Rahvas sõjas 2: Strateegilisest mõtlemisest sõdurini ja tagasi
(publitseerimata essee)[1]
Me elame järjekordsel murrangulisel ajajärgul, kus aastakümneid kestnud jõudude vahekord võib hakata muutuma. Senised tugevad nõrgenevad ja uued tegijad, teiste ideoloogiatega, astuvad areenile maailma afäärides. Hiina, Venemaa ja India mõjuvõimu kasv hakkab vältimatult muutma suhteid senises unipolaarses maailmakorralduses.[2] Riigid, mis võimendavad NATO’t, on ennast nõrgaks sõdinud ja tekitanud endile haavatavused, mida mitmed teised riigid on asuvad ära kasutama. Miski on oluliselt muutumas senises maailmapildis ja neid trende eirata oleks strateegiliselt lühinägelik. Eerik-Niiles Kross kirjutab huvitavalt Venemaa poliitilisest manöövrist NATO ja EL sfääri, kus sisuliselt Lääne suurriigid ise kutsuvad endist vastast partneriks ja milliseid dilemmasid see võib Eestile luua.[3] Venemaa sekkumine meie suurimaid julgeolekugarantiisid pakkuvate ühenduste otsustusprotsessidesse ei pruugi iseenesest „ettenähtavas tulevikus“ realiseeruda sõjalises ohus meie riigi vastu,[4] kuid oluline mõju saab sellel olema kindlasti.
Siiski, arutledes globaalsete trendide üle, võib ärgitada mitmeid mõtteid just meie enda sõjalis-strateegilise lähenemise ja viimast toetava arendustegevuse üle. Milline on maailm homme ja millised on muutuva maailma mõjud meie kodumaale? Kas meie riigikaitsesüsteem oma suunalt ja ülesehituselt oleks efektiivne ning suuteline talle pandud eesmärke täitma?
Ma ei suuda selles kirjutises pakkuda ideaalseid lahendusvariante neile küsimustele ja see ei ole ka eesmärk. Tegemist on isiklike arvamustega (mis ei esinda mingil juhul ühegi organisatsiooni ametlikke seisukohti ning ei pruugi üldsegi olla absoluutsele tõele vastavad!) ja avatud arutlusega, mis on kohati kriitiline. Seda kriitikat ei tohiks mingil juhul võtta ründavana, vaid mõttekohana – kas me ei peaks riigina põhjalikumalt oma kodutööd tegema ja ka tegelikult avaramalt omaenda probleemidele lähenema?
Alljärgnevaga ma heidakski kindakese debatiks kehtivatele süsteemidele, sest plaanid mis ei saa vastu mängulistele väljakutsetele, ei toimi ka tõenäoliselt reaalsuses. Usaldades strateegi ja professorit Colin S. Gray’d, on tõeline strateegia "irooniline ja paradoksaalne, see on duell.“[5]
Olukord Lähis-Idas – lähenemine selle sõja lõpule. Mis saab edasi?
Kümme aastat kestnud sõda Afganistanis on nõudnud tuhandeid inimelusid. Selles ei ole tegelikult vahet, kas need on olnud omad või vaenlased, hukkunud on liigikaaslased oma liigi käe läbi. Kui 2009. aastal uus ISAF’i ülem kindral Stanly McChrystal avaldas oma juhise, määrates selgelt kohalikud inimesed ja nende toetuse kogu Afganistani operatsiooni raskuskeskmeks ning rõhutades sõjalise lähenemise olulist piiramist, oli ta tõenäoliselt õigel teel. Kindral vaatas tagasi ajalukku, ta sai aru sõja olemusest ja ka sellest, millises sõjas tema vägesid juhtis. Ta sai aru, et siiani oli seda sõda sõditud tegelikke olusid eirates ja tõenäoliselt üritas teha selles kaoses parimat. Ühel või teisel põhjusel ei saanud sellest siiski lõpuni aru tema ülemad ega ka paljud alluvad. Tulemiks oli kindrali vallandamine ettekäändel, et ta oli lugupidamatu oma presidendi ja viimase kabineti vastu[6], mis siiski järgnenud uurimises kinnitust ei leidnud.[7]
Tundmata põhjalikumat mässutõrjeoperatsioonide teooriaid, võib jääda arusaamatuks, mida kindral McChrystal lootis saavutada lisavägede taotlemisega[8], mis ka lõpuks sai tõenäoliselt oluliseks faktoriks tema eemaldamisel. Jääb mulje, et ta püüdis suurendada massi, teha veelgi mastaapsemaid puhastusoperatsioone juurimaks välja Talibani mässulisi, kuid see ei olnud tema plaanides esikohal. Ta vajas rohkem sõdureid just oma juhise sõna otseses mõttes täideviimiseks ja klassikaliste edukate mässutõrjeoperatsioonide printsiipide rakendamiseks. Tavalise sõjapidamisega on sellel vähe pistmist.
Prantsuse kindral David Galula, mässutõrje teoreetik ja praktik, sõnastas oma kogemused juba 1963 aastal.[9] Lugedes tema teooriat, ei ole raske märgata sarnasusi kindral McChrystal’i juhisega. Samad printsiibid: kaitse kohalikke elanikke, sest see võtab mässajate toetusbaasi; loo kohalik valitsemise võime ja vastutus, et rahvas leiaks ühtsuse ja ei peaks toetust otsima mässajatelt jne.[10] Kohaliku rahva kaasamine on võtmesõna ja selleks pead sa igal pool kohalike läheduses olema, eriti seal, kus olukord on kriitiline.
Mõistlikud ja loogilised printsiibid, kuid siiski vaid teooria. Fakt on ka see, et nagu ei ole kahte ühesugust vastupanuliikumist, ei ole ka igas olukorras toimivat standardlahendust mässutõrjeoperatsioonides. Iga liikumine on unikaalne, nagu iga kultuur on eriline. Ka sellele oli mõeldud – Ühendriigid on alates 2007 aastast tõsisemalt kaasanud antropolooge sõjapiirkonda, kelle ülesanne ongi sobitada teooriaid kohaliku kultuuri ja muu sotsiaalse taustaga.[11] Vaid selline lähenemine annab ehk kõige tõenäolisemalt toimivad eeldused konflikti lahendamiseks. Lihtsustatult siis ajaloolised õppetunnid koos kohalike olude tundmisega peaks andma parima lahenduse. Kuid on veel üks probleemidekogum, mida ei saa tegelikult lahendada lahinguväljal – milline on see selge soovitud lahendus probleemile? Mis on strateegiline realistlik eesmärk? Võib-olla kõige olulisem – mis üldse on probleem? Need on palju keerulisemad küsimused, kui see millega ohvitserid ja sõdurid lahinguväljal omapäi lahendada saavad. Karm tõde on ka see, et olles sõjaliselt üle vastasest ja võites kasvõi kõik lahingud taktikalisel tasandil, ei taga see veel sõja võitu. Kui strateegiline eesmärk ei ole realistlik ja selgepiiriline, siis ka sõda kaotatakse vaatamata sõjalisele ülekaalule, uudsetele taktikatele ja tehnilistele vidinatele.[12] Neil lihtsalt ei ole tähtsust, sest loeb vaid lõpp-tulem – kes saavutas oma soovitu, kes suutis oma tahte teisele poolele peale suruda.[13]
Kindral McChrystal’i juhise rakendamisest alates muutus aga olukord kiiresti hullemaks. Oodatud rahunemise asemel läksid mässajate rünnakud lausa meeleheitlikuks. Kuigi meie meedia sellele suurt tähelepanu ei pööra, on viimase aasta jooksul toimunud Talibani ridades nii kvalitatiivne edasiminek kui ka tõusnud intensiivsus, millega koalitsiooni rünnatakse.[14] Samal ajal astus ka Lääs sammu tagasi oma senistes põhimõtetes ja alustas läbirääkimisi Talibani esindajatega Afganistani presidendi Hamid Karzai kaudu.[15] Samas on signaalid, et tegelik Taliban ei räägi midagi kellegagi läbi – kogu vaht selle teema ümber olevat vaid propaganda.[16]
Ametlikud läbirääkimised või mitte, kuid juba jutud neist on selleks teatud viisil. Vähemalt esitab keegi pakkumisi ning teisel on võimalus kuidagi vastata. Samuti on kombeks oma argumente tugevdada ja ka sellena saab võtta füüsiliste rünnakute intensiivistumist. See on lisaargument, Lääne järelandmistele sundimine, sest läbirääkimine on ju oma olemuselt kauplemine. Ratsionaalsus on lihtne – tahad rahu, siis anna mis mina soovin. Kuna rahu on sinu suurim püüdlus, siis ma vähendan senist rahu veelgi, et sa maksaks mulle võimalikult kallist hinda.
