Legal Notices

All expressed in this blog are the author's opinions and do not represent any official standpoint of any other entity.
No expression here is intended to incite any violence, rebellion or any other conduct that is not according to commonly established rules and regulations.
All information presented here is acquired via open sources or personal experiences of the author. Here is no classified information any kind.

12 June 2010

Motoriseeritud luure - kiire ja terav

Rene Toomse ja Rainek Kuura, "Luure kui pusle V: Motoriseeritud kohaluure - kiire ja terav", Kaitse Kodu! nr 4 [88/534] 2009, lk 27-31.

Selles artiklis on vaatluse all operatiiv-taktikalise staabi (kaitseringkonna) mobiilne luureüksus (nimetame selle tinglikult skautluureks) ja manööverüksuste (brigaad ja pataljonid) luureallüksused soomustamata maasturitel (soft skin). Selliste üksuste väljaõpe ja tegutsemise meetodid on väga sarnased, peamised erisused seisnevad kasutamise eesmärkides ning ulatustes. Omaette teema on soomusluure (armoured recce), mida tavaliselt kasutatakse soomustatud manööverüksuste juures ja selle käsitlus tuleb eraldi mõnes järgnevas numbris.  

Kõik need luureüksused on väga liikuvad ja seetõttu ka kõige suuremas ohus sattumaks tulekontakti nii vaenlase kui ka oma enda jõududega mõne eksituse tõttu. Selliste olukordade vältimaks omadega peavad nende üksuste taktikad, tehnikad ja protseduurid olema täielikult ühilduvad ning koordineeritud kõigi oma jõududega.

Kaitseringkonna ülema skautluure
Operatiiv-taktikaliste luurevahendite arsenali peaks kuuluma lisaks kaugluurele (vt KK! nr 2, 2009) kindlasti kõrge mobiilsusega skautluure, kes kasutades oma kergeid transpordivahendeid huvialasse minnes, täidab nii peamiselt näiteks kaitseringkonna (KRK) ülema luurenõudeid suundadel, kuhu oma lahingüksusi ei ole paigutatud (katmata suunad) või saadetakse skautluure manööverüksuste luurerühmade vastutusalast kaugemale, et juba varakult koguda rohkem informatsiooni vaenlase kohta oma tulevasi operatsioone planeerides. Skautluure eesmärk on koguda luureandmeid aladelt, mis on otsustava tähtsusega KRK ülema lahingplaanile väeüksuste lahingutegevuse sünkroniseerimisel.
Kui manööverüksuse luurerühm kogub informatsiooni just oma pataljoni ülema jaoks ja peamiselt käimasolevate operatsioonide tarvis, siis KRK ülema skautluure hõlmab tervet KRK territooriumi, kus aitab sünkroniseerida KRK pataljonide lahingurütmi ning kogub informatsiooni ka järgnevate operatsioonide tarvis.
Näiteks kui KRK pataljonid on paigutatud suundadele A ja B, saab KRK ülem kasutada oma skautluuret pataljonide vastutusalast eespool, et selgitada välja, milline neist suundadest on peasuund. See annab talle võimaluse piisava ajavaruga reorganiseerida ja tugevdada peasuunale jäävat manööverüksust. Teise olulise ülesandena võib skautluure seada vaatluse üles ka vähemtõenäolisel lähenemisteel C, mille kaitseks ei ole manööverüksust positsioonidele paigutatud. Juhul kui vaenlane seda suunda siiski kasutab, annavad just need skautluure üksused jällegi piisava ajavaruga hoiatuse suunal C positsioonide mehitamiseks.
Selline skautluure on seega KRK ülema käsutuses olev kiire vahend „silmad peale“ kinnituse saamiseks igal ohtlikul suunal vajalikul ajahetkel terve vastutusala piires. Need üksused liiguvad kergetel maasturitel, tavaliselt kaks masinat lahingpaarina. Enesekaitseks on nad varustatud kuulipildujate ja võimalusel ka 40mm automaat-granaadiheitjaga. Nende võtmesõnadeks on kiirus, millega nad liiguvad oma määratud vaatluskohta ja agressiivne tuletegevus, millega nad rebivad ennast lahti vaenlasega tulekontakti sattudes.
KRK ülem kasutab neid üksuseid näiteks ka pataljonide tulevikus ümberpaigutamiseks vajaliku luure teostamisel. See võib hõlmata informatsiooni kogumist teede ja infrastruktuuri olukorda kohta, kavandatavaid positsioone või alasid jne. Sel ajal võivad manööverüksuste luurajad olla ise veel seotud käimasolevate operatsioonidega ja just skautluure saab piisavalt varakult koguda olulisi andmeid järgnevate operatsioonide planeerimise alusteks.  
Liikudes küll põhiliselt masinatel, on skautluure meeskonnad suutelised kästud huviala või objekti luurama ja vaatlema jalastanult. Lahingolukorras peavad nad olema valmis mehitama vaatlusposti määratud huvialal tavaliselt kuni kolmeks ööpäevaks. Tihti võib olla vaja oma masinad peita ja liikuda vaatlusalasse jala, seega peab nende luurajate varustus olema ka vastavalt kohandatud ja meeskonnaliikmed patrullimise tehnikates hästi koolitatud. Sõltuvalt kästud ülesandest ja distantsist huvialasse võib skautluure patrulli kestvus olla järjestikku kuni 7 ööpäeva. Vaatamata sellele, et ideaalses olukorras on KRK kaugluure samuti olulised huvialad vaatluse alla võtnud, ei paku lahingute käik kunagi läbinähtavaid olukordi. Ootamatuid vaenlase tegevusi tekib alati ja kaugluure, kui suhteliselt staatiline, raske varustusega ja ilma transpordivahenditeta üksus, ei suuda võimalike kiireloomuliste ülesanne tarvis oma positsiooni lihtsalt vahetada. Selleks ongi vaja kõrge mobiilsusega skautluuret, et katta kiiresti ka need huvialad, mis on tekkinud ootamatult ja võivad omada vahetut mõju lahingutegevuse käigule.

