Legal Notices

All expressed in this blog are the author's opinions and do not represent any official standpoint of any other entity.
No expression here is intended to incite any violence, rebellion or any other conduct that is not according to commonly established rules and regulations.
All information presented here is acquired via open sources or personal experiences of the author. Here is no classified information any kind.

16 May 2010

Kaitseliidu Võitlusgrupid kui paiksed eksperdid

Rene Toomse ja Martin Plaser, “Luure kui pusle II: Kaitseliidu võitlusgrupid on paiksed eksperdid” – “Kaitse Kodu!” no 1 [85/531] 2009, lk 14-18.

Vihmasel ja jahedal sügisõhtul oli alevik välja surnud. Tüüpilise halli masenduse meeleolus olid tänavad inimtühjad ja kolmandal okupatsiooninädalal ei pistnud keegi oma nina majast välja kui just ellujäämiseks vaja ei olnud. Elekter kadus paar nädalat tagasi ja inimesed istusid kodudes küünlavalgel, mis muutis aja kulgemise piinavalt pikaks. Mis saab edasi – oli igaüks murelik. Vaid koolimaja juures, kuhu oli ennast sisse seadnud vaenlase tagalaüksus, põlesid erksad tuled ja kostus generaatori lärmi. Nad olid siin juba teist nädalat ja hakanud harjuma rahulike oludega. Lahingud käisid neist kaugel läänes ja asularahvas ei tundunud neile mingi ohuna. Enamuses vanurid, naised ja lapsed. Mõned üksikud mehed, kes püüdsid toidu vastu nende juurest tööd saada, olid küll automaatselt kahtlased isikud, kuid tundusid ohutud. Ja pealegi oli mugav kui keegi enda eest musta töö ära teeb ja seda vaid mõne näruse toidupaki eest, mis nagunii juba öökima ajas.
Täna õhtul on pidu, seersandi sünnipäev. Siiani suhteliselt kuiva seaduse all olnud mehed olid otsustanud ennast pisut lõdvamaks lasta ja koolilaudadest kokkupandud pidulaua taga viskas viina pea kogu isikkooseis, kokku paarkümmend meest. Kaks valvepostil passivat noorukest tundsid küll ennast räbalalt ja hüljatuna, kuid samas pidi keegi ka ainukest sissepääsu, okastraadist konstrueeritud kõrges aias, ka valvama ja nemad kui üksuse nooremad liikmed, pidid seda paratamatult tegema.
Priit jälgis kõhuli maas olles juba neljandat tundi binokliga koolimaja lähedal asuvast metsatukast ligi 100 m eemal. Kell näitas varajast hommikutundi ja häälte järgi kostus, et kooli aulasse oli jäänud viimaseid pudeleid lahendama veel kolm-neli kõvema pidamisega meest. Ülejäänud peaks juba magama oma õndsat okupandi und erinevates kabinettides. Kaks tunnimeest väravas olid silmnähtavalt õnnetud ja samas ükskõiksed majast kostuva, järjest harvemaks jääva lärmi suhtes. Ilmselgelt ei kavatsenudki keegi neid välja vahetada enne kui uus päev koidab ja vahetusmeeskond ennast välja maganud on.
Niiskus oli juba ammu roninud naha ja riiete vahele, kuid vaatamata ebameeldivale tundele ei teinud Priit sellest välja. Adrenaliini hulk kasvas vähehaaval ta soontes kui aeg tiksus järjest lähemale planeeritud operatsioonile, mida nende võitlusgrupp oli terve viimase nädala ette valmistanud. Kõik oli põhjalikult planeeritud ja rabasaarel, nende peidikute läheduses, hoolega läbiharjutatud. Priit vaatas kella. Ta teadis täpselt, et temast sadakond meetrit idas seavad ennast künkale kuulipidurid Tõnu ja Aksel, kes hakkavad katma koolimaja esikülge ja põhjapoolset seina. Priit tõmbas oma täpsuspüssi vinnastushoova ettevaatlikult paar sentimeetrit tagasi ja veendus veel kord sõrmega katsudes, et padrun on padrunipesas. See oli juba kolmas kord täna, kuid see oli saanud rutiiniks ja andis kindlustunde, et midagi ei ole jäänud juhuse hoolde. Siis eemaldas ta katted optikalt, mis seni olid kaitsenud seda vihma eest. Oli aeg. Priit tundis, kuidas kummaline rahu tema üle voolas ja ühte kahest tunnimehest sihikule võttes tundus talle, et muud maailma ei eksisteeri ta ümber. Vasaku silmaga nägi ta, kuidas mitu tumedat kuju liikusid kiiresti roomates okastraataia poole koolimaja hämaral tagaküljel.
Komandoülem lipnik Maasikas roomas kiiresti edasi läbipääsumeeskonna poolt aeda lahtilõigatud avause poole. Vahetult enne aiast läbiminekut peatus ta korraks ja vaatas kiiresti üle õla tagasi, veendumaks, et kõik mehed olid järgi jõudnud. Vaid mõnikümmend sentimeetrit tema näost vaatas talle otsa nende meeskonna kõige noorema liikme Juhani suured ja murelikud silmad. Maasikas noogutas talle julgustaval ja see näis koheselt mõjuvat rahustavana Juhanile. Ta naeratas vastu, tõmbas oma relva tugevamalt enda vastu justkui trotsides nii oma hirmu.
Priit jälgis oma vasaku silmaga kuidas kuus tumedat kuju ennast tihedalt koolimaja tagaseina vastu üles rivistasid ja mõne sekundi pärast samas formatsioonis edasi ümber nurga liikusid nagu kummituslikud varjud. Kui nad olid jõudnud nurgani, peatusid nad viivuks ja see oli signaal Priidule. Ta pigistas vasaku silma kinni ja keskendas oma tähelepanu tunnimehele läbi sihiku risti ning vajutas sujuvalt päästikule. Lask kostus valjult läbi vaikse öö ja murdsekund hiljem kostus tankitõrje meeskonna lask aula seina. Priit ei pööranud sellele mingitki tähelepanu, vaid keskendus niitmaks teist tunnimeest, kes ehmatanud näoga oma langenud kaaslast vaatas. Sujuv päästmine ja ka see mees kadus sihikust. Vasakut silma avades nägi Priit kuidas rünnakmeeskond ümber maja nurga kadus ja samaaegselt hakkasid kostuma kontrollitud paarislasud majas sees, millede vahele kostusid üksikud granaadiplahvatused. Priit suunas oma relva maas lamavatele tunnimeestele ja kontrollis hoolikalt läbi sihiku, veendumaks et neist tema võitluskaaslastele enam ohtu ei oleks. Jäänud olid vaid loetud minutid, enne kui pioneerid lõhkelaengud rindele saatmist ootavate pakitud aluste alla paigaldavad. Kõik sujus plaani kohaselt.

