Rene Toomse ja Martin Plaser, "Luure kui pusle IV: Erioperatsioonide üksused luurerollis - viirus vaenlase ajus", Kaitse Kodu! nr 3 [87/533] 2009, lk 16-20.
Erioperatsioonide üksused ehk SOF (Special Operatsions Forces) on treenitud, ettevalmistatud ja varustatud tavaliselt tegutsema seal, kuhu teiste sõjaliste jõudude vahendid füüsiliselt ei ulatu (väljapool lahinguruumi ja otsest luurehuviala). Reeglina kasutatakse erioperatsioone strateegilisel- ja operatiivtasandil, mistõttu nimetatakse selliseid luureoperatsioone sageli strateegiliseks luureks või eriluureks (Strategic/Special Recoinnassance). SOF meeskonnad saadetakse informatsiooni koguma vaenlase tagala sügavusse, kus nad peavad saama kinnituse oma luureanalüütikute kõige olulisematele strateegilistele/operatiivsetele oletustele ja eeldustele või lükkama need ümber. Eriluure erineb oluliselt kaugluurest oma ulatuse, eesmärkide ja sageli ka meetodite tõttu. Kui kaugluure (vt KK! nr 02, 2009) piirdub territoriaalselt siiski lahinguruumi ja selle vahetu huvialaga, jäädes samas väga militaarsete meetodite piiresse, siis eriluuret teostatakse just seal, kus mõjutused terve sõjategevuse olukorrale on kõige olulisemad ja kasutatavad meetodid ei ole praktiliselt piiratud.
Erioperatsioonide üksused ehk SOF (Special Operatsions Forces) on treenitud, ettevalmistatud ja varustatud tavaliselt tegutsema seal, kuhu teiste sõjaliste jõudude vahendid füüsiliselt ei ulatu (väljapool lahinguruumi ja otsest luurehuviala). Reeglina kasutatakse erioperatsioone strateegilisel- ja operatiivtasandil, mistõttu nimetatakse selliseid luureoperatsioone sageli strateegiliseks luureks või eriluureks (Strategic/Special Recoinnassance). SOF meeskonnad saadetakse informatsiooni koguma vaenlase tagala sügavusse, kus nad peavad saama kinnituse oma luureanalüütikute kõige olulisematele strateegilistele/operatiivsetele oletustele ja eeldustele või lükkama need ümber. Eriluure erineb oluliselt kaugluurest oma ulatuse, eesmärkide ja sageli ka meetodite tõttu. Kui kaugluure (vt KK! nr 02, 2009) piirdub territoriaalselt siiski lahinguruumi ja selle vahetu huvialaga, jäädes samas väga militaarsete meetodite piiresse, siis eriluuret teostatakse just seal, kus mõjutused terve sõjategevuse olukorrale on kõige olulisemad ja kasutatavad meetodid ei ole praktiliselt piiratud.
Erioperatsioonide üksus peab edukuseks ja ellujäämiseks tundma oma tegutsemise ala peensusteni, ka kohalikku keelt, kultuuri ja muid omapärasid, olles võimeline nii sulanduma keskkonda nagu kameeleon. Sellise üksuse operatsioonid võivad varieeruda varjatud vaatluspostist metsatukas kuni lipsu ja ülikonnaga ärimehe rollini sihtmärgi vahetus läheduses. SOF on luurerollis ääretult paindlik, keskendudes eesmärgile ja kasutades maksimaalselt ära kõiki kohapealseid võimalusi ning kõikvõimalikke metoodikaid (nii militaarseid kui ka tsiviilseid), mis toetavad nõutud eesmärgi saavutamist. Erioperatsioonide üksuse peamised luuresihtmärgid on vaenlase kõrgemad staabid, strateegilised ja operatiivsed kommunikatsiooni- ja relvasüsteemid, võtmeisikud, väekoondiste liikumisteed ja kasutatavad pettemanöövrid vaenlase territooriumil.