Skautluure täiendavad ülesanded
Skautluure üksusi saab kasutada ka kaugluure meeskondade ja KL võitlusgruppide (vt KK! nr 8, 2008) toetamisel. Lisaks luurele võivad nad saada ülesandeks viia määratud alasse kaugluure meeskondi ja neid ka hiljem varustada läbi kokkulepitud peidikute, toimetades kohale akusid, toitu, medikamente jms. Need üksused on ka kiirreageerijad kaugluure meeskondade hädaolukordades, kus viimaseid on vaja vaenulikust alast kiiresti evakueerida, kas terve meeskonnana või meditsiinilist abi vajavaid võitlejaid. Sellised protseduurid on väga keerulised ja nende toimimise eelduseks on intensiivsed kokkuharjutamised juba rahu ajal õppuste käigus.
Skautluure meeskonnad saavad ka üles võtta ja staapi toimetada KL võitlusgruppide poolt peidikutesse pandud olulist vaenlase materjali, mille grupp on rünnatud vaenlase üksustelt kogunud (raadiojaamad, kaardid, dokumendid jms). Alati saab skautluure üksusi kasutada ka alternatiivse sidevahendina (käskjalad) kas manööverüksuste, teiste luureüksuste või võitlusgruppide vahel juhuks, kui vastase elektroonilise sõja vahendid on meie raadioside kasutuks muutnud. 
Kombineeritud lähenemisest rääkides, võib olla otstarbekas lasta just neil luureüksustel lähiluuret teha ka objektil, mille avastas või vaatleb kaugluure meeskond. See on mõistlik just juhtudel, kus mingi hinna eest ei saa panna kaugluuret paljastumise ohtu, kuid detailsemaid andmeid on väga vaja. Lisaks saavad skautluure üksused ka suhteliselt karistamatult peitunud vaenlast provotseerida, avades näiteks tule nende positsioonidele (luure lahinguga kergemas vormis). See omakorda võimaldab vaatleval kaugluure meeskonnal täpsemalt kaardistada vaenlase positsioonide ja relvasüsteemide asukohad. Enne kui vaenlane jõuab reageerida, peaks skautluure juba kaugel eemal olema.

