandumi kohe edasi uurimiseks teistele instantsidele ning meiega ei pea vajalikuks suhelda enam keegi – kõik on ju niigi selge.
Ainus, mis ma teha saan, on alustada ise tagala kindlustamist. Kui me olime nii kehvad, siis peavad meie koostööpartnerid sama arvama (pidevalt tegime koostööd mitmete US üksuste ja brittide Para üksusega). Palun neil kirjutada erapooletu hinnang koostööle meie meeskonnaga, kuna meid viiakse tõenäoliselt mujale piirkonda. Partnerid on loomulikult nõus ja enamus hinnanguid kirjutatakse lähipäevadel. Loe kust otsast tahad, kõik on ülivõrdes ja risti vastu staabi memorandumile. Huvitav intsident juhtub brittidega Para’st – ühel päeval näitab meie kontaktisik mulle ülimalt positiivse kirja mustandit oma arvutis, kuid järgmisel päeval teatab kahetsusega, et kõrgema staabi poolt on selle väljastamine keelatud! Tal on ka tegelikult kahju, kuid ta ei saa oma karjääriga riskida. Brittide kirjad jäävad saamata, kuid siiski on mul teistelt juba kuus kirja, mis kirjeldavad meie meeskonda kui ülimalt professionaalset, parimat partnerit, kõrgelt motiveeritud ja alati abivalmis meeskonda, kelle üle meie kodumaa peaks igati uhkust tundma (väljavõtteid neist kirjadest siin lõpus. Kirjad on antud isiklikult mulle ja ei kanna mingit klassifikatsiooni, seega on need avalikuks kasutamiseks).
Võtan ka ühendust isikuga sellest samast erafirmast ja annan neile teada, et kahjuks pean alalt lahkuma. Nad saadavad mulle kirja, milles tänavad veelkord antud hoiatuse eest ja on veendunud, et see võis säästa mitmete nende töötajate ja ka süütute tsiviilisikute elud. Samuti kinnitavad nad mulle, et isikud, kes said minu kirja, omasid US Top Secret luba ning nende firma on ametlik US riikliku ettevõtte lepingupartner, kes panustab Afganistani ülesehitusse. Nad soovivad, et ma edastaks selle kirja ka oma juhtkonnale, kes peaksid uhkust tundma minu initsiatiivi ja hoolivuse pärast. Nad märgivad ka, et vaid mõni nädal enne minu hoiatust ründas nende ühte tugipunkti enesetaputerrorist, mis maksis 9 nende inimese elu. Lisaks, märgivad nad ka ära, et mina olin ainuke, kes neid hoiatas selle võimaliku intsidendiga seoses.
Kandahar - Tallinn, märts - aprill 2007
Mingit kodumaapoolset uurimist kohapeal ei toimu. Kedagi ei huvita meie väited, midagi meilt ei küsita, seletusi ei taha keegi kuulda ja Eestist tuleb otsus meie äratoomise kohta. Pakime asjad ja lendame vaikides.
Saabudes Tallinna lennuväljale on vastas sõjaväepolitsei delegatsioon, kes laseb tollil korraldada meie asjade põhjaliku läbiotsimise. See on alandav, kuid me ei saabunud just ka kangelastena. Järgneb tunde kestev ülekuulamine peastaabis ja kuud täis teadmatust. Arutletakse minu riigisaladuse loa tühistamist (mis tähendaks automaatselt ka kaitseväest lahkumist), kuid õnneks on kuskil veel mõistust seda mitte teha – siiski pole veel midagi tõestatud. Sõjaväepolitsei menetleb asja ja jõuab lõpuks pea kogu memorandumi asjus järeldusele, et see ei ole tõsiseltvõetav ning teeb ettepaneku kõrgemale juhtkonnale uurimine lõpetada. Samas on kaitsepolitsei uurida antud võimalik saladuse lekitamine „isikutele, kellel puudus vastav luba ja teadmisvajadus“. Asi soikub terveks aastaks, ilma, et meist kedagi ülekuulamisele kutsutaks või et üldse midagi sellest räägitaks. Kuid asi on õhus.