Eelnevat peatükki ei ole sõjaajalukku veel kirjutatud, sest seda lihtsalt ei ole juhtunud. Me kõik ka loodame, et ei juhtuks, kuid selleks peame ise palju ära tegema juba täna. Kui meil on olemas selliselt organiseeritud ja treenitud Priit, Tõnu, Aksel, lpn Maasikas ja teised, siis muudab juba nende olemasolu vaenlase väga kaalutlevaks meie kodumaa ründamise suhtes. Kujutlege, kui sellised väikesed üksused elaksid ja tegutseksid sõja-ajal igas vallas üle Eestimaa, oleks see vaenlase hirmsaim õudusunenägu, sest ta ei tea kunagi, kus ja millal tema õrnemaid kohti pimedusest lüüakse.
Kaitseliidu võitlusgruppide kontseptsioon ei ole midagi päris uut, kuid nende sihipäraselt planeeritud tegevus ja eesmärgid riigikaitses on äärmiselt olulised. Need üksused on peamised tingimuste loojad oma (kaitseväe) manööverüksustele ja peamised vaenlase nõrgestajad juba okupeeritud aladel. Järgnevas artiklis püüaks kirjeldada võitlusgrupi võimalikku olemust ja taktikat ning siduda ka kõrgemaid luurevajadusi ja ka teiste luureüksuste (kaugluure, skautluure ja manööverüksuste luure) tegevust võitlusgrupi ülesannete ja eesmärkidega.