Selliseid võimalikke sihtmärke on palju rohkem, kuid üksuse kasutamisel peab kõrgem luureoperatsiooni juht alati keskenduma kõige olulisemale informatsioonile, mida tal on vaja vaenlase strateegilisest sügavusest saada. Et olla edukas, peavad eriüksuslased tihti olema saadetud oma operatsioonialasse juba ammu enne sõja puhkemist, esimeste kindlate indikaatorite esinedes, et konflikt on vältimatu. Reeglina tegutseb SOF sellistes oludes kogu konflikti jooksul, hoides nii otseste kui kaudsete meetoditega silma peal vaenlase kõrgeima juhtkonna tegevustel. Üks oluline erinevus kõigist teistest luureüksustest on ka see, et erioperatsioonide tegevusraadiust ei mõõdeta kilomeetrites, vaid kauguse kodubaasist määrab ülesande eesmärk ja soovitud efekt.
Teised ülesanded
SOF ei ole siiski ainult luurevahend, vaid selliste üksuste väljaõpe hõlmab ka strateegiliste ja operatiivsete sihtmärkide mõjutamist otseselt ja kaudselt, mis omakorda annab võimaluse meie kõrgemal juhtkonnal sekkuda vaenlase plaanidesse ning neid ka teatud määral kujundada. NATO SOF doktriini (AJP-3.5 ratifitseerimisel) kohaselt on lisaks eriluurele SOF üksuste peamisteks ülesanneteks veel suunatud rünnakud (varitsused, reidid, sabotaaž jne) ja sõjaline toetus (sõbralike üksuste koolitus, nõustamine jms). Täiendavalt nähakse ette SOF ülesandeid tsiviilisikute evakueerimiseks kriisipiirkondadest, pantvangide vabastamiseks ja terrorismivastase võitluse toetuseks. NATO doktriin on siiski alliansi huvides ja iga rahvus kujundab enda erioperatsioonide doktriini just oma riigi vajaduste kohaselt. Siiski on NATO liikmesriikidel väga soovituslik võtta eelmainitud doktriin aluseks oma vastava võime väljaarendamisel, sest see loob ühise koostöö platvormi nii rahvusvahelisteks operatsioonideks kui ka Artikkel 5 olukorra tekkimisel. Samas ei ole SOF ainult sõja või rahvusvaheliste operatsioonide tarvis, vaid leiab tihti kasutamist ka erilistes situatsioonides ka rahu ajal, kus on riiklik huvi sekkuda pisut jõulisemalt kui diplomaatiaga. Nendeks võivad olla oma kodanike evakueerimised, päästmised kriisipiirkondadest jms.
Erioperatsioonide üksuste ajaloost
Kuulsaimad tänapäevased erioperatsioonide üksused loodi ja tegutsesid II Maailmasõjas või peale seda. Paljud neist elasid sõja lõppedes üle suure languse. Peamiseks probleemiks sai tihti konventsionaalse juhtkonna negatiivne suhtumine sellisesse teistsugusesse ja isepäisesse võimesse. Erioperatsioonide üksused ei sobinud kokku tavaüksuste rangelt distsiplineeritud väljanägemisega, selgelt silmapaistva ülema ja alluva eristumisega ning mitmete muude klassikaliste teguritega. Ühendriikide erioperatsioonide üksused lakkasid peaaegu olemast peale Vietnami sõda ja alles katastroofiline ebaõnnestumine Iraani kõrbes 1980 aastal (Operatsioon Desert One) sai tegelikuks tõukeks selle võime taasleidmiseks. US SOF üksuste ajaloos sai omamoodi pöördepunktiks ka esimeses Iraagi sõjas osalemine ja vastavad ettevalmistused enne sõda. Mõningatel väidetel olid erioperatsioonide üksuse liikmed Bagdadi lähistel tegutsemas kuni kaheksa kuud enne tegelikku rünnaku algust ja just selle tõttu jäi ka Iraagi vägede vastupanuvõime oluliselt nõrgemaks. Markantseim ja silmapaistvaim operatsioon oli US SF (Special Forces) 10. Grupi poolt terve põhjarinde moodustamine kurdide vastupanuliikumise baasil, mis oli üliedukas lahingutes tervete Iraagi diviiside vastu ja millel oli oluline strateegiline tähendus terve sõja käigus.