Tallinn, jaanuar 2008
Teen teabenõude kaitsepolitseile – kas ma olen menetlusosaline (tunnistaja, kahtlustatav vms)? Saan vastuse, et ei ole, mitte üheski nende menetluses olevas väär- või süüteos! Hiljem saan teada, et asja menetlemist alustati aprillis 2007. Võib-olla ei leidnud nad kiiruga toimikut üles või midagi sellist?
Tallinn, suvi-sügis 2008
Endised meeskonnaliikmed saavad kutsed uurija juurde, ükshaaval ja peamised küsimused on olude kohta, mis meil olid saladuse hoiustamiseks missioonil. Viimaks tahetakse ka mind näha. Peale kahte tundi sisutihedat vestlust, kus mul ei ole midagi varjata, palub uurija mul alla kirjutada kahtlustatavaks tunnistamise määrusele. Järgmisel kohtumisel vihjab uurija, et see asi ei jõua tõenäoliselt kuhugi ja seda arvab ka prokurör peale esialgset asja läbivaatamist. Vaikus jälle pikaks ajaks. Sügisel „ülendatakse“ mind teise üksusesse kiirkorras absurdset etteheidet aluseks tuues, ehk siis kohale, kus ma olen vähem võimaliku avaliku tähelepanu all kui asi hapuks läheb. Äkki tuleb veel üks nagu „luureskandaal“, oleks ju ratsionaalne arvestus.
Tallinn, 2009
Vahetunud on nii uurija kui ka prokurör. Materjalid on saadetud lõplikult prokuratuuri ja uus prokurör saadab märtsis kohtusse süüdistusakti, ilma, et oleks lasknud materjalidega tutvuda mu kaitsjal ja minul. Kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt ei ole selline protseduur meie riigis võimalik, sest kaitsja peab kõiki materjale nägema ja saama võimaluse esitada vastulauseid kui ka märkida oma tunnistajaid. Muidugi on olemas tõsine juriidiline probleem – et NATO punase kirjaga pabereid näha, peab olema ka advokaadil vastav luba, ehk siis terve julgeolekukontrollprotseduur läbitud. Advokatuuri juhatus asub seisukohale, et see võib olla vastuolus advokaadi õigustega ja probleemi peab lahendama seadusandja, kuna esineb konflikt Eesti seaduse ja NATO direktiivi vahel sellises olukorras. Advokaat teeb taotluse asi uuesti eeluurimisele saata, kuna on oluliselt rikutud protseduurireegleid. Asi jääb jälle õhku rippuma.
Aprillis ilmub kaitsepolitsei aastaraamat, kus ka minu „patud“ kirjas, kuigi kohtunik pole veel eelistungi aegagi otsustanud. Meedia kajastab seda väljavõtet. Teen taotluse kaitsepolitseile, et nad lõpetaks minu delikaatsete isikuandmete avaldamise, kuna see ei ole kooskõlas isikuandmete kaitse seadusega. Saan vastuse, et selle asja vastu on suur avalik huvi ja neil on ka prokuröri luba selleks – vot nii.
Ma ei hakka neile märkima, et tõenäoliselt on nad ise rikkunud avaliku teabe seadust, kirjutades avalikku raamatusse informatsiooni (nimi, ametikoht ja üksus), mis on kaitseväes jätkuvalt tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks (kvalifitseeritav kuriteona karistusseadustiku § 243 kohaselt). Inimene ja asutus ei olegi võrdsed, tuleb alla neelata. Ja jälle vaikus pikaks ajaks. Kuna mul hakkab senine saladuse luba aeguma, tõusetuvad närvidelekäivad spekulatsioonid, et kas ma ikka saan pikenduse. Nii mõnigi on juba valmis mind kui kaitseväelast maha kandma – pole luba pole teenistust. Kogu edasine karjäär on suure küsimärgi all, tunne on, nagu vaataks kolleegid mind kui kõndivat laipa. Siiski luba tuleb ja elu nagu läheks edasi … uusi ootamatusi oodates.