Koduväljaku eelis
Kaitseliitlastel põhineval võitlusgrupil, kui piirkondlikul lahingüksusel, on kõrge vastutus oma territooriumil olukorra kujundamises ja ka suurema operatsioonipildi mõjutamises. Alljärgnev kirjeldus on autorite visioon sellest, kuidas võiks välja näha võitlusgrupi koosseis, missiooniprofiil, nõuded, vajalik toetus ja ettevalmistused. Samuti tõstatavad autori küsimuse, kas võitlusgruppide taktika ei võikski olla KL peamine suund, kui võime, mis kasutab maksimaalselt ära juba olemasolevaid eeldusi.
Võitlusgruppide taktika puhul on tegemist kõige ehtsama sissitaktikaga – kurnata ja nõrgestada vaenlast tema enda tagalas, põhjustades nii peajõudude verest tühjaks jooksmist. Ajad, mis lahinguväljal ainult mees-mehe vastu frontaalselt rünnakule mindi, on pöördumatult möödas, vaadakem või hetkel käimas olevaid konflikte. Kui nõrgem pool tahab ellu jääda ning saavutada taktikalist ning ka strateegilist edu, peab ta hakkama arvuliselt suuremat ja tehniliselt paremini varustatud sissetunginud vaenlast kurnama. Selleks on õiged peaaegu kõik meetodid – alates tagalaobjektide häirimisest lõpetades organiseeritud rünnakutega staapide vastu – eesmärk on riigi püsima jäämine.
Kaitseliit oma võitlusgruppidega oleks parim valik sellisteks operatsioonideks ja seda mitmel olulisel põhjusel. KL on jaotatud malevkondade kaupa piirkondlikult, seega malevkonna liikmed tunnevad oma kodukandi maastikku peensusteni. Nad on reeglina samas piirkonnas elavad inimesed, kes teavad teineteist põhjalikult, enda ja teiste kohalike nõrku ja tugevaid külgi, mis on ülimalt tähtis väikeüksuste edukaks tegevuseks. Neil on võimalus tihedamaks treeninguks oma allüksuste kaupa kui teistel reservväelastel, sest nad on juba organiseerunud ja õppepäevad toimuvad nagunii regulaarselt maleva toetusel. Tõenäoliselt käivad nad ka koos sõjalis-sportlikel patrullvõistlustel, et oma füüsilist vormi ja koostööd parandada.