Manööverüksuste luure
Manööverüksustena käsitleme allpool brigaadi ja pataljoni. Neil üksustel on tavaliselt määratud kooseisulised luureallüksused. Lahingkompanii teostab oma vastutusala luuret tavaliselt jalaväe jaoga ning rühm lahingpaari või pooljaoga. Kuigi alljärgnevalt on juttu peamiselt motoriseeritud luurekompaniist ja - rühmast, on nende kasutatavad tehnikad ja esitatavad nõuded põhimõtteliselt samad ka väiksematele luureüksustele, kellel siiski ei pruugi maastureid kasutuses olla.
Brigaadi luurevajadusi tagab brigaadi luurekompanii, kelle vastutusala on tavaliselt kuni 70 km brigaadi eesmistest positsioonidest või liikumisel avangardist. Brigaadi luure võib katta lisaks eesmisele suunale ka ohtlikke külgsuundi. Lahingpataljoni luurerühm tegutseb pataljoni ülema huvialades. Luurerühma kaugus pataljonist sõltub pataljoni ülema luurevajadustest ja on tavaliselt piiratud luurerühma sidevahendite ulatusega.
Manööverüksuste luurajad peavad tavaliselt huviala mehitama kuni kaheks ööpäevaks, kuid arvestama alati kolme ööpäeva varudega, juhuks kui plaanid muutuvad. Peamised ülesanded on huviala vaatlus ettenähtud ajaraamis, maa-ala luure, teede luure, objekti või positsioonide luure (tavaliselt vahetult enne rünnakut) ja ka katte- ning tõkestusoperatsioonid. Viimased on lahingulised tegevused, mille käigus kas tõrjutakse vaenlase luuret või häiritakse vaenlase eesjõudusid lühiajalisi lahingkontakte luues. Selliste operatsioonide eesmärk on võita aega oma üksustele või varjata neid, mõjutada vaenlase moraali ja tekitada segadusi lahingrivistuses jne. Kerge ja vähekaitstud üksusena seab luurerühm ennast alati siin suurde ohtu, seega on sellised kontaktid tavaliselt väga lühiajalised, kombineeritud kaudtule ja planeeritud eemaldumisega enne kui vaenlane jõuab efektiivselt reageerida.
Manööverüksuste luure koosseis, väljaõpe, taktikad, tehnikad ja protseduurid on täielikult ühilduvad, mis võimaldab teatud olukordades neil teineteist täiendada või tugevdada. Manööverüksuste luure ei ole tavaliselt tulevaste operatsioonide jaoks info hankimiseks, kuigi kui vaja, peavad nad ka seda tegema. Staapidele tähendab luureüksuste rakendamine suurt keskendumist hoolikale koordineerimisele, mis tagaks kõigi luureüksuste maksimaalse kasuteguriga ärakasutamise (sünkroniseeritud luureandmete kogumisplaan). Teine kriitiline koordineerimismoment on võimalike omadevaheliste tulekontaktide vältimine erinevate luureüksuste vahel, kaitse oma kaudtule eest, samas kaudtule toetuse organiseerimine ja ka läbi oma positsioonide liikumine.    

Mobiilsete luureüksuste koosseis ja oskused
Koosseis ja nõutud oskused nii skautluurel, kui ka eri tasandi manööverüksuste luurel on põhimõtteliselt sarnased. Peamine tervikuna opereerivaks üksuseks on kuuemeheline luurejagu kahel kergel maasturil. Jagu koosneb jaoülemast, tema abist, kahest autojuht/tehnikust ja kahest sidemees/vaatlejast. Rühm koosneb kolmest kuni neljast jaost ja rühmaülem on vastutav kõigi kästud ülesannete planeerimise ning täideviimise eest.
Luurejagu on treenitud opereerima peamiselt masinatel, tagades nii maksimaalselt ohutu liikumise ja ka oskusliku tuletegevuse ning teineteise katmise vaenulikust tulekontaktist lahtirebimisel. Juhuks kui masinad muutuvad kasutuskõlbmatuks, on alati olemas plaan evakueerumiseks jalgsi ja kõik meeskonnaliikmed peavad olema läbinud ka väljaõppe ellujäämiseks looduses.
Need luurajad peavad olema eksperdid maasturite maastikusõidus, sest kui vaja vastase tagalasse imbuda, ei kasuta nad tavaliselt üldsõidetavaid teid, vaid peamiselt metsasihte jms. raskel maastikul.  

