Legal Notices

All expressed in this blog are the author's opinions and do not represent any official standpoint of any other entity.
No expression here is intended to incite any violence, rebellion or any other conduct that is not according to commonly established rules and regulations.
All information presented here is acquired via open sources or personal experiences of the author. Here is no classified information any kind.

01 January 2011

Kaduv riigi eesmärk kui riigi kadumise algus või väljatulek restart riigi staatusest

Kaduv riigi eesmärk kui riigi kadumise algus või väljatulek restart riigi staatusest

Kui Jean-Jacques Rousseau 18. sajandi keskpaiku kirjeldas sotsiaalse lepingu ideed ei osanud ta vist ettegi kujutada, et sellest saab alusteooria enamusele demokraatlikele riikidele tulevikus. Tema nägemuses ei võinud ükski indiviid ega ka grupp omada absoluutset võimu ja seaduslik riik on vaid see, mis on suunatud oma kodanike vajadusteks ning soovideks. Lepinguline osa seisneb selles, et iga isik sellises riigis annab ära osa oma õigustest, kohustudes järgima seadusi; riigi valitsejad aga tagavad parimad tingimused isikutele julgeoleku, majandusarengu, rahu, sotsiaalse heaolu jms keskkonnas. Nagu muudki demokraatlikud riigiteooriad, peab üks hea riik hoolima oma kodanikest, pidades võrdselt silmas kõigi vajadusi. Samadel alustel on ülesehitatud ka Eesti riik, mille eesmärk ja põhitõed on kirjutatud põhiseadusesse – see ongi meie kõigi leping, mille me 1992. aasta 28. juunil rahvahääletusega vastu võtsime. Miks küll?