Eduka väikeüksuse valem
Kuid mida on vaja üldse eduka väikeüksusena tegutsemiseks? See on paraku tunduvalt keerulisem kui jalaväe jaol rühma koosseisus, kes on omakorda veel suurema üksuse juhtida ja tagada. Tegutsemine vaenlase poolt hõivatud alal nõuab suurt leidlikkust, paindlikkust, varjamisoskust, eelkõige aga väga head meeskonnatööd. Pikaajaliselt nii vastu pidada on võimalik vaid kohaliku elanikkonna baasil loodud toetuse ja informatsioonisüsteemi olemasolul, rakendades väljaõppes omandatud kogemusi ja juba rahuajal rajatud varjupaikade ning peidikute süsteemi. Kõik eeldused selleks on olemas vaid KL üksustes. Korralik juhtimine ja sõjaline ettevalmistus on selliste üksuste puhul kriitilise tähtsusega. Meenutagem ajaloost – kui tahate tõmmata paralleele metsavendadega: edukad olid just need grupid, kes säilitasid sõjaväelise distsipliini, organiseerituse ja lahingurutiini.
Võitlusgrupid väldivad reeglina kontakti vastase manööverüksustega, väljaarvatud juhul kui on kästud seda teha suurema operatsiooni toetuseks. Ajal, mil ei ole konkreetseid ülesandeid või piiranguid kõrgemalt staabilt, tegutsevad võitlusgrupid iseseisvalt määratud vastutusala piires „leia ja hävita“ põhimõttel, kasutades maksimaalselt ära maastiku ja olude tundmist, üllatusmomenti, kiirust ja agressiivsust. Siiski peavad võitlusgrupid veenduma, et nende operatsioonid väldiks kahju tekitamist kohalikele elanikele, kelle toetuse ja poolehoiu olemasolu on neile eluliselt vajalik. Võitlusgrupid on olulised luureandmete kogujad, lisaks pidevale vaatlusele, saavad nad informatsiooni koguda kohalikelt toetajatelt, kui ka rünnatud vastaselt korjatud materjalidest.
Võitlusgrupi liikmed, kes ei ole teada vastase julgeolekujõududele, võivad elada ja töötada kohalikes oludes, korraldades samas võitlusgrupi varustamist ja kogudes informatsiooni. Võitlusgrupp saab kokku planeeritud operatsiooni harjutamiseks ja täideviimiseks. Liikmed, kes ei saa erinevatel põhjustel avalikkuse ees viibida, kasutavad puhkamiseks ja planeerimiseks mitmeid eelnevalt ettevalmistatud kohti (turvatalud jms), mis on varjatud vastase vaatluse eest ning on vähetõenäoline, et vastane sinna ka satuks. Siiski ei püsita ühes baasis kaua, kuna vastase luureanalüütikud hakkavad peagi looma mustreid erinevate indikaatorite alusel.
Võitlusgruppide peamine missiooniprofiil operatiivtasandi pildis võiks olla vaenlase juhtimis- ja toetussüsteemi häirimine ning füüsiliste luureandmete kohumine vaenlase poolt okupeeritud aladel. Selliselt võrgu või kärje põhimõttel paiknevad fantoomüksused on vaenlase suurim õudusunenägu. Iga lahingväeosa vajab kõrgemat juhist ja tagalat toidu, laskemoona, kütuse jms pärast. Ilma kütuseta ei liigu tank, ilma toidu ja laskemoonata ei võitle vaenlase sõdurid. Lahingutes on need puudujäägid moraali ja võitlusvaimu laostavad, mis omakorda mõjutab otseselt ja negatiivselt vaenlase võitlusvõimet.

Ettevalmistuste olulisus
Hästitoimiv võitlusgrupp sunnib vastase üksusi olema pidavas valmisolekus, tugevdama oma järelvedude julgestust lahingüksuste arvelt, mis kõik omakorda suurendab vastase lahingstressi. Sidepunktide, staabielementide ründamine ja tagalavedude häirimine avaldab kõige otsesemat negatiivset mõju nende lahingvõimele meie manööverüksuste vastu. Lisaks saavad võitlusgrupid olla ka suurepärased materiaalse luureinfo kogujad. Iga varitsus või kiirrünnak mille nad teevad, võtavad võitlejad kaasa kõik vaenlase sidevahendid, kaardid, dokumendid jms materjali. Sellised esemed annavad olulise ettekujutuse vaenlase edasistest plaanidest ja on tihti kõrgema väärtusega kui lihtsalt süstemaatiline vaenlase tegevuse jälgimine. Võitlusgrupp võib toimetada need materjalid varem kokkulepitud peidikutesse, kust teised luureüksused need koordineeritult üles võtavad ja edastavad kõrgemale staapi.
Võitlusgruppide edukalt toimimise aluseks on hoolikalt tehtud ettevalmistused ja harjutused juba rahu ajal. Peavad esinema selged juhised ja struktuuriliselt on mõttekas võitlusgrupid komplekteerida samalt alalt, kus selle liikmed ka elavad, sest see annab neile võimaluse juba rahuajal planeerida ning harjutada rohkem kui selleks maleva poolt planeeritud suurematel õppustel. Samuti on neil lihtsam luua vajalikke kontakte info, varustamise ja varjamise korraldamiseks sõja-aja tarvis.
Piiratud sidevahendite tingimustes on kõige olulisemad kaks momenti: igale võitlusgrupile kindla operatsiooniala (Area of Operations) määramine, et vältida kogemata kokkupõrkeid teiste sõbralike üksustega ja püsiva ülesande (Standing Order) püstitamine koos soovitud tulemite ning nõutud piirangutega, juhuks kui muid kõrgemaid ülesandeid hetkel ei ole või puudub sideühendus kõrgema staabi (kompanii või malevkonna) ja võitlusgrupi vahel.