Kõik luurajad peavad:
  • olema väga hea jalaväelase ja patrullija väljaõppega;
  • tundma vastase tehnikat, taktikat ja lahingukorda;
  • oskama käsitleda üksuse kõiki relvi ja tehnikat;
  • oskama koostada luure-ettekandeid ja käsitseda üksuse sidetehnikat;
  • olema läbinud ellujäämise õppe ja suutma seda rakendada hädaolukordades;
  • olema füüsiliselt väga heas vormis ja valdama ka käsivõitluse tehnikaid;
  • olema pädevad elupäästva esmaabi andmises ja kannatanu stabiilsena hoidmises.

Allüksuste ülemad ja vanemad peavad lisaks iga luuraja oskustele:
  • oskama planeerida ja täide viia kästud luureoperatsioone;
  • tundma põhjalikult oma meeskonda ja suutma seda efektiivselt kasutada;
  • oskama anda pädevaid hinnanguid vaenlase tegevusele vastutusalas;
  • oskama juhtida kaudtuld (ka liitlaste õhutuld tulevikus);
  • suutma filtreerida ja koondada olulise informatsiooni ettekannetest;
  • suutma asendada järgnevat ülemat tema ülesannetes.

Isikuomadused
Sellise mobiilse iseloomuga luureüksustesse sobivad rohkem just kaugluurajate vastandtüübid – kärsitumad, riskialtimad ja kannatamatumad persoonid. Loomulikult ei sobi äärmused kuskile, vaid nende isikuomaduste vahel peab valitsema mõistlik balanss. Luure on alati võimalusi loov tegevus (vaenlase varjamismeetmete ülekavaldamine), seega on kõige olulisem väga fantaasiarikas lähenemine ülesandele – kuidas saada maksimaalset infot ise ennast ebamõistlikku ohtu seadmata. Kiire reageerimisvõime ja agressiivsus tulekontaktis on ainukesed omadused, mis päästavad luureüksuse naha kui vaenlasega kokku sattunud, mis mobiilse luureüksuse puhul ei ole mingi haruldus. Kui vaja, peavad need võitlejad ka olema valmis roomama vaenlase staabi telki info järgi või võtma „keele“. Kaine mõistus ja hoolikas planeerimine peavad alati tagama mõistliku tasakaalu tegevuste riskiastme ning luurajate ohutuse vahel.

Relvastus ja varustus
Kuigi mobiilne luure suudab masinate tõttu kanda kordades rohkem varustust kui jalgsi liikuv kaugluure, tuleb silmas pidada siiski ülekoormamise ohtu. Maasturite liigne koormamine vähendab nii mobiilsust kui ka läbimisvõimet maastikul. Kõik varustus peab olema kinnitatud, et vältida esemete masinast välja kukkumist eriti taandudes või raskel maastikul liikudes.

Relvastus
Luurajate relvastus peab olema mitmekesine ja liikumisel suhteliselt suure vaenuliku kontakti tõenäosuse tõttu ka pisut mõjusam kui kaugluurajatel. Igal masinal on pardarelv, milleks on peamiselt keskmine kuulipilduja (7,62 mm), mis on stabiilselt kinnitatud masinale. Siiski peab olema võimalik seda kiiresti eemaldada ja kasutada ka jalastudes. Iga masina kohta oleks soovitatav omada ka ühte kergekuulipildujat (5,56 mm) navigaatoril, millega ta saab vajadusel katta alternatiivset suunda. Samuti saab võtta kuulipildujad kaasa lühiajalise vaatlusposti julgestuseks. Luurajatel on põhirelvaks automaadid ja kiirelt masinatel opereerides oleks siin eelistatud lühemad Galil SAR mudelid. Kuna autojuht ei saa liikumisel oma automaati kasutada (vajadus näiteks varitsusse sattudes), peaks temal olema alati püstol käepärast, millega saab esialgest tulereageeringut teha ka ühe käega, samas sõitmist jätkates. Tankitõrje relvastusest piisab tavaliste vaatlusluure missioonide jaoks ühekordsetest laskudest (AT-4 tüüpi), kuid kuna üksus võib ka saada ülesande olla tõkestajaks ohtlikul suunal, siis ei tee paha ka raskema relvastuse olemasolu arsenalis (Carl Gustav).     