Tallinn, september 2010
Ühel päeval helistab mulle advokaat ja annab teada, et kohe varsti toimub kohtuniku juures kokkusaamine tema poolt esitatud taotluse asjus kriminaalasi tagasi eeluurimisele saatma. Peale kokkusaamist on kohtunik, prokurör ja advokaat jõudnud kokkuleppele, et nii seda asja kohtus menetleda ei saa, kuid samas uus eeluurimine ei annaks ka midagi. Ületamata on probleem advokaadi saladuse loa asjus, mis muudab mulle kaitseõiguste tagamise võimatuks. See oleks juba liiga räigelt vastuolus seadusega. Tõusetub ettepanek prokuröril asja lõpetamist taotleda. Prokurör peab oma ülematega läbi rääkima.
Paar päeva hiljem on ettepanek olemas – oportuniteet. See on juriidiline konstruktsioon, kus mõlemad pooled jäävad oma seisukohtade juurde formaalselt, kuid asjaga edasi ei minda. Senine süüdistatav peab maksma kulud ja teatud summa riigi tuludesse (sisuliselt siis saab ennast välja osta. Hmm, ma olen midagi taolist näinud, kuulnud ka Sharia õiguses – kas islam hiilib ka meie õigusruumi?). Algab prokuröri ja advokaadi vaheline kauplemine „riigilõivu“ osas, mis mul maksta tuleks. Kokkuleppeks saab 20 tuhat. Advokaat helistab mulle ja ma pean tegema kohe otsuse, kas nõustun sellega või mitte. Kui ma ei nõustu, siis läheb kogu senine asi edasi, tähtaeg uueneb (muide, meie seaduse kohaselt uueneb kriminaalasja tähtaeg võrdsel alusel nii kahtlustatava/süüdistatava kõrvalehoidmisel kui ka igasuguse menetlustoimingu tegemise korral uurimisasutuse poolt! Nagu ühel pulgal siis mingis mõttes). Kui prokuratuur tahaks mind survestada, siis peab ta vaid tegema väikese menetlustoimingu – 5 aastane tähtaeg hakkab uuesti lugema, advokaat peab tegelema ja mina pean maksma tema tööaja. Ja nii aastaid kuni keegi järgi annab. Riigiasutusele ei maksa see just palju, kuid minul saaks tõenäoliselt raha ja närv otsa. Seega, mis teha? Kas mängida oma ja pere närvide ning rahakotiga edasi või minna sellele sisuliselt mitte midagi lahendavale, kuid isiklikult „protsessi“ lõpetavale kokkuleppele? Dilemmad missugused.
17. september istume kõik koos kohtuniku kabinetis, prokurör loeb ette oma pakkumise ja põhjendused, advokaat meie nõusoleku ja kui kohtunik minult küsib, siis võitlen ma viimaste vastakate tunnetega. Ma pean nõustuma, kuid tunne on nii räbal. Asi ei ole rahas ja ka mitte selles nagu „hallis tsoonis“, vaid küsimuses – mis siiski on õige asi teha sellises situatsioonis? Seda selgust ju ei tule. Case closed nii nagu ta on.
Mis oleks siiski vaja selgeks saada?
Ma ei ole siiani leidnud ühtegi seadust, regulatsiooni ega lepingut, mis lubaks Eesti rahvuslikul üksusel automaatselt toota missioonipiirkonnas ISAF/NATO saladust (iseenesest võiks seda tuletada ACO direktiivist 70-1, kuid sellise dokumendi olemasolust ja sisust ei tea just paljud isegi kaitseväes). Seega oleks vaja hoolikalt välja töötada vastav rahvuslik regulatsioon koos kõrvalekaldumist ettenägevate reeglitega ja seda ka missiooniüksustele õpetada. Näiteks näeb NATO regulatsioon (AJP-2) ette ohust teavitamiseks tavalistest käsuliinidest ja ka turvameetmetest möödamineku kui tavapärasel viisil ei pruugi hoiatus õigeks ajaks kohale jõuda. Regulatsioon mainib küll vaid sõdureid kui ohustatuid, kuid see on ka kirjutatud aastal 2003, mil riikide lepingulised tsiviilfirmad olid siiski haruldused konfliktipiirkonnas. Seega tuleb tänapäeval seda konteksti pisut laiendada just kõrgema ülema tahte kohaselt. Juba mainitud ja värskelt avastatud AD 70-1 ütleb samuti, et koalitsiooni isikute elusid mõjutavat informatsiooni võib kinni hoida vaid erakorralisel juhul.