Lisaks võib esineda ka teine aspekt, miks rünnakud on hoogustunud. Taliban saab samuti aru, et McChrystal’i strateegia tõenäoliselt töötabki. Nad ei ole rumalad, mitte sinnapoolegi. Ka nende ideoloogid on lugenud Mao Zedong’i, Galula’t, Kilcullen’i jne. Neil on ligipääs täpselt samadele allikatele, mis meil. Ellujäämise nimel teevad nad veelgi põhjalikumat uuringut ja analüüsi kui meie. Seega võib olla nende füüsilise kurnamistaktika intensiivsuse tõus tegelikult võimas manööver Lääne moraalsesse domeeni. Nähes, et uuest strateegiast tõuseb vaid rohkem hävingut ja kaotusi, olukord halveneb, oleks Läänel loomulik selline omale valu põhjustav plaan hüljata. Sõdurid murduvad moraalselt ja näevad endiselt igas kohalikus vaenlast, ning ka sõdurite kodumaal tõuseb vastuseis sõjale veelgi rohkem. Kuidas saabki sellist strateegiat ellu viia – kes annab sulle rohkem sõdureid?
Siiski pisut hilja tuli arusaam võimaliku edu valemist – liiga palju vigu oli juba tehtud. Õige hetk lasti käest juba 2001 - 2002 aastal, mil oli tegelikult võimalus kiire punkt panna ja Taliban korraga välja juurida,[17] kuid ebarealistlikud ambitsioonid ja väärettekujutused pimestasid Lääne ning aastaid hiljem teosammul ning kohalikku rahvast alavääristades anti käest kogu initsiatiiv.[18] Sõjapidamises paraku tähendab initsiatiiv kõike – just see otsustab võidu ja kaotuse.[19]
Praegust ebaedu soosib omakorda korrumpeerunud Karzai valitsus, kelle rahvast ahistav käitumismudel lausa lükkab kohalikud inimesed tagasi Talibani reeglite alla. Lääs tegi ka suure vea kui kuulutas välja vägede väljatõmbumisest lähitulevikus. See andis mässulistele signaali, et just nüüd on õige aeg oma tegevuste tempot tõsta. Nad peavad näitama kohalikele, et nemad suudavad paremini tagada korda ja õiglust – ning praeguseks see tihti ongi nii, või vähemalt paistab selliselt kohalikule inimesele, ning lõpuks otsustab tema, kes jääb ja kes mitte.[20]
Need eelnevad aspektid võivad selgitada olukorda ja selle muutusi hetkel ning lähitulevikus. Ideaalis tahab Taliban tõenäoliselt taastada olukorra, mis oli enne 2001 aastat. Nemad oleks jälle võimul oma tingimustel, ei ole mingit Karzaid, läänelikku demokraatiat, võõrvägesid, universaalseid inimõigusi jne.[21] Samas on Lääs (eriti USA) väga raske dilemma ees – kuidas selgitada oma rahvale ja muule maailmale, et pärast üle 10 aastast sõda, tuhandeid hukkunuid ja haavatuid, ning miljardeid maksumaksja raha – tulemus on null, mitte midagi. Väga keeruline.
Siiski tuleb lahendus leida, jaksu ei ole enam. Lääs on väsinud ja kurnatud, puudub entusiasm, endised loosungid on kolikambri pandud ja järjest enam kostab kriitikute hääl üle ametlike seisukohtade. Kui nüüd „vaenlane“ oskab ka luua positiivse infokampaania, oleks sõja toetuse kokkukukkumine Läänes tõenäoliselt totaalne ja Taliban saaks kõik, mis ta tahab. Raskemaks teeb olukorra Lääne järjekindel jonnakas ettekujutus, et mis on meie meelest hea, on hea ka neile – kui nad vaid aru saaks. Jätkuvalt ignoreeritakse afgaanide endi soove ja vajadusi,[22] mis ei pruugi olla vaid materiaalsed või isegi mitte „universaalsed inimõigused“. Lääs ei taipa endiselt: et võita nende südameid ja meeli, tuleb ka tegelikult aru saada, mida nende südamed ja meeled ihaldavad.
Kuid ka kõige eelnevaga ei saa panna kogu võimaliku ebaõnnestumise süüd vaid valedele eesmärkidele ja meetmetele Afganistanis. Arvestada tuleb ka regionaalsete mõjutustega. Pakistan, kui liitlane, on tegelikult väga problemaatiline ja oluline faktor terve selle piirkonna ebastabiilsuses. Ühelt poolt küll toetades koalitsiooni ja näiliselt üritades puhastada mässuliste alasid oma territooriumil asuvatest treening- ja logistikabaasidest, saab samal ajal pidevalt süüdistatud Talibani toetamises varjatud kanaleid pidi.[23] Fakt on see, et konflikt naaberriigis toob sisse miljardeid Pakistani ärimeestele. Suurim osa sellest, mida tarbib kohalik elanik ja ka koalitsioon, kannab kirja „Made in Pakistan“. Pudelivesi, kütus, kõrgepinge, mobiilside, riided jne. Samuti on vaieldamatult oluliseks faktoriks Ühendriikide miljarditesse ulatuv majandusabi Pakistanile, millele ei oleks ju õigustust kui olukord ka tegelikult stabiliseeruks.[24]
Siiski lähiajal saame tõenäoliselt näha selle sõja lõppemist ja ka „võidu“ definitsiooni muutumist, sest see, mida algul loodeti, ei ole reaalselt saavutatav.[25] Kokkuvõtvalt oleks Läänel paljustki oma vigadest õppida ja analüüsida, mis paraku läbi ajaloo on jäänud pea alati unustustehõlma kui vaja uude sõtta minna. Alates juba sellest, miks üldse vaja minna (mis on selgelt defineeritud probleem) ja mis oleks realistlik eesmärk (toimiv lahendus sellele probleemile).