John M. Collins kirjutas 1987 SOF põhitõed (originaalis 5, kuigi tänaseks ametlikult tsiteeritakse vaid nelja esimest), mis on mitmete riikide eriüksuste poolt võetud aluspostulaatideks:
- Inimesed on tähtsamad kui varustus ja tehnika
- Nende (inimeste) kvaliteet on olulisem kui kvantiteet
- Erioperatsioonide üksusi ei saa massiliselt toota
- Kompetentseid eriüksusi ei saa luua (kiirelt) peale hädaolukordasid
- (Enamus erioperatsioone vajavad mitte-SOF toetust)
Brittide SAS (Special Air Service) loodi kolonel Stirling’i poolt 1941 Põhja Aafrikas. Tol ajal veel leitnandina Lähis-Idas Commando üksuses teeninud ja oma esimesel langevarjuhüppel jala nihestanud Stirling hakkas strateegilise mõjutamise olulisust mõistma haiglas lakke vaadates. Suurim probleem sel ajal Aafrika rindel oli sakslaste LuftWaffe, mis domineeris õhku sedavõrd, et brittidel oli raske rääkida mingistki operatsioonilisest edust. Stirling kirjutas oma visiooni probleemi lahendamiseks pliiatsiga mõnele lehele ja kasutades oma karke redelina, ronis üle staabi traataia. Olles juba staabis, hiilides ja peites ennast teda juba otsivate sõjaväepolitseinike eest, jõudis ta lõpuks vajaliku kindralini ja palus sel vaid kiiresti paber üle vaadata. Hetkel kui sõjaväepolitseinikud Stirlingit juba ruumist välja lohistasid, peatas kindral nad – ta nägi võimalust. Stirling sai voli otsida mehed ja peagi asuti teostama reide vastase lennuväljadele, kus improviseeritud laengutega hävitati suur osa sakslaste lennukitest. Nendel operatsioonidel oli oluline osa brittide edasisel edul terves strateegilises pildis. Vaatamata sellele, et peale sõda langes ka see üksus samuti pikaks ajaks ebasoosingusse, on SAS praeguseks saavutanud jälle oma olulise rolli mõjutusvahendina Ühendkuningriikide strateegilistes eesmärkides.
NATO SOF
Tänaseks on ka NATO kui organisatsioon saanud aru erioperatsioonide üksuste tegelikust võimsusest ja efektist muutunud lahinguruumis ning nende kasutamine on tõusnud piirini, kus on oht neid ära kurnata. Ainuüksi Afganistanis on erinevate riikide (ka mitte-NATO) erioperatsioonide üksuste kaasamine ja kasutamine tõusnud NATO SOF koordineerimiskeskuse (NSCC) loomisest 2006. aastal kuni 350%. Põhjus on väga lihtne – erioperatsioonide üksused on tavaüksustest efektiivsemad ja ka majanduslikult odavamad tegutsemiseks asümmeetrilises keskkonnas ehk madala intensiivsusega konfliktis.
NATO SOF ühendab ja koondab liitlasriikide erioperatsioonide üksusi, mitte ei ole NATO’le kuuluv üksus kui selline. Aastakümneid on SOF olnud iga riigi oma trumpkaart tagataskus ja koostöö on toimunud vaid vahetult riikide omavaheliste kokkulepetega. 2006 aastal Riga Summit’il osalenud NATO kaitseministrid võtsid vastu otsuse, et ühildatakse erioperatsioonide üksuste printsiibid ja ülesanded NATO operatsioonide jaoks. Olgu öeldud, et 28’st NATO riigist on vaid Island ja Luksemburg deklareerinud, et nemad ei oma ega loo vastavat võimet. Eestis on erioperatsioonide üksuse loomisega tegeletud alates aastast 2003.
