Rene Toomse, "Luure kui pusle", Kaitse Kodu! nr 8 [88/530] 2008, lk 21-23.
Luurel ja luurajatel on läbi aegade olnud teatud müstiline oreool. Tõenäoliselt tuleb see sellest, et oma põhitegevuses näevad nad teisi, jäädes ise nähtamatuks ja ka nende vaprus, liikudes kaugel oma jõudude toetusest vaenlase läheduses, on meeliköitev ning lugupidamist, kuid samas ka kadedust äratav. Luureteemat ümbritseb igal ajastul ja igas riigis teatud salapära, tihti luurajaid peljatakse ja samas imetletakse. Luurevaldkond tervikuna on aga palju suurem ja süsteemsem kui enamus tavainimesi ette kujutab.
Hästi korraldatud luuresüsteem koosneb puslemeistritest, kes loovad ülemale tervikpildi vaenlase olukorrast ja plaanidest, korjates infokillukesi ning paigutades neid õigetesse kohtadesse loodavas pildis vaenlase olukorra ja plaanide kohta. Jätkates seda võrdlust, siis kujutagem ette, et teie ja sõbrad tahate tuhandeosalist puslet kokku panna, kuid näidispilt puudub ja teil on enda käes vaid mõni üksik pusle tükike. Ülejäänud osad on laiali terves majas, aias ja ka naabrite juures. Samas on aeg piiratud ja et oleks huvitavam, on kümnetuhande teise pusle tükikesed samuti läbisegi igal pool. Mis teha?
Aja asjalikuks kasutamiseks tuleb teha pusletükikeste kogumisplaan. Hea plaani saab teha hinnangule tuginedes, kus need tükikesed üleüldse tõenäoliselt paikneda võivad ja selleks on meil vaja teada natuke ajalugu – kes on selle puslega mänginud ning kus nad käinud on. Olles kogumisplaani teinud, saate juba oma abilised saata konkreetsemalt otsima, jagades otsitavad alad sektoriteks – kes läheb lastetuppa, kes mänguplatsile aias ja tõenäoliselt naabritega kõige paremas suhtes olevad abilised naabrite juurde ringi vaatama. Juhisteks võivad olla peamiselt kirjeldused, millise suuruse, tooni ja servakujutisega tükiesi vaja on leida, lisaks ka see, mis iseloomuga mõni naaber ja kellel on kuri koer. See, mis te just tegite, oli esialgne analüüs, planeerimine, ülesannete püstitus ja koordineerimine. Varsti hakkavad abilised teile leitud tükikesi tooma ja te annate neile ülesandeks vaadata juba teistesse tubadesse, aianurkadesse ja ka naabrite juurde, kus veel ei ole käidud.
Samal ajal, koos paari fantaasiarikka sõbraga, te juba asetate kogutud killukesi lauale, vaadates kujunevat pilti lähemalt ja kaugemalt, et saaks nad ikkagi paigutada teineteise suhtes nii, nagu nad tõenäoliselt peaks paiknema. Olgu siinkohal öeldud, et püüdlikud sõbrad toovad ka teiste sarnaste puslepiltide tükikesi teie juurde, sest mine sa tea, äkki ikka on just selle pildi omad.
Varsti hakkab siiski selguma, mida see pilt endast üldiselt kujutab, kuid vaja on veel tükikesi leida. Nüüd aga oskate te juba oma abilistele kirjeldada, mis värvitoonis ja millise servakujuga üsna täpselt peaks vajalikud tükikesed olema. Kui te olete ka üles märkinud kohad, kust tulid eelmised sobilikud tükikesed, osakate ka anda suunda oma abilistele, millisest piirkonnast võib kõige suurema tõenäosusega leida neid puuduolevaid külgnevaid pildiosi.
Muuhulgas külastab teid sõbralik naaber üle tänava, kes mängib sama mängu oma sõpradega. Ta paneb kokku küll teist puslet, kuid mõned temale vajalikud tükikesed on kogunenud ka teie juurde, mis te olete juba ettenägelikult paigutanud ka eraldi hunnikutesse erinevate pusletükikeste suuruste ja teemade kaupa. Naaber saab nende seast vajalikke otsida ja samas kirjeldate te talle, milliseid on teil omal veel vaja, sest teie tükikesed võivad olla naabrile mittevajalike tükikeste hunnikus. Hea naaber saadab need teile nii ruttu kui võimalik.