Peamiseks aga on küsimus kõrgema ülema tahtest. Kui me vaatame ISAF’i ülema tolleaegset missiooni ja tahet, siis sõjaväelise missiooni (mida meie teostame) eesmärk oli tagada turvaline keskkond rekonstruktsiooniks (mida tsiviilfirmad teostavad). See tähendab, et me ei ole Afganistanis oma sõjalistel eesmärkidel iseenesest, vaid ülesehitavate tsiviilfirmade toetuseks. Sellest tulenevalt oli mul siiski nagu kohustus tegutseda vastavalt (kõrgema ülema tahe on kõigile alluvatele kohustuslik).
Vale ja aegunud on ka nägemus, et sõdur täidab käsku mehhaaniliselt. See oli norm veel eelmise sajandi algul, kuid juba ammu nõutakse igalt sõdurilt, ja seda enam ohvitserilt, arusaamist tegelikest eesmärkidest ja nende väärtustamist üle konkreetse ülesande või formaalse piirangu. Terve mõistus vs pime käsutäitmine ei ole enam tänapäeval dilemmad arenenud riikide sõjavägedes. Samas saan ma aru, et ükski tsiviilkolleeg, riigiteenistuja, ei saagi seda mõista kui ta ei ole seal ise patrullis käinud, näinud seda õnnetut riiki ja rahvast, kuulnud plahvatusi oma läheduses, ega tundnud haavatud inimeste lõhna. See jääb väga kaugeks ja ebarealistlikuks turvalise kabineti seinte vahel, kus võibki hakata tunduma, et formaalne norm on väärtuslikum kui inimeste elud.
Siiski näeb meie põhiseadus ette inimelu kui kõrgeima põhiõiguse väärtustamise, mis juba iseenesest tähendab, et me oleme kohustatud sõbralikke isikuid (tegelikult ka süütuid tsiviilisikuid) ohust hoiatama. Põhiseadus kehtib meile kui Eesti kodanikele igal pool, igal ajal, ka siis kui NATO meid „omab“. Olen jätkuvalt veendunud, et pidades formaalset saladust olulisemaks kui kiiret hoiatust ohust sõbralike inimeste eludele ja tervisele, on üdini vale, sest nii me just ei tee oma tööd – ei kaitse inimesi. Viimane on jällegi antud kõige tähtsamaks missiooniks praeguse ISAF’i ülema poolt.
Kõige kokkuvõtteks on vaja selgeks saada, mismoodi peaksid Eesti kaitseväelased edaspidi sellistes olukordades käituma. Lõppude-lõpuks pole ju vahet, kas ohus on „sõbra sõber“ või näiteks eestlasest tsiviildoktor (kelle saladuse sertifikaati me näinud pole). Kui elu ja surma küsimus on võib-olla tundides, siis mis on õige asi teha? Mida tähendab see meie missiooniüksuste jaoks? Näiteks teades, et meie oma tsivilistist kaasmaalane on rünnakuobjekt, ei tohi me teda ilma kellegi müstilise ametiisiku loata (ja loa saamine võib võtta aega või suuliselt antud luba võidakse pärast eitada) hoiatada ja peame vaid leinarivis pea langetama kui tema jäänuseid lennukiga kodumaale saadetakse. Aga kui see on teie tuttav, sõber, abikaasa? Seaduse ees ju vahet ei ole – rahvusel ja sugulusel pole siin tähtsust. Põhiseadus räägib inimelust ja rahvusvaheliste sõjaliste operatsioonide seadus teeb vahet vaid omadel ja vaenlastel. Ilmselgelt on siin selget regulatsiooni vaja.