Sellele vaatamata ei lõpe sõjad. Järgmised „pahad“ on järjekorras. Iraan, Põhja-Korea, Süüria, … ja endiselt mitteriiklikud „terroriorganisatsioonid“ on jätkuvalt mureallikaks NATO’le;[26] lisaks sellele ka uute võimsate võimalik tõus, mis hakkab muutma otsustusprotsesse terves maailmas.
Uute arvamusliidrite tõusmisest jõupositsioonile arutletakse, kuid nende tegelikke võimalikke mõjutusi hinnates ollakse suhteliselt tagasihoidlikud. Riigid, nagu Hiina ja India on ühed kiirelt kasvavad jõud, kellel on olnud ka piisavalt idamaist tarkust hoida madalat profiili oma jõubaasi loomisel. Ühel heal päeval võivad nad väga kindlalt ja tõsiselt öelda, et nüüdsest juhivad protsesse maailmas nemad ja Läänel võib olla väga vähe vastuargumente. Eriti Hiina majanduslik invasioon, nii tootmises kui finantsturgudel, on saavutamas (kui juba ei olegi saavutanud) globaalset vastuvaidlematut domineerimist.[27] Seega need ohud, mida Lääs täna tunnetab oma kultuurile ja väärtustele, ei pruugigi olla tegelikult nii olulised kui mis meid tulevikus ees võib oodata.
Hävitav hoop vabadusele ise otsustada asju kasvõi omaenda ühiskonnas võib tulla üldse teisest suunast ja seda ei saa paraku tõrjuda ühegi sõjalise vahendiga. Mis efekt ja tagajärjed on tankipataljoni kasutamisel näiteks välisriigi panga filiaali vastu, kes ei toeta investeeringuid linna kanalisatsiooni renoveerimiseks? Majanduslik invasioon, pehme hõivamine jms on lahendused, mille vastu ei saa sõjaliste vahenditega, kuid mis täidavad samu eesmärke nagu sõdagi – oma tahte pealesurumist teisele. See viimane meelvaldne mikrotasandi näide võiks illustreerida võimalikku idamaist strateegilist ratsionaalsust just nende oma rahva eksistentsi ja ekspansiooni tagamiseks. Mis muid valikuid hiinlastel ongi sellise meeletult kasvava rahvaarvu juures?[28] Hiina peab laienema ning ta on ka selleks loonud kõik võimalused, targalt ja kavalalt, nagu nende tuhandeid aastaid vana rahvatarkus on õpetanud. Ühel või teisel viisil toetades (või ka tegelikult mitteprotestides) konflikti Lääne ja Lähis-Ida vahel, kristluse ja islami vahel, lastes mõlemal ennast kurnata, õhutades neid järjest enam küsima laenu ja seeläbi ka sõltuvust Hiinast, järgib see idamaa täpselt oma kuulsaima strateegi, Sun Zi, õpetussõnu – suurim võit on võita oma vaenlane ilma lahinguta.[29]
Siiski, tulles sellelt globaalselt uitmõttelt tagasi üksiku riigi tasandile, tuleks küsida riigikaitselise mõtlemise kohta – kuidas see tegelikult realiseerub?
Dilemmad riigikaitselises mõtlemises (või mõtlemise nõrkuses?)
Iga riik peab enda eksistentsi eest võitlema. Meeldetuletuseks, et riik koosneb klassikaliselt kolmest komponendist: rahvast, territooriumist ja suveräänsusest. Riigikaitse kitsamas mõttes on füüsilise kaitsevõime tagamine neile kõigile kolmele. Võiks väita ja ekslikult tihti ka arvatakse, et see ongi riigikaitse olemus, kuid alati eksisteerib ka riigikaitse laiemas mõttes ja see on kõike muud kui vaid sõjaline lähenemine. See on pidev võistlus teiste riikidega majanduslike ja poliitiliste eeliste saamiseks, mis kokkuvõttes loovad riigile tingimused arenguks. Tänapäevases maailmas tähendab ka väikseim puhkepaus mahajäämist konkurendist. Piltlikult me kõik tormame eesmärgi suunas, nagu maratonijooksjad. Paraku ei ole sellel jooksul finišijoont, eesmärk on ellu jääda selles piiratud ressurssidega keskkonnas. Iga peatust on järjest raskem tagasi võita kui mitte võimatu. Ainuke võimalus on teiste võistlejate pausid ja eksimused ära kasutada. Võistleja (riik), kes ei ole nutikas ja agressiivne jooksja (arendaja), lükatakse halastamatult rajalt välja ja tema vesi ning toit (varud) võetakse tugevamate poolt ära. Seni kuni nõrk jooksja kannab endas mingit lisaväärtust (poliitiline toetus globaalsetele otsustele, liitlased operatsioonides), võib tugevam jooksja teda nööriga järgi vedada (majandusabi, investeeringud). Kuid kui see väärtus on end ammendanud, siis lõigatakse nöör läbi, sest nõrgem on muutunud koormaks. Veelgi enam, tugev võib ka nõrgema lükata teise võistleva tugeva meelevalda, et saavutada omale edumaad sel ajal kui teine tugev uudistab, mida veel kasulikku nõrgast välja pigistada oleks.
Eriti väikeriik ei tohiks hetkekski unustada, et rahvusvaheline süsteem on täielikult anarhiline – ei ole olemas ainukest maailmavalitsejat ja demokraatlikud rahvusvahelised õigusinstantsid on tegelikult sümboolsed. Maailma mängureeglid teevad tugevad ja nemad ka reegleid muudavad. Kas ei näe me juba olulisi muudatusi demokraatia aluste ja ka inimõiguste defineerimises? Kas näiteks Prantsusmaa hiljutine tegevus ja põhjendus mustlaste ümberasustamise valguses[30] on ikka kooskõlas demokraatlike printsiipidega, nii nagu siiani neist on aru saadud? Kas ei näe me ka ilminguid rahvusvaheliste reeglite muutumises,[31] nagu ennustasid 11 aastat tagasi kaks nutikat Hiina koloneli oma vägagi mõtlemapanevas teoses „Piiranguteta Sõjapidamine“?[32]
Eesti värske julgeolekupoliitika alusdokument on vaieldamatult kvalitatiivne samm edasi globaalse seotuse arusaamises, kuid täpselt nii, nagu pealkirigi – julgeolekupoliitika alused, alusteks see paraku jääbki. Dokument lõpeb määratlemisega millised on suunad olulistes valdkondades, nagu välispoliitika, kaitsepoliitika, turvalisuspoliitika ja ühiskonna toimepidevus ning sidusus. Kõige viimasest lausest ilmneb ka Vabariigi Valitsuse kohustus neid aluseid järgides koordineeritult ka julgeolekupoliitikat ellu viia.[33] Kõik on nagu ilus ja õige, kuid midagi jääb siiski puudu – kes ja milliste volitustega kontrollib seda valitsusele pandud kohustust? Milline on see kontrollimehhanism, mis tagaks ka järjepidevuse ja päevapoliitika eemalehoidmise julgeolekuteemast? Kes ja kuidas saab vaidlustada näiteks mõne partei otsust ajateenistus kaotada? Kas sellise mehhanismi puudumine ei jäta mitte eelmainitud dokumenti vaid pelgalt deklaratiivseks paberiks? Kellel peab olema see aeg ja pädevus igas alavaldkonnas, et ka tegelikult koordineerida ja sünkroniseerida iga valdkonna arengut nii, et igaüks neist toetab ning ka täiendab teineteist?