Muide, samal ajal käib teie käest aru pärimas progressi kohta elukaaslane, kelle emale sünnipäevaks tuleks see pusle kinkida, kuid ei ole ei tema, ega te ise kindel, kas see pusle ikka on selleks sobilik nii kompaktsuse kui ka pildi enda tõttu. Kuid tublide ja nutikate abilistega te teete edusamme, killukesi koguneb ja varsti on juba pildi üldkujund suhteliselt selge. Nüüd tuleb minna veel põhjalikumaks ja juba saab ka abilistele kirjeldada, millised jooned ning kujundid peaksid puuduvatel tükikestel olema. Samuti oskate juba joonistada kaks või kolm puuduoleva tükikese serva, mis omakorda vähendab võõraste puslede tükikeste kogumist oluliselt, sest pool tuba on neid juba täis ja liikumine ruumis hakkab keeruliseks muutuma. Varsti on puudu vaid mõned üksikud osad ja te suudate juba terve puuduoleva tükikese visandada, millega saab otsiv abiline juba kohapeal täpselt võrrelda, ilma et peaks edasi-tagasi jooksma või igaks juhuks vale pusle tükikesi sülega kohale tassima. Päeva lõpuks saabki pusle valmis.
Selline võrdlus pusle kokkupanekuga pole juhuslik. Just samamoodi käib ka luureinfo kogumine. Kuid kui puslega olekski asi nii lihtne, on luurepildiga lisaks paar vigurit, mis muudavad ülesande natuke keerulisemaks. Kõigepealt on pilt mitmemõõtmeline ja muutub ise pidevalt, seega osad tükikesed, mis sobisid algul, ei sobi enam mõne aja möödudes ning mõningaid tükikesi ei ole võimalik kunagi leida ning need tuleb asendada ise joonistatud tükikestega.
Luure eelis on omakorda see, et luureüksused ei pea tavaliselt iga infokilluga füüsiliselt staapi jooksma, vaid saavad edastada oma informatsiooni sidevahendi teel. See muudab luureinfo kogumise kiiremaks. Luure puhul on kommunikatsioon samaväärse tähtsusega kui luuramisoskused, seega võib öelda, et luuraja ilma sidevõimaluseta on suhteliselt mõttetu oma ülesandes. Info liikumine vaenlase kohta on alati kiireloomuline.
Luurel on veel üks omapära - kogutud andmetest tuletatakse vaenlase tegelik olukord (asukoht, tegevus, suurus, võimekus jms) ja kõige tõenäolisem ennustus, milliselt see muutub erinevate mõjude (maastik, ilm, meie jõudude tegevused jms) tõttu tulevikus. Kuigi luures kogutakse statistikat, ei ole sellel rohkem väärtust kui vaenlase kohta tulevikupildi loomiseks. Lahingüksuse ülemal ei ole kasu teadmisest, kuidas nägi vaenlane välja eile, vaid ta tahab oma plaani loomise aluseks teada, kuidas näeb tema vaenlane välja praegu ja homme. Kuna tulevikku ei saa lihtsalt vaadata, siis selleks koolitatakse luureanalüütikuid, kes paljuski statistika ja ajaloo põhjal oskavad ennustada päris hästi vaenlase olukorda. Seda tegite teie ise eelmises puslemängus, visualiseerides oma pilti ja saates abilisi juba suunatult puuduvate killukeste järgi.
Käesolevas ja mõnes järgnevas „Kaitse Kodu“ numbris on plaanis rääkida pisut neist „abilistest“ ehk kogujatest, nagu luure-keeles neid nimetatakse. Vaatame erinevaid luureüksusi, nende rolli, ülesandeid ja omadusi, aga ka luurega lähedalt seotud teisi üksusi, millest luureinfo kogumisest rääkides mööda minna ei saa. Samas ei keskendu käesolev ega järgnevad artiklid tehnilise luure võimekustele, me vaatame põhiliselt ikkagi vaid neid üksusi, mis inimkomponendi abil teavet koguvad vaenlase vahetus läheduses.
