Eile õhtul helistas mulle üks vana tuttav ja küsis, mis ma arvan olukorrast missioonisõdurite abistamisel. Siis selles valguses, mis hiljuti juhtunud ja aktuaalne. Et kas riik teeb piisavalt või kui mitte, siis kus on puudujääk. Kuigi ma pole mingi ekspert antud valdkonnas ja olen oma teenistuse jooksul vaid kahel missioonil käinud, arenes meie vestlus, ma arvan, et probleemi juurteni või nende lähedale.
Kaplan Gustav Kutsar kirjutas mõni päev tagasi väga õigesti ja ilusti olukorrast (http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/gustav-kutsar-kui-tugev-on-sodur.d?id=32939471), tabades tõenäoliselt probleemi tuuma – rahva vastakat suhtumist, mis võib tekitada sõdurites (eriti noortes) kahestumist. Osa peab kangelaseks, kuid osa ja suurem osa avalikus meedias peab teda okupandiks, palgasõduriks jms, ehk siis antikangelaseks. Tekkida võib kahestumine, kahtlus ja segadus inimeses (sõdur on eelkõige inimene), et kes ta siis on – kas hea või halb, tunnustatud või põlatud? Loomulikult on eriti haavatavad tõsiselt viga saanud, sest iga füüsiline vigastus juba iseenesest kallutab hingelist tasakaalu. Kuid mida saab riik teha ja tulles tagasi selle õhtuse vestluse juurde – kas riik teeb piisavalt või oleks vaja veel midagi teha? Kas on mingit kiiret lahendust, et ennetada selliseid olukordi?
Ma arvan, et mis iganes struktuure just selle küsimusega võitlemiseks me loome, ei ole sellest tegelikult abi, sest probleemi juured on tõesti mujal ja palju sügavamal kui haavatute lohutamine vms. Võtame alustuseks riigi, siis mida riik saaks teha. Riik koosneb klassikalise teooria järgi kolmest põhielemendist: territoorium, rahvas ja valitsus. Kuna territoorium on elutu element, saavad tegutseda vaid kaks: rahvas ja valitsus. Kui poleks rahvast, ei oleks ka valitsust, sest valitsus tuleb rahva seast, rahvas valib oma valitsejad. Ehk siis süüdistades või kirudes riiki, teeme meie, rahvas, tegelikult etteheiteid iseendale. Me ise ei ole valinud valitsejaid, kellega me rahul oleks. Järelikult rahvas, valitsust kirudes, tegelikult siunab iseennast.
Samas on valitsusel raha (ja kõik taandub lõpuks rahale), et täiendavaid tugistruktuure ja võimalusi luua. Iga eelarvet, eriti majanduslikult rasketel aegadel, tuleb säästlikult kasutada ja on see rahva valitud valitsus milline ta on, ei saa ta raha vastutustundetult või igaks juhuks tegelikult kasutada. Mingi grupp või valdkond peab siis vähem tuge saama ja see ei pruugi samuti õiglane olla. Nokk kinni, saba lahti.
Sõdur on reeglina mees (kuigi meil on ka naiskaitseväelasi ja ka haavatu), tavaline eesti mees, kelle psühholoogilist profiili ei lahka niipalju valitsus või ajakirjandus, vaid sotsiaalmeedia ehk siis rahvas ise. Eesti mehe kuvand ei ole ju midagi ülistamist väärt – „kuumad eesti poisid“, tuimad ja vähe-emotsionaalsed partnersuhetes, suur alkoholilembus, väidetavalt vähene tööviljakus, varajane surm, kalduvus suitsiidile! jne. Need on pea igapäevased keskmist eesti meest iseloomustavad teemad sotsiaalmeedias. Ehk siis depressioonialge luuakse juba kõigile. Kes seda teeb? Nii kummaline kui see pole, me ise, rahvas, sealhulgas mehed. Hüpotees: midagi on katki ja suitsiidne juba terves meie ühiskonnas. Miks? See on võtmeküsimus. Miks me ei austa teineteist? (Siiski jääb see küsimus õhku minu poolt).
On ütlus, et eestlase lemmiktoit on teine eestlane. Vastik ütlus, kuid kui seda nii palju kasutatakse, siis peab selles ka tõetera olema. Vähemalt ei ole me usinad teineteise toetajad, toimivaid ja konstruktiivseid meeskondi on tõesti raske luua, sest igaühel on oma pisikesed ambitsioonid ja seisukohad, mida ei olda mingil juhul nõus loovutama. Ja nii tekibki lõhe kõiges, mida me rahvusena teeme. Veel enam, me ei suuda kokku leppida tulevikus – kuhu me riigina, st sotsiaalse kooslusena tahaks jõuda. Mis on meie rahva ambitsioon siin maailmas? Kas lihtsalt eksisteerimine ja nii oma üleaedse kui ka kaugemate naabrite kirumine ongi meie olemise mõte? Tundub nii. Sest kui meie oma valitud valitsejad teevad kalkulatsiooni, näiteks panustada sõjalistesse missioonidesse, lõheneb rahvas (ja mitte ainult missioonide pärast). Konsensust on alati raske leida, kuid erimeelsuste tase on meil liiga kõrge. See ületab minu arvates piiri, sellise normaalse debati ala, kust edasi juba on vastuseisud vastuseisu pärast, mitte enam ratsionaalse arutelu pinnal.