Tundub, et suunad on määratud, kuid nende suundade omavaheline lõimumine liikumisel ühise eesmärgi suunas on tegelikult määratlemata ja jääb seetõttu ka suhteliselt kaootiliseks. Valitsusel ei ole tõenäoliselt aega ega ka ekspertiisi igas valdkonnas tehtud arengukavade mõjusid hinnata mõlemast olulisest aspektist – suund eesmärgile ja sidusus omavahel selles protsessis. Võttes näiteks kitsama valdkonnana kaitsepoliitika ja selle arengu, hakkavad ilmnema olulised erisused julgeolekupoliitikas sedastatud ohtudega. Markantseima näitena võiks tuua kaitseväe ja Kaitseliidu mahuka organiseerituse konventsionaalseks sõjapidamiseks, kuigi julgeolekupoliitika alustes on sellist ohtu peetud praegu ja ka lähitulevikus ebatõenäoliseks.[34] Loomulikult ei saa välistada valmiduse vajadust klassikaliseks sõjapidamiseks, kuid küsimus on põhimõtteline – kui julgeolekudoktriin (mida ka julgeolekupoliitika alused vaieldamatult on) asetab rõhu ühtedele ohtudele, siis millise loogika alusel pingereastab kaitsepoliitika vastumeetmeid teise- või isegi kolmandajärgulise ohu vastu?
Teine kritiseerimist vääriv trend kaitsejõududega seotult võiks ka olla NATO normdokumentide liigne ülistamine ja järgmine (sarnaselt trendiga EL normatiivide täpsel järgimisel näiteks põllumajanduses[35]). See on mõnes mõttes ju mugav, sest võttes aluseks NATO doktriinid, ei pea me ise palju enam sünteesima, kuid kas siiski on need dokumendid igati sobivad ja piisavad? Kes garanteerib selle, et NATO kontseptsioonid ja käsiraamatud on adekvaatseimad? Ei ole sellist garantiid. Paraku ei sobi paljud mudelid ja suunised meie konteksti nii nagu normdokumentides kirjas ja seda juba väga mitmel erineval põhjusel – meil on oma kultuur ja rahvuslik iseloom; meil on väike rahvaarv; keeruline geopoliitiline asukoht; meie oma geograafiline ja demograafiline spetsiifika jne. Need ja paljud muud faktorid ei muuda parima lahendusena näiteks NATO maaoperatsioonide doktriini ATP-3.2 üks-ühele kasutamist Eesti üksustele. Kas kriitika NATO sõjapidamise aluste liigsele külmasõjaaegsusele on piisav argument, et oma doktriine luua? Vaadates kasvõi Venemaa – Gruusia 2008. aasta konflikti, ei pea isegi meie idanaaber enam puhast klassikalist sõda, vaid midagi, mida tänased sõjandusteoreetikud nimetavad hübriidsõjapidamiseks.[36]
Millised on meie kontseptsioonid hübriidsõjapidamise vastu? Millised on meie arendused sellise taktika eeliste ärakasutamisel oma doktriiniloomes?[37] Milline või kus on meie oma sõjateadus ja –teooria? Kas NATO on ikka alati õigel suunal, kas meil on tegelikult õigus mitte küsida alliansi otsuste ja suuniste sobivuse kohta meie jaoks? Palju küsimusi, millele paraku puuduvad vastused ja isegi debatt vastuste otsimiseks.
„Laiapõhjaline (avar) lähenemine“ – moodne sõnapaar, mille sisustamise ja rakendamisega on raskusi
Laiapõhjaline lähenemine (Comprehensive Approach) on viimase aja trenditermin nii julgeoleku- kui ka kitsamas, sõjapidamise valdkondades. Seda kasutab NATO praeguseks igal sammul ja ka meie oma kodumaine julgeolekupoliitika on selle tarvitusele võtnud.[38] NATO selgitab sellist lähenemist probleemile peamiselt kui integreeritud tsiviil-militaarpartnerlust põhiliselt viies kõige olulisemas valdkonnas: planeerimine ja operatsioonide täideviimine; õppetundide õppimine, haridus, treening ja õppused; väliste osalistega koostöö tõhustamine; avalikkuse parem teavitamine; ja stabiliseerimine ning ülesehitus.[39] Selles ootuses ja lootuses on isegi muudetud operatsioonilise tasandi olulisim, sõjaliste operatsioonide planeerimise käsiraamat, mis varem kandis nime „Operatsioonilise planeerimise juhised“ (GOP – Guidelines for Operational Planning).[40] See dokument koosnes 180 leheküljest ja kandis salastuse märget NATO Restricted (meie regulatsioonide kohaselt: Piiratud) Uueks käsiraamatuks on kinnitatud „Laiapõhjaline operatsioonide planeerimise direktiiv“ (COPD – Comprehensive Operational Planning Directive). See on mahult üle 400 lehekülje ja ootuspäraselt on klassifikatsioon langetatud NATO Unclassified (meie regulatsioonile vastavalt: asutusesiseseks kasutamiseks) peale.[41] Kvantitatiivselt on tegu kohe kindlasti edasiminekuga, kuid kas ka kvalitatiivselt?
Hakkamata siin neid dokumente põhjalikult lahkama (siiski ei ole need päris avalikuks kasutamiseks), võiks väita, et planeerimise protsessi kontrollnimekirjale on lisatud õpik ja palju mõistlikke uusi lähenemisi. Siiski tervikuna on negatiivseteks külgedeks liigne mahukus, mis võib planeerija kergelt ära kaotada, eriti kui on kiire; teiseks ei taga see veel ise-enesest laiapõhjalisuse rakendumist. Tore teada, võiks öelda paljude uute teemade kohta, kuid me teeme asju ikkagi vanaviisi. Eriti, kui „uue lähenemise“ idee on paremini kaasata tsiviilstruktuurid, kuid neil ei ole endiselt selget kohta ja rolli sõjaväelaste planeerimisprotsessis. Kolmas kriitikapunkt võiks olla ka see, et nimetatud dokument on juba pealkirjaliselt muudetud dogmaks – juhis vs direktiiv. Sõjapidamises on dogmad suhteliselt ohtlikud, kuna need piiravad loovust, suruvad inimesed raamidesse, pärsivad tempot ja lisaks muudavad tegevused vastasele ettearvatavaks.[42] Täiendav oht varitseb planeerijate keskendumises protsessile kui asjale ise-enesest, mis tihti kaotab silmist tegeliku eesmärgi – soovitud lõpp-tulemi saavutamise püüdluse. Sõjapidamine ja selle planeerimine on läbi ajaloo olnud rohkem kunst kui teadus, kuid paraku ei ole ükski kunstnik kunagi maalinud head pilti järgides kõiki teoreetilisi reegleid.[43]
Samuti jääb küsitavaks, kas üks käsiraamat suudab muuta lähenemist ja suhtumist, loob paremat usaldust sõjaväelaste ja tsiviilisikute vahel ning tagab kõigi osaliste arusaamise teineteise filosoofiast? Probleem on ka selles, et aastakümnetega sissejuurdunud kultuurid ja ettekujutused on visad muutuma, eriti kui muutuse nõudmine jääb uduselt deklaratiivseks ka kõrgemal tasandil, kus reaalsed seisukohad organisatsioonis ning protseduurides ei ole tegelikult toimunud mahus, mis üldse võimaldaks uudse lähenemisega arvestada.