Kogu põhjus, alustõed ja eesmärk on kirjas põhiseaduse preambulas, mis ütleb, et Eesti riik on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, kaitseks sisemisele ja välisele rahule, olles pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, et tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade. See on kõikehõlmav paradigma, suunis kõigele mis me rahvuse ja üksikisikuna teeme, millest peab kinni pidama Riigikogu liige iga seaduse vastuvõtmisel, President oma avalduses, minister sõnades ja tegudes, kohus õigust mõistes, erakond valimislubadusi tehes ning ka üksikisik kasvõi on-line kommentaari kirjutades. See põhiseaduse deklaratsioon sisaldab selles mõttes kontrollküsimusi, mille alusel tuleb kõigil iga oma sõna ja tegu kaaluda. Kui kasvõi ühega neist on vastuolu, siis tuleks see sõna ütlemata ning tegu tegemata jätta. See ongi see, milles me kokku leppisime kui rahvas ja lubasime ka sellest lepingust kinni pidada. Kas me teeme seda?   
Kui ligikaudu kümme protsenti rahvast töötab välismaal (EPL, 16.12.2010), peaaegu teist samapalju vähemalt mõtleb sellele (Elu24, 17.12.2010); omakorda samapalju on tööta (Statistikaamet, 12.11.2010); seadus ei kaitse hättasattunud inimest panga eest ja tänavu on haamri alla läinud ligi 300 kodu (EPL, 16.12.2010); tervisehoiu kättesaadavus ja kvaliteet väheneb (Tarbija24, 27.11.2010) ja kolmel veerandil elanikel on kartus oma toimetuleku võimalustes (Maaleht, 09.08.2010), siis vist on midagi katki selle sotsiaalse lepinguga. Tõenäoline on see, et oma riigi ja elukorraldusega rahulolevaid inimesi on Eestis praegu vähem kui kunagi varem, rääkimata muretusest homse päeva ees. Rahulolematus ja muretsemine tekitavad pingeid ning stressi. On see siis normaalne seisund?
Stressis inimene muutub hüsteeriliseks või läheb stressikoldest eemale, näiteks välismaale. Siiajääjad siiski loodavad ja on selle nimel (oma ellujäämise nimel) valmis paljukski, sealhulgas kellega iganes ja mis iganes tingimustel nõustuma seni kuni lubatakse paremat tulevikku. Kuid meie moraalsus ja ühiskondlik leping ju peakski seinema selles, et me ei rakenda oma instinkte liigikaaslaste ehk kaaskodanike arvelt. Kui aga viimane juhtub, siis saab leping rikutud ja seda uuesti korda saada on väga raske. Kui luuakse pretsedent ja antakse vastukäiv ning emotsionaalne tõlgendus mõne põhiõiguse osas, siis võib see muutuda kergelt tavaks ja kokkuvõttes muudab see olukorra ainult hullemaks. Kuidas küll? Kas me saame olla veendunud, et kord põhiseadust jalge alla tallanuna saame selle maast võetud ja uuesti rämpsust puhtaks tehtud? Ma kahtlen selles. Kui ka kord seda lubada ja siis jälle juurte juurde tagasi minna, jääb see kahtlane kõrvalrada hämarusse veel kauaks rohu sisse looklema ja võimu omajaid ahvatlema. Millest ma räägin? Oma tänasest kodumaast, mis minu meelest on kaotamas sihti, kus teineteist ei taheta kuulata, kus valitseb uskumus, et võidab see, kellel on surres rohkem asju, kus pime vihkamine ja ärapanemine on saanud normiks ning kus puudub isegi püüdlus üksmeelele, mis on väikese rahvuse ellujäämise ainus tegelik alustala. Seda kõike aga, mis üksmeelselt eesmärgistatud riigina eksisteerimiseks vaja, ei suuda paraku ette kirjutada ükski seadus ega partei. See on meie endi, inimeste ja meie moraalsete väärtuste kätes. Igaühes meist kui Inimeses. Kuidas seda küll teha?
Endasse on vaja vaadata ja kainelt aru pidada – kes me rahvana oleme ning kuhu läheme. Tähtsam kui tänane päev on tegelikult homne, sest tänased lendu lastud sõnad ja tehtud teod muudavad tulevikku, Eesti tulevaste põlvede tulevikku. Elujõulise homse kindlustamiseks on aga möödapääsmatu teha isiklikke kompromisse, et leppida kokku ühises eesmärgis ja teerajas selle poole. Selles ongi demokraatia põhiolemus ja see on endiselt rahva kätes. Teisisõnu, mida rohkem on meil ühtset arusaama, kuidas me rahvana tahame elada ja mida riigina saavutada, seda rohkem saame mõjutada oma kodumaa arengut. Mitte miski ei ole kellegi teise poolt ette määratud. Võib-olla on jälle õige aeg ühine hingamine leida nagu me oleme suutnud Vabadussõjas ja riigi taasloomises. Kuid veelgi olulisemana, kui oleme kord jälle saavutanud edu ja rahulolu, siis peame veelgi rohkem panustama, mitte laskuma mõnusasse äraolemisse, sest just siis hägustuvad siht ning ühised väärtused. Ja kõik algab uuesti kogu selle valu hinnaga. Kokkuvõttes on meie olevik ja tulevik meie enda kätes, kuid nagu pole olemas ideaalset inimest, ei ole ka ideaalset lahendust igaühele ja sellega tuleb leppida. Selge kokkuleppe uuendamine ühise riigi ambitsioonis ja kursis, kooskõlas moraalsete väärtuste taasväärtustamisega, kuid vast veelgi olulisemana – edu saavutades seda ka visalt hoides ja edasi arendades, on vast ainuke teerada välja stressiühiskonnast, mis periooditi ennast viimases hädas taaskäivitama peab. Kuid kõik see algab meist igaühest kui üksikust, ühiselt kokkulepitud väärtusi väärtustavast, inimesest, mitte kellestki teisest.

Parema aasta ja ajastu (taas)algust soovides kõigile,
Rene Toomse
Jaanuaris 2011, Keilas