Seadus ei ole kunagi asi ise-eneses. See ei ole kuskilt jumalikust kõrgusest antud, vaid seadust peab kohandama aja ja ruumiga. Välisoperatsioonid on kardinaalselt erinev maailm sellest, kuidas näiteks meie riigisaladuse seadus näeb ette saladuste käitlemist. Seal on olulised erinevused nii põhimõtetes kui ka protseduurides. Ma väidan, et seda seadust jäigalt järgides ei olegi võimalik sealseid ülesandeid täita ja kõik tegelikult teevad mööndusi, sest ei ole ka muid valikuid. Väites, et iga killuke infot, mis sa kuuled või näed, muutub automaatselt NATO saladuseks, ei tohiks me oma koalitsioonipartneritega sõnagi rääkida enne kui igaüks neist on oma vastava taseme saladuse sertifikaadi ette näidanud. Muide, vähemalt ameeriklastel ei eksisteerigi seda paberil, vaid nende oma turvalises elektroonilises andmebaasis, kuhu meie ei tohi pilku heita. Nokk kinni, saba lahti, kas pole.
Miks meie meeskond „alla lasti“?
See on küsimus, millele ei saa vist selget vastust kunagi. Fakt on see, et juba meile eelnevale tiimile anti väga otse mõista, et nad ei ole selles ülesandes seal alas ja nende partneritega oodatud. Siin võib luua lõputuid vandenõuteooriaid ja nendeks need jäävadki, kuid lühidalt võiks selle kokku võtta selliselt, et sellega öeldi ära – ärge tulge suurte poiste mängumaale. Kedagi tegelikult ei huvita kui hea sa oled või võid olla, sa lihtsalt ei kuulu sellesse klubisse ja ongi kõik. Meie viga oli see, et me ei saanud sellest ise aru (mitte ühelgi tasandil) ning üritasime jätkuvalt halva mängu juures head nägu teha.
Siiski ei ole see universaalne suhtumine. Koostööd teinud meeskondade tasandil oli klapp hea ja üldiselt eesmärkidele pühenduv. Tõrge on kuskil kõrgemal tasandil, staapides ja poliitikates. Kuskil on salakokkulepped, reaalsus on ka „nelja silma“ ühendus (ma ei hakka seda kooslust siin lahkama, kes teab see teab). Need kokkulepped ja plaanid on eriti rasvase punase kirjaga salastatud igaveseks. Las nad olla. Väikesed peavad paratamatult suuremate reeglite järgi mängima, vähemalt seni kuni nad väikesed on. Siiski tuleks seda teha targalt. Eelkõige tuleb meil aga teadvustada, et ei NATO ega ükski koalitsioon ei ole harmooniline lillelaste ühendus. Ahnus, omakasu, omavaheline võistlus kuulsuse nimel, rahvuslikud ambitsioonid üle partneritele lubatu jne. on kõik seal olemas ja tõenäoliselt veelgi rohkem võimendunud operatsioonide piirkonnas. See on inimlik ja normaalne, sest ei ole olemas universaalset lahendust, millest kõik võidaks. Tegelikult võidab ikkagi vaid see, kes partnerist nutikam on. Nagu päris ja igapäevases eluski, mingit vahet ei ole.
Huvitav on ka muidugi analüüsida kodumaal toimunut kogu selle case’i kontekstis: millised olid samal ajal toimunud avaliku elu sündmused, seadusloomeprotsessid, skandaalid ja võtmefiguurid. Jällegi annaks konstrueerida imepäraseid ja uskumatuna näivaid võrke, kuid las see jääb fantaasiamaailma. Kindel on see, et ükski asi ega protsess siin ilmas ei toimi isolatsioonis ja ilma suurema ideeta, seega pidi ka minu case’i aastatepikkune soojashoidmine kellelegi mingitmoodi kasulik olema. Võib-olla saame me kunagi veel teada.
Rene Toomse
Tartus, 19. september 2010
Mõned väljavõtted partnerite kirjadest meie meeskonna kohta (need on saadetud mulle isiklikult ja neil puudub igasugune klassifikatsioon. Siiski, ei pea ma õigeks avaldada nende autoreid, kuna nad on siiani tegevad missioonil ja see võib seada neid ohtu):