Sõjaväeline staap (igal tasandil ja eriti madalaimal) on endiselt asi ise-eneses, kus tegelikult ei lõimu sõjaväeline nägemus tsiviilsega, tsiviileksperdid on kaasatud sageli kaootiliselt, kasutades nende nõuandeid valikuliselt ja kontekstiväliselt. Ikkagi ei toimu füüsilist integratsiooni juba algfaasis ja iga staabi tasandil, mis oleks tõenäoliselt ainuke tee laiapõhjalisusele, sest planeerides eraldi ning vaid kooskõlastades ning koordineerides teatud faasides, jääb liiga palju ruumi kommunikatsioonivigadele, mis kokkuvõttes ei taga ikkagi kõrgeimat soovitud eesmärki konflikti lahendades.
Ilmekas näide tõrkest võiks olla juba NATO ja EL koostöö probleem. EL, olles kindlasti rohkem keskendunud sotsiaalsetele valdkondadele, ei saa kuidagi integreeritud NATO’ga (ja vastupidi) strateegiates ja operatsioonide tasandil, vaatamata sellele, et mõlemad kannavad samu globaalseid väärtusi. Summeeritult kulutavad sellised põhimõttelised poliitilised erimeelsused miljardites tihti samade riikide raha, kes kuuluvad mõlemasse organisatsiooni. See jällegi loob võimaliku kihistumise mõlema ühenduse liikmete vahel ja vähendab paratamatult mõlema ühenduse eesmärkide efektiivsust (mis suures plaanis on samuti samad, mitte vastanduvad).[44]
Kui mõttekas on omada valmisolekus kiirreageerimisüksusi[45] mõlema ühenduse jaoks, kus sageli on valmisolekus sama üksus, olles valmis vahetama vaid embleemi?[46] Kuidas saab sellise ühendustevahelise poliitilise kemplemise taustal oodata madalamate staapide kultuuri muutumist kitsast sõjaväelisest laiapõhjaliseks sotsiaalseks? Lihtsalt andes välja dogmaatilise käsiraamatu ja igal sammul kasutades „laiapõhjalise lähenemise“ terminit, sellele tegelikku sisu ja rakendust andmata, ei ole see paraku võimalik. Nagu paljude muude asjadega, on idee ilus ja hea, kuid lahendus poolik. Seni, kuniks ei ole vastavat praktilist eeskuju ühenduste ja sealt järgnevalt riikide endi struktuurides, ei saa seda ka oodata sõjaväelistes staapides – see lihtsalt ei toimi nii.
Hiljuti sai lugeda artiklit Eesti militaartehnoloogia arendamise kehvast seisust, kus paljud leiutised ja arendused ei leidvat praktilist kasutust ning projektid pole elujõulised.[47] Millest selline valekalkulatsioon? Kuidas on võimalik arendada kümnete miljonite eest asju, millele rakendust ei ole? Tegeliku vastuse saamiseks tuleks minna hoopis kaugemale kui teadus-arendusstrateegia puudumine või olemasolu – lõppkasutaja tasandile. Ükski strateegia ei saa olla elujõuline, kui seal ettenähtud eesmärgid ja tegevused ei ole taktikaliste vajaduste ja võimetega kooskõlas. Informatsioon selleks saab tulla vaid nn „põllu pealt“ – sõdurilt, kellel on teatud varustus puudu, et efektiivsem olla oma ülesannetes. Sellist adekvaatset infot ei saa ka koguda vaid ühe grupi käest, vaid usutavad vajadused tulevad kollektiivsest mälust, andmepangast, kus on kogutud erinevad õppetunnid vigadest, puudustest ja ka parimatest juba proovitud lahendustest. Meil ei ole sellist andmebaasi, meil ei ole reaalset struktuuriüksust, mis analüüsiks adekvaatselt lõppkasutaja probleeme ja seejärel sünteesiks probleemile ka tegelikult vastavaid lahendusettepanekuid. Piltlikult oleme me pidevas „restart“ seisundis ja seda mitte ainult tehniliste arendustega.
Briti üks kuulsamaid sõjandusmõtlejaid B.H. Liddell Hart on parafraseerides Machiavellit, öelnud, et „ei ole midagi raskemat uue idee rakendamisel sõjaväes kui vana idee väljasaamine“[48] ja see kehtib täpselt samuti ka meie kohta Eestis. Seda on eriti raske teha kui uue mõtlemise mõjutusi ja eeskuju ei tule igast suunast, sealhulgas kõrgemalt. Seni kuni laiapõhjaline lähenemine jääb vaid moodsaks käibefraasiks ja seda tegelikult ning samuti laiapõhjaliselt ei sisustata, ei muutu just palju ka sõjalises mõtlemises ega arengus.
Üheks teravamaks näiteks laiapõhjalise lähenemise arendamise eiramisel on ka kitsamas mõttes Afganistani operatsiooniks ettevalmistavate üksuste endiselt suure sõjalise rõhuasetusega treening. Poole aasta lahingdrillide vahele mahub vaid sümboolne osa sellest, mida eelmine ISAF ülem kindral McChrystal oma juhises nõudis ja mida endiselt nõuab uus ülem kindral David Petraeus.[49] Kui palju me kasutame või kaalume kasutada kolonelleitnant David Kilcullen’i mässutõrje klassikaks saanud praktilist soovitustekogumit[50] nii väljaõppes kui ka operatsioonidel? Kas tegelikult oleme me siin Eestis astunud sammugi lähemale sellise teistsuguse „sotsiaalse“ sõja mõistmisele ja ka mitte selles tegutsemisele? Mõned meist on veendunud, et Eesti kaitsmise korral, mis on kaitsejõudude peamine ülesanne, ei ole see lähenemine relevantne, seega ei ole vaja sellele rõhku panna. Kuid mõelgem korraks, kas ikka on nii. Oletame, et Ida-Virumaa muukeelne elanikkond muutub (muudetakse) rahutuks, nagu aprillisündmuste ajal,[51] siis kuidas on võimalik lahendada probleemseid olukordi teisiti kui jõu abil, juhul kui situatsioon läheb politsei kontrolli alt välja ja kriisiolukorras kaasatakse kaitsejõud? Siin võivad just „sotsiaalsetes sõdades“ omandatud mittelahingulised kogemused muutuda Eesti riigi jaoks suuremat sõda välisvastasega ärahoidvaks.
Siiski ka igapäevases klassikalises sõjalises koolituses piirdume me endiselt tsiviilkeskkonna analüüsis vaid võimaliku sõjapõgenike vooluga põhimaanteedel, võttes seda kui paratamatust, kui takistust, mis sunnib meid planeerima alternatiivseid teid vaenlasele lähenemisel. Mis saab siis, kui neil inimestel on nälg ja janu, mis siis, kui ema tuleb abi otsima oma haige lapsega jne? Kas me ei peaks olema ka selleks valmistunud, rääkimata regulaarsete ühisharjutuste korraldamisest kohalike politseinike ja päästetöötajatega?[52] Kas ei peaks me samavõrd keskenduma oma rahva otsesele kaitsmisele nagu me teeme seda territooriumi kaitsmise planeerimisel? Millal ja kuidas me saame välja sellisest Teise Maailmasõja mentaliteedist?