Tõsiasi on see, et tihti ei ühildu NATO ja riikide rahvuslikud huvid ning see võib saada oluliseks takistuseks teatud võimete väljaarendamisel. NATO asetab järjest rohkem rõhku sõjalise toetuse operatsioonidele, mis hõlmavad endas peamiselt sõbralike üksuste koolitamist ja nõustamist. Eesti sõjalis-strateegiliste huvide kontekstis on sellele operatsiooniliigile paraku raske kohta leida. Küll on vajadused eriluure ja suunatud rünnakute järgi igas ohustsenaariumis.
NATO SOF doktriin defineerib erioperatsioone järgnevalt:
„Erioperatsioone võib määratleda kui sõjalist tegevust, mida viivad ellu selleks määratud, organiseeritud, väljaõpetatud ja varustatud väed, mis kasutavad võtteid ja tegevusviise, mida tavajõud üldiselt ei kasuta. Selliseid operatsioone korraldatakse poliitiliste, sõjaliste, informatiivsete ja majanduslike eesmärkide saavutamiseks kogu konfliktispektri ulatuses kas tavajõudude tegevusest sõltumatult või nendega koos või nendega kooskõlastatult. Poliitilis-sõjalistel kaalutlustel võib neil vajalikuks osutuda varjamis- või salastamisvõtete kasutamine ning tavalahingutegevuse puhul harva esineva füüsilise ja poliitilise riski võtmine.“
Sellest klauslist leiab ka olulised erisused tavajõududest, nagu teistsuguste võtete ja meetodite kasutamine, iseseisev operatsioonivõimekus, eriliste varjamis- ja salastamisvõtete kasutamine, ning mis peamine – ülikõrge füüsiline ja ka poliitiline risk. Just viimane on faktor, mis nõuab iga erioperatsioonide üksuse liikmelt oluliselt kõrgemat panust, julgust ja vastutustunnet kui sõdurilt, kes tegutseb suurema üksuse koosseisus. Riski suurendab ka see, et tavapäraselt opereerivad erioperatsioonide üksused väga väikeste meeskondadena (4-16 meest), säilitades nii oma varjatuse ja kõrge mobiilsuse.
Samuti annab see klausel selgelt mõista, et erioperatsioonidega sekkutakse vastase või mõjutatava riigi plaanidesse ja protsessidesse sellises ajas ning ruumis, mis sunnivad vastast oma tegevust ümber korraldama meile soodsas suunas ka kõige kõrgemal tasandil.
NATO SOF tulevikukontseptsioon on laienemas peamiselt konflikte ennetavaks ja läbi võtmeisikute mõjutamise ärahoidvaks. Uus lähenemine hakkab olema suunatud mitte vaid kohalike relvastatud üksuste nõustamisele, vaid kõigile olulist rolli omavatele „mängijatele“ (politsei, majandustegelased, poliitikud jne) huvialal, mis kannab kahte peamist eesmärki – leevendada pinget piirkonnas, mis omakorda väldiks relvastatud konflikti puhkemist ning ühtse kommunikatsiooniplatvormi loomine (nii inimvõrkudel kui ka tehnilistel lahendustel põhinev), millesse saab liita kõik teised hiljem alale saabuvad vajalikud üksused (sõjalised jõud, humanitaarabi, tsiviileksperdid jne). Seega on SOF luureoperatsioonides suur rõhk just inimluurel (HUMINT), mis käimasolevates operatsioonides, näiteks Afganistanis, on üks suurema efektiivsusega luureandmete kogumise meetoditest. Inimluure olemusest ja operatsioonidest tuleb täpsemalt juttu mõnes järgnevas numbris.
