Sõjapidamine IV: Doktriinidest, strateegiatest (ja tankidest)
Rene Toomse
Kaitse Kodu! nr 4 [96/542] 2010, lk 27-31.
Paar nädalat tagasi juhtusin Tartus juttu ajama ühe noorema kolleegiga doktriinide teemal. Tõdesime, et meil ei ole selge just see, et kuidas ja mis põhimõtete järgi me peaksime võitlema sõja korral. Kas meil on sarnane nägemus, kuidas me naaberüksuste ülematena lahinguid peaksime? Ega vist ei ole veel.
Alljärgnev arutlus ei kajasta kaitseväe või Kaitseliidu ametlikke seisukohti doktriinide ja strateegiate teemal, vaid autori isiklikke arvamusi. Samas ei ole neid valdkondi ka universaalselt defineeritud, seega võivad allesinevad arusaamad erineda oluliselt nii lugeja arvamusest kui ka ametlikest seisukohtadest, kuid just ideede erisuses seisnebki debati edasiviiv jõud.
Strateegia on mõiste, mida ikka ja jälle saab kohata erinevates käsitlustes, dokumentides ja ka tavalise käibefraasina. Doktriini mõiste seevastu ei ole meie, eestlaste, kultuuriruumis niivõrd levinud. Mis siis ikkagi üldse on doktriin ja mida tähendab strateegia? On need erinevad asjad ja kas üks on üle teisest või kuidas need üldse seotud on? Mis on nende käsitluste olemused? Kuidas meedias kirgi küttev tankide hange on seotud doktriini ja strateegiaga? Alustame doktriinidest.
Doktriinid
Definitsioonidest kõigepealt. Erinevad kultuurid, riigid ja ka valdkonnad lähenevad doktriini mõistele erinevalt. Mõned näited, mida peetakse doktriiniks:
- Uskumus (või uskumuste kogum), mis on aktsepteeritud teatud gruppide või koolkondade poolt;[1]
- Printsiipide või uskumuste kogum, mis on grupi poolt aktsepteeritud;[2]
- Olulised printsiibid, mille alusel sõjavägi juhendab oma tegevusi eesmärkide saavutamiseks. See on autoritaarne, kuid nõuab kaalutlusi rakendamisel;[3]
- Loob teatud mõtteviisi sõjast mõtlemiseks ja moodustest võitluseks. Samuti annab see filosoofia juhtimiseks lahingus, juhise professionaalsusele ja ühise arusaamise. Lühidalt: see loob viisi, kuidas me praktiseerime oma ametit. Selles mõttes annab doktriin baasalused harmoonilisteks tegevusteks ja ühisteks arusaamadeks.[4]
Seega doktriin on teatud printsiipide kogum, millest juhindutakse. Doktriinid on tegelikult olemas igas valdkonnas, on see religioon (n. Piibel, Koraan), riik ja õigus (n. põhiseadus, julgeolekupoliitika alused), poliitika (n. parteide platvormid) jne. Küsimus, kas neid nimetatakse doktriinideks ei oma tähtsust, oluline on nende sisu.
Keskendudes sõjaväelistele doktriinidele, on üks selgemaid (lahing)doktriini selgitusi ja eesmärke on kirja pandud kindral A. M. Grey poolt Ühendriikide Merejalaväelaste 1989 aasta raamatu „Warfighting“ eessõnas:
„See raamat kirjeldab minu filosoofiat sõjapidamisest. See on Merejalaväe doktriin ja sellena annab see kohustuslikud alused, kuidas me võitleme ja kuidas me valmistume võitluseks. /-/
Te näete, et see raamat ei sisalda spetsiifilisi tehnikaid ega protseduure. Pigem annab see üldised juhtnöörid kontseptsioonide ja väärtuste vormis. See nõuab hinnangut rakendamisel.