Ma ei kavatse siin õigustada riigikogu otsust meie sõdureid missioonidele saata, kuid ratsionaalsus selles kindlasti on. Mida saaks ette heita, on vast kehv kommunikatsioon rahva valitud otsustajate poolt rahvale. Ka nemad seal mäe peal on inimesed kogu oma inimlike nõrkustega ja tihti ka unustavad, mis oli neile oluline kui nad veel mäe otsa valitud ei olnud. Tundub ju lihtne ja loogiline, et me osaleme missioonidel kollektiivkaitse kindlustamiseks ja riigile prestiiži loomiseks. Kuid igaväevases ellujäämisvõitluses inimesele rahva hulgas jääb see kaugeks ja tundub ebaoluline. Palju maksab idee või aade kui sa pead muretsema oma ellujäämise pärast nädal enne palgapäeva? Mitte just palju. Osalemist missioonidel tuleks näidata mitte nende otsese ja ideelise tuludena, vaid selgitada inimestele just neid kaudseid aspekte, mis mõjutavad meist igaüht igapäevaselt. Ehk siis informeerimise fookus ja audientsiga samastumine oleks võtmesõnad selgitustöö tegemisel. Kuidas on seotud leiva hind ja sõjalised missioonid? Kõik siin maailmas on seotud, miski ei toimu isolatsioonis. Propaganda? Ka nii saab öelda, kuid küsimus jääb, kelle huvides?
Elementaarse majandusteooria kohaselt on vaja riigi (ehk rahva) heaolu tõstmiseks (mis on ju riigi peamine eesmärk) eksporti ja investeeringuid. Sisetarbimine ja import on nagu kilekotis hingamine – hapnik saab varsti otsa. Kuid kuidas saab väikeriik, kelle puuduvad olulised maavarad, suurele turule kui ta ei mängi suurte poistega valdkondades, kus iga abikäsi on teretulnud. Omaette teema on valitsejate oskus selle pinnalt kasulikke tehinguid välja kaubelda, kuid soodne pinnas on kahtlemata loodud. Niisamuti seonduvad hukkunud ja haavatud sõdurid riigi konkurentsivõimega globaalses majanduskeskkonnas. See ei ole asi iseeneses, nagu militaristide tapaiha, suurte poiste liivakastimängud jms müüdid. Suures pildis on see reaalne ja oluline panus ning ohverdus Eesti kui riigi eesmärgile, Eesti rahvuse ja kultuuri püsimajäämisele läbi aegade nagu ütleb meie põhiseaduse preambula.
Selles kontekstis, alandades meie sõdureid ja siunates valitsust, töötab see vastu sellele samale meie oma riigi eesmärgile, rahva eesmärgile jääda püsima läbi oma laste ja neist järgnevate põlvede. Teod ja ütlemised, mis me teeme täna, muutuvad reaalsuseks homme ja ülehomme. Isekus ja enesekesksus siin ja praegu võivad alla kirjutada rahva surmaotsusele tulevikus. Teooria lõpetuseks, kui keegi meist ei ole rahul valitsejate ratsionaalsuse ja kvaliteediga, siis miks mitte ise üles astuda, oma paremaid kavatsusi ülejäänud rahvale selgitada ja mäe peale valitsema valitud saada? See võimalus on ju olemas. Kasutagem seda. Nii on võimalus teha paremaid otsuseid kui seni tehtud mäe peal või Delfi kommentaariumis.
Tagasi sõdurite juurde. Ma ei usu, et sõdurite suitsiidiprobleemile on kiiret lahendust, sest ükski abi ei tööta käsu korras. Võib teha mustmiljon struktuuri või ametit, kuid seni kuni mures mees ise ei küsi, ei tunne vajadust küsida, ei ole sellest abi. Probleem on meie kultuuris üldises pildis ja ka meie sõjaväekultuuris kitsamat. Suhtumine on, et kui sa küsid abi, oled sa nõrk. Sa ei ole mees. Selline mentaliteet on tegelik probleem. Meil ei ole ühtsust ja kokkuhoidmist kaitseväes selle tegelikus tähenduses. See pole ka ime, sest kui seda ei ole terves ühiskonnas, siis ei saa olla ka kaitsevägi kui puutumatu oaasike keset kõrbe. Pikemaajalisem lahendus peitub meis kõigis – hakakem lugu pidama oma riigist, ehk eelkõige iseendist ja oma kaaskodanikest. Oma võistlushimu tuleb suunata maailmaturule, mitte võitlusele väheste siseriiklike ressursside nimel. Tõeliste väärtuste õpetamine oma lastele kodus ja koolides, enda emotsioonidest kaugemale vaatamine ja hoolikas valitsejate valimine on siin võtmesõnad. Olgem eestlased, kuid saagem ka inimesteks selle suures ja heas mõttes.
Rene Toomse
07.08.2010 Tartus