Sellises uues lähenemises kujundab NATO erioperatsioonide operaatorit, kes kombineerib endas eliitsõdurit, head inimestetundjat ja ka teadurit olulistes tsiviilvaldkondades. Ajad, kus eriüksuslast käsitleti kui vaid „ukselammutajat“ või vaatlusposti mehitajat on pöördumatult möödas – uus standard on vahetu lähedus ja dünaamiline mõjutus igas olulises valdkonnas kõigile „mängijatele“ strateegilises pildis ka kõige ohtlikumas keskkonnas.
Selline tulevikuplaan on oluliselt seotud luurega, sest ei ole võimalik midagi olulises suunas mõjutada kui ei tea, millega tegu. Just selleks on vaja koguda vajalikud andmed, teostada analüüs ja vastavalt sellele asuda ka tegutsema (mõjutama). Olgu öeldud, et mõjutamine tähendab siin kontekstis nii otseseid meetodeid (rünnakud, diversioon, sabotaaž, varitsused jne), kui ka kaudseid (võtmeisikute veenmine ja nõustamine, psühholoogilised operatsioonid, kommunikatsiooniliinide häirimine või loomine, vastupanuliikumiste toetamine jne).
Eriluure- ja seire olemus
NATO erioperatsioonide doktriin defineerib eriluuret järgnevalt:
„Eriluure ja ‑seire täiendab riikide endi ja liitlaste ühiseid luurekogumisvahendeid ja ‑süsteeme, mis võimaldavad koguda konkreetset, täpselt määratletud ja ajatundlikku strateegilise või operatiivtähtsusega teavet. Eriluure ja ‑seire võib täiendada teisi teabekogumisviise, mille rakendamist takistavad ilmastikuolud, maastiku moondatus, vastase vastumeetmed või muude võimaluste puudumine. Eriluure ja ‑seire on valdavalt inimluure (HUMINT) funktsioon, mis võimaldab vaenulikul, keelatud või poliitiliselt tundlikul territooriumil jälgida sihtmärke vahetult („eyes on target”). NATO eriväed võivad tagada sihtmärkide õigeaegse analüüsimise, jälgides neid oma äranägemisel ja algatusel viisil, mida tavalise luure-, seire-, sihtmärkide kinnistamise ja kohaluure (ISTAR) teel ei ole võimalik saavutada. NATO eriväed võivad neid ülesandeid täita teistest vägedest eraldi, nende toel, nendega koos või nende toetamiseks. Nad võivad seejuures kasutada erivõtteid ja ‑varustust ning spetsiaalseid teabekogumisviise, rakendades mõnikord täiendavalt kohapeal olemasolevaid vahendeid.“
Nii nagu sõjaliselt on territoorium hõivatud alles siis, kui jalaväelase saabas on sellele astunud, ei ole ka luurepilt täielik enne kui seda pole üle kinnitanud inimene. 2006 aastal Afganistani idapoolses provintsis näitas satelliidipilt ühes külas maja ees igahommikusi inimeste rivistusi. Analüütikud olid veendunud, et tegu on Talibani treeningkeskusega ja vahendid pandi valmis selle pommitamiseks. US SF meeskond saadeti välja ülesandega laser-sihtmärgiosutajaga pomm märgile juhatada, et saada täppistabamus ja vältida samas süütute tsiviilisikute vigastamist ümbruskonnas. Meeskond seadis öösel üles vaatlusposti ja sidekanali staapi. Hommikul kui pommitaja oli juba teel sihtmärgile, avastasid erioperatsioonide üksuse mehed, et rivistujad olid lapsed enne koolimajja sisenemist, kelle õpetajal oli tõenäoliselt kombeks nii kontrollida, kas kõik on kohal. Õnneks jõudis SF meeskond tühistada operatsiooni ja säästa nii kümnete laste elud. See on hea näide, et ka parimad tehnilised vahendid võivad eksitusse viia ja inimest sihtmärki vaatlemas ei asenda miski. Selliseid õnnelikumaid ja ka õnnetumaid näiteid on läbi ajaloo sadu ja kõik nad tõestavad, et inimese silmad ning kõrvad sihtmärgil on parimad ja kindlaimad infokogumise vahendid.