Ma eeldan, et iga ohvitser loeb ja loeb uuesti seda raamatut, saab sellest aru ning võtab selle sõnumit südamega. Mõtted siin ei ole vaid juhtnöörid tegevusteks lahingus, vaid mõttelaad kui selline üldiselt. See raamat seega kirjeldab tegevuste filosoofiat, mis nii sõjas kui rahu ajal, õppusel ja kasarmus dikteerib lähenemise meie teenistuses.“[5]
Doktriin koosneb seega olulistest printsiipidest ehk põhimõtetest, mis on kõigile, keda see valdkond puudutab, ühiselt arusaadavad. Doktriin vastab küsimustele, et mil viisil me midagi teeme, kuid ei peaks sisaldama konkreetseid tehnikaid. See peab andma põhisuunad, kuid samas jätma selle rakendajale piisava ruumi konkreetsete tehnikate rakendamiseks.
Üks väga hea lühikesi selgitusi doktriini olemuse ja aluste kohta võib olla Soome kolonel-leitnant Mika Kerttunen’i (õppejõud Balti Kaitsekolledžis) tuletatud definitsioon ning mudel:
„Doktriin on kogum printsiipidest, mida peetakse tõepärasteks ja olulisteks.“[6]
„Kogum“ võib olla nii kirja pandud kui ka kirjutamata; „printsiibid“ järjestatud loogiliselt üldisest spetsiifilisemaks ja juhendavast otsustavaks; „mida peetakse tõepäraseks ja olulisteks“ antud ajajärgul ehk olukorra muutudes võivad ka printsiibid muutuda.
Üheks paremaks viimase aja sõjapidamise doktriini näiteks võiks pidada ka ISAF’i ülema, kindral Stanley McChrystal’i üleeelmise aasta juhiseid kõigile vägedele Afganistanis.[7] See annab lihtsas keeles ja selgelt edasi just põhimõtted, mis on liitlaste eesmärgid selles konfliktis. Samuti defineerib see peamised suunad, mida kõik väed peavad järgima. Paradoks on see, et kindral kutsub üles esitama väljakutseid konventsionaalsele tarkusele!
Doktriin ei peaks ise sisaldama taktikaid ja tehnikaid, mis kujutavad endast juhised samm-sammult, kuidas tegutseda. Taktikad ja tehnikad sisalduvad määrustikes ja on tuletatud otseselt printsiipidest. Sõjaväelises kirjanduses esinevad tihti doktriinilised printsiibid ja spetsiifilised juhised ühes dokumendis, mis teeb kogu juhise järgimise lihtsamaks. Näiteks NATO ATP-3.2, Maaoperatsioonid, sisaldab iga operatsiooni valdkonna alguses printsiipe ja põhialuseid.
Samas sisaldab selline jäigalt doktriini ja määrustiku ühendamine ka teatud ohtusid. Mida mahukam dokument, seda raskem on seda muuta. Printsiibid peavad olema jällegi piisavalt universaalsed, et need kestaks kauem kui taktikad ja tehnikad, mida saab alati ja kiirelt kohendada olukorra muutudes. Üks markantsemaid näiteid lähiajaloos sellise koondatud lähenemise kokkukukkumise kohta oli Ühendriikide sõjaväe suurõppus Millenium Challenge aastal 2002, mis oli läbi ajaloo suurim ja kalleim õppus, hõlmates ligi 13 000 sõdurit ning läks maksma ca 250 miljonit dollarit.