Transport
Mobiilsed luureüksused kasutavad kergeid maastureid ja selleks on kaitseväes kasutusel olevad pehme katusega MB GD’d suhteliselt sobivad. Nendel masinatel on hea läbivusvõime, piisav kiirus ja ruumikus. Kiirendus ja mootori võimsus võiks luureüksustel olla pisut suurem, sest võttes arvesse meeskonna varustuse kaalu ning kiirenduse olulisust kontaktist lahtirebimisel, tõstab see oluliselt meeskonna ellujäämisvõimet. Luurajate masinaid tuleb veidike ümber ehitada ja täiendada, et võimaldada neile suuremat tulejõudu liikumisel ning paremat mobiilsust raskel maastikul. Mõned soovitused:
Pehme katuse raam tuleb teha uus ja tugevam, kuhu saaks kinnitada (kergelt eemaldatavalt) kuulipilduja või 40 mm automaat-granaadiheitja 360 kraadi keerleva ringaluse, tagades võimaluse pidevalt julgestada ning vajadusel teise masina taandumist katta;
Raami külgedele tuleks kinnitada tugev traatvõrk, mis kaitseb masina sisemust liikumisel okste eest ja kuhu saab ka kinnitada tööriistu ja varustust. Kaval on ka külgedele kinnitada paar kergmetallist, kuid piisava kandevõimega plaati, millest on suur abi pehmel maasiku kinni jäänuna rataste alla paigutades või väiksemaid takistusi (näiteks kraave jms) ületades;
Tagumised istmed tuleks asendada ülesklapitavate ja külgsuunas paiknevate pinkidega, mis annab rohkem vaba põrandapinda ja võimaldab ka transporti teha teistele üksustele (näiteks kaugluurajatele neid vaenlase tagalasse viies või neid sealt evakueerides). Samuti on nii ka rohkem ruumi oma enda varustusele ja varudele, kui ülesanne kestab kauem;
Masina esiosasse tuleks paigutada suitsugranaadiheitjad, mis on salongist päästetavad. See on oluline päästevahend vaenlasega ootamatult kokku sattudes. Tehnoloogia on iseenesest lihtne, kuid hindamatu meeskonna ellujäämisvõime tõstmiseks;
Vints oleks suureks abiks just eriti vaenlase tagalasse imbumisel peaaegu võimatut maastikku läbides, samuti hädaolukordades kui kiirustades on eksimuse tõttu kinni jäädud. Igal juhul püütakse säilitada kahe masina kontseptsiooni ja teineteise mülkast väljatõmbamiseks või rikke korral peavad juba kinnitatud pukseerimisköied igal masinal olemas olema;
MB elektrisüsteem ei võimalda täielikku pimendamist (näiteks neliveo ja aeglusti tuled jäävad armatuuri põlema) ja selline väike täiendav pimendamine oleks oluline just öösel öövaatlusseadmetega liigeldes.

Vaatlusvahendid: Luurajate eelistatuim aeg liikumiseks on pimedas ja varjatud vaatluse teostamine nii valges kui pimedas. Seega on eriti olulisel kohal hea öövaatlusvõime omamine. Valgust võimendavad monoklid peaksid olema igal luurajal. Jao kohta on hea omada soojustundlikku vaatlusseadet, mille eest ei peida ennast nii lihtsalt ükski soojust eraldav elusolend või masin. See tagab lisaks objekti jälgimisele ka kõrgema eelhoiatuse võimaluse kui keegi peaks vaatluspostile varjatult lähenema. Lisaks tavalistele binoklitele on soovitav omada ka mõnda kaugema distantsi vaatlusvahendit (60x suurendusega vaatlustoru) ja pilti digitaalselt salvestavaid vahendeid (fotoaparaat, videokaamera) luurejao kohta (sama tehnika, mis kaugluurajatel). Pilt on 1000 sõna tavaelus, kuid luures võib see olla kümme korda olulisem. Igal juhul tuleb püüda nähtut salvestada, sest mõni pisidetail, mida ajapiirangus ei jõutud vaatluspostil tähele panna, võib olla hindamatu väärtusega pärast staabis luureanalüütiku jaoks.