Eriluure võib kanda erinevaid eesmärke. Luuremeeskonnad võivad teostada keskkonnaluuret, kogudes andmeid kriitilise tähtsusega teavet piirkonna hüdrograafia, geoloogia, geograafia ja meteoroloogia kohta; hinnata ohtusid, jälgides konkreetseid sihtmärke, mis annavad võimaluse fikseerida ja prognoosida vastase käitumist; hinnata sihtmärke, leides neid, analüüsides nende mõjusid ja hinnates, millised relvasüsteemid või meetodid on kõige tõhusamad neil sihtmärkidel rakendades; löögijärgset luuret, et hinnata sihtmärgi olukorda peale rünnakut sellele, kas löök oli efektiivne või on vaja korrata. Lisaks võib eriluure hõlmata ka piirkonna elanikkonna meelsuse hindamist, võtmeisikute leidmist, vastase mõjutuste nõrkuste otsimist jne.
Meetodid sellises keskkonnas tegutsemiseks võivad olla täiesti erinevad tavajõudude tehnikatest ning tõenäoliselt ei ole parim viis sellist luuret teha alati vormis ning eraldusmärkidega. Tähtis on ka piisava ajavaru olemasolu, et üksus jõuaks ennast huvialadele õigeaegselt sisse seada, olles juba kohandunud ja sulandunud operatsioonikeskkonda. Siit omakorda tuleb vajadus aegsalt ning väga hoolega planeerida strateegilisel tasandil kõrge väärtusega sihtmärgid (HVT) ja vastavad huvialad (NAI), pidades ka silmas, et erioperatsioonide üksuse suurus on alati piiratud.
Eriüksuslase isikuomadused
Tihti küsitakse, mis teeb eriüksuse eriliseks? Parim vastus sellele oleks, et eriüksust ei tee popim varustus, parem relvastus, eristaatus vms, vaid inimesed üksuses. Erioperatsioonide üksusesse valitakse iseseisva otsustusvõime ja suure stressitaluvusega inimesi, kes segastes oludes või täiendavate juhiste puudumisel suudavad ise luua võimalusi ülesande täitmiseks. Tagurpidi saltod ja peaga telliste purustamine ei ole tegelikult päris erioperatsioonide üksuse kvaliteedi näitajad.
Kogu olustik väljaõppes ja operatsioonidel erineb paljuski klassikalisest määrustikupärasest juhtimisest meeskonnas sees, kuid samas ei lähe kunagi vastuollu oluliste printsiipidega. Kuigi oma olemuselt tunduvalt vabameelsemad kui teised sõjaväelased, ei ole tõelise erioperatsioonide üksuse liikmed kunagi orienteeritud seaduse rikkumisele või omakasule. Vastupidi, saades aru, milliseid mõjutusi strateegilises pildis nende tegevus kaasa toob, loob see hoopis suurema vastutustunde iga liigutuse eest, mida üksus ja ka iga üksik üksuse liige teeb. Samas on suurim roll sellise vastutustunde tekitamisel just kõrgeimal juhtkonnal, kes peab üksusele ka vastavad eesmärgid püstitama ja ka tingimused looma.
Iga üksuse liige osaleb iga operatsiooni planeerimise protsessis, panustades eelkõige oma eriala ja teadmiste baasil, kuid samas luues erinevaid võimalusi ka kontseptuaalses lähenemises „ajurünnaku“ vormis. Märksõnaks on: „Think outside the box“. Samas aktsepteerivad kõik üksuse liikmed ülema lõplikku otsust erinevate variantide vahel valiku tegemisel ja vaatamata isiklikule seisukohale, võetakse ülema otsus tingimusteta täitmiseks. Sellepärast ei ole ka SOF üksuses kunagi lihtsalt sõdureid ehk selliseid mehi, kes ainult käsku täidavad, vaid iga üksuse liige peab panustama missiooni oma unikaalsete teadmiste ja ekspertiisiga, samuti peab igaüks olema võimeline võtma üle missiooni juhtimise igal ajahetkel.