Õppus oli disainitud harjutamaks Iraagi „vabastamist“ ja ametliku versiooni kohaselt oli see edukas – Ühendriigid võitsid. Kuid mis tegelikult juhtus, oli totaalne häving esimestel hetkedel, mil legendaarne Merejalaväe kindral Paul Van Riper, kes mängis vastase ülemat, otsustas rünnata esimesena ja arvutisimulatsioonis hävitas enamuse Ühendriikide mereväest, peatades nii terve invasiooni. Kuidas ta seda tegi? Piltlikult kiviaegsete meetoditega ja vältides kõrgtehnoloogilisi lahendusi. Kui Ühendriikide laevastik sisenes Pärsia lahte algatas Van Riper „rünnaku“ mošeedest antud signaaliga, saates tsiviil-väikelennukid ja lõbusõidukaatrid hordidena enesetapurünnakutele. Laevastik oma kõrgtehnoloogilises varustuses ei suutnud tuvastada rünnakut enne kui oli uputatud ainuke lennukikandja ja kaks helikopterikandjat. Sisuliselt olid Ühendriigid kaotanud enne kui sõda algas. Seepeale käskis kõrgem juhtkond alustada õppust uuesti. Van Riper astus vastase ülema kohalt tagasi, kuna edasine õppus ei olnud enam „vaba mäng“ ja seega ei olnud see tema meelest enam realistlik.[8]
Siiski, peale seda õppust ja mitmete muude operatsiooniliste ebaõnnestumiste tulemusel vaadati kriitiliselt üle kõrgtehnoloogilise lähenemise ülimuslikkus ja loobuti efektipõhise lähenemise dogmast aastal 2008. Ühendriikide ühendvägede kindral James Mattis käskis minna tagasi „juurte juurde“, hoida asjad lihtsa ja selgena.[9]
Doktriin annab seega juhiseid strateegiale – moodus, kuidas me võitleme dikteerib ka vahendid, millega me võitleme. See annab ka juhised sõjaväe arenduseks ja varustuse hankimiseks. Doktriinilised põhimõtted peaksid aitama näiteks meie kaitseväel ka saada kinnitust, kas meil ikka tegelikult on vaja näiteks tanke. Analüüsides uut, just värskelt vastuvõetud julgeolekupoliitika aluseid (mis on käsitletav riigikaitseliselt kõrgeima doktriinina), ei ilmne paraku kusagilt tõsist vajadust just sellise võime järgi. Selles dokumendis kirjeldatud ohud ei pea tõenäoliseks ettenähtavas tulevikus konventsionaalset vaenutegevust Eesti vastu, vaid asetab rõhu just mittekonventsionaalsete ohtude võimalikkusele.[10]
Tankid on disainitud just vastase soomusväe vastu (kuid mitte ainukese vahendina) ja neist on vähe abi mittekonventsionaalsete konfliktide korral. Selles mõttes tundub mulle, et ambitsioon ületab kõrgeimas dokumendis nähtud ohtudele vastuseismise taseme kordades. Midagi ei oleks ju viga kui meil oleks piisavalt vahendeid igaks juhuks võimeid luua, kuid paraku on ressursid väga piiratud. Antud juhul tekivad võimaliku soomuse hankimisega mõned muret tekitavad küsimused: kas siis tegelikult konventsionaalse sõja oht eksisteerib, kui jah, siis miks on see maha vaikitud julgeolekupoliitika alustes? Kas see ei peaks olema kõige usaldusväärsem dokument ja kui see on mahasalatud, siis mida ülejäänut me saame seal usaldada? Teiseks, kui siiski see kõrge doktriin ei peta meid, kuidas on võimalik sellest nö „üle hankida“ meie eriti piiratud ressursside tingimustes? Tankid ise on ju vaid jäämäe tipp võrreldes nende tagamise ja ülalpidamiskuludega. Keegi ei taha rääkida kuludest kohustuslikule õhutõrjele, infrastruktuurile, treileritele, toetavale personalile ja harjutusaladele. Mille alusel toimub siiski selline strateegiline hange?
Strateegiad
Strateegia mõiste on tunduvalt laialdasemalt levinud. Lisaks sõjalisele käsitlusele leiame me ohtralt strateegiaid tsiviilvaldkondades, nagu müügistrateegiad, energiastrateegia, küberstrateegia, haridusstrateegia jne.
Mõningaid strateegia definitsioone:
- Üksikasjalik ja süstemaatiline tegevusplaan;[11]
- Kasutatav plaan või meetod, et saavutada eesmärk;[12]
- Planeerimise kunst ja teadus ressursside kõige tõhusamaks ja efektiivsemaks kasutamiseks;[13]
- Sõjaline strateegia on üks komponent rahvuslikust strateegiast, mis kujutab meetodit, kuidas sõjaline jõud peab olema arendatud ja kasutatud, et saavutada rahvuslikke eesmärke.[14]
Hea strateegia järgib printsiipi, et vähima võimaliku sisendiga saavutada maksimaalne tulem. See on teerada kõrgeima eesmärgi saavutamiseks, ühendades meetodeid ja vahendeid, samas kulutades nii vähe kui võimalik ja just nii palju kui tarvis, et olla edukas. Strateegia on pikk protsess, mis järgib kõige olulisemaid eesmärke. Samas ei ole see paindumatu, vaid peab arvestama väliseid protsesse, mis võimaldab alati kurssi parandada ootamatuste korral. Selleks tulebki appi doktriin, mis sätestab üldised raamid ja annab juhised, mille piires saab alati muudatusi teha ka strateegias.