Sõdur kui isiksus ja ekspert – tegelik võti riigikaitse arengusse panustamiseks
Kõik sõltub inimestest, nii rahus kui sõjas. Arendamata sõjaväelase mõtlemist ei teki ka paremat sõjalist mõtlemist organisatsioonis, rääkimata laiapõhjalisest lähenemisest. Vale oleks arvata, et tänapäevane sõjaline mõtlemine on relevantne vaid klassikalise sõjapidamise üle (mis üldse on selles valdkonnas klassikalist?). Sõjaliste ja ka mittesõjaliste ohtude mõistmine ning võime probleeme ette näha – analüüsida ja sünteesida on nõutuimad oskused igale tänapäevasele ohvitserile ning allohvitserile. Laiapõhjaliselt lähenedes nüüd tunduvalt rohkem ja ulatuslikumalt kui kunagi varem. Kuid kuidas siiski lahendada konflikti vastanduvate nõudmiste vahel, mis jäävad sõjaväelaste mõjusfäärist väljapoole? Kuidas garanteerida, et suunised ja ka arendused kõrgemalt vastavad tegelikele nõudmistele lõppkasutaja, sõduri poolt?
Üks lihtsamaid vastuseid oleks – tuleb sõduri käest küsida. See tundub nii elementaarne ja loomulik, et võib-olla selle pärast kipub see kahe silma vahele jääma. Siiski vaid teatud kitsa grupi käest küsida või formaalsusetäiteks, samas sellega tegelikult arvestamata ja progressist tagasisidet andmata, ei saa varsti enam altpoolt asjalikke soovitusi, sest tekib apaatia. Miks küll?
Peamiseks põhjuseks on avatud debati puudumine kaitsejõudude sees kui ka kaitseväelaste poolt suhtlemiskanali puudumine ministeeriumile, valitsusele ja oma rahvale. Avatud mõtlemist ja arutelu ei soosi suletus nii institutsionaalselt kui ka hierarhiliselt. Reeglid, mis käsivad ja keelavad iga liigutust, panevad suured piirangud sõjaväelasele oma arvamuse otsustajateni viimisel. Hierarhilise mõlemasuunalise ja vahetu arutelu puudumine ei ole tõenäoliselt ainult sõjaväelaste probleem, kuid suletud süsteemis on see eriti teravalt esile tõusev ja valekalkulatsioonid kerged tekkima.
Näiteks nii NATO kui ka Eesti kaitsejõud tunnistavad manööversõjapidamise printsiipe kui primaarseid aluseid sõjalises lähenemises. Paraku jääb see rohkem sisutühja deklaratsiooni tasandile, sest paljud ei saa päriselt aru, mis on manööversõjapidamise tegelik idee.[53] Selle alustaladeks ei ole tegelikult tankid, brigaadid, lennukid või IT ja sidevahendid – tõelisteks alusteks on inimeste väärtustamine, detsentraliseeritud juhtimine, enesedistsipliini ülimuslikkus kirjutatud distsipliini ees, initsiatiiv, usaldus ülemate – alluvate vahel ja eri tasandite vaheline vahetu kommunikatsioon. Viimaks, kuid mitte vähem oluliseks, on ka selle sisuks otsustusvigade aktsepteerimine ja isegi soosimine, seni kuni need vead ei ole põhjustatud pahatahtlikkusest, argusest või laiskusest.[54] See on oluline filosoofia nii uute kontseptsioonide loomisel, rakendamisel kui ka arendustegevuses üldiselt. Näiteks eriti viimase seitsme aasta jooksul on kaitseväelastel kogunenud võimas sõjapidamise teadmiste ja kogemuste pagas, mis küll kahjuks suuremas osas on vaid kuskil nende teadvuses, mitte süstematiseeritult ja analüüsitult organisatsioonilises mälus. Üksikute episoodidena paraku, ei pääse head ideed ega ka konstruktiivne kriitika kahjuks mõju avaldama, mis mõlemad oleks positiivsete muudatuste peamisteks alustaladeks.
Siiani puudub teaduslik meedium sõduri, allohvitseri ja ka ohvitseri jaoks, kus ta saaks oma kogemusi, ettepanekuid ning ka kriitikat, pelgamata karistamist, jagada näiteks uute arenduste organiseerijate, palgasüsteemi kujundajate ja ka poliitikate kirjutajatega. Võib-olla just seetõttu võivadki tekkida valeettekujutused, mis kõige lõpuks viivad raha ja aja raiskamisele sellistele ettevõtmistele, mis tegelikult ei pruugigi vajalikud olla. Kokkuvõtteks, kuigi „laiapõhjalisus“ saab küll mingigi filosoofilise seletuse poliitikate tasandil, kuid samas puudub selge rakendusjuhis ja vastavalt muudetud regulatsioonid kontseptsioonide täitjatele, ei muutu elluviimisel tegelikult midagi.
Võiks spekuleerida, et seni kuni rakendamine silma ei kriibi, polegi vaja midagi muuta. Milleks riskida tegelikult uute lähenemiste juurutamisega, mis võivad tõrkeid ja vigu tuua? Vead jällegi on suurimad avaliku arvamuse kõigutajad ja seda ei saa ju lubada. Ülimuslikkus hea avaliku arvamuse ees[55] on kohati tinaraskeks vastujõuks sõjalise mõtlemise arengule, kust peaks tegelikud ideed tulema uudsete lähenemiste rakendamisele praktikas. Kui teha asju nagu endiselt ja võimalikult steriilselt, riskivabalt, ei saa paraku areneda leidlikuks, mis on tegelikult kõrgeim nõue väikeriigi kaitsejõududele. Avalik arvamus kui emotsionaalne tunnustus ja moraalne eneseupitaja ei tohiks mingil juhul olla ülimaks eesmärkide seadjaks ning institutsiooni reeglite kehtestajaks seal, kus on vaja edukaks sõjapidamiseks teha enesekriitikat ja ka riske võtta. Avalik arvamus paraku ei pea füüsilisi lahinguid sõja olukorras, seda teeb vastavalt edumeelselt arendatud sõjavägi. Tsiteerides kindral Beaufre’d: „…originaalse mõtlemise protsess peab kohandama endised kogemused uute võimalike meetoditega. Iga uuendus võib olla tõsine ohuallikas, kuid samas igasugune rutiin on juba ettemääratud läbikukkumisele“.[56]
Riskivaba lähenemine ja sõduri tegelike vajaduste ning ka ideede eiramine võib viia uuenduslikult mõtlevate inimeste lahkumiseni kaitsesüsteemist. Ühest küljest on muidugi uhke olla usaldatud instituudina, kuid igapäevaselt „jääd murdes“ ja muutuste vaevalisust tajudes nii ideede rakendamisel kui ka elujärjes, väsivad paljud ning kaotavad lootuse. Sõdurite värbamisega võib-olla praegu hetkel veel probleeme ei ole, kuid hea sõjaväeline juht ja ekspert kujuneb alles läbi mitmete aastate.[57] Mida rohkem lahkub pikaajalise kogemusega inimesi, seda lahjemaks jääb reaalne kaitsevõime. Kvantiteet ei ole tegelik hea sõjaväe näitaja, selleks on kvaliteet – inimeste, eriti iga tasandi juhtide kvaliteet.