Võitlusgrupi koosseis
Autonoomne grupp võiks olla 13-16 liikmeline, see on hea eeldus märkamatuks ja mobiilseks tegutsemiseks maastikul. Samas tagab selline üksuse suurus piisava tulejõu, et sooritada väikesemastaabilisi rünnakoperatsioone ja võidelda ennast ka edukalt lahti soovimatust tulekontaktist. Grupi jaotus võiks olla järgnev:
• Grupi juhtkond – grupi pealik, vanem, sidemees/käskjalg, meedik (parameedik)
• Kuulipilduja meeskond – meeskonna pealik/tulejuht, kuulipildur, kuulipilduri abi/pioneer;
• Tankitõrjemeeskond – meeskonna pealik/tulejuht, TT granaadiheitur, granaadiheituri abi/pioneer
• Snaiprimeeskond – meeskonna pealik/luureekspert, snaiper või täpsuslaskur, vaatleja/tulejuht
• Miinipildurite paar - lisaks, kui võimalus tekib, oleks see oluline lahingvõimsuse tõstja 60 mm miinipildujaga, millega saaks kiirelt teha kaudtuletoetust operatsioonidel ja suitsukatet eemaldumisel.
• Õhutõrje paar – tulevikus lisaks helikopterite vastaseks tegevuseks – maa-õhk tüüpi õlaltlastavate relvadega.
Selline multifunktsionaalne, kuid suhteliselt väike grupp omab suhteliselt suurt tulejõudu, säilitades samas oma väikese jälje ja kõrge mobiilsuse maastikul.
Siiski peavad naabruses paiknevad võitlusgrupid juba rahuajal ka kokku harjutama suuremamastaabilisteks operatsioonideks, kus vaja edu saavutamiseks kasutada rohkemat tulejõudu. Teisalt jällegi, liikudes punktist A punkti B, peab võitlusgrupp olema suuteline jagunema, et veelgi vähendada oma jälge maastikul.
Lisaks hea mobiilsuse ja varjatuse aspektidele on sellise piisavalt väikese üksuse eeliseks ka hea isiklik teineteise tundmine, mis suuremates üksustes kipub hajuma. Väikses üksuses tunnevad mehed teineteist põhjalikult, teades oma kaaslaste tugevaid ja nõrku külgi, mis võimaldab õigel ajal kaaslase toetav õlg alla panna ja nii ülesanne edukamalt täide viia. Väikeüksuses püsib alati ka moraal tugevam ja see on eduka võitluse alustala.