Toimiv strateegia põhineb põhjalikult analüüsitud ressursside (nii hetkel kui tulevikus) olukorral, eesmärgi täitmiseks vajalikel lahenduste analüüsil ja tulevikuennustustel ohtudele ning muudele mõjutavatele faktoritele, arvestab realistlikku maailmapilti kui ka geopoliitilist asukohta. Strateegia peab olema vaba emotsioonidest ning põhinema ratsionaalsusel.[15] Lühidalt öeldes, strateegia on alati suunatud lõpp-eesmärgi täitmisele realistlikus maailmapildis, kasutades nii väheseid ressursse kui võimalik ja just nii palju kui vaja.
Strateegia on seega konkreetne teekaart kuidas jõuda seatud kõrgeima eesmärgini doktriinis antud põhimõtteid järgides. See on sündmuste ja tegevuste arengukava. Strateegia on konkreetne plaan, kuidas, millal ja mis vahenditega teatud tegevusi tehakse. Selleks sisaldab strateegia mitmeid vahe-eesmärke, tähtaegu ja ülesandeid allstruktuuridele sünkroniseeritud kujul. Peamine idee on kõigi tegevuste koordineerimine ja vajalike ressursside kaasamine õigetel ajahetkedel.
Selles mõttes ei oma tähtsust, mis tasemel strateegiat kui mõistet kasutatakse. On selleks riik, kaitsevägi, lahingkompanii, väikeettevõte või üksik indiviid. Et eristada selgemalt, on riigisüsteemis ametlikult kokku lepitud, et strateegia jääb riigi ja kaitseväe tasandile ja samasugust, kuid väiksemas mastaabis lähenemist alamates üksusteks nimetatakse operatiivplaaniks ja ka operatsiooni käsuks. Vaatamata erinevale formaadile ja ambitsioonikuse astmele, on idee sama – saavutada püstitatud eesmärgid.
Iga ratsionaalne inimene omab tegelikult oma isiklikku doktriini ja strateegiat. Doktriin seisneb ambitsioonis, mida tahetakse saavutada. On selleks teatud positsioon, materiaalne heaolu või ka moraalne rahuldus kui eesmärk. Igaühel on oma veendumused ja põhimõtted, millega kooskõlas kõiki tegevusi tehakse. Need moodustavadki inimese doktriini. Konkreetne plaan aga, kuidas eesmärki saavutada on strateegia. On selleks kõrgkooli valik ja läbimine, teatud ametikohale õigel ajahetkel kandideerimine, vajalike tutvuste soetamine jne. Isiklik doktriin aitab leida lahendusi ja uusi võimalusi ootamatute tagasilöökide korral kui ka juhendab planeerimatuid soodusolukordi ära kasutama ehk kohandama koostatud strateegiat.
On arvamusi, et strateegia kui mõiste peaks kasutuses olema vaid tõesti millegi suure plaani jaoks, kuid suurus on ju suhteline. Eesti oma geograafilises mastaabis näiteks oleks ülekaalukale vastasele pigem taktikaliseks probleemiks, kuid meie jaoks on sõda strateegilise tähtsusega. Selles mõttes sõltub strateegia mõiste kasutamine alati kasutaja vaatenurgast – kui oluline on tema jaoks see püstitatud eesmärk.
