Legal Notices

All expressed in this blog are the author's opinions and do not represent any official standpoint of any other entity.
No expression here is intended to incite any violence, rebellion or any other conduct that is not according to commonly established rules and regulations.
All information presented here is acquired via open sources or personal experiences of the author. Here is no classified information any kind.

09 May 2011

„Paljad mehed“ masinavärki uudistamas


Paljad mehed“ masinavärki uudistamas
6. mail ilmus huvitav ja kahtlemata mitmes mõttes aus mõtteavaldus endise kaitseministeeriumi asekantsleri ja praeguse teaduri Martin Hurt’i sulest, et Eesti reservväelased saavad sõja korral palja tilliga, kuid püss kummaski käes, vaenlasele vastu joosta Sinimägedesse. Sellise pikaajalise kogemuse ja CV’ga mehe avaldusele meie varustuse ja relvastuse seisust ei saa mina küll vastu vaielda, sest tema positsioon iseenesest eeldas kõigi nende puuduste teadmist ja ka tõenäoliselt selle sama masinavärgi käimashoidmist, mis nüüdseks tema kriitika alla sattunud on. Võiks lugupeetud ekskantslerilt ju küsida, et kuidas selline olukord tema valitsemise ajal võimalikuks sai? Kus oli tema kriitika ja sirgeseljalisus siis, kui tehti rumalaid hankeid? Kus oli tema hääl kui ta oleks saanud midagi muuta? Siiski ei ole need küsimused peamised tänasel päeval ja tegelikult ei heida ma härrale ette, sest ükski asi ei ole nii lihtne kui see paistab. Ei ole asekantsler jumal, et suudab kõike ühe allkirjaga õigeks teha. Alati on kõrgemaid mängijaid, kellest paraku sõltub sureliku käekäik.

Seega jätkates pigem positiivselt, on mul eelkõige hea meel, et on kirjas ja nähtaval üks arvamus. See kogub kindlasti pahameelt, kuid seda arvamust tuleks vaadata hoopis teise prisma läbi – konstruktiivselt. Oluline küsimus on tegelikult see, et mis saab siis edasi? Kuidas me asjad ära parandame ja nii, et ei torma kohe ladude ja võimaliku kehva varustuse pärast senitoiminud riigikaitse süsteemi kokku kukutama. Vaja oleks vaadata, mis siis tegelikult katki on ja püüda parandada, selle asemel, et maatasa teha ja siis unelmate lossi ehitama hakata (milleks tõenäoliselt ammugi raha ei jagu).
Pole just palju sõjaväelasi, kes oleks veendunud (vähemalt avalikult), et ajateenistus ja reservi tootmine ei peaks olemas olema. Mu kolleegid Lätist ja Leedust on tõsimeeli õnnetud oma profireformide pärast – ei tunneta nad suuremat jõudu, ei saa oluliselt rohkem palka ja veel hullem, pole ka kedagi juurde tulemas, et nende ameteid tulevikus üle võtta. Ajateenistus oli siiski ainus arvestatav baas uute kaitseväelaste saamiseks. Reserv on paraku suurus ja jõud ka palja tilliga, seda teab iga sõjaväelane.
Sa võitled sellega, mis sul on. Kui sul ei ole piisavalt, siis kasutad vana hea Sun Zi nõuannet ja võtad puuduva vaenlaselt. Kuid kui sul pole ajusid ja käsi, millega vaenlaselt võtta, siis ei ole lootust millekski. Seega ei ole põhiprobleem praegune varustuse ja relvastuse seis, vaid edasised mõistlikud arendused. Viimased nii relvastuse, varustuse hoidmises ja hangetes kui ka sõjapidamise taktikates. Tänasel päeval ei torma keegi massiga Sinimägedesse, ei peeta enam laup-lauba vastu rünnakuid, seega paljud otsetabamuse eest kaitsvad kallid vahendid ei ole enam peamised. Leidlikkus, initsiatiiv, samuti usaldus oma võitlejate vastu, et nad teavad, mis vaja teha, on just see, mis ei tohi defitsiidiks saada. Seega võiks nii endised kui praegused kaitseplaneerijad astuda sagedamini alla oma Olümpose mäelt lihtsate laiguliste sekka ning tunda huvi, kuidas tegelikult asju teha saab. Ja te võite isegi üllatuda, positiivses mõttes seejuures. Seega ei ole miski väga valesti ja ammugi mitte kadunud. Peamine küsimus siiski jääb – kuidas me saame veel paremaks ja nii, et me ei riku oma tugevuse alustalasid. On olemas ka kuldne kesktee kvaliteedi ja kvantiteedi vahel, mis võib just olla see, mis tagab meile edu igas võimalikus sõjas. Just selle õige balansi saavutamine vajab mõtlemist.

Rene Toomse
Teel Kevadtormile, mais 2011