Võitlusgrupi ülesanded
Võitlusgrupp võiks peamiselt tegutseda nelja liiki ülesannetes:
- Kohaluure. Kohaluure hõlmab endas kolme luuremoodust: objekti-, ala- ja marsruudi luure. Luurepatrullide eesmärk on ülemat varustada õigeaegse ja täpse informatsiooniga vaenlase ja maastiku kohta. Luuret tuleb teha enne iga oma ründavat operatsiooni, samuti liikumiseks ja varjamiseks. Lisaks sellele võib võitlusgrupp saada spetsiifilise luureülesande meie regulaarvägede lähenedes alasse, tehes ettevalmistusi väeüksuste planeeritud peatuspaigas või kogudes informatsiooni rünnaku sihtmärkide alalt. Iga võimaliku sellise tegevuskava puhul on võitlusgrupp integreeritud ja oluline panustaja ühisesse operatsioonipilti (Common Operational Picture). Luuremeeskonnad tuleb hoida väikesed, et tagada neile maksimaalne varjatus, kuid samas tuleb pidada läheduses toetusüksusi, kes saavad aidata luuremeeskonnal tulekontakti korral ennast lahti rebida vaenlase jälitajatest.
- Varitsus. Varitsus on üllatusrünnak varjatud positsioonilt liikuvale või ajutiselt peatunud vaenlasele. Vahemaa patrulli ja sihtmärgi vahel on väga väike (15 – 50 m), saavutamaks maksimaalset tulejõu kontsentreeritust. Võitlusgrupp teostab planeeritud täielikku varitsust (läbiliikumisega ja –otsimisega tapatsoonis) kaks kuni kolm korda väiksema üksuse vastu (kriteerium sõltub võitlusgrupi väljaõppe tasemest ja lahinguhinnangust). Suurema või võrdse vaenlase vastu teostatakse rünnak vaid tulega (vahemaa vastavalt vahenditele, ei liiguta läbi tapatsooni). Sellisteks vaenlase toetusüksustele varitsuste korraldamiseks on soovitatav võitlusgrupi suurus optimaalne, andes piisavat rakendust igale meeskonnale tema ülesannetes.
- Reid. Reid on üllatusrünnak vaenlase staatilisele positsioonile või rajatistele, millele järgneb reeglina planeeritud taandumine. Võitlusgrupp üksi ei vii läbi reidi end kindlustanud vaenlase objekti vastu, selleks ühendab kõrgem juhtkond 2-3 võitlusgruppi ühise juhtimise alla. Soovitatav on saavutada kolmekordne ülekaal ajutise rajatise või laagri vastu ja viiekordne ülekaal püsivalt kindlustunud vastase suhtes (eelnev luure peab selgitama vaenlase tõenäolise lahingvalmiduse ja –võimekuse, millele toetudes tehakse jõudude vahekorra otsus).
- Diversioon. Diversioon on võitlusgrupi muu vastasele kahjulik ja nõrgestav tegevus, mis ei ole rünnakute korraldamine. See võib seisneda näiteks elektrikatkestuste korraldamises, raudteeühenduse kahjustamises, vaenlase varude rikkumises jne. Võitlusgrupid oma alalisel vastutusalal peavad olema teadlikud vaenlasele olulistest toetusstruktuuridest ja planeerima nende kasutamist keelavaid tegevusi, jällegi silmas pidades, et kohalik elanikkond kannataks minimaalselt selliste tegevuste mõjude tõttu.

Nõuded võitlusgrupile
Võitlusgrupp peab suutma:
• pikaajaliselt tegutseda oma määratud ülesannetes autonoomselt ja kõrgema logistilise toetuseta vastase poolt hõivatud maa-alal;
• tegutseda iseseisvalt või liitunult teiste võitlusgruppidega sõltuvalt püstitatud ülesandest;
• planeerida operatsioone vastase juhtimis- ja toetusüksuste vastu ning neid täide viia;
• koguda informatsiooni vaatluse, materjalide füüsilise äravõtmise, kohalikega suheldes ja ka lahinguluure (luure tulekontaktiga, näiteks petterünnakud jms) teel.
Olulised piirangud võitlusgrupi tegutsemisel:
• Võitlusgrupp oma tegevustes lähtub alati Eesti Vabariigi seadustest;
• Kohaliku elanikkonna represseerimine on keelatud, rekvireerimised on lubatud vaid kooskõlas seadusega;
• Kõrgema staabi või alasse saabuva manööverüksuse poolt antud ülesanded on alati prioriteetsemad kui grupi oma planeeritud ülesanded;
• Kahju ei tehta rohkem kui vaja eesmärgi saavutamiseks, kaasnevaid tsiviilkahjusid tuleb vältida iga hinna eest.