Operatsiooni täide viies saab eriüksuslast võrrelda kameeleoniga, kes sulandub keskkonda igas mõttes. Vajadusel välimuselt ja ka suhtlemislaadilt. Iga eriüksuslane peab omama teatud näitlemisoskust ja olema hea inimestetundja, et igas olukorras käituda just nii, nagu kõrgem eesmärk seda nõuab, peites enda sügavusse isiklikud erimeelsused. Näiteks peab iga mees üksuses olema võimeline austava ja lugupidava suhtumisega koos teed jooma kohaliku liidriga ning planeerima ühiselt näiteks humanitaarabi toetust tema külale, kuigi alles eile sama küla elanikud osalesid näiteks varitsuses üksuse vastu.
Tegelikult ongi just õige ja sobilik mentaliteet kõige olulisem, sest peamised nõutud kvaliteedid on olla kiirelt olukorraga kohanduv, leidlikkus, initsiatiiv, arenguvõime ja loomulikult väga hea meeskonnatöö. Statistikast niipalju, et erioperatsioonide traditsioonidega riikide parktikas läbib vastavad testid ja väljaõppe ca 10-15% kandidaatidest, sest selline üksus on kõike muud kui lihtne oma olemuselt.
Meeskonna ülesehitus ja oskused
Erioperatsioonide üksuse üks tegutsemise võtmesõnu on madal profiil, seda nii operatsiooni alasse sisse imbudes kui tavaliselt seal tegutsedes. Seetõttu ei saa iseseisvalt tegutsevad meeskonnad olla suured. Läbi aegade on kasutatud erineva suurusega erioperatsioonide üksuse meeskondi liitlaste poolt ja NATO SOF doktriini kohaselt varieerub meeskond 4-16 liikmeni, mis omakorda peab olema suuteline vajadusel jagunema või liituma. Meeskonna kooseisus on erialaliselt ülem, vanem, relvaekspert/snaiper, pioneer, side/IT ekspert ja meedik. Need on kõik hädavajalikud oskused iga iseseisvalt tegutseva meeskonna arsenalis. Lisaks sellele omandavad eriüksuslased rea lisaoskusi oma täiendväljaõppe käigus, mis on olulised mitmete võimalike ettetulevate ülesannete täideviimiseks (langevarjur, sukelduja, keelte ja kultuuride ekspert, erinevate tsiviilvaldkondade ekspert jne). Loetelu ei ole lõplik, vaid täieneb vastavalt ülesandele ja piirkonnale, milles tegutsemiseks meeskond peab valmistuma. Seetõttu ei saa ka kunagi öelda, et ükski meeskond saab täielikult valmis – alati saab ja tuleb ennast täiendavalt arendada. Jällegi US SF keskmise praktika kohaselt võtab hea eriüksuslase koolitamine aega 2-3 aastat, kuid ka siis ei lõpe väljaõppeprotsess. Meeskonna oskuste arendamisel tuleb alati silmas pidada tuleviku ohtude keskkonda ja homseteks operatsioonideks peab SOF valmis olema juba täna. Näiteks ka tormiliselt arenevas kübermaailmas saab iga riigi eriüksus rohkem kui kindlalt oma missioonid, mis tähendab ka süvendatud IT õpet operaatoritele juba lähitulevikus. Ka vastane kasutab järjest rohkem igapäevaselt arvuteid, kuid tihti on neist info hankimine distantsilt raskendatud suletud ja väliselt turvatud võrkude tõttu. Siiski võib neile ligi pääseda ja vastase lahingplaanid downloadida näiteks kohapeal õige väljaõppe ja varustusega erioperatsioonide üksus.