Miski ei asenda praktikaid, mis on kujunenud sõduritel läbi aastate operatsioonidel; sama ei saa eales kogema ei peastaabi ohvitserid, ega ka ministeeriumite ametnikud. Bürokraatia suurendamine vähendamise asemel ja kirjutatud sõjaväelise distsipliini rõhutamine initsiatiivi pareerimiseks ei vii meid paraku sammugi lähemale manööversõjapidamise rakendamisele ega ka laiapõhjalisele lähenemisele; pigem kaugendab sõdurit neist. Kui me tahame ka tegelikult midagi muuta, tuleks tegeleda päris probleemiga, mille suur osa on katkine suhtlus erinevate tasandite vahel.
Üks võimalikke lahendusi oleks vastava analüüsiva ja sünteesiva struktuuriüksuse loomine, kus kogutaks, süstematiseeritaks õppetunde, mis me oleme omandanud – nii vigu kui ka õnnestunud praktikaid ja mille oleks reaalne pädevus arenguid suunata nii sõjalises kui ka kaitseväelaste sotsiaalses valdkonnas. Selline osakond peaks koosnema tegelikest asjatundjatest, võimalikult laiapõhjalisest seltskonnast erinevatest riigikaitsevaldkondadest, ühendades päriselt kaitseministeeriumi ja kaitsejõudude ekspertiisi. Võib-olla selline lähenemine suudaks paremini suunata nii tehnilise, organisatoorse kui ka strateegilise mõtlemise arengut riigikaitsevaldkonnas ja samas oleks see lahendus abiks, et sõdurilt jõuaks asjakohane nõuanne tagasi üles otsustajateni, samas kujundades ja arendades sõjalist mõtlemist, mis tänapäeval ulatub tunduvalt kaugemale puhtast sõjalisest aspektist. Samuti peaks olema see kriitikafoorumiks, millega kõrgemal tekkinud ettekujutusi reaalsusesse tagasi saaks tuua. Võib-olla oleks just see tõeline sisemine laiapõhjaline lähenemine, mis omakorda panustaks oluliselt kaitsejõudude kvaliteedi ja valmisoleku tõstmisele igas ülesandes, millele tulevik võib nõudmised seada.
Kokkuvõtteks
Miski on muutumas maailmapildis, kuid mis suunas ei ole teada. Igaüks, kes julgeb väita, et asjad maailmas ja ka meis eneses on just sellised, nagu tema hindab, see valetab. Miski ei ole ettemääratud minema nii, nagu me täna arvame. Väär oleks pimesi uskuda, et ka meie kodumaa ei saa mõjutatud; kindlasti saab ja pigem mitte positiivselt. Selleks peab ka (ellujäämise) strateegia olema paindlik ja võimalikult vaba bürokraatlikest ning päevapoliitilistest kammitsatest. Hea strateegia (ja ka arendused selle osana) ei saa olla samuti soovunelm või kellelegi meelepärane deklaratsioon, mis koostatakse ja kinnitatakse kitsas ringis. Sellised strateegiad ei tööta ja seega ei taga riigi ning iseseisva rahva püsimajäämist.
Madalaimal tasandil töötavate ja teenivate inimeste vähene või valikuline kuulamine kontseptsioonide loomisel, elutähtsate valdkondade arendamine kõrvalsuundadena ning lisatööülesannetena viivad eksitavatele eeldustele strateegiate koostamisel. Valedel eeldustel koostatud plaanid ei toimi, sest need ei vasta reaalsusele. Igal juhul tasub riigikaitsega seotud küsimustes kuulata ka iga tasandi kaitseväelasi ja kaitseliitlasi, kes ka tegelikult on eksperdid oma alal ning saavad seetõttu mõistlikult kaasa rääkida isegi julgeolekupoliitika kujundamisel. Selleks tasub püüda suhelda ja karmid barjäärid langetada – luua avatud debatt. Veelgi enam, tõeline investeering oleks strateegilise mõtlemise arendamine juba maast ja madalast igal tasandil. Metoodilis-tehniline lähenemine sõjapidamisele (ja selle arendamisele) on eilne päev ja eduka väikeriigi riigikaitse ülesehitus saab põhineda vaid selles süsteemis teenivate inimeste initsiatiivile ja arengule panustades. Et seda oleks võimalik teha, tuleb vastavaid muudatusi korraldada nii organisatsioonis kui ka kultuuris; mitte ainult kaitsejõududes vaid laiapõhjaliselt lähenedes – kogu riigis.
Riigikaitse on laiemas mõttes terve riigi ehk kogu rahva vastutus ja see algab sellest arusaamisega. Selles mõttes hõlmab laiapõhjaline julgeolekukäsitlus igaüht meie kodumaal, on selleks koolilaps, põllumees, ärimees, punkar, poliitik või sõdur, me kõik oleme osalised ja selle teadvustamises ongi laiapõhjalise lähenemise baasprintsiip. Seni kuni me teineteist mingitesse klassidesse määrame nii organisatoorselt kui ka ühiskondlikult ja selle järgi üksteist kuulda võtame, ei loo me ka kokkuvõtteks elujõulist tulevikku oma lastele ning nende lastele, mis just ongi meie tegelik ning põhiseaduslik eesmärk kõiges, mida me täna rahvana otsustame ja teeme.
Rene Toomse
Tartus ja Keilas, detsember-jaanuar 2010/2011
[1] Essee oli planeeritud artiklina Diplomaatiasse kui järg eelmise aasta mais ilmunud esseele Rahvas sõjas. Väikeriigi võimalus olla suurem suurriigist.
[2] NATO ACT (2008), Future Security Environment, 1st Edition, lk 15, http://www.act.nato.int/images/stories/events/2009/mfp/ACTFutureSecurityEnvironmentFirstEdition.pdf
[5] Colin S. Gray (2009), Defense Planning, Surprise, and Prediction, lk 7, http://www.act.nato.int/images/stories/events/2009/mfp/mfp_surprise_prediction.pdf
[8] Bob Woodward (2009), “McChrystal: More Forces or 'Mission Failure'“, http://www.washingtonpost.com/wp-dyn/content/article/2009/09/20/AR2009092002920.html
[9] David Galula, Pacification in Algeria 1956-1958 (Santa Monica: RAND Corporation, 2006), lk 243-244, 246, 273, http://www.rand.org/pubs/monographs/2006/RAND_MG478-1.pdf
[10] NATO (2009) ISAF Commander’s Counterinsurgency Guidance , lk 7, http://www.nato.int/isaf/docu/official_texts/counterinsurgency_guidance.pdf
[11] David Rohde (2007), “Army Enlists Anthropology in War Zones“, http://www.nytimes.com/2007/10/05/world/asia/05afghan.html?_r=1
[12] Näiteks Saksamaa „Blitzkrieg“, USA-Vietnami sõda, Vene-Afganistani sõda lõppesid kaotusega tänu ebarealistlikule strateegiale, vaatamata ründaja poole suurele tehnilisele ülekaalule, mis tagas võidu enamus lahingutes.