Võitlusgrupi liikme nõutavad oskused
Lisaks oma eriala põhjalikule valdamisele, peab iga võitlusgrupi liige:
• Olema füüsiliselt heas vormis, mis võimaldab täita keerulisi ja raskeid ülesandeid;
• Olema hea jalaväelase ettevalmistusega, lisaks sellele läbinud väikeüksuse patrullikursuse;
• Tundma kõiki grupi relvi ja varustust ning oskama neid käsitseda juhul kui vastutav grupi liige välja langeb;
• Tundma pioneeriasjandust, sideprotseduure ja kohaluure põhimõtteid ning suutma neid oskusi kasutada;
• Tundma väga hästi grupi tegutsemispiirkonda;
• Tundma oma vägede tegutsemispõhimõtteid ja tunnuseid;
• Oskama osutada esmaabi;
• Valdama vältimise, vangistusest põgenemise ja ellujäämistehnikaid;
• Tundma hästi vastase lahingtehnikat, taktikat ja protseduure.

Olulised printsiibid eduka võitlusgrupi väljaõppeks ja tegutsemiseks sõja korral
Igal ajal tegutsedes (ka väljaõppel rahuajal) peab üksus väga hoolega arvestama, et ta kordagi ei kaotaks kohalikku toetust, seega ei tohi põhjustada kannatusi ega kaotusi kohalikule elanikkonnale mingil juhul. Samuti peavad tegusema oma häälekandjad elanike seas, kes selgitavad ja rahustavad, loovad suuremat toetajate ringi ja aitavad värvata uusi liikmeid üksusesse (info-operatsioonid).
Kui ei ole sidet kõrgema staabiga või ei ole antud konkreetset ülesannet, tegutsevad üksused oma määratud vastutusalas meetodil – leia ja hävita, võttes alati aluseks korraliku lahingu planeerimise põhimõtted. Igal võimalikul juhul tuleb oma plaan ka kõrgema staabiga kooskõlastada, kuid staap võib anda ka vabad käed, kui liiga tihe sidepidamine muutub riskantseks.
Üksus loob tulekontakti vaenlasega vaid siis kui see on soodne üksusele, seega kohtudes võrdse või ülekaaluka vastasega ootamatult, tuleb ennast koheselt, kuid organiseeritult lahti murda, raputades maha ka jälitajad. Meeste elusid ja tervist tuleb säästa niipalju kui võimalik, sest tõsist meditsiinilist toetust ei ole tõenäoliselt võimalik enne sõja lõppu saada. Säästmise printsiip ei või üles kaaluda püstitatud lahinguülesanded ja siin on pealikel suur vastutus planeerida parimad ja oma mehi säästvaimad taktikalised lahendused, mis saavutavad nõutud ülesande täitmise.
Oskused ei tule tavaliselt iseenesest, seega on vaja luua vastavad kursused Kaitseliidu kooli juures juba praegu, kus pearõhk patrullitehnikatel ja üleelamisel. Käimaolevad erialakursused peaks olema sobilikud, et neis koolitatud erialaspetsialiste integreerida vastavate taktikatega. Väljaõpe peaks kulmineeruma kodukandis kontrollõppusi sooritades. Kokkuharjutatud grupid keskenduvad sõja-aja ülesannete harjutamisele malevate toel ja võimalusel võtavad ka osa kaitseväe õppustest ja õppekogunemistest, mis toimuvad nende piirkondades.
Väljaõppes keskendutakse peamiselt patrullimise tehnikatele, milles võitlusgrupid peavad olema absoluutsed meistrid. Võitlusgrupid peavad arenema ja tegutsema erioperatsioonide üksuste peamiste põhimõtete kohaselt olles iseseisvad ja paindlikud muutuvate oludega kohanemisel.

