Diplomaatia nr. 81, mai 2010
Ajaloos ei ole perioodi, mil maailmas poleks olnud suuremaid või väiksemaid sõdu. Sõda on selles mõttes normaalne seisund kogu oma ebanormaalses olemuses - vägivallas teiste liigikaaslaste vastu. Kuulus Saksa sõjandusteoreetik Clausewitz on defineerinud sõda kui poliitika jätkamist teiste vahenditega. Sõda ei kao seega ka tulevikus, kuna see on, nii julmalt kui see ka ei kõla, normaalne interaktiivne sotsiaalne protsess. Ühendriikide merejalaväelaste doktriin kirjeldab sõda kui huvide kokkupõrget organiseeritud gruppide vahel, mida iseloomustab sõjalise jõu kasutamine. Oma olemuselt on sõda vägivaldne võitlus kahe vaenuliku, sõltumatu ja leppimatu inimtahte vahel, kus kumbki püüab oma tahet teisele peale suruda. Selles mõttes ei ole vahet, kuidas me nimetame sellist kokkupõrget juriidiliselt või semiootiliselt - rahutagamiseks, mässutõrjeoperatsiooniks, vallutuseks või okupatsiooniks -, oma olemuselt on relvastatud konflikt sõda.
Ajaloos ei ole perioodi, mil maailmas poleks olnud suuremaid või väiksemaid sõdu. Sõda on selles mõttes normaalne seisund kogu oma ebanormaalses olemuses - vägivallas teiste liigikaaslaste vastu. Kuulus Saksa sõjandusteoreetik Clausewitz on defineerinud sõda kui poliitika jätkamist teiste vahenditega. Sõda ei kao seega ka tulevikus, kuna see on, nii julmalt kui see ka ei kõla, normaalne interaktiivne sotsiaalne protsess. Ühendriikide merejalaväelaste doktriin kirjeldab sõda kui huvide kokkupõrget organiseeritud gruppide vahel, mida iseloomustab sõjalise jõu kasutamine. Oma olemuselt on sõda vägivaldne võitlus kahe vaenuliku, sõltumatu ja leppimatu inimtahte vahel, kus kumbki püüab oma tahet teisele peale suruda. Selles mõttes ei ole vahet, kuidas me nimetame sellist kokkupõrget juriidiliselt või semiootiliselt - rahutagamiseks, mässutõrjeoperatsiooniks, vallutuseks või okupatsiooniks -, oma olemuselt on relvastatud konflikt sõda.
Sõda ei ole midagi meeldivat ja ideaalolukorras me tahaks seda vältida, eriti sellist sõda, mis toimub meie kodumaa pinnal. Siiski ei ole see kirjutis järjekordne idasuunal ohutrummide põristamine, vaid vaatleb pisut lähemalt hoopis nn Kolmandat Maailma, mille ühes riigis ka meie sõdurid hetkel sõjas on. Selle sõja lõppkuupäev ei ole paika pandud ja eelnevale tõdemusele tuginedes ei jää see ka tõenäoliselt viimaseks selliseks konfliktiks, kus osalema peame. Afganistanist on isegi suurriigid praeguseks väsinud ja aina rohkem räägitakse tõsimeeli sõdade ärahoidmisest. Kuidas seda teha? Kes seda peaks tegema ja kuidas? Mida väikeriigid selleks teha saaksid? Lisaks alatiseks jääv keskne küsimus: kui palju see maksma läheb?
Alljärgnevalt pakun ma ühe visiooni meie osalemise võimalustest tänapäevastes sõdades või pigem enne neid - nimetagem seda raamideeks, mis on küll suhteliselt toores ja tahaks süvaanalüüsi tunduvalt targemate ekspertide poolt, kuid algatuseks võiks sellestki olla mingit tulu. Olles patrioot, kes tõsimeeli oma riigi käekäigust hoolib, tahaksin ma jagada lugejatega mõtet, mis minu meelest on kaalumist väärt. Selle kontseptsiooni peamine eesmärk on tõsta Eesti positsioone rahvusvahelisel areenil ja seeläbi ka tugevdada oma riigi julgeolekut välisohtude vastu.