[13] U.S. Marine Corps (1997) MCDP 1. Warfighting, lk 4, http://www.dtic.mil/doctrine/jel/service_pubs/mcdp1.pdf
[14] Bill Roggio (2010), “Taliban attack Kandahar Airfield“, http://www.longwarjournal.org/archives/2010/05/taliban_attack_kanda.php
[16] Syed Saleem Shahzad (2010), “Taliban peace talks come to a halt“, http://www.atimes.com/atimes/South_Asia/LJ30Df03.html
[17] Ali A. Jalali (2009), Winning in Afghanistan, lk 17, http://www.carlisle.army.mil/usawc/Parameters/Articles/09spring/jalali.pdf
[18] Robert D. Kaplan (2010), “Man Versus Afghanistan“, http://www.theatlantic.com/magazine/archive/2010/04/man-versus-afghanistan/7983/3/
[19] U.S. Marine Corps (1997) MCDP 1. Warfighting, lk 32, http://www.dtic.mil/doctrine/jel/service_pubs/mcdp1.pdf
[20] Octavian Manea (2010), “Interview with Dr. David Kilcullen“, lk 2, 3, http://smallwarsjournal.com/blog/journal/docs-temp/597-manea.pdf
[21] The Economist (2010), “Lunch with the Taliban. Recent hopes of a negotiated peace are overblown“, http://www.economist.com/node/17363902
[22] Ali A. Jalali (2009), Winning in Afghanistan, lk 20, http://www.carlisle.army.mil/usawc/Parameters/Articles/09spring/jalali.pdf
[23] Ghaith Abdul-Ahad (2010), “With Friends Like These…“, http://www.newsweek.com/2010/07/31/with-friends-like-these.html
[24] Bloomberg (2010), “Clinton Builds Pakistan Ties Key to Afghanistan Fight“, http://www.businessweek.com/news/2010-07-19/clinton-builds-pakistan-ties-key-to-afghanistan-fight.html
[25] Stephen Biddle, Fotini Christia, J Alexander Their (2010), “Defining Success in Afghanistan. What Can the United States Accept?“, http://www.foreignaffairs.com/articles/66450/stephen-biddle-fotini-christia-and-j-alexander-thier/defining-success-in-afghanistan ja George Friedman (2010), “Pakistan and the U.S. Exit From Afghanistan“, http://www.investorsinsight.com/blogs/john_mauldins_outside_the_box/archive/2010/09/30/pakistan-and-the-u-s-exit-from-afghanistan.aspx
[26] NATO ACT (2008), Future Security Environment, 1st Edition, lk 14-15, http://www.act.nato.int/images/stories/events/2009/mfp/ACTFutureSecurityEnvironmentFirstEdition.pdf
[27] G. John Ikenberry (2008), “The Rise of China and the Future of the West“, http://www.foreignaffairs.com/articles/63042/g-john-ikenberry/the-rise-of-china-and-the-future-of-the-west ja The Economist (2010), “China buys up the world”, http://www.economist.com/node/17463473?Story_ID=17463473&CFID=148175784&CFTOKEN=55920329
[28] Columbia University, “Issues and Trends in China's Demographic History“, http://afe.easia.columbia.edu/special/china_1950_population.htm
[30] Heiki Suurkask (2010), “Analüüs: Mustlaste küüditamine jätkub“, http://www.epl.ee/artikkel/583710
[31] David Ignatius (2010), “Dazzling new weapons require new rules of war“, http://www.washingtonpost.com/wp-dyn/content/article/2010/11/10/AR2010111005500.html
[32] Qiao Liang and Wang Xiangsui (1999), Unrestricted Warfare, lk 12, http://www.c4i.org/unrestricted.pdf
[35] Ain Lember (2010), „Minister tõdes bürokraatia pärssivat mõju maamajandusele“, http://saartehaal.ee/index.php?content=artiklid&sub=62&artid=22240&sec=13
[36] Jack D. Kem (2008), Hybrid Warfare – The Looming Threat, kokkuvõtlikud definitsioonid ja viited, http://usacac.army.mil/blog/blogs/reflectionsfromfront/archive/2008/11/14/hybrid-warfare-the-looming-threat.aspx
[37] Rene Toomse (2010), "Sõjapidamine IV: Doktriinidest, strateegiatest (ja tankidest)", Kaitse Kodu! nr 4/2010, lk 27-31. Kättesaadav ka http://renetoomse.blogspot.com/2010/07/doktriinidest-strateegiatest-ja.html
[40] PfP ADL (2006), Introduction to Operational Planning Process (OPP), lk 4, http://pfpdev.ethz.ch/SCORMcontent/22215/scos/10/index.pdf
[41] Geza Simon, Muzaffer Duzenli (2009), The comprehensive operations planning directive, lk 17, http://www.nato.int/nrdc-it/magazine/2009/0914/0914g.pdf
[42] Vaata ka kolonel John Boyd’i arvamust dogmaatilise doktriini kohta: http://www.youtube.com/watch?v=heWpHSOMAmY&feature=related
[44] Harri Tiido (2005), NATO ja EL: samasuse või erinevuse suunas?, http://web-static.vm.ee/static/failid/386/Harri_Tiido.pdf ja Daniel Keohane (2006), “Unblocking EU-NATO Co-Operation”, http://www.cer.org.uk/articles/48_keohane.html
[45] Võrdle: NATO Response Force, http://www.nato.int/cps/en/natolive/topics_49755.htm ja EU Battle Group, http://operatsioonid.kmin.ee/index.php?page=170&
[46] Congressional Research Service (2005), NATO and the European Union, lk CRS-6, http://www.fas.org/man/crs/RL32342.pdf
[47] Nils Niitra (2010), “Eestis toodetud militaarimed osutuvad sageli kasutuks“, http://www.postimees.ee/?id=334793
[49] NATO (2010), “COMISAF COIN Guidance - Gen. David H. Petraeus“, http://www.isaf.nato.int/the-afghan-hands-blog/commanders-blog/comisaf-guidance-01-aug-2010.html
[50] David Kilcullen (2006), Twenty Eight Articles, http://smallwarsjournal.com/documents/28articles.pdf
[51] Ago Gaškov (2007), “Rahutused näitasid Putini Venemaa nägu“, http://www.virumaateataja.ee/030507/esileht/arvamus/15038064.php
[52] Kaitseliit on selles valdkonnas teinud olulisi edasiminekuid, omades mitmetes maakondades tihedaid sidemeid ja ühisharjutusi kohalike politseinike ja päästetöötajatega. Kaitseväe koostöö on jäänud seni sellisel taktikalisel tasandil igapäevaselt suhteliselt kesiseks.
[53] William S. Lind, “The Origins of Maneuver Warfare and its Implications for Air Power“, lk 19, kogumikus John Andreas Olsen ed., From Manoeuvre Warfare to Kosovo?, lk 19-38. W. Lind märgib Norra õhuväe akadeemia kadettidele ettekannet tehes sarkasmi varjamata: “teie valitsus on adopteerinud manööversõjapidamise kui teie sõjalise doktriini, omamata vähimati aimu, mis see on”, http://www.mil.no/multimedia/archive/00022/From_manoeuvre_warfa_22349a.pdf
[54] Imperial and Royal Austro-Hungarian Marine Corps, FMFM-1, Fourth Generation War (draft), lk 30, http://www.dnipogo.org/fcs/pdf/fmfm_1-a.pdf
[57] Aarne Ermus (2008), “Sõjaväeline haridus Eestis – tänapäev ja perspektiivid“, http://vk.kra.ee/index.php?view=article&id=141%3Asojavaeeline-haridus-eestis-&option=com_content&Itemid=83