Koostöö teistega
Eelnevalt sai mainitud peidikute süsteem, mille kaudu saaks toimida luurematerjali vahetus, võitlusgruppide poolt kogutud luureandmete edastus manööverüksustele. Alas varjatud vaatluspostidel paiknevatele kaugluure meeskondadele saavad võitlusgrupid lisaks luurematerjali edastamisele korraldada ka vaatluspostide varustamist toidu, vee jms. Samuti peaksid just võitlusgrupid ette valmistama ja haldama „turvatalude“ võrku, mida nad lisaks oma üksuse varjamisele, saavad kasutada anda ka kaugluurajate taastumiseks ja puhkamiseks. Võitlusgrupid saavad toetada kaugluure meeskondi ka meditsiiniliste probleemide korral ja abistada evakueerumisel kui on need on oma ülesande lõpetanud. Vastavad kontseptsioonid ja protseduurid tuleb välja töötada ja ühiste õppuste käigus kokku harjutada.
Võitlusgrupi liikmed, kui pidevad operatsiooniala haldajad, on peamised info kogujad manööverüksuste tarvis lahingoperatsioonide kandudes võitlusgrupi territooriumile. Nad on peamised teejuhid operatsioonidel, tagamaks manööverüksustele parima maastikukasutamise. Samuti võivad nad saada ülesandeks vastu võtta, julgestada ja toetada teatud eriala spetsialiste, kelle kõrgem üksus võib saata alasse spetsiifilisi andmeid koguma vms. Selle eelduseks saab olema kaitsepiirkonna ja võitlusgruppide integreerimine operatiivluure- ja sidesüsteemi läbi erinevate lahenduste.

Võitlusgrupi juhtimine ja tagamine
Võitlusgruppe juhib piirkondlik staap, kes saab omakorda ülesanded kaitseringkonna staabilt või planeerib vajalikud operatsioonid iseseisvalt varem antud juhiste kohaselt. Staap võib võitlusgrupid suuremahuliste operatsioonide (näiteks reidi) tarbeks ühendada rühmaks ja isegi kompaniiks.
Sidepidamisest on eelnevalt põgusalt juttu olnud ja otstarbekas on välja arendada oma sideskeem, mida saab dubleerida läbi alal paiknevate kaitseringkonna ülema kaugluure meeskondade. Kõrgtehnoloogiliste sidevahendite puudumisel ja eesmärgiga vältida vaenlase poolt väljapeilimist, võib olla suurem vajadus vahetada infot ja käske virgatseid, kokkulepitud postkaste jms kasutades.
Relvastuse ja laskemoona täiendamine toimub peamiselt vastase varudest, hävitatud vastase arvelt. Vaenlase varustus, mida omal vaja ei ole, hävitatakse või rikutakse, keelates nii ka vastasel selle kasutamise.

Kokkuvõtteks
Selged juhised, treenitus ja võitlustahe võimaldab ka vähese varustuse, side ja pideva juhtimisliinita tekitada vaenlasele kordades suuremat kahju kui needsamad mehed suudaksid võõral maastikul ja suuremates manööverüksustes. Just kodukandi tundmine on oluline eelis, mis muudab võitlusgrupid hindamatuks vaenlase nõrgestajaks ja parimaks luureandmete kogumisvahendiks alal. Kaitseliidu võitlusgruppidel on juba olemas eeldused ja võimalused sellistes olulistes ülesannetes tegutsemiseks, kõrgema juhtkonna poolt on vaja vaid selget suunda, vajaliku koolituse ja toetuse korraldamist ning piirkondliku tegutsemise printsiibi tugevdamist. Luues sellise ülemaalise kärjesüsteemi väikeste, kuid tugevate ja jätkusuutlike võitlusgruppide näol sõja-ajaks, loob see olulise heidutuse vastasele, kuna ebaturvaline tagalaala on suurim lahingüksuste tegevusvõime ja moraali hävitaja.