Erineva tasandi sõjalistel juhtidel on erinevad vahendid luureinfo kogumiseks. Esmapilgul võiks küsida, mis vahet on info kogumisel mõne kilomeetri kaugusel rindejoonest luurega 500 kilomeetri sügavuses vastase tagalas? Luuretegevus on ju mõlemal juhul nii-öelda „silmad peal“ protsess, kus luureüksus teostab varjatult vaatlust vastase üksuste ja objektide suhtes. Paraku pole aga kõik nii lihtne. Kuigi üldlevinud põhimõte on selline, et luure on pigem varjatud ja püüab vältida vastasega lahingusse sattumist, tuntakse ka põhimõtet, kus luuret teostatakse läbi lahingu. Sel puhul peavad luureüksused olema korraliku soomustehnikaga ja võimsa tulejõuga. Sellistes luureüksustes pole ka tankid näiteks mingi haruldus. Teiselt poolt ei suuda paks soomuskate alati asendada kerget katuseta maasturit, millest visuaalset vaatlust ja ümbruskonna kuuldavust ei asenda ükski elektrooniline jälgimisseade. Kuid minnes veel edasi, ei suuda ükski sõiduk läbida looduslikke takistusi, kust suudab läbi minna inimene jalgsi. Samas on jalgsi liikuv luurepatrull sedavõrd aeglane, et kaasaegses manööversõjas ei jõuaks ta kunagi õigeks ajaks kohale. Kõik need aspektid on vaid osa veel suuremast probleemistikust. Üheks suurimaks neist on vastase territooriumil ellujäämine. Lähiluure puhul pole vaja ellujäämisele väga keskenduda – kui olukord läheb keeruliseks, tuleb lihtsalt omade juurde välja tulla. Kuid juba 50-100 kilomeetrit võib saada ületamatuks takistuseks, kui üksus pole vastavat ettevalmistust saanud. Vastase tagalas tuleb olla pikka aega, seal tuleb liikuda äärmiselt varjatult, kogu laskemoon ja eluks vajalik tagavara peab kaasas olema. Mida pikemad vahemaad, seda keerulisem on ülesannet täita. Eriti keeruline on siis, kui üksus on sedavõrd kaugel, kust tal pole absoluutselt mingisugust oma vägede toetuse saamise võimalust. Sellisteks operatsioonideks kasutatakse väga spetsiifilisi üksusi, mida treenitakse nädalateks vastase tagalas vastu pidama. Treeningutes on alati omal kohal ka see, kuidas üksus vastase tagalasse jõuab. Langevarjudessant on vaid üks lihtne tee, mis pole aga kaugeltki kõige turvalisem. Palju rohkem on võimalusi eesmärgile jõuda vastase rindest läbi imbudes ja varjatult vastase tagalas edasi liikuda.
Nii ongi luureüksuste ja nende omapärade loetelu väga kirju. Järgnevates „Kaitse Kodu“ numbrites räägime lähemalt, milliseid luureülesandeid täidavad näiteks eriüksused, mis eripära on kaugluurel (nimetatakse ka süvaluureks), mis on mobiilne luure ja kuidas manööverüksused oma infovajadusi tagavad. Kindlasti tuleb juttu ka Kaitseliidu rakendamisel luurevajadusteks, eriti mis puudutab Kaitseliidu võitlusgruppe. Luureüksustest rääkides tulevad põhjalikumalt käsitlusele ka vastavate luureüksuste efektiivsust tõstvad vahendid, nagu side, vaatlusseadmed, luurajate isikuomadused, väljaõpe ja toetus, mida need üksused vajavad. Seda artiklite sarja saab nimetada populaarteaduslikuks kirjatööks, mis põhineb pika-ajaliste uuringute ja kogemuste baasil, mille on meie liitlased läbi aegade omandanud ja laiemale ringile teadmiseks avaldanud. Seetõttu tuleb edaspidiselt palju juttu ja selgitusi ka nii-öelda luureslängis kasutatavate inglisekeelsete terminite kohta nagu reconnaissance, intelligence, surveillance, SOF (Special Operations Forces), long range recce, soft-skin recce, armored recce, deep recce jne. Siiski saavad need üldiseid kontseptsioonid ka oletuslikult kohandatud meie oludesse, luues nii realistliku pildi, kuidas need luureüksused just meie olukorda ja tulevikku sobituda võiksid.