Selles mõttes on strateegiad ka hierarhias. Kõige kõrgemat strateegiat nimetatakse ka suureks strateegiaks, Grand Strategy.[16] See võiks olla riigi kui terviku plaan ja teerada põhiseadusliku eesmärgi täitmiseks. Erinevad süsteemid riigis (majandus, haridus ja teadus, sõjavägi, korrakaitse, välissuhtlus, kultuur jne) loovad oma valdkonna arendamiseks ja põhiseaduslikku kõrgeimasse eesmärki panustamiseks oma alamstrateegiad. Hea Grand Strategy sünkroniseerib ja koordineerib kõik sellised alamstrateegiad. Ükski alamstrateegia ei tohi olla sõltumatu ja asi iseeneses, sest siis ei panusta see kõrgeima eesmärgi täitmisse. Valdkonna strateegia koosneb taktikaliste eesmärkide saavutamise plaanidest, mis jällegi on oma olemuselt samad, kuid väiksemas mastaabis. Operatiivplaan sõjanduses (ja ka igas muus valdkonnas, isegi kui seda nimetatakse teisiti) on kui omakorda alamstrateegia, mis ühendab, koordineerib ja sünkroniseerib taktikalised tegevused kõrgema strateegilise eesmärgi saavutamiseks. Väikestest sammudest saab pikk teekond suure eesmärgi poole. Kriitiline on seejuures analüüs, kuidas igal tasandil ökonoomseid, kuid samas efektiivseid lahendusi leida. Kas on tingimata vaja tanke, või saaksime me samad „sammud“ tehtud ka kiiretel ATV’del liikuvate tankitõrje ja õhutõrje paaridega? Kas ei peaks ka meie esitama väljakutset konventsionaalsele tarkusele?
Doktriin üle strateegia või vastupidi?
On erinevaid lähenemisi. Kumb on ülim, sõltub riigist, kultuuriruumist ja maitsest. Igal juhul on ülimaks juhiseks riigi kõrgeim eesmärk. Eesti Vabariigi puhul on see sätestatud põhiseaduse preambulas ja rõhutatud Eesti julgeolekupoliitika alustes: „kindlustada Eesti riigi iseseisvus ja sõltumatus, territoriaalne terviklikkus, põhiseaduslik kord ning rahva turvalisus“.[17]
Sellest peab ka iga riigivaldkonna tegevus ja lähenemine lähtuma. See eesmärk on üle päevapoliitilisest kemplemisest ja isiklikest ambitsioonidest. Lihtsustatult vaadatuna, peab iga meie, vormikandjate, tegevus nii otseselt või kaudselt toetama põhiseadusliku eesmärgi täitmist.
Pigem tuleks meil nii doktriini kui strateegia tarvis vaadata käimasolevaid konflikte ja õppida just sealselt vastaspoolelt, kuidas suuriigid raskustesse panna. Jäädes kindlaks oma väärtustele ja konventsioonides kokkulepitule, oleks aeg pisut avardada oma arusaamist tänapäeva ja tuleviku sõjast ning olla leidlikum, võib-olla mittekonventsionaalsem. Samas ei saa olla tankiostu argumendiks soomusvõime hanke planeering sõjalise kaitse arengukavas[19] vaid just see dokument tuleb kiiremas korras üle vaadata uuenenud julgeolekupoliitika valguses.
Täiendavalt, lähtudes avarast julgeolekukäsitlusest (mille kasutamist dikteerib ka julgeolekupoliitika[20]) ja viies konteksti kehtivas sõjalise kaitse strateegilises arengukavas kirjeldatud soovimatud sõjalised kriisid Eesti vastu, võime me luua just sellise kriisiohu oma tankipataljoni hankega. Otseselt Eesti vastu suunatud sõjalise iseloomuga kriisi võib selle dokumendi järgi esile kutsuda Eesti riigipiiri läheduses paiknevate vägede suurendamine või ümberpaiknemine.[21] Viimane on rohkem kui tõenäoline ka juhtuma juhul kui üks NATO riik naabri piiride läheduses oma sõjalisi võimeid märgatavalt suurendab. Seevastu käsitledes pisut avaramalt ka mitteklassikalisi lahendusi, mis ei pruugi olla platvormil (soomus jms), vaid pigem nõutud saavutusel põhinev, võime me saavutada sama efektiga kaitsevõime tunduvalt soodsamalt ja riskivabamalt igas mõttes. Professor John Arquilla, Naval Postgraduate School, U.S., näiteks kirjeldab huvitavalt „kihisemise“ (swarming) taktika edukust, kus soovitab isegi suurriikidel kaaluda võimalusi taktikaks põhimõttel „väikesed, kuid palju“.[22] Seda enam peaks seda kaaluma väikeriigid. Tänapäevastes sõjandusteooriates võib leida mitmeid huvitavaid ja ökonoomsemaid lahendusi kui jäigalt ajaloolises käsitluses esinevaid.