Navigeerimisvahendid: Kompass ja kaart on iga luuraja peamised navigeerimisvahendid, GPS’i kasutab ta tavaliselt vaid pisteliseks kontrolliks. Maasturid jällegi mõjutavad kompassi ja nendel liikumisel peaks kasutama rohkem GPS abi, kuhu on planeeritud marsruut juba sisse programmeeritud. Tsiviil–GPS’id  on praeguseks juba väga taskukohase hinnaga ja väga täpsed. Luuraja kompass omakorda peaks olema triitium valgustusega, et vältida paljastumist, nagu võib juhtuda fosforkompassi sagedasti valgustades.

Muu varustus: Kuna ülesandel olevatel luurajatel ei ole võimalust vaatlusest vabal ajal sooja punkrisse pugeda ja ka talvel lahtisel masinal liikudes jahtub inimene kordades kiiremini, peab neile üksustele ette nägema piisava ja parima varustuse kehatemperatuuri säilitamiseks. See hõlmab spetsiaalsest aluspesust kuni tuule- ja veekindla vihmariietuseni ning tõeliselt hea magamiskotini. Alajahtunud ja väsinud luuraja ei suuda oma ülesannet edukalt täita.

Side
Side on tavaliselt peamine luure efektiivsuse tagaja, seega lisaks vastavale  väljaõppele tuleb rõhku panna ka heale sidevarustusele. Jao siseselt (vaatlusposti ja masinate peidukoha, samuti masinate vahel) peaks toimima madala võimsusega VHF side, mis on ka standardiks jalaväe rühmas. Luurerühmad ja ülespoole võiks kasutada põhiliselt Multiband ehk mitmesageduslikke (30MHz-512MHz) raadiojaamu, mis tagaksid ka kohese integreerituse liitlaste kommunikatsioonisüsteemidesse. KRK skautluurel ja ka brigaadi luurekompaniil lisaks, nende kaugema ulatusnõude tõttu, peab olema ka lühilaine teel informatsiooni edastamise võime sarnaselt kaugluure üksustega (vt. KK! nr 2, 2009).

Kokkuvõtteks
Luureüksused peavad olema aktiivsed ja innovaatilised leidmaks pidevalt uusi tehnilisi ja taktikalisi lahendusi, kuidas olla üle vaenlase varjamise tehnikatest. Luuraja pidev enesetäiendamine ja oskuste lihvimine tagavad parimad tulemused kästud ülesannete täitmiseks. Tähtis koht on alati ka omapoolsel initsiatiivil, tehes ettepanekuid efektiivsust tõstvateks lahendusteks tehnikate, varustuse ja väljaõppe osas – eesmärk on ju alati ülemale parima kvaliteediga ja nõutud ajaks info toomine. Siiski tuleb saavutada ja hoida samad standardid väljaõppes kõigil luureüksustel, mis võimaldab paremini nende, tihti samal alal liikuvate erinevate ülesannetega elementide omavahelist koordineerimist, välistades nii kõige lubamatuma olukorra – omadevahelise tulekontakti. Samad standardid võimaldavad ka teatud oludes ja vajaduste tekkides neid üksusi rist-kasutada, andes nii juurde oluliselt paindlikkust, mis on luureoperatsioonide vältimatu nõue.
Kuna kogu luureeriala on väga kompleksne ja mitmekülgne, oleks väga soovitav kaaluda ametliku luurekooli loomist erialalise õppeasutusena. Selline kool annaks võimaluse põhjalikult keskenduda ühtsete standardite, doktriinide ja ka järjepideva arenduse tagamisele, mis senini on pisut kaootiliselt ja koordineerimatult toiminud.