Juhtimine ja tagamine
Erioperatsioonide kõrgem juhtimine peab toimuma ka vastavalt tasandilt, milliseid efekte oodatakse üksuselt – strateegiline ja operatiivne. Kuna kõrgemad juhid ise ei oma tihti aega, et süüvida erioperatsioonide spetsiifikasse detailselt, on oluline kõrgema staabi juurde luua vastavalt koordineeriv ja nõuandev instants. Enamus NATO riike on selleks paigutanud SOF juhtstaabi teiste väeliikide staapidega samale tasandile (Special Operatsions Command e. SOCOM). Sellise staabi ülesanne on lisaks otsesele erioperatsioonide üksuste juhtimisele ja kõrgema juhtkonna nõustamisele ka erioperatsioonide üksuse kasutamise koordineerimine, üksuse üle järelvalve teostamine ning valdkonna arendamine. Kuna selline võime neelab ka teatud rahahulga, siis on oluline, et vastav juhtkond oleks piisavalt kaalukas kaasa rääkima eelarve jaotuse protsessis, tagades nii elementaarselt vajalikud ressursid üksuste parimaks kasutamiseks ja arendamiseks.
Erioperatsioonide üksuse varustus ja relvastus on enamus riikides iseloomustatavad märksõnadega innovaatilisus ja mitmekülgsus. Ei ole ka haruldus vastavate modifitseerimislaborite ja töökodade otsene toetus, mis kõik on kantud eesmärgist – anda seda ohtlikku tööd tegevatele meestele kätte, jalga ja selga parim, mis tagab nende missiooni täideviimise ja ka turvalise tagasituleku koju. Suur rõhk on parimatel sidevahenditel, et tagada kommunikatsioon kiireloomulise info turvaliseks vahendamiseks kõrgema staabiga.
Tehnoloogiliselt pole näiteks midagi uut juba ka kaasaskantavate UAV’de kasutamine objektiluureks erioperatsioonide üksuse enda poolt, millega opereerimine ei ole mingiks probleemiks tänapäevasele „arvutipõlvkonna“ erioperatsioonide üksuse liikmele.
Teatud operatsioonideks on tihti võimatu varude täiendust korraldada ja selleks on suur osa eriüksuslase väljaõppes käepäraste vahendite ärakasutamiseks, kohalikus keskkonnas missioonile oluliste vahendite ja materjalide, kuid ka ellujäämiseks vajalike varude leidmine ning kasutamine. Sellega jõuame jällegi just eriüksuslase isikuomadusteni – innovaatilisus ja improviseerimise võime, et ennast tagada ning missioon täita ka kõige piiratumates tingimustes.
Kokkuvõtteks
Erioperatsioonide üksused luurerollis peavad tagama strateegilise ja operatiivtasandi informatsiooni otse vaenlase otsustusprotsesside või nende tasandite relvasüsteemide juurest. Peamine erinevus teistest luureüksustest on kordades suurem risk, kaugus oma jõududest, tavaüksustest erinevad tehnikad ja suur isetagamisvõime. Lisaks on neil võimekus neid protsesse ja relvasüsteeme ka mõjutada, ehk vajadusel järgneb luurele mõjutuseks vajalik tegevus.
Luurepildis peavad erioperatsioonide üksused tagama riigi kõrgeimale juhtkonnale ettekujutuse vaenlase kampaania kujunemisest, kasutatavate väekoondiste hulgast, liikumistest, petteoperatsioonidest ja oluliste relvasüsteemide paiknemisest ning valmisolekust. Selline informatsioon on alusmaterjal luureanalüütikutele vastase reaalsete tegevuskavade loomisele ja nende tegelike eesmärkide defineerimisel terve meie riigi suhtes, mille teadmine omakorda aitab operatiivstaabil luua parimaid võimalikke tegevuskavasid vaenlase kavatsuste vastu.
Lõpetuseks olgu öeldud, et SOF kunagi ei võistle ega rivaalitse teiste üksuste või väeliikidega, vaid nagu eriala spetsialistid, eriüksuslased toetavad, täiendavad ja võimendavad sünkroniseeritud lahinguvälja efekte, mida on vaja edukaks lahingutegevuseks vastase vastu.