Lõpetuseks tahan märkida, et tankide näitega eelnevalt ei ole mul midagi isiklikku tankide vastu, vaid püüdsin rõhutada emotsioonivaba kriitilise analüüsi vajadust, sest just see on minu arvates meie süsteemide nõrk koht. Siinkohal kordaks ma ka sarja esimeses osas esitatud üleskutset kaasamõtlemisele ja ka oma mõtete kirjapandud kujul saatmisele (rene.toomse@mil.ee) meie riigikaitse paremaks arendamise eesmärgil. Igaühel on sõnaõigus, sest see on meie ühine riik, mida me peame koos suutma kaitsta.
Rene Toomse, juuni 2010 Tartus
[1] WordNet Search - 3.0, http://wordnetweb.princeton.edu/perl/webwn?s=doctrine.
[2] Encyclopedia, http://www.encyclopedia.com/doc/1G2-3490900307.html.
[3] NATO Logistics Handbook, http://www.nato.int/docu/logi-en/1997/defini.htm.
[4] U.S. Marine Corps (1997), MCDP 1 Warfighting, lk 56, http://www.dtic.mil/doctrine/jel/service_pubs/mcdp1.pdf.
[5] U.S. Marine Corps (1989), FMFM 1 Warfighting, lk 2, http://www.marines.cc/downloads/FMFM1/FMFM1-1.pdf.
[6] Kol-ltn Kerttunen’i esitlus Balti Kaitsekolledžis 13.05.2010.
[7] ISAF Commander’s Counterinsurgency Guidance (2008), http://www.nato.int/isaf/docu/official_texts/counterinsurgency_guidance.pdf.
[8] The Guardian (2002), Wake-up call, http://www.globalsecurity.org/org/news/2002/020906-iraq1.htm.
[9] Ann Roosevelt (2008), USJFCOM Drops Effects Based Operations Terms and Concept,
[10] Eesti Julgeolekupoliitika Alused (2010), lk 7, 8, http://www.vm.ee/sites/default/files/JPA_2010.pdf.
[11] WordNet Search - 3.0, http://wordnetweb.princeton.edu/perl/webwn?s=strategy.
[12] Standing Committee on Evaluation and Accountability (2001), http://www.scoea.bc.ca/glossary2001.htm#S.
[13] Business Dictonary, http://www.businessdictionary.com/definition/strategy.html.
[14] AAP-6 (2009), NATO Glossary Of Terms And Definitions, lk 2-M-6, http://www.nato.int/docu/stanag/aap006/aap-6-2009.pdf.
[15] William S. Lind (2008), Defending the Baltics, http://www.lewrockwell.com/lind/lind147.html.
[16] Paul Kennedy (1991), Grand Strategies in War and Peace (New Haven, Yale University Press), lk 5.
[17] Eesti Julgeolekupoliitika Alused (2010), lk 4, http://www.vm.ee/sites/default/files/JPA_2010.pdf.
[18] BDCOL (2006), Staff Officer Guide, Vol 4, lk 35. Tankipataljon tegutseb vaid soovitavalt lahingmasinatel jalaväe toel kombineeritud brigaadis. Sel juhul on sellise brigaadi (1 tankipataljon ja 3 soomusjalaväe pataljoni) planeeritav vastutusala laius rünnakul ca 7 km ja kaitses ca 15 km.
[19] Sõjalise kaitse arengukava 2009 – 2018, lk 9, http://www.mod.gov.ee/files/kmin/img/files/SKAK.pdf.
[20] Eesti Julgeolekupoliitika Alused (2010), lk 3, http://www.vm.ee/sites/default/files/JPA_2010.pdf.
[21] Sõjalise kaitse strateegiline kava (2005), http://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=840391.
[22] John Arquilla (2010), The New Rules of War, http://www.foreignpolicy.com/articles/2010/02/22/the_new_rules_of_war?page=0,0
