Legal Notices

All expressed in this blog are the author's opinions and do not represent any official standpoint of any other entity.
No expression here is intended to incite any violence, rebellion or any other conduct that is not according to commonly established rules and regulations.
All information presented here is acquired via open sources or personal experiences of the author. Here is no classified information any kind.

05 May 2011

Al Qaeda kui Komintern ehk ajaloo kordumine?

Al Qaeda kui Komintern ehk ajaloo kordumine?

On ütlus, et ei ole midagi uut siin päikese all ja ajalool on kombeks ennast korrata. See pani mind mõtlema, et kas me oleme ajaloos juba näinud sarnast fenomeni nagu Al Qaeda. Kas ei saaks paralleele tõmmata näiteks kommunistliku liikumise ja seda juhtinud Kominterniga? Kuigi nende kahe organisatsiooni lõppideed ja alustõed on erinevad, võib leida vägagi palju sarnast nii strateegilistes lähenemistes kui ka operatsioonides ja meetodites. Sellise võrdluse analüüs võib aidata vaadelda islamiradikaalsust pisut laiema nurga alt, luua võimalikke mudeleid ja prognoose arenguteks ning võib-olla leida toimivamaid lahendusi kui siiani saavutatud. Siiski, järgnevat tuleks võtta lihtsalt kui väikest mõtteharjutust, mitte kui ekspertarvamust. Tõenäoliselt on proovitud igat võimalikku mudelit kui uue fenomeni uurimiseks ja prognoosimiseks, siiski võib just mõne juba eksisteerinud ideoloogiaga võrdlus olla isegi kasumlikum.

Komintern oli 1919. aastal asutatud üleilmne kommunistliku ideoloogia propageerimiseks ja elluviimiseks loodud katusorganisatsioon. Selle peamine idee oli võidelda „kõigi võimalike vahenditega, kaasaarvatud relvastatud jõuga, et kukutada rahvusvaheline kodanlus ja luua rahvusvaheline Nõukogude vabariik kui transiitfaas riigisüsteemi täieliku kaotamiseni.“ Kommunistide loosungiks sai: „Kõigi maade proletaarlased ühinege!“ Oma programmiliste eesmärkide saavutamiseks nähti ette vägivalla, mõrvade, terrorismi ja kõigi vajalike vahendite kasutamist, et viia ellu maailmarevolutsiooni suure kommunistliku idee nimel. Kommunistlikke parteisid tekkis igas Euroopa riigis, kes tavaliselt ebaõnnestunult üritasid ka suuremaid ja väiksemaid riigipööramisi.

Al Qaeda idee oli esialgselt võidelda lääne (uskumatute) mõjuvõimu vastu islamimaades, tehes seda sealhulgas terroriaktide kaudu ka lääneriikides. Olukorra pingestudes kuulutas bin Laden välja globaalse Jihadi, mis keskendus juba rohkem lääneliku maailmakorra kokkukukutamisele kui vaid enda religiooni status quo säilitamisele islamimaades, rõhutades iga tõsimeelse moslemi kohustust tappa uskumatuid igal pool maailmas. Bin Ladeni nägemuses pidi lõpuks saabuma Wahhabi Kalifaat regioonis. Siiski tema strateegia kohaselt on selle eelduseks USA ja tema lähimate liitlaste jõumonopoli kukutamine, et viimane võimalik oleks.

Mõlema liikumise jaoks olid nii Lenin kui bin Laden inspireerivad sümbolid, kes suutsid ka oma filosoofiaid piisavalt lihtsalt selgitada järgijatele, muutudes peale kriitilise alguspunkti ületamist sisuliselt tarbetuteks protsesside juhtimisel. Siiski, nagu Komintern kaotas palju Lenini surmaga 1924. aastal, ei surnud kommunistlik liikumine ja ideoloogia sellega. Sama saab ka tõenäoliselt olema bin Ladeni surmaga, miski ei muutu niipea lääne jaoks positiivses suunas, Al Qaeda idee ja liikumine elab edasi. Jällegi sarnaselt nagu Leninist sai alles tõeline kultuseobjekt peale tema surma, siis nii läheb see ka tõenäoliselt bin Ladeniga.

Samas sarnaselt Lenini kommunismi mudeliga ei leidnud ka bin Laden absoluutseid järgijaid, vaid tekkisid ideoloogiliselt lahknevad liikumised. Peaidee jäi reeglina samaks, kuid erisused tulid detailides. Kas mitte viimase aja revolutsioonid ja mässud islamimaades ei või ka olla köetud Al Qaeda julgusest läänele vastu hakata? Eelkõige kantud ideest vabastada ennast rõhujatest, kes teevad koostööd läänega, seejuures kasutades kavalat ära lääne lootust demokraatlikule liikumisele, kuid siiski hiljem kavatsusega luua tõsiusklikud ja Sharia seadusi järgivad riigid? Al Qaeda ise on praeguseks muutunud vaid katusideoloogiaks, mitte ei ole enam efektiivne füüsilise organisatsioonina. See on kummitus, nagu oli Marxi ja Engelsi kommunismitont, mis hakkas käima mööda Euroopat juba 1848. aastast.

Kuid olulisem on siiski see, kuidas sellised liikumised ja ideoloogiad arenevad pikemas perspektiivis ja mis neile tegelikult vastu töötab. Siin võiks analüütikud võrrelda Al Qaedat nii kommunismi kui natsionaalsotsialismi ajalooliste mudelitega ja keskenduda sarnastele põhjustele ning faktoritele, kuidas need ideoloogiad oma tähtsuse minetasid. Lõplik selliste pahede väljajuurimine ei ole samas reaalne (ei ole kadunud maailmast ei kommunism, ega ka natsionaalsotsialism), kuid teostatav eesmärk oleks vähendada radikaalset islamiideed massides selle nn talutava piirini. Võtmeküsimuseks saavad tegelikult toimivad meetodid, mis peavad ka arvesse võtma hoopis teistsugust ajaloolist, kultuurilist ja religioosset tausta islamimaades. Tõenäoliselt rohkem kui lääne kiire füüsiline ja jõuline sekkumine mingil määral looduslikesse protsessidesse kohapeal, võib saada määravamaks kaudne ja pikaajaline mõjutamine läbi kohalike autoriteetide. Paraku ka siin tuleb teha kompromisse nii demokraatias kui inimõigustes, kuid tõenäoliselt ei ole praeguses olukorras eriti muid valikuid kui halbade ja veel halvemate vahel.

Rene Toomse
Tartus, mai 2011